MÕTTETUE RIIKIDE AABITS (nr 89): KesKus’i sari kõige mõttetumatest riikidest planeedil Maa. Siia nimekirja kuuluvad kõik riigid, mis ka järgemööda ette võetakse. Geograaf Toomas Kümmel möönab, et kunagisest rahapesulast on isegi ilusate postkaartide abil väga raske mõttekat riiki teha.
Küprosel Paphose linnakese lähedal Petra tou Romious asub koht, kus armastus-, ilu- ja viljakusjumalanna Aphrodite merevahust sündis ja rannale astus. See on ilus lugu Vana-Kreeka mütoloogiast. Sama ilus nagu Küprose saar Vahemeres. Aphrodite kultus levis kõikjale kreeklaste aladele, Sitsiiliast levis see Rooma. Venuse või Aphrodite järgi on kujutatud naise ilu ideaali. Kõik see oleks väga kena, kui Küpros poleks täiesti mõttetu riik.
Territoorium kui lolli lõigatud kook
Küpros ei tahtnudki üldse riigiks saada, vaid hoopis ühineda emamaa Kreekaga. Kuid Osmani impeeriumi 300-aastasel valitsemisajal sinna kolinud türklased ei tahtnud plaanist kuuldagi. Asub ju nende emamaa Küprose rannikust ainult 70 km kaugusel, seega lähemal kui Helsingi Tallinnast. Samas on Kreeka Rhodose saareni ligi 400 km. Ja nagu ikka sellistel puhkudel tihti juhtub, tehti kreeklaste ja türklaste kogukonna vahel kompromiss, mis pidi tagama kahe kogukonna rahuarmastava kooseksisteerimise. Kompromissiks oli iseseisvumine, rahvusliku õitsengu ja koosmeele asemel on aga riik lõhestunud kaheks osaks, kreeklaste Küproseks ja türklaste Küproseks.
See oli Euraasias pretsedent, mis pani aluse sellisele kummalisele nähtusele nagu tunnustamata riigid. Asja teeb veelgi skisofreenilisemaks see, et Kreeka ja Türgi on mõlemad NATO liikmed alates 1952. aastast.
Nüüd võib selliseid end riigiks pidavaid ja emamaa armust eksisteerivaid territooriume leida mujaltki, eriti Venemaa avarustest. Transnistria, Mägi-Karabahh, Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Donbassi nn vabariigid ütlevad siinsele lugejale ehk selgemalt, millega on tegu. Lahendust Küprose probleemile ei paista, mis ei takista muidugi kreeklastel ja türklastel saarel eraldi omi asju ajada.
Niisiis, ametlikult kuulub Küprose Vabariigile 98% samanimelise saare territooriumist, ülejäänu moodustavad lähimad väikesaared ja Suurbritannia kahe sõjaväebaasi alad. De facto on saare territoorium pärast 1974. aasta sündmusi jaotatud neljaks osaks: 57,6% saarest kontrollib Küprose Vabariik, 36% Põhja-Küprose Türgi Vabariik, 3,7% ÜRO ja 2,7% Suurbritannia relvajõud. Isegi kui taolist komplekti nimetada riigiks, on see igal juhul täiesti mõttetu riik.
Maapealne paradiis
Küpros on suur saar, oma pindalalt (9251 km²) 3,5 korda suurem kui Saaremaa. Euroopa Liidu liikmetest on Küprosest veel väiksemad vaid Malta ja Luksemburg.
Küprose saar on edela-kirde-suunaliselt välja venitatud, kaugus ranniku äärmuspunktidest 230 km. Maksimaalne kaugus põhja-lõuna teljel on 95 km. Rannik on tugevalt liigestatud ja kaljune, kuid leidub ka liivarandu. Suur osa Küprose saarest moodustavad mäed. Põhjarannikut palistab Kyrenia mäeahelik, üksikud tipud ulatuvad üle 1000 meetri merepinnast. Saare edela- ja lääneosa hõlmab ulatuslik Troodose mäestik. Troodose kõrgeim tipp Olümpos (1952 m) on ühtlasi saare kõrgeim. Troodoses on suured metsapiirkonnad, rikkalik taimestik, millest suur hulk on endeemilised. Viimastest tuntuim on ilmselt Küprose seeder. Sama kehtib loomastiku kohta. Endeemiliseks liigiks on Küprose mägilammas muflon.
Mäeahelike vahel asub künklik Mesaoria tasandik. Mäeahelikud varjavad tasandikku tuulte eest ja see põhjapoolne osa saarest on Küprose viljaait. Nisu- ja odrapõllud vahelduvad oliivi-, moorus- ja apelsinipuu saludega. Mägede jalamil laiuvad viinamarjaistandused. Kõik see muudab Küprose maastikud vaheldusrikkaks.
Saare asend Vahemeres tagab seal lähistroopilise kliima – niiske ja sooja talve ning palava ja kuiva suve. Küprosel paistab peaaegu kogu aeg päike – aprillist septembrini soojendab päike saart 11 tundi ööpäevas. Kevad saabub juba veebruaris, kui orud löövad õitsele, sügisel oktoobris algab aga vihmaperiood. Talved on pehmed, temperatuurid kõiguvad +15 °C ümber. Lund Küprosel ei näe, kui välja arvata Troodose mägede kõrgemad tipud. Merevee temperatuur ei lange talvelgi alla +17–18 °C.
On selge, et see maapealne paradiis kutsub turiste puhkusereisile. Seetõttu on turismisektor Küprose majanduse üks suuremaid tuluallikaid.
Rahvastik ja lõunamaine muretus
Elanike kokkulugemise ja arvestuse pidamisega on Küprosel suuri probleeme. Esiteks muidugi saare jaotumine kaheks kogukonnaks, aga lisaks ka lõunamaine muretus. Viimastel andmetel elas 2018. aastal Küprosel ligi 1,2 miljonit elanikku. Tunnustamata Põhja-Küprose Türgi Vabariigis elab neist 300 000, põhiliselt türklased. 2020. aasta kohta on andmed ainult Küprose Vabariigi kohta, kus oli hinnanguliselt 896 000 elanikku. Küprose rahvastikust on 77% kreeklased ja 18% türklased, teisi on 5%. Ülejäänute seas domineerivad Kreeka kodanikud ja Suurbritannia sõjaväebaaside kodakondsed.
Küpros on ka arvestatav elupaik Venemaa kodanikele. Keegi ei tea nende täpset arvu. Kui ametlik statistika räägib kuni 10 000 venelasest, siis mitteametlikud hinnangud nimetavad koguni kuni 40 000. Kui Venemaa alustas sõjalist agressiooni Ukraina vastu ja viimased demokraatia kruvid kinni keeras, põgenes riigist palju venelasi. Kui palju neist põgenes Küprosele, ei ole praegu veel samuti teada.
Küprose kreeklased on õigeusklikud ja kuuluvad Küprose autokefaalsesse õigeusu kirikusse. Türklased on moslemid, sunniidid. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, rändasid sealt paljud kreeklased Küprosele. Nõukogude Liidus olid suuremad kreeklaste elupaigad Musta mere ääres ja Lõuna-Gruusias (nn Tsalka kreeklased). Nad olid sinna rännanud Ida-Anatooliast Osmani impeeriumi aladelt Erzurumi ja Karsi ümbrusest.
Küprose vabaõhumuuseumi kujunemine
Küpros on nagu ladestus ajaloos eksisteerinud tsivilisatsioonidest. Olgu selleks siis Kourioni antiikse linnriigi varemed oma amfiteatriga 2. sajandist eKr või hauakamber Jeesuse sõbra Laatsaruse maiste säilmetega 9. sajandist pärit Püha Laatsaruse katedraali all Larnacas. Ühtlasi on katedraal Bütsantsi ajastu olulisim mälestusmärk saarel. Kui Larnaka soolajärvele laskuvad talvel flamingod, avaneb neilt pilku kõrgemale tõstes vaade Halan Sultan Tekkesi mošeele – moslemite ühele tähtsamale pühakojale Meka, Medina ja Jeruusalemma Al Aksha järel.
17.–11. sajandil eKr asustasid saart mükeenelased ja saare nimekuju nägi välja ku-pi-ri-jo. Foiniikia kaupmehed hankisid saarelt vaske. Ning tänu Küprost läbinud kaubateedele sai vask oma klassikalise ladinakeelse nime Küprose järgi kui Cyprium – Küprose metall, mis hiljem lühenes cuprum’iks.
Küprosel õitsesid mitu edukat kreeklaste kuningriiki, enne kui sinna 58. aastal eKr jõudsid roomlased. Apostel Paulus tõi saarele kristluse. Rooma jagunemisel 395. aastal jäi Küpros Ida-Rooma keisririigile. Bütsantsi võim saarel kestis pea 800 aastat.
- aastal vallutasid saare ristisõdalased Inglise kuninga Richard I juhtimisel teel pühale maale. Kuna Inglise kuningale ei olnud saart väga vaja, küll aga raha, siis müüs ta värske valduse Jeruusalemma välja saadetud prantslasest kuningale Guy de Lusignanile. Nii sai Küprosest kuningriik. Lusignani dünastia valitses saart ligi 300 aastat. Dünastia viimane valitseja, veneetslanna, kuninganna Catherine Cornaro kinkis Küprose 1489. aastal Veneetsia Vabariigile. Seda perioodi tähistavad saarel Lääne-Euroopa mõjudest kõnelevad gooti kirikud ja lossid. William Shakespeare’i „Othello“ tegevus langeb just sellesse aega, kui Osmani impeerium ja Veneetsia võitlesid Küprose saare pärast. Küprosel Famagustas asub isegi Othello loss, kus väidetavalt tapeti Desdemona.
- aastal vallutasid Küprose türklased ja valitsesid seal 305 aastat. Muidugi asus Osmanite ajal saarele elama türklasi, kelle järeltulijad elavad tunnustamata Põhja-Küprose Türgi Vabariigis siiani.
Briti impeeriumi suur mäng ja enosis
- ja 19. sajandil tõusid kreeklased mitmel korral üles Osmanite ülemvõimu vastu. Võib-olla tundus osmanitele see saar Vahemeres tülikas ja tähtsusetu, kui nad selle brittidelt saadud laenu tagatiseks pantisid. Igal juhul loovutasid türklased pärast Vene-Türgi sõda 1878. aastal saare võla katteks Inglismaale. Briti impeerium pakkus lisaks Türgile kaitset Venemaa vastu ja lubas kaitsta Küprosel türgi vähemust.
Vormiliselt jäi Küpros Osmani impeeriumi osaks ja maksis sultanile andamit, kuid sisuliselt sattus Briti võimu alla. 1882. aasta seadusega kehtestati nii kreeka kui ka türgi kogukonnale piiratud omavalitsuslikud õigused. Kreeklaste eesmärk Briti impeeriumis oli algusest peale enosis, liitumine Kreeka emamaaga. Esimeses maailmasõjas sõdis Osmani impeerium Saksamaa ja Austria-Ungari poolel brittide vastu. Suurbritannia annekteeris saare ja muutis selle 1925. aastal ametlikult oma kolooniaks. Ehkki kreeklaste õigusi laiendati, lükkas Briti kuberner kõik kreeklaste enosise nõudmised kategooriliselt tagasi. 1931. aastal saatsid briti võimud kreeklaste seadusandliku kogu laiali. Kreeklaste protestimeeleavalduse pihta avati tuli. Puhkes kreeklaste ülestõus, mis nädala pärast maha suruti.
Teise maailmasõja ajal otsustasid Briti koloniaalvõimud kohalike kogukondade õigusi taas suurendada. 1943. aastal toimusid 12-aastase vaheaja järel taas kohalikud valimised. Pärast Teist maailmasõda tugevnesid kreeklaste emamaaga liitumise nõudmised peapiiskop Makarios III juhtimisel. 1950. aastal organiseerisid kreeklaste omavalitsused ja Küprose õigeusu kirik referendumi, kus kreeklased kiitsid heaks emamaaga liitumise, kuid Briti võimud seda ei tunnistanud. 1954. aastal tõstatus Küprose küsimus Kreeka initsiatiivil ÜRO-s, kuid arutelu katkes. Seejärel alustas kindral Georgios Grivase juhitud vastupanuliikumine EOKA brittide vastu relvastatud partisanivõitlust Kreekaga ühinemiseks. Läbirääkimised Suurbritannia, Kreeka ja Türgi välisministri vahel olukorra reguleerimiseks lõppesid edutult. Türgi kogukond oli kategooriliselt enosise vastu. 1955. aasta sügisel puhkesid Türgis kreeklaste-vastased pogrommid. Küprosel organiseeriti aga türklaste sõjaväeline organisatsioon Volkan, mis asus võitlusesse EOKA vastu.
- aastal liitusid Kreeka ja Türgi NATO-ga. NATO hakkas üha enam survestama Küprose küsimuse osapooli lahenduse leidmiseks. Veebruaris 1959 kohtusid Zürichis Suurbritannia, Kreeka ja Türgi välisministrid, kes sõlmisid eelleppe olukorra rahumeelseks lahendamiseks. Sellele järgnes Londonis kolme riigi peaministrite ja Küprose kahe kogukonna esindajate kohtumine, kus saavutati kokkulepe Küprose iseseisvumiseks. 1959. aastal valiti Küprose presidendiks pagendusest tagasi saabunud Makarios III. Kokkuleppe kohaselt valiti asepresidendiks türgi kogukonna esindaja. Parlamendivalimised võitsid samuti Makariose toetajad.
Iseseisvus ja lipuvärvide vältimine
- augustil 1960 sai Küprosest ametlikult iseseisev riik. Konfliktide vältimiseks kreeka ja türgi kogukonna vahel valiti isegi uue riigi lipp selline, mis ei riivaks asjaosaliste tundeid. Värvide valikul välditi Kreeka lipu sinist värvi ja Türgi lipu punast värvi. Küprose lipul on kujutatud valgel taustal oranžikas saare geograafiline kontuur ja selle all kaks ristatud õlipuu oksa. Leppimine ja koosmeel jäi siiski ainult unistuseks ja sümboliks. Juba iseseisvuse algaastatel puhkes kahe kogukonna vahel kodusõda. Küprose iseseisvust garanteerinud Kreeka, Türgi ja Suurbritannia tõid saarele oma väed. 1964. aastal saabusid saarele ÜRO rahuvalvajad ja olukord rahunes, kuid ainult korraks.
- aastal korraldas Kreeka sõjaväehunta Küprose rahvuskaart riigipöörde. President Makarios põgenes saarelt. Küprosele saabus Türgi sõjavägi, et takistada liitumist Kreekaga. Lahingutes langes ligi 3000 sõdurit. Türgi väed suutsid hõivata pea 40% saare territooriumist. Nende sündmuste tagajärjeks oli Kreeka sõjaväehunta kukutamine. Küprosele saabus tagasi president Makarios; ÜRO püüdis küll vahendada saare ühtsust, iseseisvust ja võõrvägede lahkumist, kuid edutult.
Saar jäi lõhestunuks, Türgi väed Küproselt ei lahkunud. Küprose türklaste osas kuulutati 1975. aastal välja Türgi föderatiivse Küprose riigi loomine. Algselt oli see mõeldud luua tulevase föderatiivse riigi osaks. 1976. aastal toimusid seal esimesed parlamendivalimised, 15. novembril 1983 kuulutas saare türklaste sektor välja Põhja-Küprose Türgi Vabariigi. Sellel hetkel asus seal 35 000 Türgi sõdurit. Mitte ükski riik peale Türgi ei ole Põhja-Küprose Türgi Vabariiki tunnustanud ja ei paista, et keegi seda teha kavatseks. Saare kaheks jagunemise käigus põgenes türklaste sektorist kuni 200 000 kreeklast ja vastupidises suunas üle 30 000 türklase. Algselt üllastel eesmärkidel kavandatud Küprose lipu asemel lehvivad kreeklaste ja türklaste sektoris sellest hoopis erinevad lipud. Põhja-Küprose Türgi Vabariigi lipul on valgel taustal kaks punast horisontaalset triipu ja nende vahel punane poolkuu.
- aastal esitas Küprose Vabariigi valitsus palve liitumiseks Euroopa Liiduga. Euroopa Liit nõudis omalt poolt Küproselt poliitilist reguleerimist ja ühtsuse taastamist. President George Vassiliou ja tema järglased püüdsid läbirääkimistel türgi sektoriga saavutada kokkulepet föderatiivse riigikorralduse sisseseadmiseks, kus mõlemal kogukonnal oleks laialdane autonoomia, Türgi vägede väljaviimiseks saarelt, ning mõlema kogukonna ühtset liitumist Euroopa Liiduga. Ja jälle ei tulnud sellest kõigest mitte midagi välja.
- aasta võeti Küprose Vabariik Euroopa Liidu liikmeks. ÜRO egiidi all korraldatud referendumil liitriigi moodustamiseks olid nüüd hoopis Küprose lõunaosa kreeklased sellele vastu ja põhjaosa türklased selle poolt. Selline lõhestatus kestab. Euroopa Liidu liikmeks astus aga ainult Küprose kreeklaste lõunaosa.
Küpros ei ole NATO ega rahupartnerlusprogrammi liige. Küprose parlament hääletas küll 2011. aastal NATO liikmelisuse taotlemise poolt, kuid president Dimítris Christófias vetostas selle otsuse. Presidendi taotluseks oli läbi rääkida Põhja-Küprose Türgi Vabariigiga kogu saare demilitariseerimiseks. Seda aga vaevalt juhtub.
Vene musta raha pelgupaik
Küprose kliima on ressurss, millel rajaneb turismisektori edu. Ka põllumajandussektor on osa sellest ressursist. See on Küprose helge pool. Kuid Küprose viimase kolme aastakümne arengus on olnud ka tume pool: selle ressursiks oli Küprose pangandus ja madalad maksud, mis meelitasid ligi musta raha. Ja kui jutt käib juba mustast rahast, liiguvad mõtted iseenesest kas narkomaffiale või Venemaale.
- aastatel oli venelastel uskumatult lihtne kanda mustalt teenitud või lihtsalt varastatud raha Küprosele. See musta raha vool Venemaalt vähenes küll veidi Küprose pangakriisi ajal 2012–2013, kuid jätkus siis uue hooga, eriti pärast Krimmi annekteerimist ja Venemaale kehtestatud sanktsioone. Sellele andsid hoogu ka mõned Küprose valitsuse kriisi ületamiseks tehtud uuendused.
Välisinvesteeringute riiki meelitamiseks said välismaalased, kes olid investeerinud Küprosel kinnisvarasse või ettevõtlusse 2 miljonit ja rohkem eurot, automaatselt Küprose kodanikeks. Rahva seas hakati seda uuendust kutsuma raha-passi-vastu programmiks. Selle uuenduse sisseviimisest alates kuni selle muutmiseni olid pooled raha eest passi saajad Venemaa kodanikud. Küprose pass andis aga venelastele võimaluse reisida viisavabalt 147 maailma riiki.
- aasta kevadeks sai ameeriklastel venelaste maksuparadiisist Küprosel mõõt täis ja nad saatsid saarele rahandusministeeriumi dessandi. Pärast USA rahandusministeeriumi ametnike veenvaid selgitusi Küprose valitsusele oligi pidu lõppenud. Küprose seadusandjad karmistasid nõudeid venelaste raha hoiustamisele Küprose pankades. Pangad omakorda palusid venelastel arved sulgeda või kanda raha ühte kohalikku panka, mille suurimaks omanikuks oli Venemaa Vneštorgbank (VTB).
Venemaalt Küprosele aastaga 21 miljardit dollarit
Samal ajal hakkas ka Venemaa 2018. aastal vahetama infot maksude maksmise kohta teiste riikidega AEOI standardi alusel, et saada andmeid 58 arenenud riigist. Muidugi, Venemaa maksuamet võis teistesse riikidesse teha päringuid oma kodanike välismaiste arvete kohta ka varem, kuid nad pidid teadma, missuguses konkreetses riigis on see arveldusarve avatud. Pealegi võisid välisriigid Venemaa maksuameti päringutele tema kodanike arvete kohta infot jagada, kuid ei olnud kohustatud seda tegema. Enne seda oli venelaste salaraha kindlaim peidukoht just nimelt Küpros. Teiseks Vene raha peidupaigaks oli muuseas Läti.
Kui võiks arvata, et Küprose panganduskriis ja reeglistiku rangemaks muutumine kuidagi Vene rahale mõjusid, siis muidugi mitte. 2019. aastal tipnes raha väljavool Venemaalt Küprosele viimase 12 aasta rekordiga ja oli 21 miljardit dollarit. Mis toimus enne Venemaa agressiooni Ukrainas, võib vaid aimata. Küprose majandusele on see tähendanud aga seda, et kui kuni 2013. aasta majanduskriisini teenis Küpros pangandussektorist 80% oma tulust, siis praegu on pangandus kahjumis. Turismisektoril tuleb taas kõvasti pingutada. Kauni vaatega postkaardid Küprose loodusest, ajaloolistest ehitistest, randadest ja hotellidest ei muuda aga Küprost mitte kuidagi mõttekamaks riigiks.
