MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel kirjutab maailma riikidest, millest enamal või vähemal määral on kõik mõttetud. Liibanon on riik, mida ei peaks üldse olemas olema, sest tema eksisteerimise vajalikkuse kohta ei ole võimalik tuua mitte ainsatki vähegi tõsiseltvõetavat argumenti.
Mida teab tavainimene sellest riigist, mis on Eestist pindalalt üle nelja korra väiksem? Eestis nimetatakse kindlasti esimesena seitsme jalgratastel matkanud eestlase röövimist Bekaa orus 2011. aasta kevadel, kui nad olid Süüriast läbi Masnaa piiripunkti tagasi pöördumas Liibanoni. Pantvangid suudeti Prantsusmaa kaasabil vabastada 14. juulil 2011.
Liibanoni seeder
Värskeima uudisena vapustas maailma muidugi 4. augustil 2020 Liibanoni pealinna Beiruti sadamas toimunud võimas plahvatus. Plahvatas 2014. aastal sadama territooriumile ladustatud ja seal lihtsalt hooletult vedelenud 2750 tonni ammooniumnitraati. Sadama administratsioon lõi korduvalt selle kuue aasta vältel häirekella ja palus võimudel suur kogus ohtlikku ainet sadamast likvideerida. Liibanoni tolliameti ülem teatas, et tema ja tema eelkäijad tegid vähemalt kuuel korral kohtusse avalduse ohtlik aine sadamast ära viia. Plahvatuses hukkus 158 ja sai vigastada ligi 6000 inimest, koduta jäi kuni 300 000 pealinna elanikku. Plahvatuse jõud oli nii suur, et purustusi said hooned 10 km kaugusel plahvatuse epitsentrist, kahjusid hinnatakse juba 15 miljardile dollarile.
Laialt on tuntud ka Liibanoni vapil ja lipul kujutatud Liibanoni seeder. Seda männiliste sugukonda kuuluvat okaspuud on mainitud juba “Gilgameši“ eeposes ja ka piiblis. Liibanonis on aga nende vapipuu ammu harulduseks muutunud, alles on veel vaid väikeste laikudena paarkümmend ruutkilomeetrit seedripuumetsi. Liibanoni hästi töödeldav puit on väga hinnatud ehituses ja laevaehituses. Liibanoni rannikule linnu rajanud foiniiklased rajasid oma võimsuse Liibanoni seedrist ehitatud laevastikule. Fakt, et piiblis kirjeldatud valitsejad vajasid seda puitu ja olid seega Liibanoni seedri lageraie fännid, ei tohiks mitte mingil juhul innustada meie RMK juhte, sest tulemus on praeguseks nutune.
Liibanon – riik, millesse on jama sisse programmeeritud
Vana hea sõber õpingute päevilt ülikoolis, geograaf ja maailmarändur Sergei Fedulov pealkirjastas oma ülevaatliku kirjutise Liibanonist “Ajalooline tragöödia ja tragöödia ajalugu“. See on väga täpne pealkiri Liibanoni ülevaatele. Sergei leiab, et Liibanon, nagu kõik mitmete välisjõudude poolt kunstlikult loodud sisemiselt totaalselt heterogeensed riigid, kannab eneses juba algselt sisse programmeeritud vastuolusid ja nõrkust. See väljendub väiksemagi probleemi tekkimisel rahutustes ja kodusõdades. Rahuajal iseloomustab selliseid riike korruptsioon ja korralagedus, mis on samuti sisse programmeeritud nende riigikorralduse organismi.
Liibanoniga sarnaseid riike, mille on moodustanud suurjõud geopoliitilistest huvidest lähtuvalt kui puhvrid nende vahele, on maailmas veelgi ja kõik nad on täiesti mõttetud. Sergei toob selliste riikide näitena Aasias Afganistani ja Euroopas Belgia. Nii nagu Liibanonis, on ka Afganistani kokku surutud üksteisega täiesti kokku sobimatud rahvastiku kogukonnad ja ümbritsetud suvaliselt tõmmatud mitte kunagi eksisteerinud riigi piiriga. Seda tehti puhvri loomiseks Briti ja Vene impeeriumi vahele. Afganistanist sajand varem loodi Euroopas kunstlikult Belgia riik, puhver, mis oli mõeldud Prantsusmaa ja Suurbritannia mõju tasakaalustamiseks.
Sergei teab, mida räägib, sest on ise Liibanonis ringi kolanud ja tema reisimuljeid võib võrrelda meie jalgrattamatkal käinutega. Ainult Sergeil läks see seiklus paremini. Ta kirjeldab: „Reaalne sõjaline jõud ei ole nõrga Liibanoni armee käes, kuhu ajateenijaid kutsutakse pooleks aastaks, vaid praktiliselt kõigi erinevate kogukondade relvastatud omakaitsesalkade käes. Kui ma reisisin Liibanonis, tuli mul mitu korda päevas vahetada autot, et sellel oleksid õiged numbrimärgid. Samal ajal kuulati mind üle ja otsiti läbi iga valveposti juures. Bekaa orus sattusin ma isegi mitmeks päevaks Hezbollah’ kätte. Tänu prantsuse keele oskusele ja Pärsia poeesia tundmisele lasti mind kahju tekitamata minema. Vastupidi, ma hakkasin paremini mõistma “islami terroristide“ motivatsiooni.“
Geograafia ja naabrid
Liibanonil on kaks naabrit, põhjas ja idas Süüria ning lõunas Iisrael. Süüriaga on Liibanonil ühist piiri 375 km ja Iisraeliga 79 km. Kõik saavad aru, et Lähis-Ida Iisraeli-Araabia permanentse konflikti valguses ei saaks keegi olla üleliia õnnelik selliste naabrite üle. Viimased 50 aastat Liibanoni elus on seda ainult kinnitanud.
Liibanoni geograafia on tema õnn ja õnnetus. Õnn muidugi klimaatilise paradiisi maatükina Lähis-Ida viljatute kõrbete vahel. Samas on see äärmiselt lihtne ja hästi kirjeldatav, mille määravad neli komponenti: Liibanoni ja Antiliibanoni mäeahelikud, nendevaheline Bekaa org ja Vahemere-äärne kitsas rannikuriba. Bekaa lai org Liibanoni idaosas jääb Liibanoni ja Antiliibanoni mäestiku vahele, selle pikkus on 130 km ja laius 10–15 km. Bekaa orus asub ligi pool Liibanoni haritavast maast.
Siiski on Liibanoni geograafias veel viies oluline komponent, kus looduslik keskkond annab kogu selle piirkonna poliitilise tausta kirjelduse. Selleks on Antiliibanoni mäeaheliku lõunapoolses otsas paiknev Hermoni mäemassiiv, araabia keeles Jabal al-Shaykh. Mäemassiivi kõrgeim tipp asub 2814 meetri kõrgusel üle merepinna, mis on ühtlasi ka Antiliibanoni mäeaheliku kõrgeim tipp. Asudes kolme riigi – Iisraeli, Süüria ja Liibanoni – piiride kokkupuute punktis, on poliitiline ja sõjaline lähiajalugu olnud seal pehmelt öeldes väga vaheldusrikas. Kõrgeim tipp asub Süüria ja Liibanoni piiril, kuid seda kontrollib Süüria. Hermoni läänejalamilt saab alguse Jordani jõgi. Hermoni mäemassiivi lõunanõlvad lähevad madaldudes osaliselt üle Golani kõrgendikeks. See on juba geograafiline mõiste, mis poliitika- ja ajaloohuvilisi kõnetab. 1967. aasta kuuepäevase sõja tulemusena annekteeris Iisrael Hermoni lõunakülje ja kuulutas Golani kõrgendikud 1981. aastal oma suveräänse territooriumi osaks. ÜRO ei ole seda anneksiooni tunnistanud, kuid 2019. aasta märtsis lõhkas president Donald Trump poliitilise pommi, kui teatas, et USA tunnustab Golani kõrgendikke Iisraeli osana.
- aasta Yom Kippuri sõja ajal vallutasid Süüria väed Iisraelilt alguses suurema osa Golani kõrgustikest, kuid Iisraeli vasturünnakuga suruti Süüria väed piirkonnast välja. Iisraeli vasturünnak oli nii hoogne, et vallutati ka Hermoni kõrgeim tipp. 1974. aasta rahulepinguga jäi Iisraelile u 70% ja Süüriale 30% Golani kõrgendikest, Hermoni mäemassiivi kõrgeim tipp anti tagasi Süüria kontrolli alla. Sellele vaatamata on Hermoni mäemassiivi annekteeritud alad ainuke paik Iisraelis, kus loomulikul viisil on võimalik harrastada mäesuusatamist ja teisi talispordialasid. Nende alade kaitseks loodi aga Iisraeli armees spetsiaalne mägiküttide üksus, mis näitas oma võimeid 1973. aasta sõjas Süüria rünnaku tõrjumisel.
Tsivilisatsiooni häll
Kahtlemata võib seda maariba Vahemere ääres, kus tänapäeval asub Liibanoni riik, nimetada tsivilisatsiooni hälliks ilma igasuguste liialdusteta. Tänapäeva Liibanoni, aga ka Iisraeli ning Süüria rannikuala asutasid foiniiklased, kes lõid oma Vahemere-äärsete linnriikidega võimsa kaubandusimpeeriumi. Foiniiklased asusid neile aladele Punase mere äärest ja asutasid u 3000 aastat eKr linnriigid nimedega Gebal, Siidon ja Tüüros. Need antiikaja linnad asuvad just Liibanoni territooriumil ja on olemas ka tänapäeval. Gebal asub Vahemere rannikul Liibanoni pealinnast Beirutist 32 km kaugusel põhjas, tänapäeval tuntud kreekakeelse nime Byblos või araabiakeelse nime Jbeil all. Siidon on elanike arvult Liibanoni kolmas linn, oluline sadamalinn Liibanoni lõunaosas, tuntud ka araabiakeelse nime Şaydā all. Siidonist veel lõuna poole Vahemere rannikul paikneb rahvaarvult neljas Liibanoni linn Şūr, kunagine Tüüros.
Foiniiklased olid esimene rahvas maailmas, kes õppisid leiba küpsetama. Nad taipasid esimestena võtta inimhäälitsused kokku 22 märgiga ja koostasid tähestiku. Selle võtsid üle vanad kreeklased ja hiljem roomlased. Nende meresõidu saavutused kogu Vahemere rannikul ja kaubandusedu oli seotud nende geograafiaga Juudamaa kõrbe ja Süüria põhjaosa kõrbete vahelisel viljakal alal, mis oli kaitstud kahe mäeahelikuga. Ja muidugi laevaehituseks sobiva Liibanoni seedri metsad. Liibanoni aladel ammu enne Jeesus Kristust toimunud sündmustest on palju lugeda Vanast Testamendist.
- sajandil eKr vallutas Foiniikia Asüüria, 538. aastal eKr läks see aga Pärsia võimu alla. Selle tulemusena saavutasid Foiniikia kolooniad Vahemere lääneosas sõltumatuse ja ühinesid Kartaago juhtimise alla. 332. aastal eKr vallutas Foiniikia Aleksander Suur. Foiniikia kaubandusele andis lõpliku hoobi Kartaago hävitamine. 1. sajandil eKr vallutas Foiniikia Suur-Armeenia kuningas Tigran II Suur. Rooma võimu ajal kuulus see maa-ala Süüria provintsi koosseisu.
- sajandil tõrjus foiniikia keele välja aramea keel. Pärast Aleksander Suure vallutust tuli käibele ka kreeka keel. Aramea keeles kõneles ka Jeesus Kristus. Aramea keel on emakeeleks veel praegugi mõnele tuhandele inimesele, kes elavad selle piirkonna esimese kristliku kiriku ümbruses Maalula külas, mis asub ühe tunni sõidu kaugusel Damaskusest.
Pärast Rooma impeeriumi jagunemist sattus Liibanoni ala Bütsantsi võimu alla. 7. sajandi esimesel veerandil toimus araablaste sissetung. Araabia ülemvõimu ajal muutus Liibanoni alal paljugi. Õitsvad rannikulinnad degradeerusid kaluriküladeks, muutus rahvastiku koosseis. Seni asustamata mägipiirkonnad muutusid varjupaigaks tagakiusatud kristlastele.
11.–13. sajandi ristisõdade ajal võitluses araablastega Püha Maa pärast vallutasid Euroopa ristisõdijad korduvalt ka Liibanoni alasid. Ristisõdijaid toetasid sealsed kristlikud kogukonnad. Sealt alanud usuline vastasseis kestab praeguseni. Pärast ristisõdijate lahkumist sattus Liibanoni ala 14. sajandil Egiptuse mamelukkide võimu alla ja liideti 16. sajandil Osmanite riigiga. Osmani impeeriumis oli Liibanoni ala halduslikult Suur-Süüria provintsi koosseisus.
Eri rahvagruppide, usundite ja keelte paabel
Liibanoni ala võõrvallutajatest pungil keerulise ajaloo tulemusel kujunes pisikesel maalapil uskumatult kirev mosaiik etnilistest gruppidest, usunditest ja keeltest. Kõigist Liibanoni rahvakildudest võiks rääkida pikki kaasahaaravaid lugusid. Kuid kõigil neil rahvakildudel on ühine raske saatus – nad peavad neist mitteolenevatel ajaloolistel põhjustel elama ühes riigis. Liibanoni rahvaarv 2018. aastal oli hinnanguliselt 6 859 408, aga Liibanoni usurühmade vahelise tundliku konfessionaalse poliitilise tasakaalu tõttu ei ole alates 1932. aastast ametlikku rahvaloendust korraldatud. Kõik Liibanoni elanikud peale armeenlaste tunnistatakse araablasteks, tegelikkuses on liibanonlased pärit paljudest eri rahvastest, kes on kas põlisrahvad või jäänud sinna sissetungijatest.
Mõjukaim kristlaste kogukond on Liibanonis maroniidid. Just nende kaitseks ette võetud aktsioonid Euroopa suurvõimude poolt viisid lõpuks Liibanoni kui riigi tekkimiseni. Liibanoni kristlikud araablased maroniidid kujunesid 5. sajandil erak Maruni õpetuse järgijatest Põhja-Süürias. 7.–9. sajandil asusid maroniidid Põhja-Liibanoni mägedesse. 11.–13. sajandil said neist ristisõdijate liitlased ning nad lähenesid katoliku kirikule. Maroniidid on üks umbes 30 enam-vähem autonoomsest Rooma paavstile alluvast idakatoliku kirikust, kuid ainult üks neist kuuest, millel on iseseisva patriarhaadi kõrge staatus alates 7. sajandist.
Suuruselt teine kristlik kogukond on melkiidid, keda on maroniitidest umbes poole vähem. Melkiidid ise rõhutavad oma araablaseks olemist ja eristavad end rangelt kreeklastest. See idakatoliku kirik tekkis 18. sajandil õigeusu kiriku Süürias asuva Antiookia patriarhaadi sellest lahknenud osast, mis ühines Roomaga. Pärast Antiookia patriarhi surma 1724. aastal kerkisid esile kaks ägedalt võistlevat suunda ja mõlemad kuulutasid oma kandidaadi uueks patriarhiks. Ühte tunnustasid Konstantinoopoli patriarh ja Osmani impeeriumi võimud, teist tunnustas kirikujuhina Rooma paavst. Viimased olid seejärel sunnitud end pikka aega Liibanoni mägedes varjama. Vaatamata kõigile raskustele kujunes aga melkiidide kirik välja ja seda nimetatakse ka Melkiidide kreekakatoliku kirikuks.
Mitmete islamivalitsejate ajalugu on jätnud oma jälje Liibanoni tänapäeva. Esindatud on islami kahe peavoolu, šiiitide ja sunniitide kogukonnad. Kui alguses olid mõjukamad linnades elavad jõukamad sunniidid, siis praeguseks on Liibanonis suurima elanike arvuga šiiidid. See on fakt, mis loob suuri lisapingeid niigi killustatud riigis. Lisaks neile elavad Liibanoni mägedes druusid. Nende õpetus tekkis Egiptuses 10.–11. sajandil. Ametlikult peetakse neid küll islami üheks sektiks, kuid sisuliselt on nad nagu ka Süüria alaviidid usulise sünkretismi esindajad, islami ja kristluse segunenud veendumuste esindajad. Druusid olid ajaloos paljude islamivalitsejate parimad sõjamehed. Veidi metsikud druusid sattusid sageli konflikti maroniitide ja melkiididega. Liibanonis moodustasid just druusid kommunistliku partei mõjuka osa.
Lisaks neile on Liibanonis esindatud veel armeenlased oma kirikuga, alaviidid, ida-õigeusu kiriku liikmed. Kujutage nüüd ette kõik need kogukonnad ühendada ühte riiki. Aga just nii Liibanonis juhtus.
Asjanduse riiklus
1840.–1850. aastal võitlesid omavahel druusid ja maroniidid. Neisse sündmustesse sekkusid Euroopa riigid. Selle tulemusena asutas Türgi sultan maroniidide Mägi-Liibanoni autonoomse provintsi. Maroniidid võtsid oma autonoomia sümboliks valge lipu, millel oli Liibanoni seedri kujutis. Sellest saigi alguse praegune Liibanon.
Pärast esimest maailmasõda varises Osmani impeerium kokku. Võitjad riigid jagasid impeeriumi alasid parima äranägemise kohaselt, mis tihti lõppes ka kurbade tagajärgedega, kui näiteks armeenlasi või kurde silmas pidada. Esimesed kaotasid kaks kolmandikku oma etnilisest territooriumist, teised jäidki oma riigist ilma. Suur-Süüria, kuhu Liibanon provintsina kuulus, jagati Rahvasteliidu mandaatmaana Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. Esimene sai mandaadi Palestiina, teine Süüria üle. Prantsusmaa lahutas Süüriast Liibanoni, et kaitsta sealseid kristlasi. Mandaatterritooriumi lipuks võeti Prantsuse lipp keskel seedri kujutisega. Prantsuse asumaa ajal olid maroniidid võrreldes teiste kogukondadega selgelt eelistatud seisundis. Liibanon kopeeris oma riiklikult ülesehituselt Prantsusmaad. Kui eelnenud 400–500 aastat tegi Liibanoni elanikest araablased, siis 20 aastaga ammutas Liibanon endasse niivõrd palju prantsuse kultuuri, et praegugi, sada aastat hiljem, kõneleb 60% liibanonlastest vabalt prantsuse keelt.
- aastal sõlmisid Prantsusmaa ja Liibanoni esindajad lepingu Prantsuse mandaadi lõpetamiseks 1939. aastal. Kuid sekkus Teine maailmasõda. Pärast Prantsusmaa okupeerimist Hitleri vägede poolt 1940. aastal sattus Liibanon natsi-Saksamaa okupeerimata jäänud Prantsusmaa aladel võimule pandud Vichy valitsuse kontrolli alla. 1940. aasta mais andis Vichy valitsuse esindaja Hitlerile nõusoleku anda Saksa lennuväele kasutada lennuväljad Süürias ja Liibanonis. Britid vastasid sellele nende lennuväljade pommitamisega. 1941. aasta juulis kihutasid aga Briti väed “Vaba Prantsusmaa“ üksuste toetusel Vichy valitsuse marionetid Süüriast ja Liibanonist välja. Liibanon iseseisvus 1944. aastal. Kuid juba see ei toimunud täiesti valutult. 1943. aasta valimised tõid võimule jõud, kes pooldasid Prantsusmaa mõjuvõimu likvideerimist. Asi läks nii kaugele, et “Vaba Prantsusmaa“ võimud arreteerisid presidendi ja valitsusametnikud. Sekkusid Suurbritannia ja USA, kes vabastasid arreteeritud ja taastasid valitud valitsuse. Seda päeva, 22. novembrit, tähistataksegi Liibanonis iseseisvuspäevana. Iseseisvudes sai Liibanon omale juba kolmanda lipu ajaloos, seekord puna-valge-punase, mille keskel Liibanoni seedri kujutis.
Programmeeritud nurisünnitis
Liibanoni põhiseaduses määrati kõigi riigivõimu tähtsamate ametipostide täpne jaotus erinevatele kogukondadele. Üldjoontes jagunesid kõik kohad parlamendis ja valitsuses kristlaste ja moslemite vahel vahekorras 6 : 5. Presidendi ameti said maroniidid, peaministri koha sunniidid ja parlamendi esimehe koha šiiidid. Kaitseminister pidi alati olema kristlane, integratsiooniminister druus jne kuni pisidetailideni välja. Mida see pikemas perspektiivis kaasa tõi? Aga selle, et kogukondlikud klannid kontrollivad igavesti teatud valitsemise valdkondi olenemata valimistulemustest. Võimu ei teosta mitte parlament ja valitsus, vaid kogukondlike klannide liidrid, kes kas suudavad omavahel kokku leppida või siis mitte. Loomulikult avab selline süsteem tee ohjeldamatule korruptsioonile.
Esimesed 20–30 aastat näisid Liibanoni jaoks edukad. Liibanon rikastus keset Lähis-Ida algavat kaost. Liibanoni hakati kutsuma Lähis-Ida Šveitsiks, sest sinna koondus piirkonna äri- ja panganduskeskus. Lisaks õitsesid naftatööstus ning kulla- ja teemandiäri. Liibanon muutus õitsvaks turismimaaks. Suurimat kasu ja rikkust lõikasid kõigest sellest maroniidid, aga ka druusid ja palestiinlased. Kuid 1958. aastal tõstis mässu moslemite enamus. Vastuhaku surusid küll maha USA merejalaväe üksused, kuid 1975. aastal algas kodusõda.
Liibanoni riikliku korralduse elujõuetus peitub eelkõige selles, et ei osatud näha tulevikku. Moslemite rahvaarv kasvas kiiremini kui kristlaste oma, maroniidide eelisseisund tekitas teistes kogukondades vaenu nende vastu. Ning muidugi naabrite Iisraeli ning Süüria konfliktid ning sellest tulenev põgenike probleem. Kõik see on viinud 1944. aastal valitsenud tasakaalu põhjalikult upakile ning paljastanud olemasoleva riigimudeli võimetuse ühtse riigi oludes toimida.
Iisraeli riigi loomine ainult raskendas Liibanoni olukorda. Sealt saabusid Liibanoni palestiinlastest põgenikud. Nende piiratud laagrites on algse 100 000 palestiinlase asemel neid Liibanonis juba pea pool miljonit. Palestiinlastega on ühise keele leidnud šiiitide organisatsioon Hezbollah, mis on rahvusvaheliselt kuulutatud terroriorganisatsiooniks, kuid Liibanonis tegutseb legaalselt ja saadab parlamenti oma esindajaid. Palestiina põgenikelaagris asuvad just Hezbollah’ kontrollitud aladel. Šiiidid on kõige suurema juurdekasvuga rahvagrupp Liibanonis ja vastavalt sellele kasvavad ka nende ambitsioonid. Pärast Süüria kodusõda ujutasid sealt saabunud põgenikud veelgi suuremal määral Liibanoni üle. Räägitakse isegi kuni 2 miljonist Süüria põgenikust. Nende laagrid asuvad Bekaa orus, kuid ka pealinnas Beirutis on väga palju süürlasi.
Liibanoni kodusõda 1975–1990 iseloomustas ka palestiinlaste võitlus oma riigi eest võõral territooriumil. Seetõttu tungis Iisrael korduvalt alates 1978. aastast Liibanoni. 1982. aastal okupeeris Iisrael osa Beirutist. Lisaks viis Süüria oma väed 1976. aastal Liibanoni ja nende kontrolli all oli 1980. aastatel kuni kaks kolmandikku riigi territooriumist. Alles pärast Süüria-vastaseid massirahutusi, mida nimetatakse ka seedrirevolutsiooniks, viis Süüria oma väed 2005. aastal Liibanonist välja. Kodusõda nõudis Liibanonis üle 150 000 ohvri. Riik on jäänud eriti pärast sündmusi Lõuna-Liibanonis ja Hezbollah’ poolt Bekaa oru üle kontrolli saavutamist sisuliselt jagatuks läänemeelsete Iisraeli-meelsete ja Iraani-meelsete grupeeringute vahel, Beiruti lääneosa ja idaosa vahel. Ühes osas on nagu Pariisis, teises osas tumedas soomülkas. Kodusõja lõpetamise üks otsustav tegur oli ka riigivalitsemises määratud proportsiooni 6 : 5 muutmine. Kristlaste ja moslemite suhe riigivalitsemises muudeti võrdseks ja presidendi võimu kärbiti.
Selline argipäev Liibanonis kestab ja lõppu sellel näha pole. No mis mõtet sellel kõigel on?