FOOKUS. RÜIUVAIBAD: Maikuu lõpuni avatud näitusel Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on eksponeeritud ligi kuuskümmend sinna tekstiilikogusse kuuluvat unikaalset rüiut kümnelt Eesti tekstiilikunstnikult ajavahemikust 1937–1987. Helen Adamsoni ülevaade.
Näitustesarjaga „Fookus“ alustas muuseum 2018. aastal eesmärgiga eksponeerida kogusse kuuluvaid märgilisi teoseid ja tutvustada meenutamist väärivaid nähtusi. ETDM-i tekstiilikogusse kuulub üle 70 rüiutehnikas vaiba, suurem osa neist teostatud 1960. aastatel. Ühtlasi on ETDM-i tekstiilikogu suurim professionaalsete tekstiilikunstnike loomingut talletav kogu Eestis, andes ülevaate tekstiilikunsti arengust 20. sajandi esimestest kümnenditest tänapäevani.
Taustast
Rüiuvaipadest saame Eesti tekstiilikunsti kontekstis rääkida peamiselt kahel perioodil, mil see tehnikana rohkem esile kerkis. 20. sajandi esimestel kümnenditel oli pearõhk rüiude praktilisusel ja ka dekoratiivsusel. Teine, jõulisem rüiude laine algas 1950. aastate teisel poolel, eriti 1960. aastatel, mil selle tehnika juurde jõudsid mitmed tuntud Eesti tekstiilikunstnikud.
Skandinaavias, eeskätt Soomes, on rüiu tehnikal pikk ajalugu. Skandinaavias on rüiuvaipu kootud alates 15. sajandist, sarnases laadis vaipade olemasolule viitavad arheoloogilised leiud 9.–12. sajandist. Teadaolevalt varasemad näited Eestis pärinevad 17.–18. sajandist rannarootslastelt ja Põhja-Eesti rannikualadelt. Säilinud näidetest vanimad asuvad Eesti Rahva Muuseumi kogus, tegu on 1906. aastal valmistatud rüiudega Vormsilt.
Rüiud kasvasid välja praktilisest vajadusest, neid kasutati soojaandvate tekkidena nii kodus kui ka väljaspool. Mõningatel puhkudel narmastati rüiuvaibad lausa mõlemalt poolt. Aja jooksul vaipade otstarve muutus, tuues kaasa mustrite ja värvide dekoratiivsemaks muutumise. Põhjamaades etendavad rüiud tähtsat osa pere jõukuse sümbolina, samuti on rüiu olnud kunst, mida edasi pärandati.
Eestis saame kahekümnenda sajandi esimestel kümnenditel rüiudest rääkida, toetudes tollasele perioodikale. Ajakirjad kandsid suuresti eesmärki anda ideid ja tutvustada uusi suundi isetegemiseks, neis ilmunud kavandite autoriteks olid tihti erinevate kunstialade professionaalid. Ajakirjades avaldati erinevate kudumistehnikate ja tikandite ajaloolise tausta avamise kõrval ka juhendeid rüiude valmistamiseks. Neid õpetati nii sõlmima, tikkima/nõeluma, samuti on juttu nii täis- kui ka poolrüiude valmistamisest. 1920.–30. aastate perioodikast ilmneb, et rüiudest kirjutati enamasti moodsa ruumi kontekstis, ruumi ja tekstiilide vahekorrale keskendunud artikleid saatsid tihti pildid just rüiudest.
Rüiu pakkus kõneainet perioodikas ka 1950. aastate lõpus, enam aga 1960. aastatel, mil arutleti nii selle funktsiooni kui ka kujunduse üle. Arvestades rüiu aina populaarsemaks muutumist, pakuti paralleelselt välja nii isetegemise võimalusi kui tutvustati kunstnike loodud teoseid. Kõige enam propageeriti rüiuvaipu almanahhis Kunst ja Kodu.
Rüiu määratlus jõudis meile läbi Soome. Soomekeelne ryijy ning rootsikeelne rya pärinevad skandinaaviakeelsest sõnast ry või ru, viidates millelegi karmile ja pikakarvalisele või -narmalisele. Põhjamaades kasutusele võetud sõlmtehnika on idamaiste eeskujudega võrreldes hõredam, pikanarmalisem ning karvasem, mida hakatigi iseloomustama sõnaga rüiu. Seega hakkas aja jooksul rüiu määratlus tähistama nii sõlmtehnika liiki kui ka selles tehnikas valmistatud pikanarmalist vaipa.
Rüiud näitustel
Kolmekümnendatest alates jõuab tehnika üha enam ka näitustele. Mari Adamsoni rüiutehnikas vaibad olid eksponeeritud RaKÜ kuuendal näitusel. 1940. aastal toimunud RaKÜ seitsmendal näitusel Kunstihoones osalesid rüiudega nii Mari kui Adamson-Eric. Edu saatis rüiusid ka 1937. aasta Pariisi Maailmanäitusel, kus auhinna pälvisid Adamson-Ericu rüiutehnikaga sarnases, flossatehnikas vaibad.
Neljakümnendate aastate algusest on teada, et sellel perioodil valitsenud materjalipuuduse tõttu jõudis tekstiilinäiteid näitustele pigem vähem, rüiuvaipadesse näiteks kooti materjali puudusel nii takku ja manillat kui ka juukseid ja kasetohtu. Neljakümnendate aastate lõpust muutus üleliiduliste reeglite ja eeskujude järgmine kohustuslikuks. Rüiude seisukohast muutus selles tehnikas teostatud töödega näitustel esinemine keeruliseks põhjusel, et kujutada tuli realistlikult, loetavalt. Tehnikad, mis seda ei võimaldanud, leidsid vähem kasutust. Sellel perioodil teostatud rüiude puhul on kunstnikud leidlikult katnud vaibad tihedama, lühikese narmapinnaga, muutes kujutatu võimalikult graafiliselt loetavaks ja ootustele vastavaks.
- aastate lõpust rüiu eluõigus taastus ning ajavahemikul 1958–1961 leidis aset mitmeid muutusi, mil peaaegu kahekümne aasta pikkuse vahe järel tekkis võimalus näidata eesti tarbekunsti ka välismaal. Toimusid esimesed vahetud kokkupuuted kaasaja Euroopa kunstiga: 1958. aastal eksponeeriti muu hulgas kunstitoodete kombinaadi toodangut Brüsseli maailmanäitusel ja 1960. aastal toimus Eesti NSV tarbekunsti näitus Helsingis (näitusega kaasnes ka võimalus reisida!). 1961. aastal toimus Soome tööstusliku tarbekunsti näitus Tallinnas. Eesti tarbekunsti näitus Soomes ja sellega kaasnenud tihedam kontakt soome tarbekunstiga väljendus kuuekümnendatel aastatel tekstiilis arenguna dekoratiivsuse suunas ning rüiutehnika üha populaarsemaks muutumises ka näitusesaalides. Seda perioodi võib pidada rüiu nn uueks tulemiseks, mil esile tõuseb aktiivsemalt rüiuga tegelevate kunstnike ring – Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen, Mall Tomberg ja Bruno Tomberg. Seitsmekümnendatel taandub rüiu põimetehnika ees ning tarbekunstinäitustel saab näha juba ka esimesi kolmemõõtmelisi tekstiile.
Rüiumeistrid
Rüiu kujunes 1950. aasate lõpus ja kuuekümnendatel eksperimenteerimisalti Leesi Ermi eelistatuimaks tehnikaks. Tema vaipadele on iseloomulik rikkalik faktuur ja lüürilisus, tihti põimis ta rüiu narmakimpudesse eri värvi ja pikkusega lõngu, karda ning tehiskiude.
Mari Adamsoni kujundatud rüiude puhul paistab silma tema käekirjale omane kujundite dünaamika ning monumentaalsus. Kord detailitäpsema, kord vabamas rütmis motiivistiku muutis elavaks oskuslikult valitud koloriit.
Kuuekümnendatel algas Ellen Hanseni loomingus uus etapp, mil ta õppis lähemalt tundma soome tarbekunsti. Soome eeskujusid silmas pidades valmis hulk lakoonilise geomeetrilise kujundusega rüiumaalideks nimetatud töid.
Joonte vaba rütmiga, mis tihti ei kujuta mingit konkreetset vormi, teostas Mall Tomberg värvidest hõõguvad vaibad. Eesti rüiumeistritest just tema monumentaalsetes, samas lihtsates maalilistes käsitlustes tulevad kõige selgemini esile soome rüiu eeskujud.
- aastal valitsenud emotsionaalse, põhiliselt loodusteemadest ajendatud suuna kõrvale astus Bruno Tomberg. Tema suuremõõtmelised, tiheda narmastatud pinnaga rüiud eristusid väga konkreetse geomeetrilise kompositsiooni ja värvilahendusega.
Ekspressionistlike, suurt lõuendit meenutavate vaipadega üllatas kaheksakümnendatel Anna Gerretz. Pingestatud jõuliste värvilaikudega poolautomaattelgedel kootud rüiudes on aimatavad sellel ajajärgul kiiresti muutunud hetked ning meeleolud.
Rüiusid loonud tekstiilikunstnikke võlus maalilist, lopsakat faktuuri võimaldava tehnika eripära, samuti peegeldas rüiu vabamat kunstilist lähenemist, olles justkui oma ajastu peegel, seda eriti kuldsetel kuuekümnendatel.
