LIIGUTAMISI: Kuivõrd on Eestis tagatud liikumisvabadus piiratud liikumisvõimalustega inimestele? Sõltumatu Tantsu Lava ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit on juba 2017. aastast toimuva heategevusliku Tantsumaratoniga kutsunud kõiki võrdsete liikumisvõimaluste eest tantsima. Viimati toimunud Tantsumaratoni võitis 2019. aastal üheksa-aastaselt õnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Madis Mark. Marie Pullerits uuris, kuidas Tantsumaratoni kogemus Madise elu mõjutanud on ning millisena näeb ta täna liikumise erivajadustega inimeste olukorda Eestis.
Liikumispiirangutega inimesed on sotsiaalselt üks haavatavam ja kultuurilises tegevuses sageli kõrvale jääv ühiskondlik grupp. Millisena tajud ühiskondlikku suhtumist liikumispiirangute ja erivajadustega inimestesse?
Siinne ühiskondlik suhtumine on viimase 10–15 aasta jooksul kindlasti tublisti muutunud. Käisin nullindatel koolis Rakveres, kus ei olnud koolimajas lifti ega kaldteidki. Praegu erinevates koolides esinedes ja kõneldes näen, kuidas ruumiliste lahenduste peale on mõeldud isegi juhul, kui majas sel hetkel liikumispiirangute või muude erivajadustega lapsi pole.
Tallinnas suuri probleeme enam pole, ehkki ligipääsetavad on eelkõige poed, haridusasutused, linnavalitsuse hooned ja ärimajad, aga vaba aja tegevused toimuvad rohkem vanades majades, kus ei ole ruumilisi lahendusi uuendatud. Mõnikord on vaja ka teiste abi küsida. Olen õnneks kuulnud, et ka ühistranspordis on ruumilised võimalused ja sõidukijuhtide teadlikkus ning abi andmise oskus paranenud.
12 tundi vältav Tantsumaraton soovib esile tõsta, et igasuguse füüsilise vormiga ja ettevalmistusega inimesed on tantsupõrandal võrdsed ja kaasatud. Kui nähtav on Eesti ühiskonnas liikumispiirangutega kodanik?
Vaba aja veetmise võimaluste osas peab praegu veel päris palju kirju saatma ja veebis eeltööd tegema. Elu on aga näidanud, et kui on tahet, leiab ka võimalused ja olukord paraneb iga aastaga. Kindlasti on ka aktiivseid otsijaid-küsijaid vähe, tegemist on endiselt mõneti „nähtamatu“ ühiskonnarühmaga, kes kahjuks sageli ei julge veel ka ise oma muredega kuhugi pöörduda. See mõjutab aga ka ühiskonna kiirust probleemistikule reageerimisel. Tantsumaraton on sellise kogukondliku sündmusena erineva füüsilise võimekusega inimeste esiletõstu ja lahenduste poole liikumises väga oluline. See on minu teada suurim üritus, mis ka sellele sotsiaalsele rühmale nõnda tähelepanu osutab.
Oled ratastooliga liikleja lapsepõlvest alates. Milline on olnud su suhe tantsu ja loomingulise liikumisega?
Olin varem tantsinud mõnedel üritustel ja pidudel, aga kindlasti mitte sellisel määral! Võib-olla tantsisin 2019. aasta Tantsumaratonil kokku rohkem kui kogu senise elu jooksul. Praegu teen oma keha raskusega erinevaid kalisteenikaharjutusi. Mul läks kaua aega, et lapsepõlves toimunud õnnetuse traumast taastuda, koolieas ei olnud ma selle järel tükk aega eriti sotsiaalne ega aktiivne. Kui vaimne tervis paranes ja eneseusk taastus, muutusin taas aktiivsemaks. Liikumisega seotud unistusi on mul ikka, tahaks proovida veel erinevaid võitluskunste ja taas ka tantsimisega rohkem tegeleda.
Millisena kirjeldaksid on loomingulise liikumise ja tantsuga tegelemise võimalusi liikumispiirangutega inimestele Eestis praegu? Kus saab liikumispiirangutega inimene tantsida?
Mingil perioodil korraldati Eesti Puuetega Inimeste kojas erinevaid üritusi, aga palju võimalusi pole ma leidnud. Olen pöördunud erinevate tantsukoolide ja -stuudiote poole, vastanud on vähesed või on vastused olnud äraütlevad. Pole õpetajaid, kes oskaksid tunde vajalikult kohandada. Praegu on mul võimalus tekkinud ühes Põhja-Tallinnas asuvas bachata stuudios, mis oli mu pöördumisele avatud. Samuti tegelesin pärast 2019. aasta Tantsumaratoni võitu mõnda aega Free Flow stuudios breiktantsuga.
Esimene breiktantsu tunni kogemus oli tohutu eneseületus nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Treeninguna nõuab see suurt vastupidavust ja vaimseks katsumuseks oli uues kohas uutele inimestele ennast liikumas näidata. Õpetaja Wissem Jalloul ehk B-Boy Diehard oli suureks toeks. Mind innustab inimese potentsiaali kogemine ka piirangute ja takistustega. Kui näen selliseid saavutusi, tekib kohe ka endal tahe midagi sellist kogeda.
Kuidas sa Sõltumatu Tantsu Laval toimuvast Tantsumaratonist esmakordselt teada said ja kui kiiresti tekkis taipamine, et soovid ka ise võistlejana osaleda?
Keegi mu tuttavatest teavitas mind üsna vahetult enne sündmust. Pikalt mõtlemise aega ei olnud, päris kiiresti tuli otsus siis juba võistlejana osaleda. Nägin selles võimalust midagi uut kogeda ja mõtlesin, et mis ma niisama ikka lähen. See tundus kohe õige ja loogiline!
12 tundi tantsupõrandal vastu pidada on igaühele nii füüsiline kui ka vaimne väljakutse ning võib neid piire nihutada. Millise kogemuse Tantsumaraton sulle andnud on?
See on olnud mu elu tipphetki ja eufoorilisemaid päevi. Esimene tund võttis aega, et soojaks saada, seejärel igasugused füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed piirid justkui kadusid. Palju mõjutab Tantsumaratoni sotsiaalne ja kogukondlik kontekst, kõik tantsivad koos ning tavapärased hirmud või valehäbid kaovad. Korraks tuli ka väike kahtlus oma võimekuses hakkama saada, aga see läks liikuma hakates üle ja valdas rõõmus tung midagi uut kogeda.
Pealegi elavad kõik võistlejatele kaasa ning õhkkond on väga positiivne. Mulle meeldib tagasi vaadata teadmisega, et olen endast kõik andnud ega ole jätnud midagi vaid hirmu pärast tegemata.
- aasta Tantsumaratonilt läksid koju võitjana! Kas see võit on mõjutanud ka su edasist elu? Millised on su praegused liikumisega seotud ambitsioonid ja unistused?
Kõige rohkem andis mulle tantsukogemus ise ja osalemisega seotud eneseületus. Võit oli tore lisaboonus, mis avas ukse uutele ideedele ning unistustele. Andsin tantsupõrandal endast küll maksimumi, aga jäi tunne, et tahaksin ka oma liikumist veelgi arendada, õppida järgmiseks korraks uusi trikke ja näidata, milliste uute oskustega tantsupõrandale naasen. Pandeemia-aastad ei ole seda enesetäiendust kahjuks vahepeal võimaldanud.
Paljudel liikumispuudega inimestel tekib soov olla teistega võrdsem, saada märgatud ja hinnatud ka oma võimekuste ja oskustega, sõltumata enda füüsilisest seisundist. Tahaksin taas treenida rohkem väljas, katsetada kalisteenikaga, õppida köiel ronima. Ning loomulikult tantsida: on nii palju erinevaid tantsustiile, mida valida, tahaks natuke kõike proovida! Ladina-Ameerika tantsud tunduvad põnevad, mind inspireerib just paaristants. Flamenkot olen kitarril musitseerinud, aga seda tahaks ka liikumises õppida. Tahaks leida endas jõu ka ratastoolis inimeste võistlustantsu arengut siin elavdada.
Kas plaanid tulla Tantsumaratonile ka tänavu?
Usun küll! See toimub tänavu täpselt päev enne mu sünnipäeva ja sobib tähistamiseks. Kindlasti soovitan Tantsumaratoni kõigile. See võib tunduda eneseületusena, aga osaleda saab nii võistleja, kaasa ergutaja ja pealtvaatajana kui ka ilma võistlemata kaasa tantsida ja mitte tingimata kogu 12 tundi. Kohapeal ja sealse energia sees võib see soov tekkida küll justkui iseenesest. Igal juhul on see inspireeriv ja väga positiivse energiaga sündmus, mis jätab hea füüsilise ning emotsionaalse laengu pikaks ajaks ja mida peab ise kogema.
Mäletan, et mõtlesin 2019. aasta Tantsumaratoni järel, et oleks vaid rohkem selliseid päevi ja sündmuseid: see muudab viisi, kuidas me maailma näeme.
Mis on Tantsumaraton?
Tantsumaraton on Sõltumatu Tantsu Laval Telliskivi loomelinnakus toimuv meelelahutuslik ja heategevuslik 12-tunnine avalik sündmus, mille eesmärk on pühitseda liikumiskultuuri.
Sõltumatu Tantsu Lava ja Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit soovivad sündmusega rõhutada, et igasuguse füüsilise vormiga ja ettevalmistusega inimesed on tantsupõrandal võrdsed ja kaasatud.
Tänavune Tantsumaraton toimub 12. juunil kell 11.00–23.00 Telliskivi Loomelinnaku vabas õhus. 12 tundi järjest vältavale Tantsumaratonile saab tulla nii kaasa elama kui ka seal end võistlejana proovile panna. Igal tunnil mängib muusikat erinev DJ ning kohtunikud jagavad kogu ürituse jooksul erinevaid auhindu. 12 tundi vastupidanute seast selgub viimasel tunnil maratoni üldvõitja, kes lõpetab tantsupõrandal kõige viimasena. Maratonil osalemise tasud annetatakse tänavu progresseeruvat ja pöördumatut lihashaigust põdeva 20-aastase Hendra Raua heaks.