VENEMAA MUSTVALGE PÄIKESETÕUS: Juku-Kalle Raid, ERR-i Moskva korrespondent Anton Aleksejev ja Toomas Kümmel arutavad, mis juhtus Venemaal vaba ajakirjanduse ning selle kunagiste toetajatega nagu oligarhid Hodorkovski või Gussinski ning miks järjest enam ajakirjanikke Venemaalt ära kolib. Kõik saab alguse kohvikukooperatiivist, naftast ning Peremehest.
Mõni aeg tagasi andis Vene oligarh ja Vladimir Putini opositsionäär Mihhail Hodorkovski Tallinnas üle preemiad vene ajakirjanikele, kes Vene riigipoolsest survest hoolimata ei tegele mitte õukonnameediaga, vaid üritavad teha ajakirjandust sõltumatul viisil. Selliseid jääb üha kiiremini järjest vähemaks. Ning põhjuseid pole vaja kaugelt otsida – ähvardused, tagakiusamine ning ebakindluse tekitamine, mis viib lõpuks ka enesetsensuurini.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Hodorkovski läks liigse isepäisuse eest seltsimees Putiniga nugade peale ja ta pisteti türmi. Nüüd elab ta Šveitsis ja süüdistused Venemaa poolt tema vastu on muidugi tõsised – niikaua kui Putin Venemaa eesotsas tiksub, ei ole Hodorkovskil Venemaale asja. Hodorkovski algatatud Avatud Venemaa Fondi preemia on üks märkimisväärne asi, kui mõtleme suletud riigi peale, kus enamasti saavad ajakirjanikud teha vaid kontrollitud tellimustöid. Seal on nii riiklikke põhjuseid, aga toimib kindlasti ka sisetsensuur. Mida arvata, millise märgiga Hodorkovski kui inimene – kui aurik – kodanike jaoks tänasel Venemaal on?
Anton Aleksejev (A.A): Raske küsimus, on mõned, kelle jaoks on ta kangelane, aga enamiku jaoks on ta kurjategija, endine oligarh, kes kõik, mis tal on, lihtsalt varastas – miski ei ole tema oma, vaid Venemaa oma. On arusaam, et ta müüs meie kõigi Vene naftat, elab kuskil välismaal, ja muidugi ei ole ta mingisugune kangelane.
Toomas Kümmel (T.K): Keskne ajakirjandus Venemaal ei ütle otse, aga järjest sirgemalt, et ta on õudne tõbras, eriti sellepärast, et ta on julgenud Putinile vastu hakata. Ma tuletan meelde, et ta arreteeriti 2003. aastal Novosibirskis Tolmatševo lennujaamas. Ja peaprokurör süüdistaski teda maksudest kõrvale hoidumises. See on ikka hea kattevari tegelikult. Kui tal teine kohtuprotsess oli, siis tal veel pikendati seda karistust. Siis oli süüdistus selles, et ta varastas enda ettevõtte naftat.
A.A: Ma mäletan, et kui teine protsess oli, siis Moskva korrespondent oli Krister Paris. Saime siis prokuratuurist pressiteate ja püüdsime kuidagi sellest A4-formaadis paberist sotti saada. Aga selle süüdistusega oli mingi täielik absurd, sest inimene ei maksnud makse selle eest, mis ta oma firmast varastas ja keegi ei osanud ka öelda, kus on tema kasum.
T.K: Kui sa kõik enda varanduse ära varastad, kust see kasum siis tuleb?
J-K.R: See on hästi jabur stoori, aga küllaltki tüüpiline Venemaa kõikvõimalikele kokku klopsitud kohtuasjadele. Muidugi, eks ta oli ettevõtlik inimene ja ma tuletan meelde ka seda, et ta jõudis kunagi 1980-ndatel olla ka komsomolisekretäri asetäitja Moskvas. Ja kohe, kui tuli perestroika ja asjad läksid lahtisemaks, tegi ta viivitamatult kooperatiivi, mille nimi oli Puhvet. See oli tema esimene äri, kust ta hakkas raha teenima ja sealt edasi tuligi siis pank.
A.A: Nende vahel oli ka firma, mis tegeles arvutite ostu ja müügiga. Tegelikult, tol ajal oli Hodorkovski-suguseid Venemaal üsna palju.
T.K: Ma käisin seal Neftejuganskis, kus oli Jukose peakorter ja peamised naftapumpamise alad Lääne-Siberis. Vist kuskil pool aastat enne seda, kui need likvideeriti ja Hodorkovski vangi pandi. Muidugi oli loomulik, et Jukose aktsiad olid noteeritud Ameerika börsil. Mis tähendab, et see oli üks esimesi Venemaa ettevõtteid, mis oli pealtnäha normaalse majandamise ja läbipaistva raamatupidamisega. Teiseks, see oli kindlasti üks maailma eesrindlikuimaid tehnoloogiaid. Kes on Venemaa naftaväljadel ringi sõitnud, teab, et kõik naftapuuraugud põlevad suure leegiga. Seetõttu, et gaasi ei osatud kasutada. Aga Hodorkovski kasutas ka selle gaasi ära. Tema äri põhines ju sellel, et ta ostis juba kasutatud puuraugud, kust ei olnud suudetud 40% kätte saada.
A.A: See kõik toimus 1990-ndatel, mäletate, mis nafta hind siis oli? 20–30 dollarit barrel, kui niigi palju. Aga enne viimast naftakriisi oli nafta 100–140 dollarit barrel – ja mis juhtus Jukosega? Nüüd on see kõik Rosnefti sees. Tol ajal oli Jukos efektiivsem ja tema operatiivkulud iga barreli peale mitu korda väiksemad kui suurel „efektiivsel“ Rosneftil – mis kuulub riigile või Vladimir Putinile või me ei tea kellele. Hodorkovski Jukos oli edukas, kahjuks sama edukat kompaniid enam Venemaal ei ole.
J-K.R: Vahele pistan seda vast, et ta oli üks väheseid selliseid Vene uusärimehi, kes rikastus kiirelt, aga kes oli ka omamoodi filantroop algusest peale. Kelle esimeseks unistuseks ei olnud sõita Mercedesega mööda oma kullast tuba, vaid ta toetas koolides internetiklasse, ajakirjandusreforme, demokraatia diskussioone, aga ka arheoloogilisi väljakaevamisi, kultuurilivahetust. Kõike seda, mida Venemaal ei tehtud. Millest tema pahandused siis hakkasid? Ajakirjandusest eelkõige. Ta ütles kunagi ajalehele Times: „See on Singapuri mudel, see on termin, millest Venemaal praegu aru saadakse. Teoreetiliselt on teil vaba ajakirjandus justkui olemas, kuid praktikas toimub enesetsensuur. Teoreetiliselt on teil kohtud, praktikas teevad kohtud ülaltpoolt dikteeritud otsuseid. Teoreetiliselt on kodanikuõigused konstitutsioonis kirjas, praktiliselt aga ei saada neid õigusi kasutada.“
T.K: Venemaa internetileviku arengus oli Hodorkovski Fondil tohutu suur tähtsus. Aga internet oli väga ohtlik ühel hetkel, liiga palju vaba loba. Ja teiseks tahtis ta hakata ehitama torujuhet, et eksportida naftat Hiinasse. See oli teine põhjus, mis ajas Putinil kopsu üle maksa.
A.A: Kusjuures nüüd seda juba ehitatakse ametlikult. Teine asi: ta ei saanud aru, miks peab riigil olema üks ja ainus Transneft, kui Jukosel piisab raha oma toru ehitamiseks. Aga ärgem ka jumaldagem Hodorkovskit. Selles mõttes, et 1990-ndate alguses oli Venemaal ligi 300 naftakompaniid, kõik väga, väga väikesed. Ja see, kuidas neid ühendati ja mis meetmetega neid ühendati, see oli kreisi. Puhas mäng kohe kindlasti mitte.
T.K: Mis minu jaoks teeb Hodorkovski sümpaatseks, on see, kuidas ta käitus vanglas. See näitab tegelikult, et ta oli põhimõttekindel ja vapper. Mitte kõik ei suuda jääda iseendaks, istudes 10 aastat Vene vanglas. Ta ei murdunud.
A.A: Me mäletame, kuidas Vladimir Putin klaaris arveid oligarhidega. Esimesena tuleb peale Hodrokovskit pähe ka NTV asutaja Gussinski. Tehti kriminaalasi Gussinski vastu, temalt võeti NTV ja vahetati välja keskvõimule allumatu ajakirjanike kollektiiv. Nüüd on see puhas propagandistlik kanal. Isegi ei oska vahet teha, kas NTV, Rossija, Pervõi Kanal – kõik on ühesugused. Neis räägitakse, et olid pahad Jeltsini 1990-ndad, kus kõik oligarhid olid bandiidid jne. Aga ärgem unustagem, et igal suurel ärimehel oli oma meedia. Me ei saa küll öelda, et see oli täiesti vaba meedia, omanikku ju kunagi ei sõimatud. Keegi pole kuulnud, et NTV ütleks midagi Gussinski vastu. Aga Boriss Berezovskile kuuluv Esimene Kanal, hiljem Nezavisimaja Gazeta, nad andsid kõigest ikkagi ülevaate ja üldpilt sul oligi. Nüüd on sellest järel mustvalge päikesetõus mere ääres.
J-K.R: „Vastalisest“ meediast lahtisaamiseks oli ridamisi lugusid, kus tuli tuletõrjekontroll ja ütles, et vahukustuti on valesti paigaldatud, peksis kogu toimetuse välja, omanik arreteeriti ning „kallutatud“ ajakirjanikud asendati sõnakuulelikega.
A.A: Kui kusagil on inimene, siis küll me paragrahvi leiame.
T.K: Nagu ütleb üks Vene inimõiguste kaitsja, et kuna televisioon on Venemaal põhiline kanal, siis Vene inimese mälu kustub igal õhtul teleri väljalülitamisega.
J-K.R: Mulle meeldis Hodorkovski ajakirjanduspreemiate andmise printsiip. Vene kultuuriruumi puhul on see reeglina rahaline kummardus tubli pioneer olemise eest. Ent Hodorkovski žürii töösse ei sekkunud.
A.A: Seda küll jah, oma kolleegide käest sain ma preemiast teada juba pool aastat ette. Et kas sa tead, et Hodorkovski ajakirjanikele raha jagab? Ja siis keegi saatis mulle lingi – vaata, Hodorkovski ei ole sellega väljaspool rahaandmist üldse seotud. Žüriis olid objektiivsed, austatud inimesed.
J-K.R: Siin jäi kõlama ka mõte, et kahju kõikidest inimestest, kes ametlikku joga usuvad. Käies ise suhteliselt tihti Venemaal, ma küll ei julge öelda, et kõik venelased seda joga usuvad, aga mul on tunne, et see protsent kasvab.
A.A: Kasvab. Minu lemmik Dovlatov kirjutas kunagi, et peale kommunistide vihkab ta kõige rohkem antikommuniste. Sest mõlemad usuvad sama asja olemasolu. Dovlatovil oli aga sellest kommunismist kõrini. Kui võtame Putini-vastased kolumnistid, kes hakkavad tõsiselt mingit ametlikku jama kommenteerima, siis tuleb välja küll, et Putini meedia ajab soga, aga samas arutavad nad sama artikli üle… Ega ma ei teagi, kuidas neid asju kahte lehte lüüa…
J-K.R: Vene regionaalmeediaga on asjad veel täbaramad, suurtes linnades leidub ikka särtsakamat seltskonda ka. Mida kaugemal sa tõmbekeskusest oled, seda hullem on sinu kodanikuõigustega.
T.K: Selline poolfeodaalne elukorraldus. Väikeses kohas on keegi, kes otsustab kõik. Väga autoritaarne.
A.A: Moskvas ja Piiteris püütakse üldiselt varjata, kuidas ajakirjandus võimust sõltub. Aga kuskil oblastis ei püüagi keegi. Ajaleht kuulub kohalikule ärimehele näiteks ja tema saab müüa oma reklaampinda. Kui sa kirjutad midagi kohaliku võimu vastu, siis leht reklaami enam ei saa. Keegi ei julge osta, keegi ei julge kohalike tšinovnikutega pahuksisse minna. Nii et – kust see äri oma tellimusi saab? Ikka kohalikult võimult.
Näiteks niimoodi, et avalikult sõlmitakse infolepingud. Et konkreetse regiooni administratsiooni kuberner või asekuberner lepib kokku peatoimetajaga, et teie kajastate meie tegevust. Inimesed peavad ju olema kursis, mida võim teeb! Ja saavad selle eest raha. Kui tuleb kriitika, keeratakse voog kinni. Kes eraettevõtetest ikka veel reklaami ostab, sellele tuleb tuletõrjekontroll… See on umbes nagu Tallinna TV, ainult kahjuks ilma mingi lõputa.
J-K.R: See TTV on teisest küljest naljakas ka, aga need asjad, mis me siin räägime, need kahjuks Venemaal inimestele naljakad ei ole. Seal ei ole lihtsalt jokkis Ummelas ja poologar Lenk, Venemaal sellega asi alles algab.
T.K: Väljaspool Moskvat ja Piiterit ongi kogu elu üks suur meedia keskpunkt.
J-K.R: Mingil moel ei saanud lääne inimesed sellest väga kaua üldse sotti. 1999. aastal, kui seltsimees Putin peaministriks sai, mäletan, kui suures hämmingus meie kolm olime – teades Venemaa eluolu – Lääne poliitikute, ajakirjanduse ja ametnike lapselikust vaimustusest Putini üle. Mul on väga hästi meeles: et vaadake, kui lahe noor president, ei ole mingi seniilne joodik nagu Jeltsin, kannab nahktagi ja päikeseprille, kuulab Scorpionsi ja mida kuradit veel. Liiga kaua läks aega, taipamaks, et vend on KGB taustaga, ta võib kuulata kõiki maailma rokkbände korraga, aga head ei tähenda see ikka. Ja kahjuks see Putini-poolne meedia suukorvistamine sai nii suure edumaa enne, kui mingid tüübid hakkasid aduma, et oot-oot, see asi kipub ikka nihu.
A.A: Oli küll nii kahjuks nii. Ehkki mina isiklikult ei usu, et Putinil oli spetsiaalne eesmärk, et nüüd panen kinni kogu sõltumatu meedia. See kaasnes lihtsalt tema suure eesmärgiga, milleks oli ehitada vankumatu võimuvertikaal. Et Venemaa riskib muidu lagunemisega nagu NSVL.
Aga kuidas te tahate, et oleks vähemalt enam-vähem vaba ajakirjandus riigis, kus ei ole konsolideeritud eelarvet? On regionaaleelarved, regioone on 82, on munitsipaaleelarved. Nendest eelarvetest saab palka umbes 50% tööealistest inimestest. Ülejäänud kaader võib töötada kus tahes, näiteks mingis aktsiaseltsis, olla seal kasvõi raamatupidaja või santehnik, ükskõik. Aga kust ta saab tellimuse? Näiteks on leping mingi kooliga. Kust saab raha kool? Nii me näemegi, et 50% inimestest ongi orgaaniliselt seotud, riigi pärsiorjad pluss pensionärid, kes sõltuvad täiesti riigist. Kust siis tuleb see vaba meedia?
T.K: Huvitav on see, et Venamaa telekanalite jutusaateid ei ole võimalik väga palju vaadata. Minu taluvuse piir seda ei luba. Aga mis kõige naljakam – seal ei räägita Venemaa probleemidest sõnagi. Seal arutatakse Ukrainat ja Ameerikat, Baltimaid ja Euroopat. Mitte oma probleeme ja inimesi.
A.A: Mina tunnen neid eksperte, kes käivad niimoodi ringiratast mööda saateid. Üks muidu väga lahe inimene, endine Boriss Nemtsovi partei üks juhtidest, Boriss Nadeždin, on sihukene ekspert. Kui oled FB-s, näed, kus ta on. „Nüüd olen saates „Право голоса“ ja arutame Ukraina asju. Ja siis samal päeval teises programmis Baltimaid, ja arvestades seda, et ta elab Moskva äärelinnas ning vaja on sõita Ostankinosse – see on umbes poolteist tundi –, siis kas ta oma peret ka üldse näeb? Inimene ainult jookseb ühest stuudiost teise. Mind isegi ei huvita, millal ta tööd teeb, vaid üldse, mis tööd ta teeb?
J-K.R: Meie Eesti vene meedias on teine kummaline tendents, mille kohta minu sõbrad, kes on kolinud Eestisse, ütlevad, et nii ajupestud meediat, kui on vene oma siin, annab otsida isegi Moskvast. Nad ei ole ise Venemaal ega adu absoluutselt, mis paska nad ümber jutustavad.
A.A: Tendents on täiesti olemas. Siinsel vene meediakildkonnal on oi kui raske vaadata, kuidas kogu eliit võtab vastu näiteks Troitskit, aga neid, kes Eesti vene meedias töötavad, nende saatus ei huvita kedagi! Peale oma väikese kamba, kes elavad ja teevad ajakirjandust selles Eesti „vaenulikus getos“. Ajab ju nutma ja hambaid kiristama!