POLE AEGA SILMAGI SÜGADA, LITSID MEHED! Mihkel Mutt kaevas ennast Tammsaare „Tõe ja õiguse“ süvamulda, et eestlastest vihmausse otsida. Muti raamat „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“ annab märku, miks Mutt Anton Hansenit maailmaklassikuks peab. Kas raamat näitab meile ka eesti rahva psüühet, uuris Muti käest Juku-Kalle Raid.

Mihkel Mutt sedastab, et eestlaste jaoks on olemas kolm vundamentteksti: piibel, Oskar Lutsu noorusmaa ning Anton Hansen Tammsaare kirjutatu. Rohkem meil ei ole praegu, tõdeb Mutt.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Oma uues raamatus, kus oled ette võtnud „Tõe ja õiguse“, tood sa siiski pidevalt paralleelmaailmana välja ka Oskar Lutsu. On nad siis mõlemad rahvakirjanikud?

Mihkel Mutt (M.M): No mida mõelda rahvakirjaniku all? Laiemalt rahva kirjanik, see, kes on rahva sekka läinud. Jah, see on kahtlematult Oskar Luts. Sest Luts kirjutaski inimestest säärasena, nagu inimene tol ajal oli: natuke pealiskaudselt, natuke ähmaselt, natuke viinavõtnuna, veidi heasüdamlikuna, pisut lollina. Aga samas on see inimene võimeline ilusateks tegudeks, mõneks armsaks liigutuseks. Pole ime, et ta nii pööraselt meeldib – tunneme ennast seal ära ja see ei nõua erilist ajude ragistamist. Tammsaare mõtestas inimesi rohkem. Tema nägi rahvast rohkem läbi. Ma ei tea, kas rahvas sellest ka aru saab?

J-K.R: Tammsaarel on ohtralt targutavaid monolooge, õpetlikke näpunäiteid ning rahvahariduslikku suunda.

M.M: Need kohad tuleb vahele jätta. Seda enam, et inimesed ei mõista neid enam. Tammsaare töötab kogu aeg n-ö piiblitekstiga. Kõik tema tegelased räägivad piiblikeeles. Miks see niimoodi on? Tolleaegne inimene, räägime „Tõe ja õiguse“ I köite tegevusajast, ei lugenudki muud kui piiblit. Võibolla luges natuke ajalehte ja mingit raamatut ja rahvakalendrit õpetlike moraalilugudega. Aga põhiliselt oli piibel ja seda loeti palju. Ja sealt võeti kõik. Kujundimaailm. Kuidas inimesed räägivad piiblis? Kõik need tegelased on ju piiblile projitseeritud. Kes on see Indrek? Indrek on ju omamoodi Kristuse kuju. Tema halastamine, kui ta saab aru, et tähtis ei ole mitte vaid tõde. Ja tähtis ei ole mitte vaid õigus. Tähtis on armastus. Inimene salgab maha omaenda veendumused ainult selleks, et väikesele lapsele head meelt teha. Nii nagu Dostojevskigi, kes ütleb, et maailm ei vääri ühe väikese lapse pisaraid, ütleb ka Indrek, et maailm ei vääri Tiina pisaraid. Tühja nendest jumalatest ja kõikidest muudest asjadest. Samal ajal Andres – tema on puhas Vana Testamendi tegelane.

J-K.R: Vana Testament on arhailine ja sõge; Andres on ka sõge, „Tõe ja õiguse“ esimesed 25 aastat on sõge rähklemine, kogu see hammaste kiristamine ning võitlus maaga.

M.M: Andres on Jehoova. Ta nõuab sõnakuulmist, lojaalsust, samal ajal ei ole ta ka üleni väiklane. Ta võib kätte maksta, ta võib karistada, aga ta ka tasub selle eest, kui talle on head meelt tehtud. Tõsi, huumorimeel tal puudub. Ma ei tea, kas Jeesusel oli huumorimeel? Selle peale ei ole ma kunagi mõelnud.

J-K.R: Kui sa tõid Jeesuse ning Indrekuga paralleeli, siis temal ka väga ei ole.

M.M: Väga vähe võib-olla. Ei ole ka jah, ei naera nad peaaegu kunagi. Ühed igavad mehed!

J-K.R: Andres võis olla paras tõbras nagu Vana Testamendi Jehoova, kes vaest inimest proovile pani ja temaga katsetas ning lojaalsust kontrollis. Aga mõtleme, kuidas Andres Jussiga käitus – talt elu armastuse Mari üle lõi, nii et Juss endale nööri paelaga kaela pani.

M.M: See on üks kõige ülekohtusemaid asju. Kui Andres on viimsepäeva kohtu ees, siis see tema vastu keeratakse – et ta käitus just nii nagu käitus. Võttis vaese mehe ohvritalle, kellel midagi muud ei olnud. Juss pidas Mari inimeseks, mitte tööloomaks ega lapsi tootvaks küpsetusahjuks või muuks sääraseks. Juss armastas teda. Aga näed, Andres tugevama õigusega tuleb ja – oleks tal siis midagigi sees kripeldanud, et ta ei toiminud õigesti! – me ei loe kuskilt välja, et Andresel oleks kihvatanud või ta oleks öelnud, et kurat, ma ikka ei teinud õigesti. Muidugi, ta läheb ja loeb Jussi haual piiblit. Aga miks ta loeb? Ta loeb selleks, et endaga Mari lepitada. Vaene Mari, mis ta teha saab!

J-K.R: Mari ei saanudki sellest üle.

M.M: Mari on naine ja ta peab vaatama, kuhu poole hoida, see on naissoo igavene küsimus. Mis need meie partorgid ja investorid teistmoodi on? Tühja sellest armastusest, peaasi, et saad oma järglastele rikkama, jõukama isa, kes garanteerib oma lastele paremad arengutingimused. See on looduse seadus. Inimene on ikka loom.

J-K.R: Sinu raamat on mõnes mõttes kaart, üks võimalusi, kuidas saab „Tõde ja õigust“ lugeda. Ja kindlasti põnev ka neile, kes ei ole kogu viiteosa ise läbi töötanud.

M.M: Ma ei saanud üle hinnata inimeste tutvust „Tõe ja õigusega“. Ja kui palju see neil meeles on. Mõni teema ja motiiv kordub Tammsaarel kõigis viies osas, mõni tegelane saab oma tähenduse alles lõpus kätte. Kuidas sa räägid sellestsamast Andresest? Mis tähtsus tal on? Lineaarne arengulugu, esimeses osas teeb oma tööd ja vihastab ja kõik – aga tähtis on see, mis ta enne surma mõtleb. See on oluline. Mina teadsin seda juba siis, kui ma 1979. aastal kirjutasin oma „Fabiani õpilase“. Juba siis teadsin, et kõige tähtsam on see, mis enne surma saab, sest pärast surma ei tule mitte midagi. Praegu, kui ma olen umbes 60 või mis ma olen… pärast tuleb veel midagi. Tuleb üks juubel ja tuleb teine juubel. Ja sa ikka võid loota, et – okei! – 70 aasta juubeliks ei anta mulle rahvakirjaniku tiitlit, aga võib olla 85 aasta omaks antakse! Aga enne surma sa tead, et pärast surma kirjaniku palka ei saa. Seepärast on kõige tähtsam see, mida Andres mõtleb lõpus. Ma tahaks hirmsasti teada, mida Indrek oleks mõelnud enne surma. Ja üldse, mis Indrekust saab.

J-K.R: Jah, need otsad jäid lahti.

M.M: See on tähtis. Vana Testamendi peategelase Andrese lõppu me teame. Ta on rahulik, ta teab, et õigus oli kokkuvõttes tema poolel. Nii ta vähemasti arvab ja Tammsaare koos temaga. Aga Indrek, kes läheb minema ning paneb esimest korda käe ümber Tiina piha? Nagu juhuslikult. Mis mees see üldse on?

J-K.R: Raamatus käsitled Tammsaare naissuhteid ka, see peegeldas teda ennast. Ja Tammsaarel neid naissuhteid põhimõtteliselt ei ole.

M.M: Ei ole jah. Ega Tammsaarel emane ei näe isast ja isane ei näe emast. Temal suhtlevad tekstid. Lõpus Indrek ei pane kätt ümber piha mitte Tiinale, vaid ta paneb tekstile käe ümber piha. Mida mõelda Tiinast, ma ei kujuta ette. Mida mõtlevad tänased feministid ja kõik teised? Tiina, kes niimoodi tahab mehe ees lahustuda ja läheb mehega kaasa? Heidab end täiesti vabatahtlikult mehe alla. Küsi Yana Toomi käest, kas tema tahaks olla Tiina, kellele Keskerakond paneb käe ümber piha? Nüüd paneb Brüssel talle käe ümber piha.

J-K.R: Sa nimetad „Tõde ja õigust“ eepiliseks teoseks, mis isegi koosneks justkui lauludest. Aga selliseid eepilisi tekste on maailma kirjanduses olnud ju küll. Aga siin toimub kogu eepose algus läbi Krõõda silmade, kes on põhimõtteliselt elu ja Andrese poolt mutta tambitud tädi. Raamat algab masendava kirjeldusega, kui ta seda Vargamäed esimest korda näeb: hallid mülkad, jube soo ja siis optimistlik Andres, kes teatab, varsti sõidame koju mööda laia teed kahe hobusega. Mida mitte kunagi ei juhtu. Puhas asjatu lootus ning eepiline traagika küll.

M.M: Krõõta ei ole ju eriti kauaks. Ta on küll äärmiselt märgiline, sest ta tähendab nii-öelda Vargamäe kuldaega. See on olemuslik, et me mäletame: Krõõt, Krõõt, Krõõt. Aga teda on puhta vähe. Mis aga puutub Tammsaare analoogidesse maailmas, siis jah, see on sama pada, kuhu kuuluvad 19. ja 20. sajandi esimese poole pikad mammutromaanid. Ühesõnaga, mulle keegi poolharitlane ütles, et misasja see Mutt seal seletab, et Tammsaare on maailma esimese kümne kirjaniku seas? Et igal rahval Euroopas on vähemalt kümme sama head kirjanikku. Aga vaat, ta otsustas välimuse pinnal, ta ei näe sisse. Suur osa neist mammutromaanide klassikuist on kõrgemal tasemel olmekirjandus. Ma ei oska seda teisiti nimetada. See on olmerealism. Aga, mis Tammsaaret eristab neist kõigist ja tõstab ta Dostojevski kõrvale? Seal taga on filosoofilised üldistused inimesest kui tervikust. Mis on inimese osa maailmas. Millele on tal loota. Ta tegeleb nende küsimustega oma tegelaste kaudu – mis on püsinud kõikide maailma kõige targemate inimeste peades aegade algusest saadik. Ja mida ei ole kunagi lahendatud ja ei lahendatagi. Nende kallal mõtisklemine ja vastuste otsimine ja ilmestamine ongi ainus asi, mis inimest loomast eristab. See ongi inimese olemus. Nendega tegelemine. Ja Tammsaare teeb seda sellisel kõrgtasemel, milleni paljud teised ei jõua.

J-K.R: Andrest me võtame ikka kuidagi eestlase võrdkujuna, sihuke morn ning postulaatne. Igal juhul on ta väga tihti nördinud, et tõde ja õigust, mida ta taga ajab, kätte ei saa.

M.M: Aga Andres ei ole filosoof. Filosoofile piisab teadmisest, et tõde ja õigus on tema poolel. Ta võib rahulikult elada tünnis ja öelda, et ma tean, et minu poolel on tõde ja õigus. Andres tahab, et tõde ja õigus hakkaks praegu kehtima. Ja ega ta ei salli seda oma naabrimeest Pearut ju üldse. Ja et tal see huumorimeel ikka nii väike on, see on kuidagi kurb küll. See on tema nõrkus. Andres oleks pidanud minema päikesereisile. Aga Andres ei reisi.

J-K.R: Miks ei reisi? Viie köite jooksul ja enne lusika varna riputamist käib kaks korda Vargamäelt ära!

M.M: Võib-olla Tammsaare tegi seda meelega. Ega ei saagi säärane maailmatala nagu Andres ringi tillutada niimoodi. See on vastand Pearule, kes tillutab ringi kogu aeg, mööda laatu ja kõrtse, me ei teagi, kus ta käib. Selles mõttes Pearu elab täiega. Andres aga on ühe koha peal, aga tema ei ole kärbes. Kärbes on Tammsaarel see putukas, kes on inimese metafoor. Pearu käib ringi, lendab ringi, aga tema on kärbes. Andres istub ühe koha peal ja – vat! – ei ole kärbes.

J-K.R: See Pearu ja Andrese vastandamine on üks meie kultuuriruumi kirjeldamise põhilisi asju. Pearu oleks justkui sitapea, aga ei ole ka, Andres on vaat et pühak, aga nii loll, et kahju kohe, ise elab ennast raskeks. Ja ometigi läbi romaani läheb Pearul, kes ei otsi seda suurt tõde ja õigust, elus tunduvalt paremini.

M.M: No eks autor on suvaliselt käitunud, ta on konstrueerinud selle. Kui hakata vaatama reaaleluliselt, siis ei ole hästi põhjendatud, miks Pearul nii hästi läheb. Ta varastab natuke mõisa tagant ja ütleme, tal on tuttavad PRIA-s ja Maaelu Sihtasutuse kapitalis. Tal on need tuttavad. Aga see ei ole see põhjus. Tammsaarel on vaja just näidata, et see, kes on tõsine ja teeb tööd, sellel ei lähe nii hästi.

J-K.R: Andres ei ole filosoof, aga ometi Tammsaare tõstab ta filosoofilistesse kõrgustesse. Samas ütled sa oma käsitluses mitmes kohas, et tegelased räägivad ebaloomulikult. Et inimese suhu on pandud selline filosoofia, mida inimene kindlasti ei kasuta. Pluss Tammsaare oma targutused ka, kus sa enam ei saa aru, kas nüüd on see tegelane, kes pajatab parasjagu või on see Tammsaare monoloog neis asjus, kuidas peaks elama.

M.M: Kohati ongi „Tões ja õiguses“ segi läinud see, kus ei saa arugi, kas Tammsaare kukub heietama, või on see tema tegelane. Tal vahest tuleb seda lehekülgede kaupa ja tuleb ja tuleb see monoloog. Tammsaare on karske sõnajoomar.

J-K.R Karske sõnajoomar? Väga imeline väljend.

M.M: Ta oli väga kaine inimene kõikide meelemürkide suhtes, aga tal olid oma nõrkused. Mõned filosofeerivad. Me teame ju selliseid taadikesi, kes ei saa pidama, muudkui nämmutavad, mõni noormees ka sinna sekka.

J-K.R: Mina ikka väidan, et see tekst ei kao mitte kuhugi, ilmselt on ta betooniga koduses kamaras igavesti kinni.

M.M: Kurb on see, et siin me näeme väikese rahva geeniuse raskust. Tammsaare pidi kiiresti kirjutama, kui ruttu ta vehkis tegelikult! Mitte ei kirjutanud vaid, aga ka tõlkis palju. Ta pidi kogu aeg tegema tööd. Tammsaare kirjutas ju kogu oma peamise korpuse, seitse romaani pluss muud sinna juurde umbes 20 aasta jooksul. Ja kui vaadata tema analooge, olgu või Thomas Mann, kes kirjutas kokkuvõttes sama palju, aga temal oli aega selleks 60 aastat. Tammsaarel ei olnud ka toimetajat. Vähemalt mõni sõber oleks pidanud olema, nii nagu minul oli nooruses Mati Unt, kes ütles mõne koha peal, et vaata, siin, Mihkel, et seda sa võid teha ümber. Väga delikaatselt. Üldse, hea toimetaja on kirjanikule kuldaväärt asi. Kui palju on neid, kes munevad ise kuldmune? Vähe. Mati ise tegi seda, temal peaaegu ei olnud vaja toimetajat. Aga Tammsaarel – kui need monoloogid võtta ja teha siit natuke lühemaks – läinuks paremaks.

J-K.R: Oma raamatus ütled sa, et Tammsaare oli ufo.

M.M: Selles mõttes oligi ufo, et ta oli eemalt vaatleja. Ta ei olnud ufo Jüri Lina mõttes, vaid ta tuli läbi inimese maailmast, aga ta ise kuulus tähtede hulka. Kas Jüri Lina seda pole öelnud, et Tammsaare juut on?

J-K.R: Tal on elada veel küll, ta jõuab. Me oleme harjunud arvama, et Tammsaare „Tõde ja õigus“ kirjeldab meile eestlaste olemust. Siis võib küll olla, et see on üks morn koht, kus me elame. Ja mornid inimesed.

M.M: Tammsaare puhul mul tuleb ikka see anekdoot meelde, kuidas rahvad hakkasid kuskilt Siberi poolt tulema ja kes lugeda oskasid, need läksid edasi, kes ei osanud, need jäid siia. Ent sellel ei ole Tammsaare jaoks erilist tähtsust. Vargamäe on Eesti. See on täiesti selge. Siin on kõik koos. Kõik eelnevad talud Võllamäe ja Katku, Huntaugu ja kõik muud. See on metafoor, sünge või mitte. Aga eestlane on siia mõistetud. Äraminek, võib-olla see teema, kodunt lahkumine, see on üks kõige enam tänast lugejat kõnetav aspekt kogu Vargamäe elust. Sest ka sealt minnakse ära.

J-K.R: Andrest ju nörritab kõvasti, et mida kuradit need noored teevad, tahavad uttu tõmmata. Vargamäelt lahkumine! Kasvõi teise tallu, aga lahkumine!

M.M: Seda on raske uskuda, et ta kirjeldab aega, mis on 150 aastat enne meid. Kui me ajalugu vaatame, siis me muidugi teame, et see kodunt lahkumise traagika on vanemate seisukohalt suur. Noored lähevad ära. See tragöödia on sama vana kui inimkond. Muidugi, erilise hoo sai see sisse siis, kui Euroopas algas see tööstusrevolutsioon; 18. ja 19. sajandil, siis oli see päris meeletu – selles mõttes, et massiline, äkiline ning harjumatu. Mismoodi siis tühjenesid maakohad ja kuidas linnas elati. Kombed läksid käest ära, sest maal oli ikka kontroll peal. Sa ei saanud midagi teha, kuna kõik oli teada, su nimi oli KOHE määritud. Aga linnas olid anonüümne ja võisid teha ükskõik mida. Aga nad lähevad, sest nad põgenevad Vargamäe eest. Ja mis see Vargamäes nende jaoks ebameeldiv on? See on nägelemine. Kahe naabri vaheline hõõrumine. Seal ei ole lõbu, Andres ei luba naerda. Ta pahandas, kui lapsed olid rõõmsad.

J-K.R: No tagasi tullakse ka. Nii Tammsaare päevil ja raamatus kui ka nüüd. Asju hinnatakse ümber.

M.M: Andres oskab kõige vähem Krõõta hinnata, see on huvitav. Andres ei saa aru, milline aare tal tegelikult on, ta saab sellest aru alles tagantjärele. Krõõt presidendina Kadriorus, ma ei tea, kuidas ta välissuhtlusega hakkama saaks? Tõenäoliselt saaks. Sest ta on omal kombel diplomaat siiski. Aga Mari on väga tegus. Mari oleks väga tegus president. Embaks vanureid ja õnnistaks lapsi ja käiks Narvas ja igal pool.

J-K.R: Sa ütled oma teoses, et Tammsaare paistab silma, kuna teda lugedes saab vabalt nutta, nii et ei pea häbenema.

M.M: Võib-olla tänapäeval on nutmine moes jälle. Kas on sotsiaalmeedias nutjate grupp olemas?

J-K.R: On. On nutjad, solvujad, topeltsolvujad, röökides nutjad ja pihku tihkujad. Aga Tammsaarel – kui sa naispresidendi teema sisse tõid – oli veel üks kummaline harrastus. „Tões ja õiguses“ armastab ta oma naistegelased ära tappa.

M.M: Kõik surevad, aga nemad surevad enneaegselt. Kui me vaatame, siis Krõõt oli 28–29, kui ta suri. Mari suri ka mitte väga vanalt. Meile tundub, et Tammsaare tegelased on vanad, aga tegelikult on nad noored. Karin jäi trammi alla, ma arvan ta oli 34. Tiina jääbki ainsana elama; ta peab jääma, siin on näha seda Tammsaare konstrueerimist. Tiina on küll puhas konstruktsioon.

J-K.R: Kui Tammsaare kirjeldab ärkamise või rahvusluse tõusuaega, siis need tegelased on „Tões ja õiguses“ pigem kahtlased tüübid, sellised susserdajad.

M.M: Aga ta nägi seda mõnes mõttes õigesti. Kui me hakkame kratsima, siis me näeme ka kõige suuremate inimeste juures alati ka natukene seda, et inimene tahab ajalikku au ja kuulsust. Iga eestlane tahab, et just tema rahvuslus oleks kõige õigem. Naaber, see räägib ka rahvuslusest, aga see ei ole ikka päris see. Vaatame jälle seda praegust ühiskonda siin ümberringi.

J-K.R: Kas titaanide ajastu, nii suurte romaanide ajastu, on pöördumatult läbi?

M.M: Aga kus need suured romaanid praegu on? Isegi kui nad tekiks, ei leita neid üles. Ükskõik, kui palju praegu ei kirjutataks ka häid romaane – ja päris kindlasti neid kirjutatakse – jäävad nad ajaliiva juba täna. Kui praegu kirjutaks kolm uut Tammsaaret oma teoseid lähema 30 aasta jooksul, siis nad ei saaks ligilähedaseltki sellist kõlapinda, kui Tammsaare sai. Keegi ei näeks neid. Kogu aeg tuleb juurde kõike – kohinal. Me ei jõua sellega sammu pidada. Inimesel on ikka ainult viis meelt, kaheksat tundi on tal vaja und ja elab ta ikka sama kaua.

On üks võimalus: kui tulevik juba osaliselt kuulub masininimesele, siis tuleviku masininimene, kellel rohkem meeli, mälu ja vähem bioloogiat, võib rohkem endasse võtta. Selles ühiskonnas on kohta ka uutel Tammsaartel. Aga mitte meiesuguste jaoks, lihast ja luust ja hallollusest koosneva olendi jaoks. Enam ei ole kohta ei Tammsaartel ega teistel suurkirjanikel.