EESTIMAA OLI LUKKU PANDUD: Talupoegade taibukus avaldus nutikates puulukkudes. Kodalukkude ülevaatenäituse „LUKKsus“ kuraator Heidi Solo räägib iidsete ukselukkude loost ning eripärast. Kohale vaatama saab neid minna Eesti Rahva Muuseumisse.
Kodalukud olid tuntud ennevanasti üle maailma. Tegemist on puust lukkudega, mis töötavad raskusjõu toimel. Võtit ei keerata, võtmega tõstetakse muugid riivipesadest välja. Sisuliselt vajab inimene kodaluku avamiseks kaht kätt – üks hoiab võtit kõrgeimas asendis ja teisega eemaldatakse riivi ots piida seest.
Meil kasutati kodalukke tõenäoliselt viikingiajast alates. Elamuid ei lukustatud, küll aga aitu, kus talletati pere kogu aasta toiduvarusid ja nende olemasolu oli elu ja surma küsimus. Talumees sai kodaluku valmistamisega iseseisvalt hakkama, kasutades insenerlikku mõtlemist ja pannes laialt levinud skandinaavia-pärase lukutüübi valmistamisse tihti oma isikupärase „kriuka“. Nii leidub Eesti Rahva Muuseumi ning ka teiste muuseumide kogudes väliselt sarnase muljega kodalukke, mis on tegelikkuses täiesti erineva siseehitusega.
Kogutud lukud
Pisut rohkem kui viis aastat tagasi soovisin valmistada puidust puukuurile puust lukku. Paraku jagus fotosid, mis viisid mind eksiteele. Netiotsingus selgus, et Äripäevas aastal 2006 oli ilmunud artikkel ajaloolistest lukutüüpidest, mille hulgas leidus pilt ühest kodalukust. Nii otsisin üles lukuspetsialisti Aivar Piirisilla, kelle kogus olevaid haruldusi tookordne artikkel kajastas. Vestluse tulemusel valmis minu esimene lukk, mis esimeseks näpuharjutuseks oli sobilik, aga ei kõlvanud kahepoolse uksega kuurile kuidagi.
Oma luku tegin valmis Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli lõputööks ning tänaseks on kuuri ukse ees juba kaks aastat olnud kodalukk. Olin vaimustunud ning kandideerisin Eesti Rahva Muuseumisse näitust tegema. Kui sain sealt kutse, algas kibekiire töö. Näitusel on museaalide kõrval väljas kuraditosin minu tehtud lukku, mida iga huviline saab proovida oma käega avada ja lukustada.
Oma kätega lukkude tegemine polnud mu uudishimu kodalukkude teadmise järele kahandanud. Lugedes ERMi 2. aastaraamatust (1926) lukusüsteemide kohta, leidsin, et seal kirjeldatakse mõningaid Eestist Lübeckisse viidud puust lukke. Minus tekkis suur huvi – milliseid huvitavaid puukäsitöö esemeid sealses kogus siitkandist viiduna veel leidub. Nimetatud muuseumi enam ei eksisteerinud. Nii kulus mitu aastat, sest sakslastel polnud kombeks mu meilidele vastata. Ühel hetkel kroonis mu otsinguid siiski edu. Kirjutasin, et vastake midagigi, kasvõi „ei“. Seepeale saabusid poole tunni pärast kõikidest Lübeckis olevatest Eestist kogutud lukkudest pildid ning kogumishetkel kirjutatud artikli koopia. Muu hulgas sisaldas materjal üht lang-klotsidega (Ivar Leimuse tõlge) lukku, mis oli mu juhusliku kompamise eesmärgiks.
Puulukkude meistrid
Kui ERM soovis kodalukkude ülevaatenäitust oma osalussaali, sai plaani võetud Eesti kontekstis erilise süsteemilahendusega kodaluku ekspositsiooni lisamine. Saatsin mulle teada olevad kontaktid edasi ERMi näitustejuhile Kristjan Rabale, kes oma veenmisoskust kasutades suutis meelitada Lübeckis alaliselt resideeriva Hiiumaa päritolu kodaluku siinsele suurele ülevaatenäitusele. Nii ongi eelmainitud kodalukk praeguse näituse eriliseks ehteks. Luku toojaks oli etnoloog Lars Frühsorge (die Lübecker Museen). (Muu hulgas, Lübeckis arvati kõigepealt ERMi maja fassaadifotot vaadates, et ERMi näol on tegemist photoshopitud muuseumiga, mida reaalselt ei eksisteeri. Õnneks polnud see nii ja lukk usaldati pärast mitmete dokumentide täitmist lahkelt siinsele rahvale vaatamiseks).
Oma esimest lukku valmistades mõtlesin võimaluse üle, et siin olid kunagi puulukkude meistrid, kes teenisid elatist just kodalukkude valmistamisega. Juba eos suruti maha minu ambitsioon seostada konkreetseid kodalukke ühe meistri käekirjaga. Nüüd, mitu aastat hiljem, olen jõudnud taas oletuseni, et siiski võis taolisi meistreid olla. Õigusajaloolane Leo Leesment on rääkinud: „1930. aastatel soovitati kõigil võtta eesti nimed. Ka mina hakkasin juba mõtlema, kas ma seda teen või mitte. Aga siis tulid appi professor Andrus Saareste ja Johannes Voldemar Veski, kes ütlesid, et mul on puhas eesti nimi. Nad näitasid mulle Wiedemanni ja August Wilhelm Hupeli sõnaraamatuid – mul endal need puudusid –, kus on nimi Leesment sees. Saksa keeles Schlosser või Klenschmied. Omal ajal olid ju puulukud ja meil nimetati nende valmistajaid leesmentideks või ka leesmetiteks. Kui hiljem tulid juba metallist lukud, tuli ka uus sõna – lukussepp.“ (L. Lauri „Kirjutamata memuaare“, Tammerraamat 2013).
Muukimatud kodalukud
Ajaloolase ja tuntud keskaegsete kroonikate tõlkija Ivar Leimuse andmetel tuleneb sõna ‘leesment’ nähtavasti alamsaksa sõnast ‘klensmed’ – peensepp, lukksepp. Eesti keeles kaovad laensõnade alguse konsonandid sageli ära ja mõned tähed sõnas võivad asukohta muuta, et suupärasem oleks. Nii et lukksepp küll, mis materjalist neid lukke aga tehti, sõnast endast paraku ei selgu. Suure tõenäosusega on kas sõna ajas kaduma läinud või omasid keeleteadlased eelmise sajandi kolmekümnendatel rohkemat informatsiooni, milleni tänapäeva uurijad veel jõudnud pole.
Uurinud kõiki ERMi kogus leiduvaid kodalukke ning mitmeid teadaolevaid erakogude lukke, on praeguseks selgunud, et ERMi museaalide seast kahe Kolga-Jaani ning erakogus paikneva Otepäält pärit ühe luku detailide sarnasused viitavad olukorrale, et tegijaks võis olla siiski sama meister. Loodan edaspidigi laiapõhjalisemate järelduste tegemiseks sel teemal infokillukesi leida.
Tuntud robinhuudlik varganägu Rummu Jüri on omal ajal väitnud, et kodalukke pole kuidagi võimalik muukida (vt Keila seakrapiluku kirjeldust ERMi pearaamatus). Mind ahvatleb teadasaamine, kuidas muukida kodalukku, millel pole võtit, ning milline on tolleaegse turvasüsteemi – kodaluku – muukimiseks vajalik ajaressurss. Näis, kas lukuspetsialist Aivar Piirisild jagab mulle teadmist taoliste lukusüsteemide avamise kohta ilma võtit omamata või mitte.
Tänapäeval võib kodalukke kohata siiski veel mõnede aitade ustel. Augustis külastasime just sel eesmärgil ERMi filmimeeskonnaga Hiiumaad ning näitust täiendab välitöid kajastav kokkuvõtlik film. Muuseumidesse pole talletatud ainumastki kodalukku koos ukse ega ka lengidega. Omandasime olulist informatsiooni, mida varem teada polnud. Näiteks kasvas seni teadaolev muukide arv kodalukus välitööde käigus seitsmelt üheksale.
Lukkude lugu
Kõigil huvilistel on võimalus külastada kodalukkude näitust Eesti Rahva Muuseumis kuni 26. jaanuarini 2020.
Kellel on varasemaid kogemusi kodalukkudega või kes teavad praegu veel kasutusel olevaid kodalukke, neil palub loo autor ühendust võtta aadressil heidi@magicdesign.ee. Näituse valmimisega sai teoks tema suur unistus kajastada varem laialt levinud, aga unustatud lukutüüpi, mis oma arhitektoonilise siseehitusega on lummav tänapäevalgi. Näituse produtsent Kata Maria Metsar on igati kaasa aidanud selle suurprojekti valmimisele. Pööratavad stendid võimaldavad probleemitult vaadelda museaale iga nurga alt. Heidi valmistatud lukke saab külastaja kohapeal avada ja lukustada.
