PANEB RATTAD KÄIMA: 1912. aastal jõudis esmakordselt lavale August Kitzbergi äritõdedest nõretav näidend „Kauka jumal“. 14 aastat hiljem nägi ilmavalgust George S. Clasoni raamat „Babüloni rikkaim mees“, mida tänaseni peetakse üleilmalise finantskogukonna piibliks. VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder ja näitleja Indrek Taalmaa uurisid üheskoos, kas eesti näitekirjanduse üks kuulsamaid antikangelasi Mogri-Märt oleks võinud Clasoni raamatu ise kirjutada või on need kaks maailmavaadet siiski liiga erinevad.
Seeder: „Babüloni rikkaima mehe“ üks põnevamaid ja konkreetsemaid osi on peatükk „Viis kulla seadust“. Esimene neist kõlab järgmiselt: „Kuld tuleb rõõmsalt ja suurenevas koguses iga mehe juurde, kes paneb kõrvale vähemalt ühe kümnendiku oma teenistusest, et luua varandus enese ja oma pere tulevikuks.“
Taalmaa: See on väga ilus lause. See meenutab mulle hetkel sadade kilodena ilmuvate eneseabiraamatute sissejuhatusi. Kümnendik kõrvale panna on hästi tore mõte, aga on see ka tänases elus võimalik? Inimene teenib palka, kuid sellest näksivad riik ja pank suurema osa endale, kuni järel on alla 20%. Ja sellest tuleks siis veel kümnendik kõrvale panna? Huvitav on, et see seadus ei informeeri lugejat kuidagi selles osas, kuidas soetada seda algkapitali, millest annab iga kuu kümnendik kõrvale panna.
Seeder: Mogri-Märdil on analoogne filosoofia: igalt välja antud laenult peab ta vähemalt 10% intressidena tagasi saama.
Taalmaa: See on miinimum. Ma olen veendunud, et ta võtab tegelikult tunduvalt rohkem. Siinkohal ongi huvitav vaadelda, kuidas inimeste valulävi aja jooksul on muutunud. Aastasadu tagasi pani kirikuhärra talupojale peale kümnise. Selle peale põletas talupoeg kiriku maha. Sada aastat tagasi ajas jutt 10%-st inimesed küll kihevile, kuid sellega lepiti juhul, kui see protsent mitte mingil juhul ei suurenenud. Täna aga on inimesed harjunud, et neilt rohkem kui pool rahast ära võetakse. Keegi ei hakka mässama ega ürita Toompead rünnata.
Seeder: Kulla teine seadus: „Kuld töötab usinalt ja rahuolevalt oma targa omaniku heaks, kes leiab sellele kasumliku rakenduse, paljunedes just nagu loomakari aasal.“
Taalmaa: See kõlab justkui lause Mogri-Märdi suust! Minu jaoks on huvitav, et kuigi Kitzberg on kirjutanud selle näidendi niimoodi, et me tunneks kaasa Mogri võlglastele, siis tuleb tõdeda, et meie ühiskond soosib ja tunnustab hoopis Morgi-Märte. Nii kaua, kui sa oma maksetähtajast kinni pead, on kõik hästi. Kui sa aga jääd hiljaks, siis saab sinust nii Märdi kui ka panga silmis sõraline. Sellest hetkest alates pole sa enam midagi väärt. Ja just niimoodi mängitaksegi rollid ümber ja kurjast liigkasuvõtjast saab puhas poiss ning hätta sattunud võlgnik on muutunud ühiskonnale koormaks. Sinu koju võivad sisse marssida kohtutäiturid – üllas nimi, aga nigel amet – ja kohelda sind kui kõntsa. Inimlikkus on vahepeal kuskile ära kadunud. Ja just sellest „Kauka jumal“ räägibki. See on ohudraama. Mogri-Märt näitab, kuhu jõuab välja rahariik. Ma ei süüdista panku – need on eraettevõtted ja tehku, mida iganes soovivad. Aga kas ka riiki peaks juhtima samadest põhimõtetest lähtuvalt? Eriti veel meie väikest Eestit, kus iga kodanik on kullahinnaga?
Seeder: Kas Mogri-Märt esindab sinu jaoks panka või riiki?
Taalmaa: Mõlemat. Ta on loonud oma kogukonna, tema ümber on palju inimesi, kes temast sõltuvad. Mogri käes on raha ja raha annab võimu. Võim aga võib südame jäiseks muuta. Just seda heidavad näidendi lõpus Mogrile ette tema enda pereliikmed. Eesti riik ei tohi käituda nagu Mogri-Märt! Mõned aastad tagasi põlesid Rakvere lähistel oma majja sisse naine ja tema kaks last. Pereisa oli jäänud töötuks ja ei suutnud kohe uut tööotsa leida. Vahepeal aga kasvas maksmata elektriarve liiga suureks ja majast lülitati vool välja. Keset jäist talve! Niisiis oli pereema sunnitud soojendama maja katkise ahjuga ja niimoodi see tulekahju alguse saigi. See on ilmselge märk kompromissitusest, jäisest südamest ja suutmatusest näha võla taga keerulist inimsaatust. Nähti vaid raha. Nii ei hakka see loomakari aasal iialgi paljunema…
Seeder: Kulla kolmas reegel: „Kuld hoiab kaitsvalt kinni ettevaatlikust omanikust, kes investeerib selle kulla tarvitamises kogenud meeste nõu kohaselt.“
Taalmaa: Kogu oma kriitika juures pean tõdema, et Mogri-Märt on loogiline ja järjekindel mees. Raha on tema elutöö ja ta peab selle põhimõtetest selgelt kinni. Tema jaoks on iga aspekt elus investeering, sealhulgas perekond. Ja ta annab oma lastele pidevalt vaid parimat nõu. Ta hoiab ja armastab oma perekonda üle kõige, kuid teistel on sellest raske aru saada, sest Märt oskab end vaid raha abil väljendada. Ta peab oma südame jäisena hoidma, sest muidu kukuks kogu süsteem – kõik see, mille ta on aastatega palehigis ehitanud – ju kokku. Meie ühiskond õpetab, et autoriteet on tähtsam kui empaatia. Ja seepärast on Märt valmis ka oma lihaseid lapsi kodust välja viskama, sest vaid nii nad õpivad ja on koju naastes rohkem koostööaltid.
Seeder: Aga kas sama ei võiks öelda parlamendi ja valitsuse kohta?
Taalmaa: Võibki! Kõik parlamendiliikmed on inimesed, nad hoolivad kellestki ja teavad kedagi, kellel on elus (finantsilisi) raskusi. Kuid nad usuvad veendunult, et vaid oma kompromissitust rõhutades suudavad nad tagada korra.
Seeder: Neljas reegel: „Kuld libiseb eemale mehest, kes investeerib selle ärisse või eesmärkidel, millega ta ise tuttav ei ole või mida need, kes kulla tarvitamises kogenud, heaks ei kiida.“
Taalmaa: Ma kordan: paradoksaalselt on Mogri-Märt selle loo kõige kogenum ja targem mees. See näitab veel kord, kui lähedal raha- ja inimmaailm teineteisele paiknevad. Varem või hiljem tuleb hakata tegema julme valikuid ja ohverdusi. „Kauka jumalas“ on tegelane Masa-Ants, kes teeb halbu investeeringuid, jääb Mogrile võlgu ja peab seetõttu põhimõtteliselt oma tütre Märdile tööorjusesse andma. Inimlikult tunneme Antsule kaasa, aga reaalne maailm näitab, et õigus ja ühiskondlik mõistmine kuulub tegelikult alati Mogri-Märtidele. See on karm tõdemus, mille puhul tundub kõige lihtsam silm kinni pigistada, aga just seepärast ongi vaja aeg-ajalt ohudraamasid teha, et see ebaõiglus meil kunagi meelest ei läheks!
Seeder: Aga sellele lahendust polegi? Kitzberg Märdile mingit ümberkasvamise võimalust küll ei paku…
Taalmaa: Utoopiatest unistamisega on tegeletud ju pikalt. Ideed on olemas, kuid ideaalset ühiskonda on reaalses elus keeruline rakendada. Kuidas jõuda täieliku võrdsuseni? Ebaõigluse totaalse puudumiseni? See on nii neetult raske, kuid seda enam tuleb tunnustada neid, kes selle nimel pingutavad. Meie ühiskond on hetkel lõhestunud, me vajame rohkem teineteisemõistmist. Tulgu see siis läbi hirmu või armu.
Seeder: Kas isegi Mogri-Märti on võimalik mõista? Või lausa armastada?
Taalmaa: Ma ei saaks Märti mängida, kui ma ei suudaks teda endale sümpaatseks mõelda. Mulle tundub, et võti peitub tolerantsuses ja oskuses näha fassaadi taga inimest. Märdi hukatus on tema kirglik veendumus. Tema teeb enda arust kõike vaid armastusest ja tulevaste põlvede nimel, kuid kinnisidee on teinud ta pimedaks. Ma tunnen talle sellepärast kaasa.
Seeder: Viies ja viimane reegel: „Kuld pageb mehe juurest, kes sunnib seda võimatut teenistust andma või kes järgib sulide ja salasepitsejate ahvatlevaid nõuandeid.“
Taalmaa: Mulle meenutab see yin-yang’i põhimõtet. Igas asjas on nii head kui ka halba. Arvata, et kui sa teed elus vaid häid asju, siis ei juhtu sinuga kunagi midagi halba, on ekslik. Ja samamoodi ekslik on arvata, nagu tuleks raha vaid tublide, tarkade ja ausate juurde. Täpselt sama palju armastab raha mahhineerijaid.
Lõpuks oleneb kõik vaatepunktist. Minu jaoks on „Kauka jumal“ ohudraama, kellegi teise jaoks komöödia, kolmanda jaoks hoopis tragöödia – ja võib-olla kellegi jaoks sissejuhatus ettevõtlusesse. Ja kuigi VAT Teatri versioon „Kauka jumalast“ on tänapäevane uustöötlus, pole Kitzbergi originaalteose ambivalentsus kuskile kadunud.
Seeder: On see lugu nii ambivalentne, et loo lõpus võiks keegi tõesti uskuda, et raha sobib imehästi jumalaks?
Taalmaa: Loomulikult! Tuleb lihtsalt arvestada sellise jumalakummardamise tagajärgedega. Ja Mogri-Märdi lugu on sellest ideaalne näide.
Kasutatud on tsitaate G. S. Clasoni „Babüloni rikkaimast mehest“ (tõlkinud Eve Rütel, kirjastus Pegasus, 2015)
VAT Teatri lavastus: KAUKA JUMAL
Money meest ei riku
Autor: August Kitzberg
Lavastaja: Margo Teder
Dramaturg: Mihkel Seeder
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Ann-Lisett Rebane
Valguskunstnik: Sander Põllu
Osades: Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots, Meelis Põdersoo
Esietendus: 14. novembril 2019 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
