TÄHELEPANELIK AEG-RUUM: 12.–29. augustini toimub Tallinnas rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal, mida kureerib Annika Üprus. Ajal, mil välismaist kunsti on keeruline vaatama sõita, saab Eestis näha lavastusi Šveitsist, Lätist, Belgiast, Hollandist, Hispaaniast, Soomest, Venemaalt, Taanist ning muidugi ka Eestist. Heneliis Notton intervjueeris Annikat, et uurida, milliste märksõnadega võiks iseloomustada selleaastast SAAL Biennaali.
Kuidas paigutub SAAL Biennaal 2021 praegusesse aega? Mis roll on sellel kunstimaailmas, mis roll praeguses ühiskondlikus kontekstis? Miks siin ja praegu?
Toetudes produktsiooniplatvormi RESKRIPT sõnadele: nende festivalil esmakordselt toimuva rännak-formaadi „artist walk“ osalised satuvad „tähelepanelikku aeg-ruumi“ ja ma loodan, et see laieneb kogu festivalile. Möödunud aasta on omamoodi puhastanud meie meeled ja seega loonud suurepärase võimaluse kogeda lavastusi tavapärasest suurema tundlikkusega. Seekordne festival on tõenäoliselt poeetilisem ja intiimsem kui eelmised, arvestades seda, et meil on seljataga värske kogemus ühisruumi haprusest. Samas pole puudust ka sotsiaalkriitilistest teemadest, mida pakub näiteks Laura Stašāne ja Jana Jacuka kohalikel lugudel põhinev koduvägivalla teemat lahkav näitus „Physical Evidence Museum“. Samuti Dries Verhoeveni installatsioon „Happiness“, kus inimesesarnane robot selgitab kunstliku õnnelikkuse maailma, mis on meile järjest enam kättesaadav meelemürkide, valuvaigistite ja antidepressantide kujul.
SAAL Biennaal pole kunagi olnud teemapõhine, vaid on lähtunud kaasajas tegutsevate kunstnike uudishimust ja käesoleva hetke peegeldustest, mis annavad vaatajale võimaluse nihutada oma tajupiire. Festivali kavas on töid, mis on valminud nii enne pandeemiat kui ka selle ajal, samas (uue) tähenduse andmise vabadus/vastutus jääb meile, vaatajatele. Äsja oma 20 aasta juubeli hooaja lõpetanud Kanuti Gildi SAAL-i valmivast raamatust „20 aastat festivali“ jäi mulle silma kujund Kanuti Gidi SAAL-ist kui „tunnete harjutusväljakust“. Ehk lavastuste vaatamisest mitte sihiga millestki aru saada, vaid, et midagi tunda (tunnetus ja tähenduslikud suhted moodustuvad tasa ja targu), mis on igati kohane ka festivali puhul.
Festivali lavastuste läbivaid jooni arutades on läbi käinud sõnad „mitmesus“ ja „paljusus“. Samuti oled maininud, et festivali üldine meeleolu meenutab Aby Warburgi „Mnemosyne atlast“. Mida sa selle all mõtled?
Otsides festivali lavastusi ühendavat märksõna, kerkisid esile poeetilises võtmes väljendid „mitmesus“ ja „paljusus“, aga olen aru saanud, et nende selgitamisel jääb mul vajaka sobilikest sõnadest. Seoses sellega meenus mulle üks kunstiajaloo vastuolulisemaid teoreetikuid Aby Warburg. Tema lõpetamata teos „Mnemosyne atlas“ võib anda visuaalselt aimu sellest ühisosisest, mida olen otsinud seekordse festivali olemuse avamiseks. Nimelt püüdis Warburg luua visuaalset süsteemi, mis aitaks meil läbi kujundite arengu ja seotuse mõista, kuidas me oleme jõudnud siia, kus me oleme, ning kuidas me oleme üdini seotud nii mineviku kui ka elukeskkonnaga. Tema atlas võiks inspireerida meid looma uusi seoseid, eriti pärast pandeemiapaastu.
Festivali põhiolemust kannab endas Kate McIntoshi uus lavastus „To Speak Light Pours Out“. McIntoshi loomingut on iseloomustanud ka siinsele vaatajale tuttav kuraator Thomas Frank: „Tema etendused uurivad ja tähistavad inimeste kaaslust ja vastastikust sõltuvust ning on selles suhtes äärmiselt poliitilised. Nendes peituv mõte põhjapanevalt ja möödapääsmatult vastastikseostes olevast inimkonnast käib käsikäes ideega kogukonnast, mis ei allu lihtsustustele ega kodifitseerimisele, mis lubab erinevusi, on teadlik oma piiridest ning ei otsi konsensust ega kompromisse.“
Kuidas paigutub SAAL Biennaal rahvusvahelisse konteksti? Mis teeb selle Euroopas/maailmas eriliseks? Kas see on midagi, millele kuraatorina üldse tähelepanu peaks pöörama?
SAAL Biennaal (nagu ka selle eelkäija Augusti TantsuFestival alates 1996) on alati olnud rahvusvaheline, sest selline on ka kaasaegsete etenduskunstide põhiolemus. Maike Lond on tabavalt öelnud, et tegemist on rahvusvahelise, kiirelt muutuva ja areneva distsipliiniga, millel puuduvad vormi- ja keelepiirid ning mille diskursuseloome toimub reaalajas.
Seega võib rahvusvahelisi keskusi nagu Kanuti Gildi SAAL või festivale nagu SAAL Biennaal pidada selle distsipliini majakateks, rändpeatuspaikadeks. Need omakorda on omavahel risomaatiliselt seotud, toetudes habrastele inimsuhetele ja hoolele, või joonduvad teatud väärtuste, uudishimu käivitavate inspiratsioonide järgi.
Kui mulle kunagi entusiastliku tantsukunsti tudengina tundus Augusti TantsuFestival kui „aken maailma“ ehk võimalus kodust lahkumata saada ülevaade kõige uskumatumatest võimatustest, siis SAAL Biennaali festivali kuraatorirollis olen lisaks värvikale kunstnike valiku esitlemisele pidanud oluliseks taasmõtestada ka sidet kohaliku skeenega. Eelmised korrad oleme teinud koostööd kohalike tantsukunstnike algatustega – Tantsuruum ja Tantsumassiiv.
Sel korral lisandub koostöö poolenisti virtuaalse ning poolenisti füüsilise kunsti ja teaduse otsingulisust liitva platvormiga eˉlektron sihiga lahti muukida ka arutlevalt festivali lavastusi formaadis „eˉlektron signal. SAAL Biennaal radio“.
Kuidas erineb 2021. aastal festivali korraldamine kaks aastat tagasi festivali korraldamisest?
Üldiselt justkui ei erinegi – festival on ikka ajutise intensiivse ühisruumi loomine, hoidmine ja tähistamine. Samas on meie koosolemise tunnetus muutunud ja festivali kunstnike tööd annavad võimaluse taasluua oma vaatamis-, lugemis- ja koosolemis- või vestlemispraktikaid. Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis avab festivali ajal uksed ajutiselt ka raamatupood RILE*.
Sel korral on festivalil ehk isegi suurem roll näidata neid lavastusi, mis takerdusid pandeemiapausi. Näiteks noorte kunstnike Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi värvikat ja külluslikku „Eden Detaili“, mis esitab vaatajale paraja väljakutse meie ühismälu segipaisatud tükkide ja kihtide filtreerimisel.
Kuidas sa kuraatorina leiad tasakaalu mitte kutsuda festivalile vaid oma lemmikkunstnikke, vaid luua mitmekesine tervik? Kas valikute taga on keerukam süsteem või intuitsioon ja kogemus?
Kunstnike valiku protsess on kindlasti oluliselt komplekssem ja nõuab mitmekülgset tähelepanelikkust ning balansseerimist. Mulle on olnud oluline leida võimalusi vastata kunstnike pikemaajaliste koostöövormide ootusele – festivalina kaasprodutseerides uuslavastusi või ühendades festivalikülastuse pikemaajalise loomeperioodi ehk residentuuriga kohapeal. Kindlasti on oluline anda ruumi ka uutele kunstnikele ja selle puhul on tegemist vastastikuse usaldusharjutusega. Sel korral on selleks näiteks vene koreograafi Yulia Arseni või hispaania koreograafi Quim Bigase võõrustamine. Tegelikult on siiski peamine, et konkreetne lavastus kõnetaks. See ei tähenda, et see oleks üheselt arusaadav (selge narratiiviga), vaid pigem peaks see pakkuma kogemust, mida pole võimalik kohe haarata ning millel on potentsiaal luua pikemat ja ootamatumat järelmõju.
