ITAALIA KUNSTIPÄRANDI KÕRVUTAMINE: Kadrioru kunstimuuseumis ja Mikkeli muuseumis avatud Baltimaade kogudes leiduvat itaalia kunsti tutvustaval näitusel „Lux aeterna“ kohtuvad sensuaalsed antiikmütoloogia-ainelised teosed subliimsete religioossete kompositsioonidega, ütleb Kerttu Männiste.
„Lux aeterna. Itaalia kunst Leedu ja Eesti kogudest“ saab teoks Leedu Kunstimuuseumi, M. K. Čiurlionise nimelise Rahvusliku Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi koostöös. Eestis ja Leedus leiduva itaalia kunstipärandi kõrvutamine ja võrdlemine on intrigeeriv mitmel põhjusel. Esiteks on piirkondade eluolu ja vaimulaadi mõjutanud erinev religioosne taust – Eestimaal ja Liivimaa põhjaosas protestantlus, lõunapoolsel Liivimaal, Leedu ja Poola aladel katoliiklus. Ehkki luterlus on reformitud kirikute seas oma tekkeajast peale olnud üks kunstisõbralikumaid, on selle konfessiooni sõnakesksus siiski mõjutanud visuaalse kunsti positsiooni ühiskonnas ning selle kaudu ka kunstikogujaid.
Pigem hakkavad silma sarnasused
Teema- ja süžee-eelistuste kõrval erinesid Eestis ja Leedus itaalia kunsti kogunud ja omanud kollektsionääride ainelised võimalused, intellektuaalsed huvid ja suhtlusvõrgustik. Leedu aadelkond joondus Poola-Leedu valitseja kuningliku kunstikogu järgi ning kasutas Itaalias resideerinud perekonnaliikmete kontakte kaasaegsete meistrite loomingu, aga ka paavstlikku kollektsiooni kuulunud kunstiteoste koopiate hankimiseks. Baltisaksa mõisnike kunstiostud olid tihedamalt seotud Põhja-Saksa kunstituruga.
Eelnevast tulenevalt võiks eeldada Eesti ja Leedu kogudes leiduva itaalia kunsti suuri temaatilisi, koolkondlikke ja kvalitatiivseidki erinevusi, kuid pigem hakkavad silma sarnasused. Olgu selleks siis kunstikogujaid ühendanud eelistus 17. sajandi lõpu Rooma särava koloriidi ja monumentaalse figuurikäsitlusega maalikunsti vastu, mille näiteid (Ludovico Gimignani ja Francesco Trevisani looming) leidub nii Eesti kui ka Leedu muuseumides, või ajalooliste kunstikogude saatus, milles on palju kattuvat, näiteks kollektsioonide oksjoneerimine ja liikumine pärast omanike surma või deklasseerumist Saksa ja Põhjamaade kogude hulka. Praegustesse muuseumikogudesse on ajalooliselt siinsetel aladel paiknenud itaalia kunstipärandist jõudnud vaid väike osa, peamiselt 17.–18. sajandi meistrite looming, mis ei anna ülevaadet kogu siin ajalooliselt paiknenud itaalia kunstist ning pigem lähendab eri piirkondade kollektsioonide iseloomu, kui joonib alla erinevusi.
Kirega koguja Mikkel
Olulise jälje siinse kunstikogumise ajalukku on jätnud kaks 20. sajandi kunstikollektsionääri: Johannes Mikkel (1907–2006) Eestis ja Mykolas Žilinskas (1904–1992) Leedus, kelle panuseta oleks praegust kunsti- ja muuseumimaastikku raske ette kujutada.
Eestis ainulaadse kogu loomisel oli Tartumaal sündinud Johannes Mikkelil kasu nii Tartu Kommertskoolis omandatud ametist kui Tartu Ülikoolis kuulatud filosoofia, kunstiajaloo ja kirjanduse loengutest. Mikkeli töökohaks olnud Väike-Karja komisjonipood, kus ainsa kauplusena linnas osteti ja müüdi vana kunsti, võimaldas luua kontakte kunstiteoste pakkujatega ning soetada tsensuuri tõttu sobimatuks kuulutatud ning müügiloata vanemat usulise sisuga Lääne-Euroopa kunsti.
Oma erinevaid kunstiliike hõlmavat kogumisprintsiipi tutvustas Mikkel nii: „Muidugi haarasin kõige kauni järele, mida inimesed on olnud suutelised looma aegade vältel. See pole olnud minu hobi, vaid vajadus, nagu on vajaduseks ilukirjanduse tipud ja helilooming oma kaunimates saavutustes.“
Mikkeli kollektsioonis põimub enamiku tööde heas kvaliteedis avalduv teadlikkus amatöörliku kalduvusega oma lemmikuid üle tähtsustada. Kollektsionääri lennukad atributsioonid Guido Renile, Francesco Guardile ja Canalettole on praeguseks küll ümber lükatud, kuid loovad pildi koguja isiksusest ning ülistavast kiindumusest oma kollektsiooni.
Leeduka kollektsioon
Veelgi kirglikum, kaootilisem ja mastaapsem oli Mykolas Žilinskase tegevus oma kollektsiooni loomisel. Teise maailmasõja ajal Prantsusmaal ja Belgias, hiljem Lääne-Berliinis resideerinud Žilinskase äri- ja ühiskondliku tegevuse ning kunstikogumise peaeesmärk oli jõukuse kogumine kodumaa Leedu jaoks ning rahvusliku vaimsuse tugevdamine. „Ma olen soetanud ja koondanud seda kollektsiooni 45 aastat. Kogu mu elu on eesmärgipäraselt Leedu poole suunatud. Mu pingutused, äritegevus, terve elu – kõik on pühendatud selle peamise eesmärgi saavutamisele.“
Tahtejõulise ja pühendunud kollektsionääri kogu jõudmine kodumaale ei kulgenud takistusteta. Žilinskase ranged tingimused kollektsiooni juriidilise staatuse ning füüsilise asupaiga osas olid tingitud ta kainest ja läbinägelikust suhtumisest nõukogude ametkondade tegevusse. Kollektsionääri peamiseks hirmuks oli, et kunstivarad, mis on kogutud Leedu heaolu silmas pidades, võidakse nõukogude kultuuripoliitika tingimustes ümber jagada ning Leedust välja viia. Žilinskasele oli väga oluline kunagine lapsepõlvelinn Kaunas, mistõttu leidis tema kollektsioon uue kodu toonase nimetusega M. K. Čiurlionise nimelises Rahvuslikus Kunstimuuseumis.
Tänapäeval Mykolas Žilinskase kunstigalerii nime all tuntud ning erakoguja kollektsiooni kõrval ka Leedu ajaloolistest kunstikogudest pärinevat vanemat Lääne-Euroopa kunsti tutvustav muuseumihoone avas uksed 30. juunil 1989.
*
Näitus „Lux aeterna. Itaalia kunst Leedu ja Eesti kogudest“ Kadrioru kunstimuuseumis (Weizenbergi 37) on avatud kuni 15.03.2015.
Näitus „Lux aeterna. Itaalia kunst Johannes Mikkeli kogust“ Mikkeli muuseumis (Weizenbergi 28) on avatud kuni 01.03.2015.
Mikkeli töökohaks olnud Väike-Karja komisjonipood võimaldas soetada tsensuuri tõttu sobimatuks kuulutatud ning müügiloata vanemat usulise sisuga Lääne-Euroopa kunsti.
Läänes resideerinud Žilinskase tegevuse ja kunstikogumise peaeesmärk oli jõukuse kogumine kodumaa Leedu jaoks ning rahvusliku vaimsuse tugevdamine.
Kunsti mitmes kihis
Näitusel „Lux aeterna“ leiab eksponeerimist Eesti ühte silmapaistvamasse erakollektsiooni, Liphartide Raadi mõisas asunud kunstikogusse kuulunud ja 1941. aastal muuseumisse jõudnud puitalusel maal „Madonna Kristuslapse, Ristija Johannese ja pühakutega“.
Teose konserveerimise ja tehniliste uuringute käigus on selgunud, et praegune pealmine maalikiht varjab sarnase süžeega, kuid väiksemamõõdulist varasemat kompositsiooni. Algset stseeni Madonna ja lastega ei ole mitte ainult pisut täiendatud, vaid maali ülesehituse ja detailide osas oluliselt muudetud. Pealmise maalingu teostamiseks külgedelt laiendatud puitalus on keskkonnamõjude suhtes äärmiselt tundlik ning teos nõudnud seetõttu korduvat konserveerimist, mille käigus on maali iga kord ka täiendavalt uuritud.
Alumine maaling laseb ennast aimata reljeefsete piirjoonte kaudu pealmisel maalikihil. Nii võib Madonna näo ja kaela piirkonnas näha alumise Jumalaema peakatte piirjoont, kõige ilmekam on aga Kristuslapse kehal välja joonistuv alumise, palju väikesemat lapsukest kujutava maalingu reljeef. Juba 1963. aastal tehtud röntgenülesvõtted annavad informatsiooni alumise kompositsiooni olemasolust, uusi detaile on toonud nähtavale infrapuna reflektograafia (IPR).
Alumise, ajalooliselt huvipakkuva maalingu avamine ei ole küll paraku võimalik (seejuures ei anna uuringud kindlaid andmeid, kui palju on sellest maalingust üldse säilinud), kuid uurimistulemusi kokku võttev visuaal lubab kahte stseeni võrrelda ning tõstab üles küsimusi algse maalingu ja meile nähtava pealmise maalikihi dateerimise osas.
2
Itaalia kunsti ümarlaud
Näitusega „Lux aeterna. Itaalia kunst Leedu ja Eesti kogudest“ kaasneb 19.–21. novembril Tallinnas toimuv itaalia kunsti spetsialistide ümarlaud.
Baltimaade muuseumide kogudes leiduva Itaalia kunstipärandi puhul on tegu kunstiajaloo seisukohalt problemaatilise ja atribueerimiseks komplitseeritud materjaliga. Käesolev koostöönäitus Eesti Kunstimuuseumi, Leedu Kunstimuuseumi ja M. K. Čiurlionise nimelise Rahvusliku Kunstimuuseumi vahel ei näita Balti kogudes leiduvat materjali välisspetsialistidele ühekaupa fonditingimustes, vaid korraga ühtses näitusekontekstis, hõlbustades oluliselt teoste vaatlemist ja võrdlemist ning diskussiooni võimalike atributsioonide osas. Ekspertide kogunemine pakub Balti muuseumidele suurepärase võimaluse piirkondlikuks koostööks siinleiduva itaalia kultuuri- ja kunstipärandi professionaalseks uurimistööks.
Lisaks tööle spetsialistide ringis leiab 21. novembril Kadrioru kunstimuuseumis aset avalik loeng-töötuba itaalia kunstist kunsti- ja kultuurivaldkondade üliõpilastele ning laiemale avalikkusele. Itaalia kunsti ümarlauast võtavad osa Viktoria Markova (Puškini muuseum, Moskva), Marco Riccomini (Christie’s, Milano) ja Maichol Clemente (Fondazione Giorgio Cini, Veneetsia).
