PÄRIS KÕRBEBLUUS FOLGIL: Kõrbes pole kellelgi soovi teistest ette jõuda. Kõrberahvad on rahulikud, väärikad ja tasakaalukad. See peegeldub ka nende muusikas. Kairi Leivo tutvustab Viljandi folgil esitatavat kõrbemuusikat – tuareegide ja wodaabe‘de bändi Etran Finatawa.
Kui Euroopas on inimestel kellad, siis kõrberahvastel on aeg. Kõrbes pole liiklusummikuid. Teistega võidu ei sõideta. Kraanist voolava vee nägemine võib kõrbes elava inimese liigutusest ja ehmatusest lausa nutma ajada. Joogiveel on kõrbes kulla väärtus, veel on elu hind.
Tuareegid
Suu tuleb katta looriga
Sahara kõrb tundub kaardilt vaadates eurooplasele üks suur kollane laik. Kohalikele ei tähenda see maa aga mitte ühte liivast ala, vaid erinevaid kõrbi – „Tinariwen“ tähendabki nende jaoks mõistet „kõrbed“. Tuareegid ise nimetavad end kel tinariwen – need, kes elavad kõrbes – või kel tamacheq / kel tamajaq ehk tamajaki või tamašeki keelt kõnelevaks rahvaks, aga ka kel tagelmust – nendeks, kes kannavad loori. Tuareegid on poolnomaadliku eluviisiga rahvas, kes rändavad ringi Malis, Nigeris, Alžeerias, Liibüas ja Burkina Fasos. Tuareegidel oma riiki ei ole ja riigipiirid neid ei kammitse. Nad kõnnivad aastasadu neil aladel oma traditsioonilisi radu ja karavaniteid mööda ja peatuvad oaasides.
Tagelmust on tuareegi meeste traditsiooniline peakate, mis katab ka näo. Traditsiooniliselt on tagelmust olnud indigovärvi, kuigi tänapäeval on levima hakanud ka muud värvi tagelmustid. Neid kutsutakse ka sinise näoga meesteks, sest turbanite indigovärv värvis ka nende näonaha siniseks. Tuareegi meestel on tagelmusti kandmise õigus täisealiseks saamisel. Näokate kaitseb loomulikult ka liivaseguse õhu eest kõrbes, samuti aitavat see kurjade vaimude vastu. Ilma tagelmustita ükski endast lugupidav tuareegi mees ennast võõrastele ei näita. Suud peetakse kõige õrnemaks ja paljastavamaks kohaks inimese kehal. Suu kaudu väljendatakse tõtt ja valet, hirmu ja armu. Suuga võib algatada sõdu ja solvata teisi. Seetõttu on suu katmine looriga väga vajalik. Vanemad tuareegi mehed ei paljasta oma nägu isegi söömise ajaks, vaid poetavad toitu loori altservast sisse.
Matriarhaalne ühiskond
Tuareegi ühiskond on matriarhaalne, pärimine ja hierarhia käib naisliini pidi. Tuareegi naine on vaba ja sõltumatu, ta juhib majapidamist ja koolitab lapsi. Kui naine abiellub, saab ta sugulastelt kitsenahkadega kaetud telgi. See telk kuulub naisele ja sisuliselt käib mees tema telgis külas. Tuareegi naised erinevalt meestest oma nägu ei kata.
Tamašeki keele rääkijaid on ligikaudu 1,2 miljonit. Täpset arvu on väga raske teada saada, kuna tegemist on rändrahvaga. Tuareegide ühiskond on jagunenud viide sotsiaalsesse klassi. Ülikud omavad maad ja kaameleid ning juhivad konföderatsioone ja poliitilisi alliansse. Vasallid peavad karja ülikute maadel. Kuigi orjus kaotati Saharas 1940-ndatel, töötavad paljude orjade järeltulijad endiselt oma endiste omanike juures.
Õpetlased ja religioossed juhid on eraldi sotsiaalne klass ja täiesti klassivälised on meistrid ja sepad, kes töötlevad metalli ja teevad valmis kõik vajaliku kõrbes elamiseks alates kaamelirakmetest, amulettidest, ehetest ja relvadest ning lõpetades majapidamisriistadega.
Pärimusmuusika
Peamised tuareegide traditsioonilised pillid lisaks kehapillile ehk käteplaksutamisele on erinevad nahaga kaetud trummid – väike tamburiin, kitsenahaga kaetud trumm tende ning ühekeelne poogenpill anzad, mida mängivad enamasti naised. Selles kultuuris kannavad laule edasi naised ja nende vokaalmuusika üks vorm on ka kimehäälne huilgamine, mida lauldakse pillimängule vahele. Ekstaatilise huilgamisega tervitatakse ka rännakutelt saabujaid ja selle saatel toimub teisigi rituaale.
Wodaabe‘d
Küla kasvatatud lapsed
Teine, umbes kümme korda väiksem, ligi saja tuhande pealine rahvakild, kes on tänu mitmetele dokumentaalfilmidele ja National Geographicu artiklitele tuareegidest rohkemgi maailma tähelepanu pälvinud, on wodaabe‘d – nomaadliku eluviisiga karjakasvatajad ja kaupmehed, kelle teerajad viivad Lõuna-Nigerist Põhja-Nigeeriasse, läbi Cameruni kirdeosa ja Kesk-Aafrika Vabariigi lääneosa. Nad on tuntud oma ilukultuse ja uhkete traditsioonide poolest. Wodaabe‘d räägivad fula keelt, kirjakeelt neil ei ole. Fula keeles tähendab woda tabu, wodaabe tähendab tabudega rahvast. Nad peavad tähtsaks reserveeritust ja tagasihoidlikkust, kannatlikkust ja meelekindlust, hoolimist ja läbimõeldud tegutsemist ning lojaalsust. Ja loomulikult ilu ja veel kord ilu.
Wodaabe‘de ühiskond on polügaamne ning neil on palju väljakujunenud traditsioone ja tabusid. Näiteks kui naine jääb rasedaks, siis kolib ta tagasi oma ema juurde ja ei kohtu mehega kolm kuni neli aastat. Samuti ei tohi mees oma kahe esiklapsega isiklikult suhelda ega nende emadele tähelepanu pöörata. Ütleb ju teada-tuntud aafrika vanasõnagi, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Nõnda siis kasvatavad lapsi kogukonnad.
Igal aastal saavad wodaabe‘de hõimud pärast vihmaperioodi lõppu kokku Guerewoli tseremooniatel, mis võivad kesta terve nädala. Guerewoli ajal toimub tantsurituaal Yaake, erinevad võistlemised ja pidustused.
Yaake rituaaliks panevad noored mehed uhked kaunistustega rõivad selga, värvivad ära oma näod, silmad ja huuled ning hakkavad rivis tantsima. Naised valivad nende hulgast välja oma lemmikud. Ilu etalonideks peetakse neid, kes on pikad, kellel on kõige suuremad silmavalged ja kõige säravam naeratus. Nii võibki rituaalidel näha tundide kaupa kramplikku naeratust hoidvaid ja silmikõõritavaid mehi. Ja nõnda valivadki oma ilu poolest tuntud wodaabe naised endale kõige kenama välja. Äraütlemine ei ole üldiselt kombeks ja järgmise aasta rituaalil osaledes on alati võimalik uus ja sobivam mees leida.
Kõrbebluus
Vanad lood ja uued vormid
Tänapäeval on kokkupuuted muu maailmaga muutnud ka nende rändrahvaste muusikat. Vanad lood ja laulud ei ole veel kadunud, aga neist on kokkupuutel lääne muusikaga sündinud uusi omapäraseid vorme.
Ansambli Tinariwen alusepanija Ibrahim ag Alhabib ehitas oma esimese kitarri rattajuhtmest, pulgast ja plekknõust pärast seda, kui oli ühes lääne filmis seda pilli kuulnud. Ansambel asutati 1980-ndatel Liibüas tuareegide laagris, kuhu oli põua ja nälja eest kodumaal mindud tööd ja uut elu otsima. Linnas kuuldud muusika avaldas neile tohutult mõju – noored kuulasid muusikat, mida tegid toona Jimi Hendrix, Led Zeppelin, Dire Straits, Bob Marley jt. Kui Malis puhkes revolutsioon, visati kitarrid varna ja haarati püssid, et tuareegide iseseisvuse eest võidelda. Kui ülestõus rauges, võeti aga taas üles muusikategemine ja tasapisi hakkas ka nende kuulsus levima.
Käsitsipaljundatud kassettidel hakkasid lõkke ääres lindistatud lood Saharas levima. 1990-ndate lõpus avastati nad lääne muusikute poolt ja esmakordselt hakkas nende muusika jõudma ka väljapoole Saharat. Kodumaal Malis oli see keelu all kuni 1996. aastani. Tinariwen on esinenud paljudel maailmamuusika festivalidel. Nende muusikast mõjutatuna hakkasid omakorda tekkima uued ansamblid.
Ansambel aitas ka aluse panna Sahara kõige kuulsamale festivalile – Festival au Deserti peetakse alates 2001. aastast Mali põhjaosas, viimastel aastatel Essekanes, kahe tunni tee kaugusel Timbuktust. Festival on kasvanud välja traditsiooniliste tuareegi iga-aastaste kokkusaamiste vaimust, kus hõimud said peale rännakuid kokku, pidutsesid, lahendasid tülisid ja vahetasid informatsiooni. Sellel festivalil kohtusid 2004. aastal omakorda kahe hõimu muusikud – tuareegid ja wodaabe‘d ning moodustasid ansambli Etran Finatawa, kes esineb ka selleaastasel Viljandi pärimusmuusika festivalil.
Ansambel Etran Finatawa
Etran Finatawa alustas kümneliikmelise grupina eesmärgiga ühendada tuareegi ja wodaabe rändavad hõimud, olles nii omamoodi rahu ja leppimise sümboliks. Selles segupotis sulanduvad moderne ja traditsiooniline, käteplaksutamine ja rikkalik rütmifaktuur, mis on ühtaegu tantsulik, samal ajal, kui soolokitarr annab muusikale erilise bluusiliku gruuvi. Etran Finatawa astub tänavusel Viljandi pärimusmuusika festivalil üles kahel korral – 24. juulil kell 22 Kirsimäe laval ja 26. juulil kell 16 EMT Kaevumäe laval.
