SOOMEUGRILISI SOOVITUSI: Selle aasta soomeugri hõimupäevade kava on kirju ja huvitav. Esinejaid pole üle mõistuse palju, aga siiski võib tekkida dilemma, keda kuulama minna. Aega on ju vähe: lastel on koolivaheaeg, ämmal sünnipäev ja endal hirmus pohmakas. Sellepärast esitab etnoloogiadoktor Aimar Ventsel paar soovituslikku ettepanekut.
1. ettepanek: mansid
Mansimaalt tuleb külla Jikvõt-Ergõng Puvlõng Mahum (tantsudes ja lauludes suplevad inimesed), noorte muusikute traditsioonilise muusika kollektiiv. Mansid on koos hantidega see eestlaste sugulasrahvas, kelle esindajaid näeb vähe ja harva. Põhjus on selles, et mansisid ongi vähe ja nad on jaotunud mitme rajooni-oblasti vahel, mis teeb nendest kohapeal eriti marginaalse vähemuse. Seetõttu on neil ka vähem ressursse rahvamuusikakollektiivide ülalpidamiseks ja laia maailma läkitamiseks.
Mansid elavad enamuses Obi jõe (ühe Siberi suurema veetee) ääres taigas ning tegelevad küttimise, kalapüügi, veisekasvatuse, põllumajanduse või põdrakasvatusega. Olenevalt regioonist ja selle kliimast. Kogu see kirju maailma ja tegevusalade mitmekesisus peegeldub ka mansi folklooris. Jikvõt-Ergõng Puvlõng Mahum on reklaami järgi traditsioonilist muusikat esitav kandleansambel, ent sõna „kannel“ on siin hoopis teistsuguse tähendusega, kui meie talle külge riputame. Handi-mansi kandled on sootuks erinevad eesti ja skandinaavia omadest ning ainukene sarnasus on keelte suur arv. Kannel võib sealmaal olla mitmesuguse kujuga, vibust kuni suvalise lauajupini. Ka on muusika, mida taoliste ulmeliste riistapuude peal esitatakse, üldjuhul sootuks erinev hiiu kandle mahedatest kõladest. Lääne-Siberi kandlemuusika on üldjuhul pigem sarnane metsikule avangardsele kakofooniale.
Ma mäletan, et kui suhteliselt musikaalsed eesti folkloristid Lääne-Siberi vahet käima hakkasid, siis ei jõudnud nad kuidagi ära imestada, mis süsteemiga hantide ja manside muusikariistad häälde käivad: häälestuses ei suutnud teadlased avastada mitte mingisugust loogikat ega struktuuri. Lõpuks ei suutnudki nad minu teada selle saladuse tuumani jõuda. Niisiis, minnes kuulama Jikvõt-Ergõng Puvlõng Mahumit, puutute kokku teistsuguse ja vägagi eksootilise muusikatraditsiooniga ning kõlade tekitamise viisidega.
2. ettepanek: Kama jõgikonna udmurdid
Ansambel Utšõ Nõl (Ööbiku Tütar) tuleb hõimupäevadele Baškortostanist, esitab traditsioonilist Kama jõgikonna udmurtide rahvamuusikat ning tutvustab ka udmurtide rahvakombeid.
Mansidega võrreldes on udmurdid suhteliselt suur rahvas, nad elavad laiali üle terve Volga jõe keskjooksu ala. Udmurdid jagunevad kaheks: paganausulised ja vene õigeusku. Möödunud aastal rokkis Eurovisioonil Venemaa esindajana just udmurdi memmede kollektiiv Buranovski Vanaemad.
Ansambel Utšõ Nõl pakub kuulajale märksa traditsioonilisemat, aga mitte halvemat muusikat. Buranovski Vanaemadest erinevalt ei ole nad oma muusikale taha keeranud elektroonilist biiti. Kuigi, samas ma ei imestaks, kui nad seda muudel festivalidel teeks. Udmurdid ja eriti Udmurtia udmurdid on Venemaal tuntud kui moodsa folgi tegijad, osaliselt on see vast seotud ka suure ning tugeva elektroonilise muusika skeenega Udmurtias. Teisalt võib moodsa folgi kollektiivide rohkus udmurtide seas olla seotud ka sellega, et udmurtidel on Venemaa soome-ugri rahvastest vaata et kõige tugevam traditsiooniline kultuur ja nad võivad seda väänata, kuidas tahavad: kui eksisteerib elav pärimus, siis häda sellest juhtuda ei saa!
Peale selle on udmurdid tuntud omapäraste rahvariiete poolest. Vist Gustav Ränk kirjutas, et udmurdi naiste peakatted on kõige inetumad soome-ugri rahvarõiva element üldse. Paistab, et Baškortostani udmurdid ei kanna neid kõrgeid ja kandilisi kokoškasid, mis omal ajal sellist furoori tekitasid. Nende reklaamvideotes ehivad memmede päid täiesti ebaeksootilised rätid. Aga muusika on siiras ja aus.
3. ettepanek: kollektiivid Karjalast
Ning lõpetuseks kaks kollektiivi Karjalast. Vepsalaste Noi (Nõid) esitab moodsamat ja disainitumat pärimusmuusikat, karjalaste pereansambel Sattuma tuleb külla aga väga traditsiooniliste ja arhailiste lugudega, mis kohati segunevad neofolgiga. Eriti just karjala Sattumat tasub juba selle pärast vaatama minna, et see keel ja kultuur on pikkamisi lahustumas nii soome kui ka vene kultuuri. Karjala keele igapäevaselt rääkijaid jääb järjest vähemaks – kes ei lähe vene keelele üle, see räägib trendikat soome keelt.
Vepslastega on lood kummalisel kombel paremad, aga Noi on superhüpnootiline ja särav ansambel, kelle kontserti vaatajad ühelgi juhul ei kahetse.
Udmurtidel on Venemaa soome-ugri rahvastest vaata et kõige tugevam traditsiooniline kultuur ja nad v
