RMK AITAB KALAMAJANDADA: Vesiviljelus, sealhulgas kalakasvatus on tänapäeva maailmas üks kiiremini arenevaid toiduainetööstuse harusid. 2014. aastal liideti seni iseseisvana töötanud Põlula Kalakasvatuskeskus RMK-ga. Nüüd kasvab kala Eestis palju paremini. Kalakasvatuse ajalugu, olevikku ja tulevikku tutvustab RMK Põlula kalakasvatustalituse nõunik Ene Saadre.

Juba 10 000 aastat tagasi hakkasid inimesed kodustama ja toiduks kasvatama loomi – eelkõige imetajaid ja linde. Kalade ja teiste veeorganismide kasvatamise ehk vesiviljelusega hakati tegelema hiljem. Vesiviljeluse ajalugu ulatub 4000–4500 aasta taha. Kalade kodustamine sai alguse muistses Hiinas, kus jõgedest püütud ulukkarpkala ehk sasaani maime kasvatati tiikides juba 2500 aastat e.m.a. Esimene kirjalik tõend tiigikalakasvatuse kohta pärineb samuti Hiinast. See on õpik – käsikiri kalakasvatuse põhitõdedest, mis on kirjutatud umbes 500 aastat e.m.a. Hiinast levis karpkala kasvatamise kogemus ajapikku Lõuna-Aasiasse, Lähis-Itta, Egiptusesse ning Euroopasse. Egiptuses osati antiik- ja keskajal kasvatada karpkala, angerjat ja tilaapiat, Euroopas kasvatati kloostrites paastuaegseks toiduks karpkalu ja hiljem ka forelle. Umbes 2000 aastat tagasi õpiti kasvatama ka mereselgrootuid – esialgu austreid (Jaapani meres, aga ka Kreekas ja Roomas).

Liider on Hiina

Vesiviljelus jäi aastasadadeks suhteliselt väikesemahuliseks majandusharuks, sest veekogude looduslik ressurss oli piiramatu ja inimkonna kasvava toiduvajaduse katteks arendati hoogsalt kalapüüki, eriti maailmameres. Pärast võimsate traalerite ja baaslaevade kasutuselevõttu viis see 20. sajandi keskel varude üleekspluateerimiseni. Inimkonna toiduvalgu vajadus suurenes, aga kalapüügi mahtu ei olnud võimalik piiramatult suurendada. Selleks et kompenseerida puudujäävat kalatoodangut, hakati arendama vesiviljelustehnoloogiaid. Suurem osa neist on välja töötatud viimase 50 aasta jooksul. Kasvatatakse sadu eri liiki veeorganisme. Kui maailma kalapüügi kogumaht kasvas 1970-ndatest kuni 2010. aastani ligi 1,3 korda (60 miljonist tonnist 80 miljoni tonnini), siis vesiviljelustoodangu maht on suurenenud 16 korda (5 miljonist tonnist 79 miljoni tonnini). Umbes poole vesiviljelustoodangust moodustavad kalad, teise poole vetikad, molluskid, vähilaadsed jm veeorganismid.

Kalakasvatuse absoluutne liider on Hiina, kus kasvatatakse üle 60% vesiviljeluse maailmatoodangust. Hiina edestab teisi riike ka kalakasvatuses, tootes peamiselt taimtoidulisi kalaliike (pakslaup, valgeamuur, jämepea) ja karpkala. Tähtsal kohal on maailma kalakasvatuses lõhilased (nt lõhe ja vikerforell), kelle tootmises on maailmaturu liider Tšiili. Tänapäeval tuleb kalakasvatusest ligikaudu pool kogu maailmas söödavast kalast. Kalatoodete tarbimine kogub populaarsust: kui varem tarbiti maailmas keskmiselt 10 kg kala aastas ühe inimese kohta, siis nüüdseks on see arv tõusnud ligi 20-ni.

Kalakasvatus Eestis

Praeguse Eesti aladel rajati esimesed kalatiigid kloostrite juurde juba 13. sajandil. See tegevus hoogustus alles 19. sajandi lõpukümnendil seoses 1881. aastal asutatud Keiserliku Vene Kalakasvatuse ja Kalapüügi Seltsi Liivi- ja Eestimaa osakondade moodustamisega. Mõisate juurde rajati kalatiike ja haudemaju. Toidulaua rikastamiseks kasvatati jõeforelli ja karpkala, enne sajandi lõppu toodi sisse juba vikerforell. Samal ajal tehti Tartu ülikoolis katseid looduslike kalaliikide, esialgu siia marja viljastamiseks ja hautamiseks kunstlikes tingimustes, et koorunud vastsete ja maimudega kalavarusid täiendada. Sajandi lõpul töötas sel otstarbel mitu kalahaudemaja. Need kaks kalakasvatuse suunda – turukalakasvatus ja noorkalade kasvatamine asustamiseks looduslikesse veekogudesse – on läbi aegade jõudnud tänapäevagi.

Esimese Eesti Vabariigi ajal vähenes turukalakasvatuse toodang 11–12 tonnini ja seda suunda edasi ei arendatud. Kalakasvatusliku tegevuse põhisuunaks sai kalavarude taastootmise edendamine. Uuendati vanu ja ehitati uusi haudemaju sisevete ja merekalade, peamiselt Peipsi siia ja merisiia, lõhe, jõeforelli ning meriforelli, aga ka haugi ja rääbise marja hautamiseks ning maimude asustamiseks veekogudesse. N. Liidu ajal nende haudemajade tegevus ajapikku hääbus. 1970-ndatel hakati Eestis intensiivselt arendama turukalakasvatust. Peamised kasvatusobjektid olid vikerforell ja karpkala. See töö kandis vilja – 24 aasta jooksul turukalatoodang peaaegu sajakordistus. Kui 1965. aastal kasvatati 18 tonni kala, siis 1989. aastal 1743 tonni. Taasiseseisvumise järel tõid üleminekuaja raskused, sh muutused omandivormis ja turukorralduses ning nõudluse vähenemine, kaasa uue languse. Kalakasvatustoodang vähenes 300–400 tonnini ja ei ole nüüdsekski veel ületanud 1000 tonni piiri.

Üle 120 aasta Põlulas

Lääne-Virumaal Põlulas asuval veerohkel Lavi allikal on kala kasvatatud üle 120 aasta. Esimene kirjalik teade pärineb 1895. aastast. Põllumajandusnäitusel Riias oli Põlula mõisnik Hermann von Krause eksponeerinud Lavi allikale rajatud tiikides kasvatatud elusaid forelle. 1887. aastal toodi siia ka vikerforellid, hiljem karpkalu ja 1903. aastal ameerika paaliaid. Sajandivahetusel andis mõisnik kasvanduse rendile ja hiljem müüs selle oma metsaülemale, kes ehitas Saksamaa eeskujul välja korraliku kalakasvanduse. 1913. aastal kasvatati juba keskmiselt 300 000 maimu ja kuni 800 kg turukala aastas. Elusforelle veeti tammepuust vaatides müügile Peterburi, kus naelaraskuse forelli hind oli üks kuldrubla.

1948. aastal talu riigistati, omanik saadeti sunnitööle Siberisse. Moodustati riiklik Põlula forellimajand, mis oli mitme erineva kalandusega tegeleva asutuse alluvuses. Alustati kohaliku jõeforelli kasvatamisega kaubakalaks. 1952. aastal hakati jõeforelle välja vahetama kiiremakasvuliste vikerforellide vastu. Töö oli raske. Haudemaja ei olnud ning marja hautati otse lageda taeva all – allikapaisjärves purretele kinnitatud hautamiskastides. Naistel tuli marja hooldada talvel välitingimustes iga ilmaga, ükskõik, kas tuiskas lund või paukus pakane. Kasvatati kaheaastast ja kolmesuvist kaubakala, aastas keskmiselt 15–16 tonni.

Aastatel 1964–1991 töötas kalakasvandus iseseisva juriidilise isikuna Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi alluvuses; 1991–1994 kuulus see Rakvere Metsamajandi koosseisu. Laiendati tootmist, ehitati haudemaja, uued maimutiigid jms. Aastas inkubeeriti 1,5–2,5 miljonit vikerforelli marjatera. Suur osa silmtäppstaadiumis elusmarjast müüdi Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa kalakasvatajatele edasikasvatamiseks. Lisaks elusmarjale müüdi vikerforelli noorkalu edasikasvatamiseks kaubakalaks nii Eesti kui ka teiste tollase N. Liidu liiduvabariikide kalakasvandustele. Parematel aegadel kasvatati kuni 49 tonni forelli aastas. Taasiseseisvumise järel, uutes majandamistingimustes, nõudlus kala järgi vähenes ja tootmine vaibus. Alates 1992 uut marja hauduma ei pandud.

Uus ajajärk kalakasvatuses

Seoses Rakvere Metsamajandi erastamise kavadega kerkis küsimus kalamajandi edasisest saatusest. Lõhevarude taastamise vajadusest Eestis oli ministeeriumides ja teadusasutustes räägitud juba aastaid – alates aastast 1985, mil Muuga sadama ehitamise keskkonnamõju kompenseerimiseks lubas NSVL Merelaevanduse Ministeerium anda Eestile selleks 4,5 miljonit rubla. Oleks andnudki, kuid kohapeal ei jõutud kokkuleppele, kes sellega peaks tegelema. Vaieldi, peeti koosolekuid ja siis sai N. Liidu aeg otsa. Taasiseseisvunud Eesti ühines Läänemere töönduskalade varude ja kaitse küsimustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Lõhepüügi kvoodid sõltusid muu hulgas riigi panusest selle kalaliigi varude taastamisse. Naaberriikides – Rootsis, Soomes, Venemaal, Lätis – tegeldi lõhevarude taastamisega aktiivselt.

Põlula kalamajandi asukoht ja staatus olid selliseks tegevuseks sobivad – see oli riigi omandis, infrastruktuurgi oli osaliselt olemas. Tähtis oli, et vesi tuli puhta veega allikast, mistõttu on kalahaiguste riskid suhteliselt väikesed. Keskkonnaministeerium otsustaski moodustada kalamajandi baasil oma haldusalas iseseisva juriidilise isiku staatuses asutuse – Põlula Kalakasvatuskeskuse, et korraldada riiklikul tasemel kalavarude taastamistöid. Sellega lõppes 1994. aastal Põlulas ligi 100 aastat kestnud forellikasvatuse aeg ja algas uus ajajärk kalakasvanduse ajaloos.

Põlula Kalakasvatuskeskuse uuteks peamisteks ülesanneteks olid külmaveeliste kalaliikide, eeskätt lõhe noorkalade kasvatamine ning asustamine hävinud või nõrkade asurkondade taastamiseks ning nende geneetilise materjali kogumine ja hoidmine, lisaülesanneteks osalemine katsetöödes teadusuuringute tarvis ning üliõpilaste praktika korraldamises. 18 aasta vältel on siit asustatud Eesti jõgedesse umbes 5 miljonit mitmesuguses vanuses lõhe, väiksemates kogustes ka meri- ja jõeforelli noorkalu.

 Käiku läheb Lõheplaan

Läänemere lõhe kaitseks ja loodusliku lõhe osatähtsuse suurendamiseks võttis Rahvusvaheline Läänemere Kalanduskomisjon 1997. aastal vastu Lõheplaani (Salmon Action Plan), mille täitmine oli Eestile kohustuslik. Selle plaani eesmärk oli saavutada lõhejõgedes lõhepopulatsioonide looduslik taastootmine vähemalt 50% ulatuses kudejõe potentsiaalsest võimalusest. Lõheplaani vastuvõtmine seadis Põlula Kalakasvatuskeskuse tegevuse rahvusvaheliselt kokkulepitud alustele.

20. sajandi alguses kudes lõhe 11 Eesti jões, kuid 1990. aastate lõpuks olid tema algupärased asurkonnad säilinud vaid Kunda, Keila ja Vasalemma jões. Need jõed nimetati monitooringujõgedeks, kus Lõheplaani järgi pidi eesmärgini jõudma kaitsemeetmete rakendamise ja elupaikade korrastamise abil ja kuhu noorkalu ei asustatud. Endistesse lõhejõgedesse, kus algupärane asurkond oli hävinud või hääbumas, tuli Lõheplaani järgi asustada kasvatatud noorkalu kuni loodusliku paljunemise taastumiseni ja elujõuliste populatsioonide moodustumiseni.

Uus moodne kalakasvatuskeskus

Keskus ehitati osaliselt välja aastatel 1995–1998. Endised rajatised lõhekasvatuseks ei sobinud. Koostati projektid, mille järgi toimub kogu kasvatusprotsess selleks ehitatud kalakasvatushoonetes. Kompleks pidi koosnema 1975. aastal ehitatud ning rekonstrueeritavast haudemajast ja kolmest uuest kalakasvatushoonest. Korraldati ümber veevarustussüsteem – rekonstrueeriti vana betoontorustik vee saamiseks otse allikajärvest; endiste tiikide asemele ehitati ka teine veehaare, mis koosneb tiikide süsteemist vee looduslikuks eelsoojenduseks ja hapnikutaseme tõstmiseks. Haudemaja rekonstrueeriti ning seadistati tänapäevase inventariga.

Projekteeritud võimsuseks oli 100 000 kaheaastast lõhe noorkala. Projekti lähteülesandes kavandatud kalakasvatuskompleksi mahust jäi rahastamise lõppemise tõttu ehitamata kaheaastaste kalade kasvatushoone, s.o üks kolmandik kogu uuest kompleksist. Selle kompenseerimiseks hakati suuremal hulgal kasvatama ja asustama väiksemaid – üheaastaseid lõhe noorkalu (100 000 – 200 000 isendit aastas) ning hea ellujäämuse korral ka vastseid ja samasuviseid noorkalu. Alates 2000. aastast kasvatati ja asustati teadlaste soovitatud veekogudesse väiksemates kogustes ka meri- ja jõeforelli noorkalu.

Keskuse rajamist rahastas põhiliselt Kalakapital, kelle kaudu suunati siia suurem osa Taanist nn kalaabina saadud raha. Tehnoloogiline projekt ja sisseseade on valmistatud Soome firmade poolt. Kuna Soomes on lõhekasvatusega tegeldud aastakümneid, on sealt saadud hüva nõu ja teadmised marjaks ära kulunud, kui oma tarkus otsas.

Kuidas kala kasvab

Põlula kalakasvatuse veekasutusviis on läbivoolne. Lavi allika vesi on aasta ringi külm, +6 °C, ja hapnikuvaene. Suvel vajab kala soojemat vett, selleks suunatakse vesi läbi madalate tiikide, kus ta soojeneb ja ühtlasi rikastub õhuhapnikuga. Kõik kalad kasvavad selleks ehitatud hoonetes. Kalakasvatusprotsess algab sügisel, oktoobris-novembris marja ja niisa võtmise ning viljastamisega, misjärel viljastatud ja desinfitseeritud mari paigutatakse haudemajja haudekastidesse. Vastsed kooruvad meie tingimustes talvel. Alguses lebavad nad haudekasti põhjas ja toituvad rebukoti varuainete arvel, arenedes edasi kalakujuliseks. Peale rebukoti taandumist, tavaliselt aprillikuus, õpetatakse nad sööma. Esimene sööt on peeneteraline, umbes mannatera mõõtu. Vastavalt kala kasvule kasvab ka söödatera suurus. Tänapäeval kasutatakse lõhilaste söötmiseks ainult tehastes valmistatud kuivsöötasid.

Haudemajast viiakse maimud 0,5–1 grammi raskusena 1. aasta kasvatusmajja. Osa neist asustatakse jõgedesse u 5–6-grammiste samasuvistena juba sügisel. Põlulas kasvavad ületalve jäetavad kalad talve jooksul edasi, sest allikavesi on võrreldes jõeveega ka talvel soe, 5–6 °C, kalad on aktiivsed, toituvad ja kasvavad. Kevadel on nad aasta vanused ja kaaluvad juba 15–35 grammi.

Osa aastastest (30 000 – 40 000 isendit) jäetakse edasi kasvama kaheaastasteks, suurem osa asustatakse vastavalt teadlaste soovitustele jõgedesse. Ühe- ja kaheaastastel kaladel lõigatakse märgistamise mõttes ära rasvauimed. See näitab püüdjale, et kala on pärit kasvandusest. 10%-le kaheaastastest kaladest pannakse seljauime alla ka individuaalmärgis, kus oleva numbrikombinatsiooni järgi on see kala taaspüügil täpselt identifitseeritav. Kalurid saadavad kasvatajale andmed püütud märgisega kala kohta. Nende andmete alusel saab teha kokkuvõtteid kalade kasvukiiruse, rännete ja suguküpsuse saabumise kohta. Lõhe on suur rändur. 1–2–3-aastasena rändavad nad jõgedest merre, hakkavad toituma kaladest, põhiliselt kilust ja räimest. Põlula kalakasvatuse lõhede ränded ulatuvad Läänemere keskossa, osalt ka lõunaossa, kuni Taani väinadeni. Suguküpsuse saabudes tulevad nad tagasi kodujõkke, st sinna, kus nad on sündinud või asustatud, kudema.

Marja ja niisa saamiseks on kasvanduses oma sugukari, mille verevärskenduseks kasutatakse loodusest püütud kalade marja ja niiska.

Kalu vaatama kilesussides

Nagu kõigis kalakasvandustes, puututakse Põlulaski aeg-ajalt kokku kalade haiguste probleemidega. Siin on need küll suhteliselt vähesed tänu sellele, et vesi tuleb allikast, kus peale luukaritsate teisi looduslikke kalu ei ela. Aga vees elavad mõned bakteriliigid, mis stressitingimustes kaladel võivad haigestumist tekitada. On ka mõned parasiidid, kes siinses ökosüsteemis, nt luukaritsate peal elavad. Tiikidel peatuvad veelinnud, kes omakorda võivad haigusetekitajaid sisse tuua.

Ettevaatusabinõud algavad sellest, et ülalpool kalakasvatushooneid asuvates tiikides kalu ei kasvatata. Iga hoone sissepääsul on desomatt ja igal basseinil on oma hooldusvahendid. Külalisi lubatakse kalade juurde vaid kilesussides. Kõik kalakasvatusseadmed, basseinid ja tarvikud desinfitseeritakse peale kasutamist. Ruumid ja mahutid hoitakse muidugi puhtana. Selleks, et vähendada haiguste sissetoomise riske loodusest toodava marja ja noorkaladega, on plaanis Põlulasse rajada ka karantiinihoone.

Tulevikuplaanid RMK koosseisus

Eelarvekärbete tõttu tekkisid majandussurutise ajal ka Põlulas tõsised toimetulekuprobleemid. Siis võeti Keskkonnaministeeriumis 2013. aastal vastu otsus liita seni iseseisvana töötanud Põlula Kalakasvatuskeskus RMK-ga. Liitmine sai teoks 2014. aasta alguses. Tänu RMK tugistruktuuridele ja rahalisele toele on nüüd olukord palju parem. Lisaks lõhekasvatusele tegeletakse praegu Põlulas ka siia ja harjuse kasvatamise ning kalade niisa sügavkülmutamise katsetamisega. Katsete tulemused on olnud positiivsed. Teoksil on hange kalade karantiinihoone projekti koostamiseks ja plaanitakse osaleda teaduskatsetes.

Lõhekasvatuses keskendutakse järjest rohkem Pärnu jõele, sest Sindi paisu loodetava likvideerimise järel vajab selle jõe lõhekari taastamist. Seni töötati peamiselt Soome lahe jõgede lõhepopulatsioonide heaks. Seire andmetel on need nüüdseks ka kenasti kosunud.

Teadlaste ja praktikute soovitusel tuleb järjest rohkem tegelda siiakasvatusega. See nõuab pikemaajaliste kogemuste saamist ja ka suuremaid investeeringuid.

Püüdsid kala, aita infoga!

Teadustöö huvides on oluline saada kõigilt kalameestelt infot äralõigatud rasvauime või individuaalmärgisega kala püüdmise kohta. Sellist infot saab edastada RMK Põlula kalakasvanduse kodulehel rmk.ee/polula, e-posti teel või makstud vastusega ümbrikus. Taaspüügiteate edastajale saadetakse vastuskiri, kingitakse lant ja makstakse ka väikest vaevatasu.

FOTO: RMK_2016.05.08_Harjuse_mari_73_kraadpäeva_pärast_viljastamist