EESTI SÕBER: Põhjaranniku ajakirjanik Teet Korsten intervjueeris legendaarset vene muusikakriitikut Artemi Troitskit, kellel on Putinlandist kõrini ning kes Eestisse kolib. Artemi on Eesti sõber 14. eluaastast, mil ta vanavanemad Võsul suvilat rentima asusid, ja ütleb putinluse kohta: „Ei saa aidata rahvast, kes kaifib oma maa ebaõiglast tegevust!“
Tallinn Music Weeki (TMW) avades selgitas president Ilves oma kõnes, kuidas rokk ja vabadus teineteisega seotud on. Kuidas teie seda seost muusikateoreetikuna näete?
Rokk muidugi eristub teistest žanridest popmuusika vallas – eriti popsa omast, mida juhib eelkõige raha. Džäss on väga tehniline, see on virtuooside, tugevate muusikute pärusmaa – klassikast rääkimata. Rokis on aga peamine vaba väljendus, mis võib olla nii muusikaline kui ka sõnaline. Igatahes eeldab ta suurel määral vabadust ja sõltumatust ning seetõttu pole see muusika kunagi meeldinud totalitaarsetele või autoritaarsetele riikidele. Praegu on olukord teine. Isegi tänapäeva Venemaal on kujuteldamatu, et hakataks rokkmuusikat kui žanrit vaenama.
On ju rokkmuusika vallas loodud tohutu arv teoseid, mis on saanud osaks vene rahvuslikust kultuurist. Isegi mitmed meie suured bossid on tunnistanud oma armastust – kes Black Sabbathi, kes Led Zeppelini vastu. Roki vaenamist ei tule, samas tean, et juba käib mõningate rokkmuusikute vaenamine. Viimatiseks märklauaks osutus täiesti ootamatult Andrei Makarevitš. Ta on alati olnud superaustatud ja tunnustatud muusik, meie igasugu vippide suur sõber, kes aga nüüd osutus paariaks vaid seetõttu, et avaldas arvamust seoses Ukraina-vastase interventsiooniga ja kirjutas mõned satiirilised laulud. Sellest piisas, et tema peale koerad lahti lasti. Arvan, et see pole kaugeltki üksikjuhtum ja selline praktika jätkub.
Kuidas meie peaksime reageerima mõningate kunstitegelaste avaldustele? Näiteks Valeri Gergiev dirigeeris võltspaatoslikku kontserti Tshinvalis kohe pärast selle okupeerimist, aga pääle seda lasti tal kenasti veel Eestis dirigeerida. Nüüd oli ta, muide, taas üks agaramaid Ukraina invasiooni toetajaid.
Neile peaks lähenema individuaalselt – näiteks Gergiev ise on osseet ja talle oli Tshinvalis toimunu väga isiklik. Teine asi on, et kunstitegelased, kes raha, karjääri ja ahvatluse nimel on valmis suvalisele kahtlasele toetusavaldusele alla kirjutama, minus austust ei tekita. Ma ei hakka andma mingeid retsepte, kuidas teised neisse peaksid suhtuma. Meil on palju häid muusikuid ja näitlejaid, kes on konformistid.
Kujutan ette, et paljud, kellele meeldib suurepärane näitleja Oleg Tabakov ja kes teavad, et ta kirjutas alla mingitele alatutele kirjadele, ei hakka teda vähem armastama, aga vahest nad suhtuvad temasse kui inimesse teisiti. Olen muidugi väga kurb, et paljud meie kultuuritegelased on äärmiselt sõltuvad riigivõimust – nii rahaliselt kui ka privileegide mõttes. Umbes sama süsteem oli N. Liidus, kus võimud „toitsid“ isegi väga andekaid inimesi nõnda, et need laulsid kiidulaulu parteile ja Brežnevile. Muidugi see pole väärikas.
Vene avaliku arvamuse uuringuist selgub, et enamik venemaalasi toetab riigi vaenutegevust Ukraina suhtes, üldse imperiaalseid suundumusi. Millega seda seletada?
Vähemal määral paneb mind imestama meie võimude käitumine, kellel on minu meelest juba ammu katus ära sõitnud, kui reainimeste oma, kes ei esita väga loomulikke küsimusi selle kohta, mis tegelikult on Venemaale hea ja mis halb. Leian, et hind, mida Venemaa juba maksab – aga tulevikus maksab veel enam – Krimmi okupeerimise eest, pole absoluutselt seda väärt, et mingid inimesed hakkavad sõitma puhkuse ajal Krimmi ja maksavad seal grivnade asemel rubladega.
Peamine probleem seisneb selles, et Venemaa asetas end paariariigi staatusesse ning see on väga ebameeldiv, inetu ja häbiväärne. Teine õudne asi on see, et Venemaa läks väga pikaks ajaks, võib-olla aastakümneteks, riidu Ukrainaga. Venemaa ja Ukraina olid tõesti vennasmaad, lähedasemaid riike ei ole. Ma ei räägi puhtpragmaatilistest asjadest nagu majandus, inflatsioon, löögid riigieelarve pihta – kuhu ka ei vaataks, näeb vaid miinuseid. Ja inimesed lihtsalt keelduvad seda mõistmast. Ning peamine, nad casino online ei näe kogu selle loo moraalset külge: pole ilus oma naabritele kallale tungida ja krabada neilt maa-alasid.
Kas meil Eestis on põhjust tunda pelgu johtuvalt sellest, mis praegu Venemaal toimub?
Leian, et mingi jõuvõtte kasutamise tõenäosus Venemaa poolt pole suur, aga see on olemas. Nii imelik, kui see ka pole. Kui te oleksite seda küsinud kuu aega tagasi, oleksin ma arvanud, et te teete nalja. Praegu arenevad sündmused paraku sellisel hullumeelsel moel, et midagi ei saa välistada. Eestil ega teistel Venemaaga piirnevatel riikidel pole mingil juhul põhjust end lõdvaks lasta. Vastupidi, peab ilmutama valvsust ja endale täielikult aru andma, kui ettearvamatu ja agressiivne maa on Venemaast 2014. aastaks saanud.
Paljud analüütikud leiavad, et kõige esimene ja suurem kannataja Krimmis toimunu tõttu on Venemaa enda opositsioon – et kõik kruvid keeratakse nüüd lõplikult kinni.
Vene opositsioonile on Krimmis aset leidnu äärmiselt ebameeldiv vähemalt kahel põhjusel. Esimene põhjus on see, et opositsioonis endas on lõhe seoses hinnanguga sellele. Vasak tiib, eelkõige Vasakrinde liider Sergei Udaltsov ja mõned teised, ka osa natsionalistlikust tiivast, tervitavad Krimmi annekteerimist. Traditsioonilisem, Läänele orienteeritud opositsiooniosa, mõistab selle hukka. Igal juhul – inimesed, kes varem seisid koos ühel laval ja skandeerisid „Venemaa ilma Putinita!“, on nüüd eri pooltel.
Navalnõi ilmutas end kõige paremast küljest, tema on inimene, kelles ma pole absoluutselt pidanud pettuma; olen temasse alati uskunud, ta meeldib mulle väga. Mõlemad opositsiooniosad, isegi need, kes toetavad Krimmi tungimist, osutuvad kaotajaiks, sest peksma ja vangi panema hakatakse nii ühtesid kui ka teisi – kui Putinit ei armasta, roni aga kongiautosse. Opositsiooni marginaliseerimine on samuti suur kaotus.
Kui suur on ühiskonnas valitsev hirm?
Ma kardan, et Vene ühiskond on hirmu all olnud kogu aeg. Mõnikord on seda hirmu pisut vähem, teinekord rohkem, aga praegu on seda hirmu suisa maksimaalselt. Pimedus on laskunud Venemaa kohale sellisel määral, mida ma ei mäleta isegi Brežnevi ajast. Selle pimeduse peamine koostisosa ongi hirm. Inimesed kardavad koledal kombel ja mõnikord nad isegi ei adu, mida nad kardavad. Võib-olla nad kardavad proosalisi asju, nagu töökoha kaotus või et neid ründavad tänaval bandiidid, aga kõik need hirmud on omavahel seotud. Tulemusena viib hirm selleni, et inimestel tekivad täielik apaatia ja halvatus. Pole liialdus öelda, et Venemaa rahvas on praegu poolhalvatud olekus.
Arvatakse ka, et Ukraina sündmused võivad Venemaale positiivselt mõjuda – et Ukrainast võib saada eeskuju.
Usun, et just selleks, et Ukraina ei saaks eeskujuks, võtsidki Putin ja tema seltsimehed ette interventsiooni; selleks Kisseljovid ja teised propagandistid valetasid kuude kaupa ning kujutasid Ukraina sündmusi kui fašistlikku pööret – ehkki iga inimene, kes neil päevil Kiievis viibis, oleks võinud öelda, et sel ei ole reaalsusega üldse mingit sidet. Putinile on Ukraina äärmiselt hirmutav näide ja nii võib öelda, et ka Putin elab hirmus – nagu kogu tema rahvas.
Kuidas meie saame venelasi aidata?
Ma arvan, et venelased peavad end ise aitama. Tähendab, kui nad ise ei suuda sellest august välja ronida, ei olegi head lahendust. Kui rahvas pole rahul, ta protestib – praegusel juhul, pärast Krimmi sündmusi, veendun, et rahvas on pigem rahul. Ei saa aidata rahvast, kes kaifib oma maa ilmselgelt ebaõiglast tegevust!
Meil on probleem suurearvulise venekeelse elanikkonnaga, kes sageli on n-ö emamaa propaganda mõjusfääris, ja paljud neist hoiavad kivi taskus – nägime seda aastal 2007, kui toimus pronksimäss.
Ma ei usu, et mul on õigus ja piisav kompetents siinkohal mingite otsuste langetamiseks. Võin öelda, et võrreldes isegi Lätiga, kus lätlastest enamuse hulgas, ka valitsuses, on tuntavad venevastased meeleolud, kus võib kõnelda mõningasest diskrimineerimisest ja ahistamisest, Eestis seda pole. Eesti on väga pluralistlik ja vaba maa. Seetõttu on vene vähemusel siin kõik võimalused väärikaks eluks, tööks ja oma maale kasu toomiseks – selle maa all pean muidugi Eestit silmas.
Kui inimesed elavad Eestis, aga sealjuures vaatavad Vene poole ning räägivad, kui hea on Venemaal ja kui hirmus on siin, võtan seda teatud seksuaal-mentaalse hälbena. On selline mõiste nagu masohhism. Võib esitada loogilise küsimuse: „Kutid, kui teile Eestis üldse ei meeldi, kui leiate, et teid ahistatakse siin, et siin ei järgita teie õigusi, ja Venemaal on samas kõik väga hästi ning teil oleks seal Putini ajal suurepärane olla, miks te siis ei sõida Venemaale elama?“
Seda enam, et pärast Krimmi liitmist võetakse kiirendatud korras vastu seadused endise N. Liidu etniliste venelaste repatrieerumise hõlbustamiseks. Millegipärast keegi seda võimalust ei kasuta. See ei tundu loogiline – kui nad seda ei tee, milleks siis ägada ja oiata?! Elage, teenige raha, tehke karjääri ning kui Eesti tundub liiga väike ja igav, võite minna Inglismaale, Skandinaaviasse või Saksamaale. On palju võimalusi ja neist kõige kummalisem ning vääritum on halvustada maad, kus elad.
Kui inimesed elavad Eestis, aga sealjuures vaatavad Venemaa poole ning räägivad, kui hea on Venemaal ja kui hirmus on siin, siis võtan seda teatud seksuaal-mentaalse hälbena.
Kutid, kui teile Eestis üldse ei meeldi, kui leiate, et Venemaal on kõik väga hästi ning teil oleks seal Putini ajal suurepärane olla, miks te ei sõida siis Venemaale elama?