KUI MÄNGU PIIRID PANNAKSE PROOVILE: Peep Ehasalu vestleb NUKU teatri kunstilise juhi Mirko Rajasega, kes uurib, kui kaugele saab ja võib mänguga minna. Lugu Nuku uue hooaja lavastustest.
Kostab kõlakaid, nagu raputaks NUKU endalt järjekindlalt nuku- ja lasteteatri mainet maha. Kes uuel hooajal NUKU teatrisse on oodatud?
Meie teatri eripäraks on vormiline mitmekülgsus: jutustame lugusid ja avame teemasid nii klassikalise sõnateatri kui ka nuku-, objekti- ja visuaalteatri keeles. Selle kõrval on meie endi (ja loodetavasti ka publiku) jaoks üha olulisemad täpne sisu ja intrigeeriv sõnum. NUKU teater on suunatud noorele vaatajale ja see hõlmab palju suuremaid võimalusi kui ainult lasteteater või nukuteater, välistamata neist kumbagi.
Meie eripära väljendub hästi ka 68. hooaja uuslavastustes, kus annab tooni tõsiste teemade käsitlemine mängulises ja humoorikas võtmes. Mitmes lavaloos pannakse mängu piirid proovile. Kui kaugele saab ja võib mänguga minna? Kuidas mäng mõjutab elu ja vastupidi? Uuslavastused ei paku üheseid vastuseid, ent kutsuvad kaasa mõtlema.
Uuslavastuste alusmaterjalid võib jagada laias laastus kaheks – ühelt poolt ajatu klassika, teisalt uus Eesti näitekirjandus. Jätkub ka koostöö teatrikoolidega, et teha teatrit noortelt noortele.
Sa ise lavastad „Röövel Hotzenplotzi“. Viimati tegid NUKUs Tammsaare „Noori hingi“, kas eesti klassika väsitas ära? Eesti rahvajuttugi võtate venelase lavastama?
Eesti klassika kindlasti ei väsita, vähemalt mitte mind ega meie publikut. Lavastajad valivad materjali ikkagi üsna impulsiivselt ning toovad lavale just antud hetkes neid kõnetavaid materjale. Mõni idee küpseb pikalt, enne kui oled valmis sellega välja tulema.
Otfried Preussleri „Röövel Hotzenplotzi“ juures võlus mind alguses loo vohav mängulisus, siirus ning peadpööritav fantaasia. Sealt edasi juhib juba arusaam, et see lugu oleks vaja just praegu lavale tuua, anda lastele tõuge oma mänge rohkem fantaasiaga täita. Proovisaalis tööd tehes olen mitmel korral mõelnud, et meie ülesanne on inspireerida noort vaatajat päriselt midagi ette võtma – tuletada taas meelde, et puupulk võib olla mõõk ning katkine jalgpall maagiline kristallkuul.
Novembris väikelastele esietenduv „Päike, Kuu ja tähed“ räägib lugu taevakehade tekkimisest. Eesti muistendi põhjal loodavas lavastuses otsitakse koos vaatajatega vastuseid küsimustele: Kuidas maailm tekkis? Miks on taevas nii kõrgel? Mis on pealpool pilvi? Õmblustöökojaks kujundatud teatrisaalis saab näha paber-nukuteatrit väikeses kohvris ja varjuteatrit suurel lavataeval ning etenduses ka ise kaasa mängida.
GITISe (Venemaa Teatrikunsti Instituut) lõpetanud lavastaja Polina Stružkova on spetsialiseerunud lasteteatrile. Ta jutustab lugusid lastele nii, et hinnaalandusi ei tehta ja last võetakse vastavalt tema eale täisväärtusliku vaatajana, kellel on ühiskonnas oma koht ja roll. Polina lavastab erinevas vanuses lastele-noortele ning tema lavastused on tundlikud ja kõnekad ka täiskasvanud vaataja jaoks.
Septembri lõpus tuleb nukulavastusena Shakespeare’i „Tõrksa taltsutus“. Autor oma Globe’is nukkudega ei mänginud, milleks tänapäeva täiskasvanud vaatajal peaks nukke vaja olema?
Külalislavastaja Soomest, Merja Pöyhönen loob NUKU teatris nukulavastuse noortele ja täiskasvanutele, mis on Eesti teatripildis haruldane nähtus. Leian, et Pöyhöneni teatrikeel on vaatajale lisaväärtuseks ning tekitab uue ruumi äratundmise ja avastamisrõõmu vahel. Ühtlasi aitab see klassikalisi autoreid noortele lähendada kunstiliselt huvitavas vormis.
Üheks Shakespeare’i komöödia läbivaks teemaks on, kes kellega mängib ja manipuleerib ning kes kellele allutatud on. Nii annab nukuteatri kui vormivõtte kasutamine sisulise lisatähenduse: näitlejad mängivad nukkudega nagu tegelased üksteisega. Läbi mitmekordsete mängude kompavad tegelased aga sügavamate ja ehedamate inimsuhete võimalikkust.
Kevade uuslavastusteks on Kitzbergi „Tuulte pöörises“ armuvalus mässajaga ja Priit Pärna „Tagurpidi“, mis on üldse pildiraamat. Renate Keerdi lavastuse pealkirja koha peal on NUKU repertuaariraamatus vaid pikk kriips.
Mingis mõttes on hea, et kevad läheb tuulte pöörisesse. Toome lavale teemasid, mis on ühest küljest universaalsed, kuid igal valitud materjalil on oluline sõnum ka tänapäeval.
Kitzbergi näidendis „Tuulte pöörises“ on praeguses ajas hämmastavalt aktuaalne vana ja uue vastasseis ning noorte tegijatega EMTA lavakunstikoolist hakkavad näitemängu teemad veel eriti tugevalt resoneerima.
Lavastus „Tagurpidi“ aga avab väga vajaliku perspektiivi elule: kord otsustas üks poiss nimega Ants teha kõike tagurpidi – sest teha nii nagu kõik teised on lihtsalt igav, teha teistmoodi aga põnev ja ootamatu. Kus mujal selliste teemade ja vaatepunktidega mängida kui mitte teatris?
Renate Keerd ei soovi esialgu avaldada rohkemat, kui et lavastus räägib elust. Need, kes Renate eelmiste töödega tuttavad, võivad muidugi aimata, et sündimas on üks pööraselt absurdimaiguline, fantaasiarikas, vaatemänguline ja mitmekihiline teatriteos, millest ei puudu ka teravmeelne sõnum.
Ma usun, et teater peab aeg-ajalt võtma julguse ning võimaldama lavastajal näitlejatega proovisaali minna nii, et lõpptulemus selgub kõigi jaoks alles esietenduseks. Üks noore vaataja teatri eesmärk võiks ju olla ka erinevate lavastusliikide lähemale toomine publikule.
Püüdsid maha vaikida kahte algupärandit?
Vastupidi, suur rõõm on publikuni tuua kaks uut eesti näitemängu, mis mõlemad kõnelevad tänaste Eesti laste elust. Ott Kiluski spetsiaalselt NUKU teatrile kirjutatud „Vapruse värinad“ esietendub 1. detsembril Kaili Viidase lavastuses ning Jaanika Juhansoni näidendivõistlusel auhinnatud „Kummituste suvi“ jõuab publiku ette suvelavastusena.
“Mõlemad lood aitavad juhtida täiskasvanute tähelepanu valusatele teemadele meie tänases maailmas ja paljude laste-noorte ees seisvatele katsumustele, seejuures moraliseerimata ja näppu viibutamata. Mõlemad kinnitavad, et sõpruse, usalduse ja mängurõõmu toel on võimalik ületada ka keerukaid katsumusi. Lisaks käsitlevad lavastused ka armastuse teemat – sõprade vahel tekkiv lähedus kandub üle ka elus nii vajalikuks armastuse otsimiseks.””
