SOOME RAHVUSLIKU AATE PUHKEMINE: Külaskäik Adamson-Ericu muuseumisse, kus on üleval soome kunstnike ärkamisaegse kogukonna Eero Järnefelti ja Venny Soldan-Brofeldti tööd. Väljapanekust pajatab Järvenpää Kunstimuuseumi juhataja ja näituse „Külaskäik“ kuraator Hanna Nikander.
Järvenpääle, Tuusula järve rannale tekkis 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi algul ainulaadne loomeinimeste kogukond, kellel oli Soome kunsti sündimises oluline roll mitmelgi moel. Kogukonna tuumiku moodustasid kunstnikud Eero Järnefelt (1863–1937), Venny Soldan-Brofeldt (1863–1945), Pekka Halonen (1865–1933) ning helilooja Jean Sibelius (1865–1957), kirjanik Juhani Aho (1861–1921) ja luuletaja J. H. Erkko (1849–1906).
Soomlaste püüdlused
Rahvuslik aade oli Soomes õitsele puhkenud 1890. aastatel. Venemaa püüd tugevdada oma poliitilist positsiooni Soomes õhutas rahvustunnet kõigis, ka kunstnike hulgas. Rahvuseepos „Kalevala“ oli innustanud kunstnikke ette võtma retki Ida-Soome, Karjalasse ja Kolile, et otsida „autentset“ Soome loodust ja inimesi. Venny Soldan-Brofeldt oli algusest peale huvitatud erinevate inimtüüpide kujutamisest ning Koli retkedel tegigi ta palju eskiise kohalikest elanikest. Eero Järnefelt sai tuntuks Soome maastiku kujutajana ning tema Koli kõrgendiku tipul maalitud teosed andsid omal ajal sisu Soome rahvusmaastiku mõistele.
Sajandivahetusel oli Soome kunstimaailm veel väga ahtake, kuid siiski kiiresti arenev. Tuusulasse kolinud kunstnikke ühendaski just soov arendada Soome kultuuri koosmõjus rahvusvaheliste kunstisuundadega. Kunstnike omavaheline sõprus ja kunstidevahelisus sünnitasid lõpuks ajajärgu, mida tänapäeval tuntakse Soome kunsti kuldajana.
Naabrid ja loomingulised sõbrad
Enne kui Eero Järnefeltist ja Venny Soldan-Brofeldtist said naabrid Tuusula järve kunstnike kogukonnas, käisid nad läbi suhteliselt sarnase koolitee. Mõlemad astusid oma kunstiõpingute esimesed sammud Soome Kunstiühingu joonistuskoolis ning perekondlikel põhjustel alustasid oma välismaiseid õpinguid esmalt just Peterburis.
Eero Järnefelti onu Mihhail Clodt von Jürgensburg tegutses Peterburi Kunstiakadeemias maalikunsti professorina ning Venny sugulased, Frankenhaeuserid, olid noorele naisele suurlinnas turvaliseks toeks. Olles naissoost, ei pääsenud Soldan-Brofeldt siiski õppima Akadeemiasse, vaid koolitas end Stieglitzi joonistuskoolis. Kõige olulisemaks linnaks mõlema kunstniku jaoks jäi aga siiski realismi ja naturalismi aateid austav Pariis. Nii õppis Eero Järnefelt aastail 1886–1891 Academie Julianis ning Venny Soldan-Brofeldt 1885–1890 Academie Colarossis. Edasised reisid viisid neid tihti Itaaliasse ning mõlemad jätkasid sagedast reisimist ka hiljem pereinimestena.
- sajandi algul ei arvatud kunsti enam argielust eraldiseisvaks ning kodu, peret ja argiseid tegevusi peeti nüüd kujutamist väärivaiks teemadeks. Tuusula järve äärsed kunstnike kodud olid projekteeritud nii, et kunstnikel oli võimalik pühenduda võrdselt nii oma perele kui ka kunstile. Kodu keskmeks oli kõrge laega ateljeeruum ning toad sisustasid kunstnikud ise ajastule vastavas stiilis disainitud mööbli ja tekstiilidega.
Nii Järnefelt kui ka Venny Soldan-Brofeldt said oma koolituse realismi ajastul, kuid pöördusid hiljem lihtsustatuma värvipildi poole. Näitusel eksponeeritavad tööd annavad ülevaate kunstnike varasemast loominguperioodist, kuid väljas on just mõlema kunstniku 20. sajandi loomingule iseloomulikud värviküllased maastikud, looduslüürika, sõprade portreed ning argielu kompositsioonid.
Laste heaks
Juba enne oma pere loomist oli Venny Soldan-Brofeldt portreteerinud end suurel Madonnat kujutaval teosel, laps süles. Kunstniku jaoks tähendasidki pere ja emadus naise elu tähtsaimat poolt. Soldan-Brofeldt oli saanud ajastule mitteomaselt vaba ja boheemlasliku koduse kasvatuse ning toetuse karjääriks kunstnikuna. Ta oli tõepoolest väga julge ja edumeelne naine, kes jätkas oma karjääri ka emaksolemise kõrvalt. Soldan-Brofeldt osales naisliikumises ning oli piipu suitsetava ning pükse kandva naisena oma ajast tublisti ees. Seejuures võttis ta kindlalt sõna emaduse tähtsuse teemal naise elus ning laste kunstikasvatuse edendamisest sai Venny Soldan-Brofeldtile südameasi.
Venny tegutses Soomes 1905. aastal loodud ühingus „Kunst koolidesse“, mille sekretär ja liikumapanev jõud oli ta ligi 20 aastat. Oma spetsialiteedi leidiski ta lastekultuurist. Tema mitmekülgne looming koosneb muinasjuturaamatute, lastelehtede ning õpikute illustratsioonidest, sealhulgas 1930. aastal ilmunud aabitsa illustratsioonid. Venny enda pildiraamatud olid sageli asjatundlike juhistega varustatud värvi- või tegelusraamatud. Teemad leidis Venny ümbritsevast elukeskkonnast ning oma pere argielust. Laste mängud, loomad ja elu Soome maapiirkonnas talletusid paljudele piltidele. Tema ja ta pere (abikaasa kirjanik Juhani Aho ja kaks last) järgisid looduslähedast eluviisi, mis rõhutas looduse, värske õhu ja tervisliku elustiili tähtsust. Sellest põhimõttest lähtudes projekteeris ta näiteks tervislikumaid klassiruume.
Venny Soldan-Brofeldti töö illustraatorina on ulatuslik ning hõlmab töid kaanekujundustest ja ajalehejoonistustest kuni pildiraamatuteni. 20. sajandi algul Tuusula perioodil tõusid Venny loomingus kesksele kohale illustratsioonid ning see tendents jätkus tema karjääri lõpuni 1940. aastatel.
Järnefelti jägedes Tallinnas – kunstilembesed Clodtid
Eero Järnefelt oli ema poolt baltisaksa soost, pärit Clodt von Jürgensburgide suguvõsast. Juba 16. sajandil mõjutasid suguvõsa esindajad aktiivselt Tallinna linnaelu – nad töötasid tähtsatel ametikohtadel ja neile kuulus korter aadressil Pikk t 11 kuni aastani 1610. Clodtid omasid ka mitmeid maavaldusi Tallinna lähiümbruses. 17. sajandist mainitakse suguvõsa pärandvaldustena näiteks Valkla mõisa (Wallküll) ning Rakvere lähistel olnud Kloodi (sks Peuth) rüütlimõisa. Tänaseks on Clodtide soo jälgi Eestis väga vähe järele jäänud. Suguvõsa tähtsaim esindaja oli Gustav Adolf Clodt von Jürgensburg (1621–1681), kes lasi endale ja oma järeltulijatele ehitada hauakabeli Niguliste kiriku kõrvale. Eesti Ajaloomuuseumis on ka Clodtide poolt 1571. aastal Oleviste kirikule kingitud „Codex des Preetzer Benediktinerinnen“ – keskaegseid kirikulaule sisaldav käsikiri. Paljud teised jäljed on aegade jooksul juba kaotsi läinud. Hiljem, 19. sajandil siirdus suguvõsa Peterburi. Eero Järnefelti ema perekond oli seal oluliseks mõjutajaks kunsti alal. Paljud linna kuulsad skulptuurid, nagu näiteks Anitškovi silla sambad, on Järnefelti ema onu Pjotr Clodti loodud.
Eero Järnefelti ema Elisabethi (sünd Clodt von Jürgensburg) kultuurilist pärandit on sageli peetud kogu Järnefeltide pere mõjutajaks. Ka Eero vendadest said loomeinimesed: Arvid oli kirjanik, Armas helilooja ning Kasper tõlkija ja kriitik. Noorem õde Aino oli samuti kunstis andekas, kuid valis oma elutööks heliloojast abikaasa Jean Sibeliuse toetamise. Järnefeltide pere mõju Soome kunstimaastikul ning selle taustal on olnud ainulaadne ja erakordne.
Tõlge soome keelest: Viia Väli