REISIKIRI EUROOPA SOOJEMALT POOLELT: Mart Raudsaare ülestähendusi elust, mis võib tabada sind siis, kui sa reisid autoga Euroopas, eriti aga siis, kui sõidad Hispaaniast Prantsusmaale.
Hommik oli alanud üsna kenasti ning mitte miski ei ennustanud lähenevaid vintsutusi. Tõsi, esimest korda Hispaanias olin ööbinud hotellis, mida võis kirjandusliku liialduseta peldikuks nimetada ning teise ebameeldivusena, eelmisel päeval oli mul Kataloonias varastatud arvutikott, mis leidis lõplikku kinnitust küll alles mõne aja pärast sõnumiga Tarragona politseilt. Üksnes diskreetsusest ja heast kasvatusest tulenevalt jätan seekordse öömaja nime nimetamata. Ööbisin seal, sest mu tavapärane hotel La Jonqueras kohe enne Prantsusmaa piiri oli kahjuks välja müüdud. Hotell Tramuntana on väga meeldiv koht ja seal saab hommikusööki, mis ka hommikusöök on.
*
Enamasti olen üritanud leida “viimase sõbraliku maja” (tuntud kontseptsioon “Kääbiku” lugude austajatele) enne hämaratele Prantsusmaa väljadele siirdumist, sest minus on põlenud soov need läbida võimalikult väheste peatustega. Nagu on öelnud üks mu inglise tuttav, kes elas mõnda aega Prantsusmaal kohaliku naisega (aga enam ei ela), tahavad prantslased iga vähegi normaalse asja eest lisatasu. Soovid sõita kiirteel? Palun väga, maksa. Soovid head hommikusööki? Palun väga, maksa. Soovid head hotelli? Palun väga, maksa korralikult. Minu senised kogemused on neid tähelepanekuid kinnitanud ning ka järgnevate lehekülgede käigus ei õnnestu mul frankofiilide kurvastuseks teistsugustele järeldustele jõuda.
Igatahes oli sellel korral juhtunud nii, et mul polnud ka Hispaania öömajaga vedanud. Noh, mis seal ikka. Õhtul olin vahetanud viisakusi kiilaka vanamees-retseptsionistiga, kelle dialekti ma eriti ei jaganud, kuid keda mul õnnestus rabada väitega, et me ei armasta Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Aga ta ise oli hakanud minu passi lehitsedes Venemaast arusaamatus positiivses võtmes kõnelema. Võib-olla oli tüüp nooruses käinud Artekis või oli tema vanaisa sõdinud internatsionaalses brigaadis kodusõjas, ei tea.
Taevas oli tõepoolest Hispaania kohal pilvitu, kui tankisin auto veel odavat kohalikku diislikütust täis ning ületasin rõõmsal meelel Prantsusmaa piiri. Oli pühapäev, 4. juuni ning tänu nädalavahetusele leidus kiirteel sõidukeid hõredalt. Mu tuju paranes veelgi, olin kindel, et Lyoni ümbruse tavapärane pudelikael õnnestub hõlpsasti läbida (seal on sageli ummikuid) ja juba õhtuks mõnulen Saksamaal. Teisisõnu, olen Sünklaanest eluga pääsenud haldjateriiki.
Sünklaane veetlusel olid siiski omad plaanid. Olles kihutanud peatusteta paar tundi ja möödunud Perpignanist, Béziers’ist ning Montpellier’ist, mis mulle muidugi ütlemata rõõmu tegi, jäin toppama ummikusse. Väljas kõrvetas päike. Kõrvalseisva auto mustanahalise juhi pealael nägin vormuvat higipiisku. Tundsin rõõmu, et mu Seati kliimaseade töötab laitmatult.
*
Läbisime umbes tunniga ehk kolm kilomeetrit, mille jooksul jõudsin teha mõned vajalikud telefonikõned. Ummikust oli vilkurite plinkides läbi vuhisenud politseiauto, kellele tehti teepeenral aupaklikult ruumi. Eespool edenes mistahes juppide koristamine vist hästi, mass elavnes veidi ning tundsime taas rõõmu kulgemisest.
Otsekohe kuulsin kummalist häält ja tajusin veidrat jõnksumist. Mu esimeseks mõtteks oli purunenud rehv. Märkasin kiirtee servas harvaesinevat põllumajandusteed ning keerasin auto trassilt maha. Ronisin välja, inspekteerimaks kumme. Kõik kummid olid heas korras.
Keerasin taas kiirteele, kuid metalsed hääled läksid üha võikamaks. Mul ei õnnestunudki enam kiirust koguda. Kõlasid kummalised autot raputavad paugud, nagu oleksin üksteise järel läbistanud nähtamatuid elastseid seinu. Veermikuga oli sündimas midagi fataalset ja mu järgmiseks oletuseks oli, et pidurid tegutsevad millegipärast omatahtsi – ehkki hääled olid senikuulmatud. Midagi lagunes jõudsasti.
Vahelemärkusena. Ühte asja Prantsusmaa kiirteede juures ma tunnustan. See on virgestusalade (“Aire”, nagu nad neid kutsuvad) süsteem. Iga paarikümne kilomeetri järel on võimalik teelt ära keerata rohelusse. Seal ootavad väsinud ja pinges liiklejaid korralikud tualetid ning enamasti piknikulauad; mõnikord väga looduskaunis vaade.
*
Silmasin ees silti “Aire de Milhaud” ja keerasin mahasõiduteele. Puhkeala oli suletud – võib-olla isegi remonttöödeks – kuid mulle keelumärk ja triibulised VLC medium playeri kupitsad sobisid. Tõstsin kupitsad eest ning auto veeres kriginal veel mõned meetrid, kuni igasugune veojõud temast lahkus.
Ma ei lasknud ennast sellest esialgu häirida. Ilm oli jätkuvalt kuum. Et mu reisimoon halvaks ei läheks, lasin kõigepealt toidul hea maitsta ning jõin peale kakaopiima. Naturaalne apelsinimahl oli paraku juba käärima läinud. Ma ei ole kunagi kuulnud apelsiniveinist, ehkki veinikoolitusel, kus ma mõned aastad tagasi käisin, räägiti põhjalikult, et veini saab teha kõigest, mis vaid käärima läheb.
Mõeldes olukorra traagilisusele, tuli igal juhul säilitada kainet meelt ja saavutada situatsiooniteadlikkus. Meenutasin heldimusega lapsepõlves sirvitud autoaabitsat, mille oluliseks elemendiks oli rohkelt illustreeritud peatükk “rikkeotsing”. Niisiis, tegeleme sellega!
Kuna hääl oli kostnud veermikust, jätsin elektriseadmed rahule ning asusin ükshaaval maha kruvima auto rattaid. Alustasin tagumisest parempoolsest, mille kohta mind eelmisel päeval peatanud Kataloonia röövel oli öelnud, et sellega on suur probleem. Nüüd veendusin, et ratas oli tõesti suurepärases korras.
Jätkasin esimese parempoolse rattaga. Peale ratta eemaldamist nägin otsekohe täiesti vabalt rippuvat pooltelge ning rohkelt siia-sinna pritsinud õli. Oli selge, et selle autoga ei liigu ma mõnda aega enam kusagile. Seletame lugejatele asja lähemalt. Pooltelg ehk Rzeppa-Lebro liigend ehk CV liigend “edastab pöördejõu suurepäraselt ratastele, ilma et üksi osa viga saaks,” nagu ütleb tark internet väga õigesti ja meeldivalt.
Nüüd oli aga liigend sodi ning ükski osa polnud enam viga saamise eest kaitstud (hiljem selguski, et pauk oli vigastanud ka turbo toru, kuid sellest hiljem).
*
Niiviisi siis olin peatunud keset Sünklaant. Autorike kuumal pühapäevasel Prantsusmaal, mis võiks olla mõnusam? Jõin ära järgmise kakaopiima, rohkem mul neid ei olnud.
Õnneks on meid tänapäeval varustatud nutitelefonidega. Mulle on ühest harivast telesaatest meelde jäänud, et tänapäevase nutitelefoni võimsus ületab Apollo-missiooni juhtimiskeskuse kogu arvutusvõimsust. Ning kui nemad suutsid rakette üles lennutada ning astronaute isegi tagasi Maale tuua, on ühe autoremondi korraldamine nutitelefoniga käkitegu.
Alustuseks uurisin, kus ma üldse olen. Selgus, et minust vaid loetud kilomeetrite kaugusel on linn nimega Nîmes. 148 000 elanikku enne koroonat, omaaegne Rooma impeeriumi regioonikeskus, kohalik kolosseum, maailma üks paremini säilinud Rooma templeid Maison Carrée. Akvedukt ka. Ma ei olnud kohast kunagi varem midagi kuulnud, kuid tundus, et selles linnas võiks ju mõni automehaanik leiduda.
Alustasin internetist otsinguid töökodade kohta, kellel oleks ka autotreiler ning kes mu kiirteelt minema veaks. Aja kokkuhoiu mõttes liigun ajas edasi hetke, kui minuni jõudis kiirtee treiler. Võib-olla olen millestki valesti aru saanud, aga praeguse tarkuse kohaselt ei või Prantsusmaa töökodade treilerid tulla autole kiirteele järele ning kiirteel kurseerivad treilerid ei tohi mingil põhjusel viia autot otse töökotta. Aga nagu juba öeldud, oskamata prantsuse keelt, kõnelesin kaunil pühapäeval töökodadega hispaania keeles, mille peale mind mitmedki hämarasse kohta saatsid – ehkki mitte kõik –, kuid sellele vaatamata võin olla kirjeldatud detailide osas praegugi sügavas eksituses.
Igatahes, kui kiirtee treiler peale tunde ummikus istumist minuni jõudis (ummik polnud veel kadunud, ta pidi tulema Nîmesist, sõitma mõned kilomeetrid, tegema tagasipöörde ning istuma omakorda ummikus), vintsiti Seat Alhambra koos oliiviõlilaadungiga turjale ning viidi mind vaatamata minu nuiamisele mitte töökoja ette, vaid kohaliku suurpoe Sport 2000 parklasse.
Mul tekkis hetkeks kahtlus, et ma näen välja sportlik.
*
“Helistate oma kindlustusfirmasse ning nemad viivad teid juba vastavasse töökotta,” seletas treilerimees, kes oli intelligent, kuna rääkis head inglise keelt, mis on Prantsusmaal väga haruldane nähtus. Selle kvaliteetservise eest kasseeris ta minult 207 eurot ja kaks senti, aga õnneks sain maksta kaardiga.
Hakkab pihta, mõtlesin.
Ma sain kohe aru, et see kindlustusfirmade jutt on jura – sest mul oli Eesti numbrimärgiga auto ning polnud Prantsusmaa kindlustust, mille järelmina ei ähvardanud mind muidugi osadus sealse kindlustusmaffia valitud töökoda meenutava röövlikoopaga, vaid olin vaba valima sellist workshop’i, nagu soovin. Helistasin igaks juhuks tuttavale kindlustusfirma juristile, kes kinnitas mu arusaama.
Kuna Sport 2000 parkla meenutas mulle pisut Lasnamäe keskust ning ma ei soovinud seal ööd veeta (Lasnamäe keskuse parklas ma arvan, et vene keele oskajana isegi oleksin), asusin otsima sobilikku töökoda ning treilerit, kes mu sobilikku töökotta toimetaks. Mu tähelepanu pälvis Garage Auto Montaury nimeline koht. Tegemist tundus olevat perefirmaga ning arvustused olid head, lubades kvaliteeti mõistlikku hinna ja ajakuluga.
Miski poleks saanud olla tõest kaugemal, kuid seda ma veel ei teadnud.
Taamal, Leroy Merlini ehituspoe kohal (meie Bauhofi analoog) kogunesid äikesepilved. Tore! Mu auto mootor töötas, kuid paraku lõpetas töö konditsioneer. Nagu hiljem Eestis selgus, oli põhjuseks kompressori rike.
Higistasin ja jätkasin aktiivset nutitööd, leidmaks autovedajat. See osutus esialgsest palju keerulisemaks ülesandeks.
*
Jättes taas mõned vähemolulised detailid (sealhulgas hädaga põõsa külastamise) ja hulga kõnesid vahele, kirjeldan treilerit, kes mulle viimaks õhtu hakul järele tuli.
Need olid väga retsid vennad, ilmselt isa ja poeg. Isa kõneles vabalt hispaania keelt ning mul tekkis hetkeks tunne, et äkki ta ongi hispaanlane. Seda siiski mitte, ta oli üksnes mingitel segastel asjaoludel veetnud Hispaanias mõned noorusaastad.
Ühesõnaga, väga retsid vennad. Ma usun, et läheksin nendega Dakari rallile, sest tüübid olid orienteeritud probleemide lahendamisele. Andke mulle kuvalda ja ma tõstan üles auto! Küllap neid motiveeris ka 250 eurot, mida nad kaunil pühapäevasel õhtul küsisid. Mu raskes lastis auto vintsitigi väikese treilerauto peale, kus juba eelnevalt seisis mingi võimas mootor, lõdvikud lõdvalt rippumas. Punase treilerauto kummid litsuti vastu maad üsna laiaks, kuid mehi ei näinud see häirivat. Neid ei häirinud ka asjaolu, et olid kinnitanud auto treilerile üksnes vintsiköiega.
Soovitasin neil autot veel täiendavalt julgestada.
Vanem vunts vaatas olukorda, käed puusas, hindavalt ning leidis viimaks, et mu mõte on päris hea.
Auto kinnitati lisaks koormarihmaga.
Seejärel peksid nad treilerit kuvaldaga, et kaldtee uuesti oma pesasse sobituks. Võib-olla oli minu auto raskus liiga suur.
Sellele vaatamata tundsin nendega 2,8 kilomeetrit läbides end üsna kõhedalt. Võimalik, et nad olidki Dakari rallil käinud ning elemendis veel sees, kuna kihutasime läbi ringristmike õõtsudes ja ma ootasin, millal a) treilerauto kumm lõhkeb, b) minu auto koormast maha pudeneb, c) millal me ümber läheme ning mida see võiks tähendada meeste töötasu osas.
*
Sisehoovide ja garaažirägastikus õige töökoja leidmine oli omaette ooper. Aga maha mu auto sai. Koht tundus turvaline. Võtsin kompsud ja vantsisin Airbnb külaliskorterisse, mille olin vahepealsete tundide jooksul hankinud.
Korter tundus kena, kuid seda vaid esimesel hetkel, kuna uksest avanev pilt köögitehnikale paitas tõepoolest silma ning ma sain järgmisel hommikul kioskite sarvesaiade ja moosinapakeste asemel korralikku Eesti hommikusööki valmistada.
Edasi ilmnes kurva üksikasjana, et korteris ei ole voodipesu ega käterätte.
“Kas soovite?” küsis korteriomanik Alexandre interneti vahendusel.
Ma reisin tavaliselt oma padjaga (seal on hea raha hoida), kuid muud voodipesu mul tõesti kaasas polnud.
“See maksab 15 eurot,” jätkas Alexandre sõnumite vahetamist.
Jah, meenutame lahkesti, et kui soovite Prantsusmaal normaalset servist, siis käristage füüri või padjapüüri! Lubasin, et jätan talle sularaha. Etteruttavalt mainin, et jätsin täpse raha puudumisel 20 eurot köögilauale, olles saanud lubaduse, et ülemakstud viis eurot tagastatakse mulle ülekandega.
Seda pole muidugi praeguse hetkeni (juuli keskpaik) juhtunud vaatamata korduvatele meeldetuletustele. Protsess on veninud, olen pidanud korduvalt saatma õige arve numbri, kord on ülekanne unustatud. Nojah. Ilmselt pean Airbnb’le kaebama, ehkki sellest kontorist võib oodata aktsioone üksnes siis, kui neil endil midagi saada on.
*
Rendikorteris oli veel kummalisi üksikasju. Nurkades lösutasid omapärased punutud kott-korvid. Mulle jäi arusaamatuks, mis võis olla nende funktsioon peale tolmukogumise või katkise põranda varjamise – viimast võimalust ma, tõsi küll, ei kontrollinud.
Vannituba oli suhteliselt kitsas. Veelgi kitsam oli kummiga lina, mis korterisse ilmus ning mida pidin madratsile venitama. See ei õnnestunud kuigi hõlpsalt. Vabandage ning loodetavasti pole lugejate seas alaealisi, kuid mulle meenus nali kondoomi pähetõmbamisest. See lina oli voodi jaoks lihtsalt liiga väike. Kui mul õnnestus ta paika saada, siis üksnes hetkeks, sest pingul lina kargas nipsust lähteasendisse tagasi.
Seejärel soovisin mobiiltelefoni laadida ning hämmastav, ainsa sobiva pistiku leidsin köögi tööpindade juures. Arvestades telefoni laadimisjuhtme lühidust, pidin sinna ebamugavas asendis istuma jääma, et saaksin uurida Nîmesi õhtuseid söömisvõimalusi.
Ma hurjutasin ennast liigse mugavusihaluse pärast. Linnulennult kolme tuhande kilomeetri kaugusel käib sõda ning inimesed ei nurise selle üle, et nende voodilina on liialt väike või nutitelefoni laadimine ebamugav.
Tõele au andes oli naabruskond väga vaikne ja ma magasin peale väikest pitsat, mille olin söönud kesklinnas kohas Le Bar Victor Hugo, olles avanud magamistoa akna, lihtsalt suurepäraselt.
Järgneb.