KAOS JA HÄVING: Kuidas toimis lavakunst vahetult pärast sõda? Luubi all on ENSV Riiklik Noorsooteater aastatel 1944–48, niinimetatud „vana noorsooteater“. Mitte see, millest sai tänane Linnateater, mille pileteid on leida sama raske, kui otsinuks 30 aastat tagasi heinakuhjast suhkrutalongi. Simmo Priks toob lugejani sõja lõpu- ning teatri algusajad.
Tallinna Töölisteatri baasil moodustati 75 aastat tagasi – 1944. aasta sügisel – nn „vana Noorsooteater“ (1944–48), mis nüüdseks on muundunud Linnateatriks. Ka trupi tuumiku moodustasid endised Töölisteatri näitlejad. Esimene töökoosolek peeti 19. oktoobril 1944. Esialgu hakati etendusi andma Draamateatri ruumes, prooviruum asus Süda tn 3. Kuigi sõjajärgset taastumisperioodi on nimetatud ka „järel-Eesti ajaks“, kui kolhoseerimise, uue küüditamise ja partei 8. pleenumini kümnendi lõpuhetkedeni jäi veel mõned aastad aega, oli elu sõjajärgses Eestis kõike muud kui meelakkumine.
Vineeri- ja mööblivabrik kunstirindel
Endise Töölisteatri veteranidele (Aleksander Teetsov, Anna Tamm, Katrin Välbe, Paul Maivel, Helle Raa jt) lisandus truppi Erika Torger Vanemuisest, ka tagalast naasnud Kaarel Toom, kes sõja hakul koos siiajäänud Voldemar Panso ja teistega teatrikooli oli lõpetanud. Direktoriks sai endine Draamateatri näitleja Leo Martin, kes end sõja ajal tagalas viibides täiendas. Töölisteatri repertuaarist võeti Noorsooteatrisse üle „Rätsep Õhk“ ja Wuolijoe „Vastumürk“, Draamateatri nukutrupi poolelt „Võlude riigis“ ja „Haldjas Kastetilk“. Hooaeg plaaniti avada 28. oktoobril, ent teoks sai see 5. novembril. Esialgu anti etendusi kolm korda nädalas Draamateatri ruumes, kus sel ajal asus ka Noorsooteatri kontor.
Kevadel 1945 ühines Riiklik Noorsooteater P. Pinna üleskutsega isetegevuslike kollektiivide töö ergutamiseks, võttes oma šefluse alla keskkoolide draamatrupid-näiteringid. Abistati repertuaari valikul ja koolipidude ettevalmistamisel kunstiliste nõuannetega. Ülemnõukogu valimiste eel 1946 detsembris oli Noorsooteater šefluses Vineeri- ja Mööblivabriku agitpunktiga, moodustati agitbrigaadid, et „pakkuda valijale kunstilist meelelahutust“.
Oktoobris 1945 sõlmiti aga Vineeri- ja Mööblivabrikuga kultuuriklubi kasutamise leping. Pärast remonti loodeti kuu aega hiljem alustada etendustega, ent ümberehitused viibisid ja nii esineti endiselt Draamateatris ja ringreisidel. Tehnikat ja kogemusi käidi omandamas lähetustel Moskvasse ja Leningradi.
Kodu pole, käi külas
Kuna esialgu teatril oma kodu puudus, käidi külalisetendustel. Avahooaja lõpul 1945. aasta suvel anti viis nädalat etendusi Lõuna-Eestis ja Pärnus. Koos nukuteatriga „teenindati“ ka Tallinna ümbruse noorsugu. ENSV 5. aastapäeva puhul toimus Viljandi lossimägedes „Mahtra sõja“ vabaõhuetendus. Pärast dramatiseeringu kohendamist mängiti seda 1946. aastal ka Lasnamäe veerul ligi 500 inimese osavõtul, vaatajaiks ka sõjaväelased. Oktoobris 1946 käidi külalisetendustel mööda kitsarööpmelist raudteed.
Nuku- ja noorsoolavastuste kõrval sooritas sõnalavastustes lastele ühed oma tuntumad peaosad Salme Reek, kes tegi Draamateatri näitlejana kohakaasluse alusel Noorsooteatris kaasa. Nii tõi sõjajärgne aeg Reegi rollinimistusse Timuri („Timur ja tema meeskond“, 1947) ja Vanja Solntsevi „Polgu pojas“ (1948). Aja nõue oli kujutada inimest mustvalge sangarina, ent Salmele meeldis näidata oma tegelasi eelkõige kui lapsi, kellel olid oma nõrkused.
Paraku ei vastanud südalinnast eemal asuva endise Lutheri klubi ruumid (klubi seisab siiani Pärnu maantee viadukti juures) ikkagi kõigile nõuetele – jalutusruum jm hädavajalikud kõrvalruumid puudusid, eesruum oli väike, elektriseadeldised olid tihti rikkis. Prooviruumid ja töökojad asusid mitmel pool laiali. Imanta tänava nukutuba suleti lõpuks lavastaja Alice Mägi protesti tõttu, sest katus jooksis läbi ning nukud ja küttepuud said märjaks. Tihti pidid külastajad koju tagasi pöörduma, sest etendused jäid erinevail põhjusil ära. Vineeri- ja Mööblivabriku ruumid olid pool aastat kütmata, sest puudusid ahjud. Ferdinand Veike meenutab, et noori näitlejaid sunniti stuudios õppimise kõrvalt vallandamise ähvardusel öösiti kütma vene kaubavagunitest saadud seitset ahju, et noored teatrikülastajad ei külmetaks.
Pidu katku ajal
Linnateatri inimesed osalesid Tallinna taastamistöödel, aga ka teatritevahelisel jalgpalliturniiril. Teatri kaudu jaotati toidukaarte ja taotleti ühistranspordi kohti sõiduks Tallinna ja Nõmme vahet. Taotleti kortereid elamispinnata töötajaile, aga liigsed ruutmeetrid jaotati omakorda ühiskorteriteks.
Kõigest oli puudus, ent seda rohkem osati olemasolevat hinnata ja pidutseda. Sest lisaks regulaarsele teatri kaudu korraldatud toitlustamisele ühissööklas taotles teatrijuht Leo Martin näiteks oktoobris 1944 Toidu- ja Maitseainete Rahvakomissariaadilt revolutsiooni 27. aastapäeva pühitsemiseks 120 l viina, 12 000 tk paberosse, 75 kg kompvekke ja samas koguses biskviiti.
Direktori käskkirjad töödistsipliini rikkumise eest said regulaarseks juba algusest. Aarne Ruus ja Ludvig Rost „Rätsep Õhu“ etendusel (1944); Agnes Holt „Aastaaegade“ etendusel (1945). Käskkiri anti ka Kaarel Toomile „Lumekuninganna“ peaproovile hilinemise eest (1945) ja viimane hoiatus Karl Õigusele korduva distsipliinirikkumise eest (1945). Teatri sisedistsipliini rikkumise eest viidi tantsija Ferdinand Veike üle mimansiartisti kohale (1945). Tantsija Helve Toom arreteeriti 1944 detsembris.
- aasta alguses sai Noorsooteater seoses Estonia valmimisega ja Balti Laevastiku Teatri väljakolimisega taas kasutada Draamateatri ruume neli korda nädalas. Ring oli täis saanud.
Noorsooteatri tegevus lõpetati 1948. aastal, kui riigi toetus langes kolmandiku võrra. Suleti ka mitmed väiketeatrid väljaspool Tallinna. Neli aastat iseseisvalt tegutsenud teater ühendati Draamateatriga, mille nimeks 1948/49 hooajaks sai Uus Teater. Sinna läks üle kuueliikmeline nukutrupp, sh näitejuht-lavastaja F. Veike. Teistest asusid Marta Tarto ja Helend Peep tööle Vanemuisesse, Alice ja Lembo Mägi asutasid Ugala juurde nukutrupi jne.
„Vana noorsooteatri“ inspitsiendiraamatust
Kesk. 8. nov 14.00 /1944/ „Võlude riigis“ 61. korda Draamateatris. Etendus täis saali ees. Lapsed olid väga rahul.
Pühapäeval 19. nov 18.00 98. korda. „Rätsep Õhk“. Etendus väljamüüdud saali ees, tänulikule publikule. Etenduse käik viperustega. K. Välbe hilines etteastesse umbes 1,5 min. /-/Peale esimest vaatust oodati ära Punaarmee aupaukude saluut, seega lõppes etendus 18 min hiljem ettenähtud ajast.
Esmaspäeval 20. nov 18.00 99. korda „Rätsep Õhk“. Nagu ikka esmaspäeva õhtune etendus, publikut vähe, vaevalt 100 inimest. Saal ja lava väga külm. H. Malmsteni täesti õigustatud nurin külma lava kohta ja edasi mängimiseks tema poolt vähe lootusi.
Reedel 24. nov 18.00 101. korda „Rätsep Õhk“. Etendus väljamüüdud saali ees. Pääle esimest vaatust teatas sms. Toom meie kodumaa täielikust vabastamisest.
Kolmap. 6. dets 12.00 106. korda „Rätsep Õhk“. Etendus peaaegu täismajale. Heljo Viisimaa järjekordne eksimus
Esmaspäeval 25. dets 19.00 114. korda „Rätsep Õhk“. Etenduse käik korralik, ainult mõnes tegelased ebakained. Sms. A. Ruus jättis oma etteaste tegemata III vaatuses.
Laupäeval 14. aprillil /1945/ 15.00 „Tom Sawyer“ VI pilt. Proov lõppes kell 16.00, kuna tegelaskond läks Tallinna vabastamisel langenud punaarmeelaste ümbermatmisele.
Pühapäeval 2. sept. 21.00 12. korda „Surematu“ Kohtla-Järvel. Hea etendus. Rahvas hästi söönud, tuju hea. Publikut täis maja. Etendust segasid ainult punaarmeelased lärmitsemisega.
Pühapäeval 23. sept 10.30 „Beri-Baar“ Draamateatris 23. korda. Etendus hilines kolmveerand tundi! Tehnilises osas ei klappinud midagi. Eesriide nöörid kõik katki. Horisont mahajäetud Imantasse. Jooksev lint kadunud. Muusika aparatuur piinlikult halb. Dekoratsioonid katki. Dekoraator kadunud.
Pühapäeval 28. okt 10.30. 33. korda „Beri-Baar“. Etendus korralik, poole saali ees. Teises pildis läks Rebane inetu Beri-Baariga, kuna ta oleks pidanud minema ilusa Beri-Baariga. See rikkus kogu efekti.
Kolmapäeval 27. dets 19.00 115. korda „Rätsep Õhk“. Etenduse käik mitte hea. See oli kindlasti tingitud sellest, et orkestrijuht Linda Saul oli haige ja puudus. Teda asendas V. Saul. Viperused orkestri ja koori koostöös. Etteastesse hilines A. Kõiv. Etendusel viibis Moskva kunstikomisjon.
Laupäeval 16. märtsil /1946/ „Sünnipäev“ 6. korda. Rahuldav etendus vähesele publikule. 18. pildis „III pommi kukkumine“ ebaõnnestus. Lavastaja polnud rahul prügiga, mis „pommi lõhkedes“ kukkus lavale. Selleks kasutatava turbapuru oli koristaja, asja mitte teades, visanud ahju.
Teisipäeval, 14. mail 10.00 „Karu ja tütarlaps“. Proov hilines algusega pool tundi, kuna ruum oli võimatult must ja niiske. Enne kui sai ahju tuli tehtud ja hulga aega köetud, võis proov alata.
Laupäeval 1. juunil 17.00 „Kolm põrsakest“ Rõuges. Väljasõit autodega Võru jaamast. Etendus hilines tund aega, kuna publik ei tulnud varem kohale. Etendus enam-vähem korralik. Tekstiga uutel tegelastel komistusi. Vastuvõtt hea.
Esmaspäev, 09.12.46 11.00 „Merekütt“ laval. Proov jäeti ära, kuna lava ahjud olid kütmata ja laval oli külm ja proovi tegemine selle tõttu võimatu.
Neljapäeval 20.02.47 16.00 „Merekütt“ 2. korda. Etendus tehniliselt puudulik, vaheajad venisid. Laulud lauldi ilma akordioni saateta, kuna akordionist Kallas puudus etenduselt.
Teisipäeval 18.04.47 17.00 „Merekütt“ 13. korda. Etendus hilines kolmveerand tundi, kuna teatrisaalis toimus Mööblivabriku koosolek. Etendus korralik.
Teisipäeval 29.04.47. 12.00 „Imekaunis Vassilissa“. Proovi tegemine osutus võimatuks, kuna puudusid nii elektrikud ja lavatöölised kui ka Jänes (Truuta Muld).
Pühapäev, 29. juunil 47 13.00 „Saabastega kass“ 25. korda. Etendus korralik. Välja müüdud maja. Dekoratsioon väga vilets, jäi parandamata.
Teisipäev, 4.11.47 kell 18.00 „Võluseeme“. Etendus jäi ära publiku vähesuse tõttu.
Teisipäeval 8.12.47 17.00 „Punane kaelarätt“. Etendus jäi ära, kuna polnud ühtegi pääset müüdud.
Teisipäeval 06.01.48 17.00 „Timur ja tema meeskond“. Kuna Helle Raa oli väga haige ja saal oli külm, otsustati etendus ära jätta. Müüdud oli ainult 22 pääset.Kolmapäeval 17.03.48 „Polgu poeg“ (8. kord) Etenduse käik väga korralik. Tehnilisi vigu ei olnud. Publikut täis maja. Vastuvõtt väga hea.
