KAS IDEAAL SAAB OLLA PÄRIS: KesKus’i ja Ööülikooli sarja 10. osa. Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid mõtiskleb teemal „Mis on demokraatia?“. Kas see korraldus on üldse võimalik ja kuidas?
Kui nüüd keegi arvab, et alljärgnevaga saab selgeks, mis demokraatia on, siis ta on küll asjast valesti aru saanud. Küll aga loodan, et meil on võimalik selle üle mõelda, mida demokraatia tähendab, millest see sõltub, mis juhtuda võib ning kuidas igasuguste valimiste asemele võivad kujuneda valimiste mängud. Võim võib muutuda eesmärgiks iseeneses ja võõranduda, pöörduda inimeste vastu, muutuda ühiskonda valitsevaks jõuks. Problemaatika on lõpmata keerukas ja lõpmata huvitav.
Demokraatia on kulukas
Sõna „demokraatia“ on tõlgitud peagu kõikidesse keeltesse ühtmoodi. Antiigist peale on mõistetud selle all rahva võimu või rahvavalitsust. Mõnikord tundub, et mis siin veel rääkida, asi on selge. Leitakse, et demokraatia on kaasaegne ideaalne ühiskonnakorraldus. Mitmed riigimehed ja autoriteedid on demokraatia kohta igasuguseid teravmeelsusi öelnud. Winston Churchill näiteks ütles, et demokraatia on muidugi väga halb, aga kuna paremat ei ole, siis tuleb sellega leppida.
Ideaalis on demokraatia suurepärane. Aga kui lähemalt vaadata, siis selgub, et demokraatia on väga kohmakas, ühtegi asja ei saa lahendada kiiresti ja operatiivselt. Ka on demokraatia kallis. Kõikide nende institutsioonide, mis peavad kõike arutama ja kooskõlastama, kulud moodustavad olulise osa eelarvest. Lõpuks selgub, et tehtud otsused jäävadki otsusteks, sest pole seda mehhanismi, mis tagaks otsuste täitmise.
Mis selle alternatiiv olla võiks? Ühelt poolt võib demokraatia asemele tekkida kas parem- või vasakäärmuslik diktatuur, teiselt poolt mingi neoliberaalne käitumine, kus kõik, mis parajasti pähe tuleb, on suhteline ja küllap õige ka. Sest miks mitte? Lase käia! Nähtavasti peaks mõtlema, mis see demokraatia on ja kuidas oleks võimalik ka Eesti Vabariigis kehtestada demokraatlik ühiskonnakord – praegu me oleme sellest veel üsna kaugel.
Arusaamisest, millal sa aru saad
Vaatame, millistel eeldustel inimesed saaksid käituda nii, et võiks öelda, et see on demokraatlik. See tähendab, et otsuseid ei tehta inimesi, inimsuhteid, mitmesuguseid inimkooslusi, elukeskkonda ja õnne aluseid kahjustades, vaid keskkonda hoides, tugevdades mitte inimeste arvel, vaid tänu inimestele. Hoides inimesi, luues eeldusi igaühe vaimsete, füüsiliste, intellektuaalsete eelduste õitsenguks ja rakendamiseks. Sest põhimõtteliselt on igaüks imetlusväärne.
Millistel eeldustel saavad inimesed esiteks käituda nii, et nende sõnal ja mõttel oleks kaalu? Esmapilgul tundub, et demokraatlikus ühiskonnas on kõigil võrdsed õigused oma arvamuse avaldamiseks. Formaalselt on küll õigus, aga tegelikult ei saa avaldada arvamust selle kohta, millest mitte midagi ei taipa. Järelikult peab kas vait olema või õppima, uurima, avastama ja alles siis saab kasutada seda õigust, mis sul formaalselt justnagu on. Demokraatlik ühiskond eeldab, et elanikkond on kodanikkond, enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt. Mitte manipuleerimise objekt kellegi käes, kes peab tegema siis, kui kästud, nagu kästud, seal, kus kästud, seda, mis kästud. Aga kuidas saaks iga inimene kujuneda kodanikuks?
Selleks, et olla tõepoolest kodanik, kes saab kasutada oma õigust avaldada arvamust ja nõuda enda arvestamist, peab olema ühest küljest asjatundlik ja teisest küljest küllalt küps moraalses mõttes, et taibata oma peaga ise, millal ta tegelikult jagab ja millal veel ei jaga. Kui vaja, siis küsib, kui küsib, siis kuulab ja arvestab.
Kihk salastada
Ühest küljest on demokraatliku ühiskonna puhul kõne all inimeste sõnaõigus ja avalikkus. Teiste sõnadega – saladuse eitus. Demokraatlikus ühiskonnas peab põhimõtteliselt olema võimalik olla informeeritud. Seetõttu on võitlus demokraatia eest tinglikult öeldes enamasti suurel määral ka võitlus saladuse vastu. Tänu avalikkusele on võimalik olla informeeritud. Pole mingit mõtet olla haritud juhul, kui sa ei saa olla informeeritud. See, mis rahuldab, on hariduse, informeerituse ja kogemuse ühtsus.
Mäletate vene muinasjuttu Ivan Kaštšeist? Seal oli häda selles, et oli teada, kuidas Kaštšeist jagu saada, aga selleks oleks tulnud leida tuvimuna, mille sees oli võti. Aga keegi ei teadnud, kus on tuvipesa. Ikka saladus on see põhiküsimus! Inglise secret, venelaste секрет. Ja sekretär on ju saladusehoidja. Ja peasekretär on kõige tähtsam saladusehoidja. Генеральный секретaр. Näiteks NATO peasekretär. See on päris naljakas, kui hakkad niimoodi vaatama!
Kui keegi kuidagimoodi mingite trikkide abil sokutatakse mingile kõrgele ametikohale, hakkab ta tavaliselt kohe salastama, kes ta on, mida ta teeb ja mis tal välja tuleb. Kui need kolm asja hästi õnnestuvad, hakkab ta otsekohe omasuguseid endale juurde kutsuma ja asjatundjaid lahti laskma.
Ühiskonnas peab olema ka autoriteedi struktuuri põhjendatus: kui inimestel on õigus tegutseda subjektina, on neil ühtlasi kohustus olla asjatundlik ja käituda kõlbeliselt kooskõlas rahva ootuste, vajaduste ja huvidega. Ametnik, kes on ennast sulgenud elevandiluust torni, ei taha teadagi sellest, kuidas inimesed elavad, milline on elanikkonna struktuur, millised eri põlvkondade elatustase ja elulaad ja stiil ja elurütm ja pinge ja unistused jne. Nad ei tunne ega tahagi teada, sest see pole oluline, oluline on võim, mis kaasneb positsiooniga. Ja siit tulebki nüüd see mehhanism, mis justnagu on demokraatliku ühiskonna tunnusmehhanism – valimised.
Kes suudab vahet teha?
Missugustel eeldustel on võimalik inimestel midagi valida? Esiteks – on üldse mingi alternatiiv olemas. Teiseks – inimene usub, et ta võib eelistada seda, mis tema meelest on õige, kõige sobivam, kõige parem, kõige täpsem, kõige otstarbekam. Kolmandaks, on võimalik lisada alternatiive, kui nende hulgas, keda seal juba näidatakse, sobivat ei ole. Neljandaks eelduseks on see, et ta peab aru saama, kui tähtis on eelistusotsuse langetamine. Sellest sõltub väga palju! Valimistesse ei tohi pealiskaudselt suhtuda, peab olema nõudlik nii enda kui ka kõigi teiste suhtes. Vastasel juhul kujuneb demokraatia fiktsiooniks. Tobedaks mänguks, mille põhireegel on see, et keegi ei tohi teha nägu, nagu ta saaks aru, et on mäng.
Millistel eeldustel siis elanikkond saab olla valija ja need, kes on sattunud või on pandud mingisse nimekirja, tegelikult väärivad seda tähelepanu, mis kandidaatidele osutatakse? Kas elanikkond suudab tegelikult vahet teha, kes on kes, mis on mis, mis on otstarbekas, mis kahjulik, koguni ohtlik või formaalne ja mõttetu. Peab aru saama, kus arutatakse ühiskonda ja selle funktsioneerimise muutumise arengu eeldusi ja kus tegelikult üritatakse valijaid ära osta.
Peab saama aru, millest sõltub elu kvaliteet, sõltub ühiskondlik rahulolu, sõltub majandusliku, õigusliku, poliitilise, kultuurilise, ideoloogilise, tehnilise, tehnoloogilise, energeetilise elu edenemine, ja millised on nende eeldused. Sest edendada ei saa mitte midagi, võimalik on luua eeldusi selleks ja hoolitseda, et keegi neid eeldusi ära ei lõhuks.
Vastutus ja aktiivsus
Arengupeetuse ja kidumise peamiseks põhjuseks on harimatus. Kas keegi tahaks vaielda? Ma olen palju aastaid jälginud seda kõike ja ma ütlen välja veel ühe hirmsa mõtte. Minu arvates on haridussüsteemi kirstunaelaks kujunenud ülikoolid, mis ei taga intellektuaalse potentsiaali kasvu nii, et rahvusliku arengu ja püsimajäämise eeldused oleksid kindlustatud. Ka õpetajate ettevalmistus on ajast ja arust ning täiesti kõlbmatu.
Samasuguseks farsiks on kujunenud ka teiste riiklikult oluliseks kuulutatud küsimuste arutelu. Uuringute all ühtegi mingil juhul ei ole. Ebameeldivuste põhjused on tuvastamata. Ja siis on täiesti selge, et polegi midagi muuta, kuna põhjuseid ei teata! Tegelikkust ei saa muuta! Muuta on võimalik selle põhjuseid, aga need tuleb eelnevalt avastada, sõnastada ja avalikustada. Kui seda ei suuda, siis ongi niisama jutupuhumine, siis ongi farss, aga mitte demokraatia. Aga demokraatia ei ole selles süüdi, vaid süüdi on inimesed, kes on usurpeerinud võimu ja kujutavad ette, et võim kuulubki nendele seetõttu, et neil on õnnestunud mingisuguse täiesti jubeda valimisseaduse tõttu tulla võimule. Kui valimisseadust ei õnnestu tühistada ja asendada enam-vähem mõistliku valimisseadusega, siis on need jutud demokraatiast ka täiesti mõttetud.
Mis on siis õieti riigikogu kui demokraatliku ühiskonna keskse mehhanismi sisu ja tähendus? Teada on, et riigikogu on seadusandlik kogu. Tõepoolest, uute seaduste loomine ja vanade muutmine on riigikogu iga liikme üks kohustus, ka õigus. Kuid seda õigust saab kasutada juhul, kui teatakse seaduste toimemehhanismide toimeid. Peab teadma, kuhu ja kuidas seadus hakkab toimima, kellele ja millal ja mismoodi. Aga kui nendest toimemehhanismide toimetest mitte midagi aru ei saa, siis ju ei ole moraalset õigust seadusloomes osaleda!
Kusjuures pangem tähele, et otsustamisega kaasneb alati ka vastutus. Koos vastutamisega tekib ka aktiivsus. Vastutustunne ja aktiivsus kujunevad otsustamise, mitte otsustamismängude kaudu. Otsustamismängud pärsivad nii vastutustunnet kui ka aktiivsust. Muudavad inimesed hoolimatuks ja sellega kaasneb võõrdumine, võõrdumine ühiskonnast, tööst, kultuurist, majandusest. Võõraks jäämine, eemaldumine, kõrvaletõmbumine või koguni võõrandamine. Võõrandamisest hullemat ma ei kujuta ette, mis võiks ühiskonnas juhtuda – kui inimene ühtäkki avastab, et see, mille nimel ta on pingutanud, mida ta on püüdnud, laulnud, seisnud kettides ja mujal, pöördub tema enda vastu, muutub talle endale vaenulikuks jõuks. See on kohutav tunne. Üks asi, kui nii juhtub ühe inimesega, siis see on kole ja alati hirmus, aga kui heituvad terved hulgad ja rahvas tervikuna, siis on kirjeldamatult hirmus.
Sotsiaalne kontroll
Nii et vaadakem endasse kõigepealt, siis vaadakem peeglisse. Demokraatia ei ole mõttekonstruktsioonina süüdi selles, et on kujunenud farss demokraatia asemel. Öeldakse, et demokraatlikus ühiskonnas räägi, palju tahad! Aga dialoog on võimalik, kui keegi räägib vastu, kui keegi vähemalt kuulab. Aga kui keegi ei kuula ega arvesta, siis mis mõtet on rääkida? Ja nii ongi juhtunud, et enamik ei räägi midagi, dialoog on lakanud. Olete pannud tähele? Kes tahab vaielda?
Miks on dialoog ühiskonnas lakanud? Ma olen kuulnud muidugi, et see demokraatia, see on üks niisugune asi, sellest ei maksa üldse rääkidagi, see ei kõlba kuskile! Mina nii ei ütle. Lihtsalt tuleb ennast käsile võtta. Haridussüsteem tuleb taastada, teadus, eeskätt ühiskonnateadus. Demokraatia on kultuuri funktsioon. Kui inimestel ei ole häbi, siis ei loe mitte midagi. Aga kui inimestel on häbi igasuguste sigaduste ja lolluste pärast, sel juhul on lootust. Ja mina ei saa kuidagi öelda, et Eestis nüüd on juhtunud niimoodi, et inimesed on kaotanud üldse häbitunde. Ei ole. Küll aga häbenetakse käituda mõistusega kooskõlas, käitutakse nii, nagu kästud.
Riigikogu liige on oma otsustustes ju põhiseaduse järgi vaba. Ta ei ole kohustatud tegema seda, mida kästud, siis, kui on kästud. Ta võib käituda oma mõistust mööda, aga ta ei tee seda. Ei tee sellepärast, et kogu aeg tiksub vajadus kuuluda nende hulka, kes teda on selle karusselli sisse võtnud. Noh, põhimõtteliselt võiks ju ka välja astuda, aga selleks peab olema päris palju jõudu. Demokraatia eelduseks on sotsiaalne kontroll, mida inimesed teostavad üksteise suhtes. Juhul kui nad võtavad teisi inimesi tõsiselt, arvestavad nendega ja kui neil on häbi kõlvatu käitumise pärast. Sellisel juhul sotsiaalne kontroll toimib, vastasel juhul ei toimi.
Vaja on ametialast ettevalmistust, mis võimaldaks inimesel orienteeruda sotsiaalse regulatsiooni ja juhtimise erinevatel tasanditel. Seada sihte ja eesmärke, valida vahendid, kehtestada tegutsemise printsiipe ja hindamise kriteeriume, saavutada edasisidestus ja tagasisidestus. See on vajalik eeldus demokraatliku ühiskonna igale kodanikule, mitte ainult ülemustele, vaid igale kodanikule. Kui rahvahariduse tase ei kujune rahuldavaks, siis ei ole demokraatlik ühiskond võimalik.
Demokraatia eelduseks on sotsiaalne kontroll, mida inimesed teostavad üksteise suhtes. Juhul kui nad võtavad teisi inimesi tõsiselt.
Esiteks peab muutma koosseisu. Need, kes on üha asja nässu ajanud, võib-olla on päris tublid ja saavad hakkama ka, aga kuskil mujal.
Valija peab olema võimeline orienteeruma
Vooglaid rõhutab, et kõige olulisem on tahe asjadest aru saada. Muidu ei ole võimalik midagi muuta.
Jaak Johanson: See oli ju sama härra Winston Churchill, kes ütles, et kui valimistest midagi sõltuks, oleks need ammu ära keelatud.
Ülo Vooglaid: Mulle tundub, et tasub Winston Churchilli kõrval meenutada ka ühte teist päris kõva mõtlejat, Napoleon Bonaparte’i, kes ütles: „Kõiki, kõiki inimesi saab petta ühe korra, väga paljusid saab petta mitu korda järjest, võimatu on petta kõiki kogu aeg.“ Ja sellele ma loodan.
Ma arvan niimoodi, et ära tuleks keelata petumehhanismid ja tuleks sisse seada tegelikud valimised. Ja see ongi demokraatliku ühiskonna kujunemise täiesti asendamatu eeldus. Tegelikult valimised, ausad, õiglased valimised.
Jaan Tootsen: Seda võiks siis lahti rääkida, mis sa mõtled selle valimiskorra all, minu meelest kõik on ju korras, ei ole häda midagi, saad ju valida.
Ülo Vooglaid: Valida saab juhul, kui on, keda valida. Aga kui ei ole kedagi valida, võta üks ja viska teist. Teiseks, valija peab ju orienteeruma – aga sellist võimalust ei ole, et olla informeeritud sellest, mis ühiskonnas toimub, millest sõltub midagi, mis seis on, missugused tendentsid on, kus on põhjused, tagajärjed, millised võimalused on, kuidas mingid süsteemid funktsioneerivad…
Jõuallikaks ühiskonnas on alternatiivid. Kui rahval ei ole alternatiivi, siis on ta jõuetu. Ta on siis ikkagi manipuleerimise objekt. Tähtis ongi see, et ei valeta, ei veiderda, ei peta oma rahvast! Demokraatia ei ole kohustus, demokraatia on võimalus.
Tuletan selle koha peal meelde Vana-Rooma tarkust. Kui keegi hakkas mingist hädast rääkima, et niisugune asi on pahasti, siis hüüti talle: „Kolm pluss viis!“ Mis tähendas seda, et kui miski on pahasti, on vaja kolme eeldust. Esiteks pidi olema nii palju tarkust, et sa avastad põhjuse, miks on kehvasti. Teiseks, niipalju oskust, et lühidalt, selgelt, täpselt see sõnastada. Ja kolmandaks niipalju julgust, et see valju häälega välja öelda, sõnaselgelt kirja panna ja avalikustada. Kui neid eeldusi ei ole, kasvõi ühte nendest ei ole, siis tõtt-öelda pole nendest mõtet rohkem rääkida, niikuinii ei tule mitte midagi. Aga kui need kolm eeldust on, siis on vaja korraga muuta vähemalt viit asja.
Esiteks peab muutma koosseisu. Need, kes on üha asja nässu ajanud, võib-olla on päris tublid ja saavad hakkama ka, aga kuskil mujal. Teiseks, peab muutma struktuuri, käitumist üksteise suhtes. Vastasel juhul vana struktuur ajab jälle nässu ka need uued inimesed. Kolmandaks, peab muutma eesmärke, kujutlust tulevikust, mille saavutamiseks tuleb rakendada tahe – eesmärkide süsteemi tuleb muuta. Ja siis tuleb muuta printsiipe, mille kohaselt tegutsetakse, mida tuleb jälgida igal juhul ja kindlasti. Printsiipide süsteemi tuleb muuta. Ja viiendaks, tuleb muuta kriteeriumeid, mille alusel hinnatakse inimesi, tegemisi ja tulemusi. Kui alles jäävad vanad kriteeriumid, siis varsti loksub kõik jälle vanadesse rööbastesse. Viit asja peab muutma, et miski muutuks. Kodus, tööl, puhkehetkel, ükskõik kus kohas, riigi tasandil või kuskil organisatsioonis.
Kui on eesmärke muudetud, siis on väga võimalik, et oleks vaja ka vahendeid muuta. Täiesti võimalik, et vahendid on kõlbmatud. Päris heade eesmärkide saavutamine kõlvatute vahenditega ikkagi kokkuvõttes annab kõlvatu tagajärje, sellise tulemuse, mille üle ei saa rõõmustada.
Albert Einsteini käest küsiti kunagi, et kes on loll. Einstein vastas, et loll on see, kes teeb vanu asju vanamoodi ja arvab, et siis läheb paremaks. Ei lähe. Sellest, mis on kõlbmatu, tuleb vabaneda ja see asendada. Kõige raskem ühiskonnakord ongi demokraatia. Kodanikele kõige raskem, aga ühtlasi ka see, mis võimaldab olla vaba ja iseseisev.
Mina usun inimlikku headusse ja usun, et inimesed on küllalt nõudlikud enda ja teiste suhtes, et Eesti saab kujuneda ükskord demokraatlikuks ühiskonnaks.
Terve loeng ja arutelu: ylikool.ee
