VABASKULPTUURI LUGU: Eesti Kunstimuuseum on aastast aastasse korraldanud näitusi eesti pagulaskunstnike loomingust. Maire Männik on kunstnik, kes toimetas ringi Pariisis eelmise sajandi keskpaiku, ent jäi Eestis üsna tundmatuks. Kumus on Männikust üleval näitus, kuraator Juta Kivimäe tutvustab värvikirevat prouat ja tema tegemisi.
Nimed ja looming, mis on olnud kodumaal suhteliselt vähe tuntud, on astunud Kumu Kunstimuuseumi saalides taas neile õigusega kuuluvatele kohtadele eesti kunstiajaloos. Veel möödunud aastal tutvustas muuseum skulptoritepaari Linda Sõberi (1911–2004) ja Endel Kübarsepa (1912–1972) ning graafik Agate Veeberi (1901–1988) kodumaale jõudnud ja siin üle okupatsiooni aastakümnete säilitatud loomingut. Äsja avatud näitus Maire Männiku (1922–2004) loomingust annab põhjaliku ülevaate mitmekülgse looja – skulptori, portretisti ja medalikunstniku – loometeest Pariisis, kuhu Männik oma pagulasteekonnal 1950. aastate alguses jõudis.
Kogu jõudmine koju
Kunstnikust levis Eestis legende, tema loomingut tunti siin vähe, ent koloriitne daam Pariisi boheemkonnast polnud päris tundmatu. Ta külastas kodumaad koos pisipojaga juba alates aastast 1965, mil suhtlus kodumaale jäänud sugulaste ja sõpradega, eelkõige muidugi emaga Tartus, tollaste kitsendustega siiski kuidagi jälle võimalikuks sai.
Aastal 2002 oli Eesti Vabariigi president määranud Maire Männikule tema teenete eest eestluse edendamisel Pariisis Valgetähe V klassi ordeni, mis anti kunstnikule pidulikult üle Pariisi Eesti suursaatkonnas. Näis, et täitumas oli kunstniku suur unistus eksponeerida oma skulptuure kodumaal uues muuseumihoones, mille poole juba 1990. aastate keskel lootusrikkalt vaadati. Ent tänane Kumu Kunstimuuseum valmis alles kolm aastat pärast kunstniku surma.
Maire Männiku poeg Erki Männik kinkis ema loomingupärandi Eesti Vabariigile ja tänu tollase Eesti suursaadiku Pariisis, Andres Talviku abile sõitiski hiigelveok aja jälgi kandvate teostega juba 2003. aastal Eestisse, kus looming kahe riikliku kunstimuuseumi vahel jagati.
Kulus veel 15 aastat skulptori unistuse täitumiseni ja nüüd võib sellel näitusel mõelda kasvõi sellestki, milline oleks võinud olla sõjajärgsete aastakümnete modernistlik skulptuur Eestis, kui ajalugu oleks kulgenud teisiti ja Baltimaad ei oleks jäänud Stalini raudsesse haardesse.
Sotsrealism versus vabaskulptuur
- aastate algul, kui eesti skulptorid olid sunnitud voolima naturalistliku detailitäpsusega täisriietuses töölisskulptuure, kaelarättides koolinoori, söakaid kalureid ja sportlasi, kohtus Maire Männik Pariisis oma elu ja loomingut kõige enam mõjutanud õpetajaga.
Ossip Zadkine (1890–1967) oli modernistliku skulptuuri maailmanimi juba enne Teist maailmasõda. Olles sunnitud juudina neli aastat veetma paguluses New Yorgis, naasis ta 1945. aastal Pariisi. Järgmisel aastal avas ta Académie de la Grande Chaumière’i juures oma erakursuse. 1950. aastast alustas ta tööd Académie de la Grande Chaumière’i õppejõuna, ent juhendas õpilasi edasi ka oma erakursustel (Atelier Zadkine) Notre-Dame-des-Champsi tänaval. Maire Männik õppis tema ateljees aastail 1952–1956. Tegelikult jäi ta oma meistri vaimsesse keskkonda kuni Zadkine’i surmani.
Maire Männiku skulptuure vaadates tunduvad eriti elavad kompositsioonid, mis on loodud veel Zadkine’i mõjuväljas elades, ka aastatel, mil kunstnik oli juba kunagise õpetaja ateljeest eemaldunud, ent olid võimalikud vestlused ja elav side tõelise suurvaimuga. Tema vabaskulptuurid kannavad kõik selle lõppeva ajastu vaimseid märke, mil nii Pariisis kui ka teistes Euroopa metropolides valitses veel sõjajärgne abstraktse ekspressionismi laine.
Skulptuur elavas looduses
1950.–1960. aastail eksponeerisid skulptorid läänemaailma metropolides oma skulptuure vabaõhunäitustel, tunnetades nii lähedust loodusega kui ka pannes välja kõrgkunsti tuhandetele parkides jalutavatele inimestele. Ka Maire Männiku skulptuurid asusid koos innovaatilise kunstnike rühmituse l’Association de la Jeune Sculpture teostega Pariisi parkide elavas looduses.
Maailmas leidub arvukalt kunstnikke, kes jäävad kord valitud ja rahuldust pakkunud laadile püsima. Ka Männik jäi oma vabaloomingus truuks äratuntavate realistlike elementidega rikastatud abstraheerivatele kompositsioonidele. Tema suhe maailma, inimtegevuse ja looduse vahekorda oli ajastuomane, ent sobib suurepäraselt ka tänasesse maailma säästvasse vaatesse.
Tema 1970. aastate loomingust on näitusele jõudnud utopistlik kompositsioon „Rändavad linnud“. Autor juhib tähelepanu rändlindude võitlusele ellujäämiseks maailmas, mis on ehitatud täis kõrghoonetega linnu, ning laotuses, mille on vallanud lennumasinad oma trajektooridega. Maire Männik unistas arhitektuursetest hiigelskulptuuridest, mille elementides võiksid asuda kohvikud jmt.
Ruumilised konstruktsioonid
Looduslähedus, skulptuuride konstruktsioonidest välja kasvavad vegetatiivse elu pehmed looklevad elemendid, linnulaul metsas, päikesepaiste läbi puude võrestike, ämblikuvõrgud ja kümned muud assotsiatiivsed elemendid moodustavad oma ebakorrapärase kujundite kooslusega rikkaliku harmoonilise terviku. Ažuursed ruumilised konstruktsioonid sisaldavad ajuti äratuntavaid realistlikke elemente nagu inimeste, lindude, taimede, liblikate ja päikese kujundeid. Autor ise on pidanud oma skulptuure sõnumitoojateks loodusega tasakaalus elavast maailmast „/…/ neile lagedatele seintele ja interjööridele ja rikutud loodusele, kus klaas ja betoon valitseb ja lõppeks meid lämmatab“.
Männiku vabaskulptuur on loodud ateljees kokku pandud painutatud raudkarkassidele. Ta ei kasutanud kunagi keevitusaparaati, vaid ühendas rasked konstruktsioonid traadiga, kujundas soovitud kompaktsemad detailid metallvõrguga ja asus siis konstruktsioonile poolvedelat kipsi peale panustama. Sellise tehnilise eripära tõttu ei ole tema konstruktsioonide metallist osad mitte jäigalt ühendatud, vaid mõnevõrra liikuvad, mis tähendab, et aja jooksul on transpordi, näituste installeerimise jms tagajärjel kogu konstruktsiooni katva jäiga kipsi osad metalli küljest irdunud, on tekkinud materjalikaod ning skulptuurid on ka osaliselt kaotanud oma esialgse tasakaalu alusel.
Õnneks on just Eesti Kunstimuuseumis Eesti parimad skulptuuri-restauraatorid. Näitus on teoks saanud nende aastaid kestnud töö tulemusena.
Näitus „Maire Männik. Eesti legend Pariisis“
Kumu Kunstimuuseumis 22.08.2019–05.01.2020
Kuraator ja trükise autor: Juta Kivimäe
Näituse kujundaja: Isabel Aaso-Zahradnikova
Graafiline kujundaja: Külli Kaats
