NOORED JA INIMÕIGUSED: Inimõiguste Instituut käis juuni lõpus Brüsselis, et rääkida kaasa lapse õiguste teemal Euroopa Liidus. Tegemist oli Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti konverentsiga, kuhu oli kaasatud nii poliitikuid, ametnikke, vabakondlasi kui ka kõige olulisem sihtgrupp – lapsed ise. Aet Kukk räägib, mis täpsemalt toimus.
Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet loodi 2007. aastal. „Euroopa Liit asutas ELi Põhiõiguste Ameti (FRA) eesmärgiga pakkuda ELi asutustele ja liikmesriikidele põhiõiguste alal sõltumatut tõenduspõhist abi ja eriteadmisi. FRA on sõltumatu ELi asutus, mida rahastatakse liidu eelarvest.“ Nii on öeldud ameti enda kodulehel. Organisatsiooni peamisteks tegevusaladeks on uuringud, millega kogutakse infot kõigist Euroopa Liidu liikmesriikidest ning pärast põhjalikku analüüsi koostatakse mitmeid käsiraamatuid, tehakse kokkuvõtteid ühiskondlikest arengutest ja antakse soovitusi Euroopa institutsioonidele ja riikidele vajalike poliitikate muutmiseks.
Olevikust saab tulevik
Ameti uurimisvaldkonnad on seotud inimõigustega ja nii viiakse läbi mitmekümnete tuhandete vastajatega sotsiaaluuringuid näiteks lapse õiguste küsimuses, naistevastase vägivalla, LGBT+ (lesbi, gei, bi- ja transsooliste) inimeste olukorra, rände, rahvusvähemuste, antisemitismi, romade diskrimineerimise, puuetega inimeste, andmekaitse, rassismi, vihakuritegude ja ka näiteks õigusabi kättesaadavuse teemadel.
Seekordne Brüsselis Euroopa Liidu Nõukogus toimunud konverents võttis kokku FRA esimesed 10 tegutsemisaastat ja keskendus lapse õigustele. Konverentsi pealkiri küsis konkreetselt: „Kas Euroopa teeb piisavalt selleks, et kaitsta meie põhiõigusi? Laste vaatenurk küsimusele“ („Is Europe doing enough to protect fundamental rights? Childrens perspective“). Rääkides inimõigustest, lastest ja noortest, keskenduti kolmele peamisele lapsi puudutavale teemale: migratsioon ja varjupaik; julgeolek, ebakindlus ja hirm; vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.
Kui ürituse kõnelejateks ja paneelides osalejateks olid kutsutud oma ala eksperdid ja muidu täiskasvanud, siis iga teema puhul said seda sisse juhatada, kokkuvõtteid teha ja küsimusi esitada ka lapsed. Kõige teravamad publikuküsimused esinejatele tulid just nimelt lastelt ja noortelt. Suurima aplausi osaliseks sai ühe Eestist pärit tüdruku Linda mõte, et lastest ja noortest kõneledes ei räägitaks ainult tingivas kõneviisis. „Meie, lapsed ei ole ainult tulevik, me oleme ka olevik,“ ütles Linda.
Bürokraatia ja kriisisituatsioonid
Üle 300 osalejaga konverentsi üks avakõnelejaid oli Malta Vabariigi president Marie Louise Coleiro Preca, kes sõnas, et inimõigused ei ole mingid abstraktsed sõnad paberil, vaid need „peavad olema meie alusväärtusteks igas olukorras“. Lastele mõeldes ütles ta ka, et „kõige võtmeks on haridus“.
Malta president kõneles konverentsil, kuna veel viimaseid päevi kestis Malta eesistumine Euroopa Liidu nõukogus. Mõned päevad hiljem võttis eesistumise üle Eesti, keda esindas konverentsil sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. FRA direktor Michael O’Flaherty kiitis Ivat konverentsil osalemise eest, kuna väga harva tuleb ette, et mõne riigi minister terve konverentsipäeva kaasa töötab. Enamasti tullakse kohale vaid oma sõnavõtuks ja lahkutakse kohe pärast seda. Iva võttis konverentsipäeva kokku muu hulgas sellise mõttega: „Tihti arvavad vanemad, et neil on kohustused vaid oma laste ees. Tegelikult on igal täiskasvanul kohustus iga lapse ees.“
Ürituse esimene osa keskendus Euroopas ilmselt lastega seoses kõige teravamale küsimusele – migratsioonile. Erinevalt tavapärastest rahvusvahelistest konverentsidest, kus kõrgetasemelised esinejad tulevad kokku ja vahetavad mõtteid, oli sellel üritusel rohkem kuulda ausat kriitikat Euroopa institutsioonide pihta, kelle protsessid ja bürokraatia kriisiolukordade lahendamise asemel neid tihti raskendab. Euroopa Komisjoni õigusküsimuste ja tarbijate peadirektoraadi peadirektor Tiina Astola ütles tabavalt: „Me oleme kuskile lubaduste ja tegude vahele kinni jäänud.“
Demokraatliku enamuse kaasamine
Probleeme tõid välja ka need esinejad, kes rändavate lastega iga päev tegelevad. Nii rääkis Rootsi laste-ombudsman Fredrik Malmberg, et Rootsi saabunud lastele jagati informatsiooni rootsi või inglise keeles. Kõik lapsed aga mainitud keeli ei mõista. „Kui infot ei ole, hakkavad levima kuulujutud. Lisage sinna juurde veel laste hirmud; üks väike tüdruk ütles, et kardab, et ta pannakse vangi. Esialgu ei julgenud ta meessoost sotsiaaltöötajatega üldse rääkida,“ selgitas Malmberg.
Euroopa Rahvuslike inimõigusinstituutide võrgustiku juhatuse esinaine Lora Vidovic tõi aga välja murettekitavaid arenguid Euroopa liikmesriikide piiridel, millest mitmed on otsustanud Euroopa Liidu piirialadele saata sõjavägesid. „See viitab, justkui oleks Euroopa Liit sõjas. Kas oleme?“ küsis Vidovic retooriliselt ja jätkas, et inimõiguslased peavad õppima paremini kommunikeerima. Seda olukorras, kus sotsiaalmeedia võidukäik on populistlikele poliitikutele kõik uksed avanud. Talle vastas Malmberg, kes sõnas, et populistide vastu võidelda on raske, sest nad ei hooli faktidest ega üldse sellest, mis on tõde. „Nad seisavad piiride sulgemise ja isolatsiooni eest. Selle asemel, et end õigustada ja nende küsimustele vastata, peaksime hoopis neilt küsima: kas taoline isolatsioonipoliitika on ajaloos kunagi kellelegi kasu toonud?“
Arutelule pani punkti Verena Knaus, UNICEFi Brüsseli osakonna vanemnõunik poliitikate küsimuses, kes ütles, et „Euroopa Liidu hoonetes võime ju ühisosa leida ja nõustuda, aga kuidas kaasata ka demokraatlikke enamusi Euroopas?“. Ta rõhus ka lapsevanemate südametunnistusele, tuues välja, et miskipärast arvatakse, et migrantide lastel on kinnipidamiskeskustes turvaline. „Kas me arvame, et meie lastel oleks seal turvaline?“
Migratsiooniteema kokkuvõtted
Migratsiooniteema kokkuvõtteks said sõna lapsed, kellelt tuli kohati isegi sisukamaid ja huvitavamaid ideid kui lavalt. „Ma õpin matemaatikat ja loodusõpetust, aga ma ei tea mitte midagi sellest, mis toimub minu ümber. Ma ei teadnud enne, kui palju lapsi Euroopas elab vaesuses, koolis ei ole räägitud, kui palju lapsi upub iga päev Vahemerel.“ Ta lisas mõtte, mis on läbi käinud ilmselt enamiku inimeste peadest, kes on osalenud suurtel rahvusvahelistel konverentsidel: „Euroopa tasandil te räägite sellest kõigest palju, aga kas keegi teeb ka midagi?“ Sessiooni lõpetas terav mõte publikust: „Me oleme olukorras, kus smugeldajad pakuvad põgenikele rohkem lootust kui meie enda institutsioonid.“
Päeva teisel poolel räägiti lapsi puudutavast vaesusest ja sellega tihti kaasnevast sotsiaalsest tõrjutusest. Euroopa Liidus elab iga neljas laps vaesusriskis. Ioannis Dimitrakopoulos, FRA võrdsuse ja kodanikuõiguste osakonna juht ütles, et kuigi meile meeldib mõelda – ja nii paistab ka teistele –, et Euroopa on heaoluühiskond ning rikas maailmajagu, on meil siin sissetulekute erinevused väga suured ning vaesus ei ole kuhugi kadunud. Vaesuse vastu võitlemist, eriti kui jutuks on laste vaesus, ei nähta aga poliitilisel tasandil alati piisavalt olulise teemana. Eurochildi peasekretär Jana Hainsworth tõi näiteks majanduskriisi aastad. „Olid olemas poliitikad, kuidas sotsiaalsfääri raha paigutada ja sellega lapsi ning peresid vaesusest välja tuua, kuid siis suunati kogu see raha majandusse. Tihti ei nähta sotsiaalsfääri raha paigutamist investeeringuna, mida ta aga pikas perspektiivis kindlasti on,“ rääkis Hainsworth. „Kui kohtleme Euroopa Liitu kui vaid majandus- või rahaühendust, siis ei jää see kindlasti püsima,“ lisas ta.
Vaene olla on väga kallis
Vaesusest rääkides ei saa aga mööda diskrimineerimisest ja erinevate ühiskonnagruppide sotsiaalsest tõrjutusest. Võrdsete võimaluste valdkonnaga tegeleva organisatsiooni UNIA (Interfederal Centre for Equal Opportunities) juht Patrick Charlier tõi välja, et kui võtta lahti eri riikide statistika tervishoiutoetuste, hüvede ja eluasemetoetuste jms põhjal, joonistuvad välja selged grupid, mis omakorda tähendab, et diskrimineerimine ei ole Euroopast kuhugi kadunud. „Vaesus ja diskrimineerimine on ühe mündi kaks külge,“ sõnas Charlier. Seda mõtet täiendas Euroopa Komisjoni laste õiguste koordinaator Margaret Tuite, kes ütles lihtsalt: „Vaene olla on väga kallis.“
Kuidas aga võidelda vaesuse vastu? Võib ju muuta Euroopa Liidu poliitikaid ning anda välja käsiraamatuid, kuid tihti on lahendused lihtsamad ja rohkem käeulatuses, kui me arvata oskaks. Eesti tüdruk Linda tõi välja väga konkreetse näite. Olles teistest riikidest pärit lastega enne konverentsi pikemalt neil teemadel arutlenud, olid nad avastanud, et näiteks Horvaatia koolilapsed peavad igal aastal oma õpikud poest ise ostma. Eestis on õpikud ostetud kooli poolt ja need ringlevad igal õppeaastal eri õpilaste käes, nii vahel kümneid aastaid järjest. Kui pere igal aastal õpikuid peab ostma, mis siis pärast iga õppeaastat koju tolmu koguma jäävad, teevad sellised kulutused ebavõrdsuse suuremaks, rääkimata mõttetust paberiraiskamisest ja koormusest keskkonnale, mida ei teki, kui õpikuid taaskasutatakse. „Haridus on kõigile kohustuslik ja enamasti tasuta ka, aga tööriistad, et seda läbida, need maksavad ikkagi raha,“ ütles Linda.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Brüsselis teatakse küll, mis muresid võib olla näiteks Valgas, Ida-Virumaal või hoopis Hiiumaal elavatel inimestel ja ennekõike lastel, kuid teadmistest tegudeni jõudmine võtab aega. Eriti kui rahvusvaheliste organisatsioonide tasandil saab tegusid enamasti teha vaid poliitikate tasandil. Siin saavad ise palju ära teha riik ja kohalikud omavalitsused. Rääkimata väikestest asjadest, millest saab alustada igaüks ise.
