Elu ja kool on õpetanud: taimed on rohelised; neil on lehed, varred, õied ja viljad ning nad kasvavad juuripidi mullas. Kui miski selles mustris ei klapi, kipuvad maailmapildi alustalad vankuma. Põhiliselt Ladina-Ameerikas levinud tillandsiad annavad oma parima, et seda teha. Botaanikaaia troopiliste taimede kapral Jaan Mettik tutvustab tillandsiaid.
Neid taimi, mis ei kasva mitte maapinnal, vaid balansseerivad kõrgel võrades, nimetatakse pealistaimedeks ehk epifüütideks. Parasiit-taimedest, kes ka vahel teiste taimede turjal losutavad, eristab epifüüte tõsiasi, et viimased kasutavad tüvesid ja oksi vaid selleks, et olla lähemal valgusele ning kaugemal mööda maapinda ringi kondavatest taimetoidulistest elukatest. Pealistaimed ei võta oma “alustaimedelt” midagi, koguvad ise nii vee kui ka mineraalained ja sünteesivad ise ka kõik eluks vajalikud orgaanilised ühendid. Selle eluviisi on täiuslikkuseni viinud peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerika looduses kasvavad tillandsiad (Tillandsia).
Elektritaatidest vihmametsani
Juurtetus tundub olevalt üsna edukas ellujäämisstrateegia. Vaatamata nirudele juurtele või nende sootuks puudumisele on tillandsiad suutnud vallutada kõige iseäralikumad kasvupaigad. Nad suudavad elada kõrgel puuvõrades, nad kasvavad klammerdudes kivipragudesse paljastel kaljudel, nad turnivad telefoni- ja elektritraatidel ning katavad vaibana nii katuseid kui ka fassaade (eeldusel, et inimesed seda sallivad). Tillandsiad on nii kõvad tegijad, et suudavad kasvada isegi maailma kõige kuivemas mittepolaarses paigas – Atacama kõrbes. Ning nad suudavad seda kõike tänu võimele saada kõik eluks vajalik õhust.
Loomulikult pole see vaid üks taimeliik, kes seda kõike suudab. Tillandsiad on bromeelialiste sugukonna kõige liigirikkam perekond – sinna kuulub umbkaudu 700 liiki. Umbkaudu seetõttu, et kindlasti on Lõuna-Ameerika mägedes ja vihmametsades veel hulganisti teadusele avastamata tillandsiaid. Minu teada avastati-kirjeldati 2023. aastal vähemalt kolm uut liiki.
Liikide täpse arvu muudab ebamääraseks ka see, et väljaspool õitseaega on paljud tillandsiad üksteisest peaaegu eristamatud ning lisaks töötavad botaanikud-süstemaatikud agaralt selle nimel, et veelgi enam segadust külvata. Hiljaaegu tõsteti nii mõnedki liigid väärikast tillandsia perekonnast uutesse perekondadesse, mis kannavad nimesid Barfussia, Cipuropsis, Wallisia, Racinaea jne.
Veepõlgurist teadlane
Räägin “väärikast perekonnast” seetõttu, et need taimed on saanud oma teadusliku nimetuse üsnagi isevärki põhjusel.
Tillandsiad on nimetatud Soomes tegutsenud Rootsi päritolu botaaniku Elias Tillandzi (1640–1693) auks, kes oli Helsingi ülikooli eelkäija Turu Akadeemia rektor, meditsiiniõppejõud ja botaanik. Tema koostatud oli esimene Soome taimestiku nimekiri (ilmus 1673) ning lisaks pani ta aluse ka Soome esimesele botaanikaaiale (1678).
Vaatamata Tillandzi suurtele teenetele teaduse ees andis Carl Linnéle mõtte neile isevärki õhutaimedele just tema järgi ladinakeelne nimi panna aga hoopis muu. Umbes 1660. aastal, veel tudengiajal, jäi noor teadusemees, kes tol ajal kandis sünnipärast nime Tillander, laevareisil Stockholmist Turusse nii merehaigeks, et andis vande enam mitte iial laevale astuda. 1663. aastal Turus toimetades võttis ta isegi uue perekonnanime Till-Landz – rootsi keeli “maad mööda”, mis hiljem mugandus Tillandziks. Sestap tuli tal ka hiljem, Turust Uppsalasse oma õpinguid jätkama minnes, teha u 300 km pikkuse meresõidu asemel ligikaudu 1700 km pikkune maismaaretk ümber Botnia lahe… Arvestades seda, et tegu oli ikkagi XVII sajandiga, oli see kõik ilmselt üsna vaevaline.
Kõige eelneva tõttu, kui 1753. aastal jõudis Rootsi isevärki eksootiline taim, mis kasvas looduses kõrgel puuokstel ning oli lisaks kaetud hõbedaste soomuste, otsekui vihma eest kaitsvate katusekividega, leidis Carl Linné olevat igati kohane nimetada see imetaim veepelgurist teadlase auks.
Tõsi küll, Linné pani natuke mööda. Ta arvas, et hõbedased soomused on tillandsial selleks, et end kuivana hoida, kuid tegelikult on asi sootuks vastupidine. Just need soomused aitavad tillandsiatel ilma juurte abita ammutada kastest, udust ja vihmast eluks vajalikku niiskust.
Ellujäämisstrateegiad
Seda kõike võimaldavad tillandsiate lehtedel olevad absorbtsioonikarvad, mis annavad mitmetele liikidele hõbedase jume. Absorbtsioonikarvad meenutavad oma välimuselt tsellofaanõhukesi hõbedasi naastukesi, mille abil saab taim imeda eluks vajalikku niiskust ning teha seda nii vihmast, kastest kui ka udust. Märjaks saanud taime niiskunud absorbtsioonikarvad kleepuvad taime lehtedele ning enne ebamaist hõbedast tähte meenutanud tillandsia muutub tavataimelikult roheliseks. Koos veega imetakse taime ka vajalikud mineraalained, mida tillandsiad saavad õhus keerlevast tolmust, mööda puutüvesid ja oksi nõrguvast veest ning erilise õnne korral mõne möödalendava linnu kakast või lehtede vahele takerdunud surnud putukast. Hõbedastel karvadel/soomustel on teinegi tore omadus: kuumadel päevadel kaitseb taoline skafandrina kiiskav hõbekasukas tillandsiaid ka ülekuumenemise eest.
Pelgalt “kõrgtehnoloogilisest kasukast” aga ei piisa selleks, et toime tulla nii troopikas kui ka vihmametsas. Tugevaimaks trumbiks tillandsiate ellujäämisstrateegias on tõsiasi, et nad on õppinud kasutama CAM-fotosünteesi, mis võimaldab neil vähendada kõrgest temperatuurist tingitud veekaotust.
Nagu kõik geniaalne on CAM-fotosüntees (CAM on akronüüm ingliskeelsest fraasist crassulacean acid metabolism ning seda võiks lihtsustatult tõlkida kui paksuleheliste taimede ainevahetus) on oma põhiideelt lihtne. Taim avab õhulõhed vaid ööjaheduse saabudes, mil õhuniiskus tõuseb ja seega vee aurumine lehtedest väheneb. Öö jooksul seotakse CO2 taime rakkudesse keemiliste reaktsioonidega mahladeks ning päeval, kui õhulõhed kuumuses sulguvad, toimuvad orgaanilise aine sünteesiks vajalikud reaktsioonid juba öösel talletatud süsiniku ja hapniku arvel ilma, et oleks tarvis riskida veekaoga avatud õhulõhedest.
Habetillandsia
Kõige tuntum, kõige iseäralikum ja kindlasti ka kõige paremini taevase eluga kohanenud liik tillandsiate suurest perest on habetillandsia (T. usneoides). Tegu on ühe vähese, kui mitte ainsa õistaimega, kellel juured puuduvad täiesti. Iseäralik on habetillandsia aga ka selle poolest, et kui enamik tillandsialiikidest koosnevad peamiselt tihedast lehekodarikust, siis habetillandsia koosneb pikkadest rippuvatest vartest, millele annavad kohevuse hõbesoomustega kaetud lehed.
Habetillandsiad jätsid kustumatu mulje juba esimestele maailmaränduritele. USA lõunaosariikide hiiglaslike puude ladvus rippuvad tillandsiakardinad inspireerisid viktoriaanlikke reisimehi Florida soiseid metsi kirjeldama sõnadega: “Sealsed puud on nii hiiglaslikud, et pühivad oma latvadega taevast ämblikuvõrke.” Habetillandsiatel enestel on aga täiesti ükskõik, kus kasvada. Kui neil on piisvalt valgust ja niiskust, sobib neile kasvukohaks nii kuninglik pilvi pillutav tammelatv kui ka rinnakõrgune kanavõrk või pesunöör.
Habetillandsiaid süüdistatakse sageli parasitismis ning näitena tuuakse küllalt sagedane tõsiasi, et tillandsiakardinatesse mattunud puud kipuvad kuivama, kuid siin vahetatakse põhjus ja tagajärg omavahel ära. Habetillandsiad on valgusnõudlikud taimed ega suuda elada tiheda võraga puudel. Kui puu aga mingil põhjusel kiratsema ja kuivama hakkab ning võra hõredaks jääb, leiavad tillandsiad sealt kiiresti enesele sobivad kasvupaigad.
Kuidas habetillandsia levib? Nagu kõigil õistaimedel on ka temal õied, küll väikesed ja rohelised, kuid siiski ning neile järgnevad viljad ja lennukarvadega seemned, mis panevad alguse uutele tillandsiakolooniatele. Et seemnelise leviga kaasneb aga mitmeid riske, on habetillandsiad tublid vegetatiivsed levijad ning selles on nad leidnud lindudes omale tublid abilised. Nimelt sobivad tillandsiavarred suurepäraselt nii pesa maskeerimiseks kui ka vooderdamiseks. Linnud kannavad tillandsiajupid pessa ning pärast poegade pesast väljalendu hakkavad tillandsiad hoogsalt kasvama. Pole ka ime: linnupesad on ju sageli korralikult linnusõnnikuga väetatud.
Lisaks lindudele on habetillandsia vooderdavad omadused leidnud heakskiitu ka inimeste silmis. Väidetavalt olla see taim etendanud olulist osa autotööstuse ajaloos – esimeste Fordi autode istmed olevat olnud täidetud just tillandsiakahludega.
Hõbedased rosetid
Enamik ülejäänud tillandsiatest meenutab puutüvedele või okstele kinnitatud (hõbedasi) tähti või sulejopist puuoksale takerdunud voodritupse. Ainus erinevus on see, et need tähed või voodritupsud ei pruugi olla sugugi pehmed. Mõned tillandsialiigid on enesekaitseks välja arendanud üsnagi terav-torkivad lehetipud.
Tillandsiaid iseloomustab üldiselt ka see, et neil on üsnagi pilkupüüdvad ja värvikad õied: kõik selleks, et võimalikud tolmeldajad, sageli koolibrid, õied üles leiaks. Isegi kui õied ise on tagasihoidlikult värvunud, püüavad vaatleja pilku kirkalt värvunud õisikuvarred või õie kandelehed. Viimane variant ongi parem – sellisel juhul võib õitsevate tillandsiate värvikas ilu püsida kuid.
Eriti hiilgavad dekoratiivsete õisikute poolest n-ö rohelised tillandsiad. Need on tillandsialiigid, kelle kodu on vihma- või pilvemetsas ning kellel pole olnud tarvis vee kokkuhoiu saavutamiseks enesele hõbedast kasukat kasvatada. Neilgi on olemas lehtedel absorbtsioonikarvad, kuid neid on vähem ning need pole nii silmatorkavad. Rohelised tillandsiad koguvad vett ja eluks vajalikke toitaineid enamasti pigem tänu oma lehterjale kasvukujule – vihmavesi ning selles lahustunud mineraalained kogutakse lehtrikujulisse lehekodarikku ning imatakse taime juba sealt.
Ellujääjate ohud
Kõik need tillandsiate põnevad omadused (ning lisaks see, et ei pea mullaga jändama) on teinud neist moodsad toalilled kaubalise nimetusega “õhutaim”. See menu on omakorda seadnud ohtu aga mitmetegi liikide seisundi looduses. Näiteks oli sinine tillandsia ehk sinine mõlalill (Tillandisa cyanea, uuemal ajal Wallisia cyanea) kunagi Ecuadori lääneosa vihmametsades ning kaljujärsakutel tavaline liik. Tänapäevaks on toalillekaubanduse tarbeks tehtud massilise ülekogumise tagajärjel sellest saanud ohulähedane liik.
Veelgi halvemini on käinud näiteks haruldase tillandisa (Tillandsia xerographica) käsi. Seda Mehhikos, Guatemalas, El Salvadoris ja Hondurases kasvavat ja vahel ka tillandsiate kuningannaks kutsutud taime ohustab lisaks ülekogumisele ka looduslike kasvukohtade hävimine puidu saamiseks ning karjamaade laiendamiseks.
Vahel võib taimele saatuslikuks saada aga sootuks iseäralik rahvamajandusharu. Oranži tillandsiat ehk oranži kuldpunakut (T. dyeriana, uuemal ajal Racianea dyeriana) ohustab tänapäeval eriti krevetikasvatus. Nimelt on tegu mangroovisoode liigiga ning viimaste hävitamine krevetifarmide rajamiseks on oranži tillandsia viinud looduses juba praktiliselt väljasuremisohtu.
Kõike eelmainitut arvestades – kui ostate lillepoest enesele juurteta tillandsia/õhutaime, kandke tema eest hästi hoolt. Tegu on taimede evolutsiooni kõrgtehnoloogilise saavutusega ning lisaks võib teie aknalaual olev taim olla ka midagi looduses sootuks haruldast.
