OTSE SOOJAST AEGLASE KÄEKIRJAGA: Aastaid Okupatsioonide Muuseumi direktorina aega veetnud Heiki Ahonen pani KesKus’i palvel kirja laisa ja lohaka reisipäeviku Kuubalt. Kuna Ahonen on ise ka lohakas, on see päevik heaks õpetuseks kõigile teistele lohakatele inimestele, kes plaanivad Kuubale sattuda.
Havanna Jose Marti lennujaama saabumisruum oli pime ja umbne. Interjööris domineeris punane plast ja pruunikas krohv, meenutades Tallinna lennujaama 1980-ndate lõpul. Kubises mitmesugustest mundrimeestest. Saabujad pildistati. Rahavahetuspunkti juurde kogunes suur järjekord. Hotell oli nelja tärniga ja asus peatänaval Pradol, seal oli soe vesi ning ka peldikupaber olemas. Interneti kasutamise võimalus oli olemas – pool tundi 25 kukki* – ilma printerit kasutamata.
Ettevalmistuste käigus oli meil ette teada kolm põhitõde: kraanivett ei tohi juua, peldikupaber ja seep peavad kaasas olema ja üldiselt soovivad kõik abivalmid Kuuba kodanikud raha saada. Kõige rohkem meeldivad neile kukid.
Mõni päev hiljem
Oli soe, tsirka 26 kraadi. Kell kümme puhastati kunagi majesteetlikku peatänavat Pradot hoolikalt, peo jälgi näha polnud. Kõrvaltänavatega on teine lugu. Hotelli kõrval, lõhutud telefoniautomaatide juures, seisis paar räsitud välimusega libu, järelevaataja autos kõrval istumas. Tuli mingi kulunud mees ja karjus: „Viva Cuba!“ Selleks ajaks olime kogenud ka, et „Estonia“ kõlas kohalike meelest nagu „Australia“.
Võtsin hotelli baaris rummi ja kohvi, 6.50 konverteeritavat kukki. Hotelli kõrval baaris võileivad ja kohv ei maksnud midagi. Saabus meie auto, Dodge 40-ndate lõpust. Autol puudus sisevooderdus ja üht-teist veel, ükski armatuurinäidik ei näidanud midagi, ja liikus ta reaktiivmootori heliga. Kui hoo sisse sai, siis vastumäge kihutas Geelydest** mööda. Ligi 300 km Havannast välja viis kahesuunaline kolmerealine tee, edasi mõnevõrra tagasihoidlikum. Tee ääres siin-seal peatusime, ühes kohas oli espresso täiesti korralik – 25 sentaavot! Sain ilmselt esimese tõmmise osaliseks. Iseloomulikuks kujuneb see, et teeäärsete kohvikute peldikutes puudus peale paberi ka vesi ja enamasti ka riiv kabiini uksel. Caya Coco nimelisse kuurortrajooni jõudsime seitsme tunni pärast. Rajooni pääseb läbi kontrollpunkti, kus tükk aega passe ja hotellibroneeringut uuriti. Päris kuurortrajooni eel võeti autojuhilt dokumendid ära.
Kolm päeva hiljem
Päev rannas ja veepealses jalgadega majakeses. Publik koosnes põhiliselt vanuritest ja koledatest inimestest. Kuna tegemist oli viie tärni (mis siiski tundub uskumatu liialdusena) hotelliga, siis rääkis personal suhteliselt rahuldavat inglise keelt. Teenindus on eelolevaga võrreldes väga korralik. Söök kaunis mage, kuigi valik näib suur. Rita sai toidumürgituse ja veetis suurema osa päevast ja ööst peldiku lähistel. Ehkki vastavalt hoiatusele – kohalikku kraanivett me ei joonud ega ka hambaid sellega ei puhastanud.
Neli päeva hiljem
Taas autoteekond, seekord siis Santiago de Cubasse, Kuuba revolutsiooni hälli. Linn mägine, igal pool lehvivad plagud revolutsioonikangelaste piltidega, ka linna parima hotelli fuajees. Autojuht ei tundnud teed, aga sõit kestis vaid 7,5 tundi. Teel lõputud külad väikeste majakestega, inimesed istuvad ja seisavad tee ääres. Majad on valdavalt ühekordsed, läbiva koridoriga. Domineeris hobutransport või väga veidrad isekonstrueeritud sõidukid. Suurem inimestevedu toimub veoautodega, millele on peale ehitatud kong ja külge trepike sisseronimiseks. Etteruttavalt peaks nimetama, et ka linnades oli üksikute busside kõrval selline ühistransport domineeriv. Tee ääres betoonist ja kipsist mittemastaapsed skulptuurid ja hüüdlausete tahvlid. Meenutatakse 8. ja 9. kongressi, sekka ka 20-ndat. Hüüdlaused „vabadus, võrdsus, kord, hoolsus, ühtsus, distsipliin, efektiivsus“ korduvad.
Santiagosse saabumine kujunes proosaliseks, juba autojuhiga arvete klaarimise ajal litsus ligi kaks kerjust. Tormasime hotellist saadud soovituse järgi mingisse söögikohta, mis on meeldiv, aga toitu ootasime kaks tundi ja see, mis siis tuli, ei olnud väga söödav. Kui menüüd küsisime, tehti meile selgeks, et menüü on ühes teises lauas ja siis saab selle kõrvallaud ja siis meie. Putkades müüdi vaid ühtede tegelaste raamatuid, või raamatuid neist.
Viis päeva hiljem
Naised üle 20 kisuvad paksuks ja neil on veidrad väljaulatuvad tagumikud, mida tugevalt rõhutavad liibuvad, kirevad rõivad. Valdavalt on rahvas sõbralik, kuigi kaugelt on sellest raske aru saada. Sulid püüavad kogu aeg teenust pakkuda – nad räägivad tavaliselt ka inglise keelt.
Kohvikus istus kõrvallauda suurt kasvu neeger ja ei läinud kuigi kaua, kui hakkas juttu tegema, et kas ma mängin korvpalli või ehk võrkpalli. Kuna ei olnud jutupunkti kuskilt võtta, siis teatas ta äkki, et meenutan talle ta isa! Hetke pärast pakkus ta juba majutusteenust, rääkis, et ta oli Kuuba rahvuskoondise poksija, siis pakkus giiditeenust ja rääkis, et on koolis treener ja teenib 20 kukki kuus, siis pakkus sigareid, siis kurtis kohaliku elu üle ja hoiatas, et igal pool jälgitakse ja et ta tahaks Saksamaale minna, ja lõpuks pakkus kaht kohaliku raha kolmepeesolist – küsis kaks kukki. Vastasin pakkumisele eitavalt, lõpuks oli ta nõus ka ühe kukiga. Kui ma arvet maksmas käisin, näitas neeger vahepeal Ritale oma rinnale tätoveeritud Che Guevara kujutist. Igas kõrtsis, kus moosekandid mängisid, tuli varem või hiljem lugu „Il Comendante – Che Guevara“. Sõnadest rohkem aru ei saanud, aga ilus lugu iseenesest, ballaaditaoline.
Saime soovituse kohaliku paladari*** kohta – pidada olema hea lambaliha. Leidsime koha üles, suuremat silti polnud, aga ikkagi. Kohale loivas vanaldane proua, kes mõne aja pärast lambahautise ka tõi, oli tõesti päris maitsev, etteruttavalt peaks lisama, et kokkuvõttes parim toit, mida me Kuubal sõime.
Toidupoes oli kaunis vähe asju peale krõpsude, küpsiste ja marineeritud aedviljade. Väljumisel kontrollitakse kotte, juhul kui ostsid midagi, tuli uksel kassatšekk ette näidata, see augustati. Uudistasin ka üht tänavajärjekorda – selgus, et mingis kunkus jagati osadeks üht seakülge. Ühes teises kunkus oli laual suuremõõduline vorst, mida soovijatele lõiguti, kolmandas jälle müüdi vaid mune. Kana ja muna ongi valdav, mida saada, kui on. Restoranis võib pikk menüü olla, aga saadaval vaid üksikuid toite. Ühes mereannirestoranis polnud ühtegi nimitoitu olemas.
Kuus päeva hiljem
Santiago de Cuba on Kuuba revolutsiooni häll – seal asuvad mingid olulised trepid, mida vaatamas käisime. Oligi trepp, kaunis suur, aga mitte eriti. Nägime ka koolivormis lapsi, osal olid punased, aga osal sinised kaelarätid.
Taas teele ja 7,5 tunni pärast jõudsime Trinidadi, autojuhi nägu säras. „Hea aeg,“ seletas ta meile. Tegelikult oli natuke parem tee ja natuke vähem ekslemist. Elukohaks seekord eramajutus casa particular. Kuubal on piiratud eraettevõtlus lubatud, maht on piiratud: näiteks kõrtsis tohib olla teatud kogus kohti laua taga, näiteks 12, ja teatud hulk magamiskohti.
Hiljem sattusime juhuslikult ühte restorani, mille eesruum oli nagu portselanimuuseum. Kõik oli kena, kuni moosekandid tulid raha küsima, siis tulid tantsijad sama palvega ja lõpuks ka kokk, ning isegi peldikus oodati raha. Tärkav kapitalism ladina maitsega.
Seitse päeva hiljem
Trinidad oli siiski Kuuba kõige meeldivam koht. Majadki korralikumad. Palju ehitustööd, remonti jms. Teenuseid tänaval peale ei surutud. Trinidadis ei märganud ka mingit revolutsioonilist plakatlust. Pärastlõunal teele Havanna poole. Peagi lõppes korralik tee ja kadusid kahekordsed majad. Kõik nagu enne, hurtsikud tee ääres, loosungid.
Havanna „võib-olla parim restoran“ oli nii ja naa. Palju teenindajaid ja kehv teenindus. Paduvihm, kes teab, kustkohast, uputas tänavaid, katustelt tulevad vihmaveetorud purskasid tänavate keskele, konarusi ja auke polnud enam näha, Rita murdis ühes augus varba.
Kaheksa päeva hiljem
Ainus maja Havanna vanalinna piiril, mis oli korralikult renoveeritud, osutus revolutsiooni muuseumiks, asub endises presidendipalees. Sisenedes selgus, et maja oli korras vaid väljastpoolt – sees polnud ilmselt revolutsioonist saadik enam miskit tehtud. Ekspositsioon koosnes väga väsinud fotokoopiatest ja mõnest üksikust esemest, nende hulgas siiski üks selline, mida polnud varem näinud – abivahend küünte väljakiskumiseks. Oli muidugi lusikas, millega Jose Marti olevat olnud söönud jne. Ingliskeelseid kirjeid piiratud ja ebaselge loogika alusel. Leidsime ka nn Hemingway baari. Kelnerid punastes lühikestes kuubedes, ainus õige Daiquiri**** käidud kohtadest, teenindus erakordselt kiire. Hinnad vastavad.
Üheksa päeva hiljem
Hommikusöök nagu ikka: muna, puuviljasalat, erakordselt kehv kohv ja saiad. Autoga lennuväljale sõites möödusime Jose Marti memoriaalist, mis polnud kena. Ülejäänud kukkide eurodeks vahetamine oli vaevaline, aga lõpuks toimus. Siis veel üks järjekord, nimelt Kuubalt lahkumisel tuleb maksta n-ö „lahkumismaks“***** 25 kukki. Kuna kõik lahkujad peavad maksu maksma, siis oli kassa ees teadagi pikk järjekord. Ja siis olimegi piiril, kus konfiskeeriti tulemasin.
Kuuba on veider maa. Rumm tundus väga maitsev, aga see oli üksikute eranditega ka ainus meeldiv asi peale eheda Kuuba tubaka.
* Kukk – ametlikult CUC, rahvusvaheliselt (ehk Kuuba rahvusvahelisel lennuväljal) konverteeritav Kuuba peeso – võrdne väärtuselt USA dollariga. Kohalik raha on CUP – Kuuba rahvuslik peeso.
** Geely – Hiina automark
*** palada – erakätes olev toitlustuskoht
**** Daiquiri – rummiga kokteil
***** lahkumismaks – ametlikult nimetati seda lennujaamatasuks
Kui menüüd küsisime, tehti meile selgeks, et menüü on ühes teises lauas ja siis saab selle kõrvallaud ja siis meie.
Kuuba on veider maa. Rumm tundus väga maitsev, aga see oli üksikute eranditega ka ainus meeldiv asi peale eheda Kuuba tubaka.
Kuuba arst, Rootsi koristaja
Stockholmis kohtus Rita umbes aasta Rootsis elanud Kuuba arstiga, kes Rootsis küll praegu koristajana leiba teenib. Tema kommentaarid.
* Arsti kuupalk on 30 kukki. Õpetaja palk on u 25 kukki.
* Toiduainete ostmiseks on talongiraamat, kuhu kõik üles märgitakse. Kord kuus on mingi kast baastoiduainetega – riis, sai, suhkur kohv jne.
Piima saab päevas 1 liitri – kuni 7-aastased lapsed. Lapsed 7–13 saavad nädalas kaks liitrit jogurtit. Kui ise midagi produtseerid, näiteks kasvatad kartuleid ja tahad müüa naabrile, on see keelatud. Tuleb müüa riigile. Tavainimene võib kukke omada ja neid vahetada, et siis poest nende eest osta näiteks šampooni, seepi jms, aga need on väga kallid.
* Kõik oli ilus kuni 1990-ndateni, kuni N. Liit Kuubat toitis. Nagu ta väljendus, jõid nad siis taevast piima ja sõid taevamannat. Kõik, mis nad tahtsid, tagas sõbralik NSVL. Pärast 1990-ndat on aga kõik palju, palju halvem, sest toitja on kadunud. Midagi saada pole, riideid jms.
* Koolis õppisid kuubalased varemalt vene keelt, aga nüüd õpivad uuesti inglise keelt. Kool on tasuta. Revolutsiooni järel oli usk keelatud ja ateism kohustuslik – kui olid usklik, oli raske ülikooli pääseda ja tööd leida. Nüüd on religioon keelu alt väljas, aga vähesed on usklikud.
* Opositsioonist – maha surutud, varem oli palju poliitilisi vange, aga nüüd olla Amnesty International oma pilgu Kuubale suunanud ja arreteeritakse varjatumalt. Rahva hulgas liiguvad tsiviilriietes nuhid ja kontrolörid.
* Eraomandus on siiski lubatud, maju ära ei võetud, kõik pärandati järgmisele põlvele. Aga kuni aastani 2013 oli majade müük keelatud. Kui maja oli sinu, siis oli see sinu, võisid teha sellega, mida tahtsid – korda teha, laguneda lasta või maha põletada, vahet polnud.
* Alates 2013. aastast võib väikesi restorane pidada, kodumajutust pakkuda ja ka väikest viisi äri ajada. Aga rikkaks sellega ei saavat. Rikkaid siiski olevat, aga nad on saanud rikkaks varastamise ja spekulatsiooni teel.