KUIDAS ON OLLA VALUS: „Kiusamisel on väga erinevaid variatsioone,“ arutleb Mihkel Seeder teed rüübates ja VAT Teatri uue noortelavastuse „#kaotamindära“ plakatit silmitsedes. Siiski ei keskendu tükk ainuüksi kiusamise teemale – peaaegu kõik, mis selles loos juhtub, on kiusamise tagajärg, usub Mihkel ja kutsub kohale lavastaja Helen Rekkori.
Kiusamine internetis, töökohas, koolis, kodus. Ja suur osa kiusamisest jääb üldse peidetuks ning avaldub millegi näiliselt palju süütumana – näiteks teise inimese kiusamise ignoreerimisena. Aga kiusamine on see sellegipoolest. Kui nüüd laiemalt mõelda, siis on ju terve inimkonna ajalugu üks lõputu kiusajate ja kiusatavate vahelise heitluse ahel. Meie tsivilisatsioon ongi rajatud kiusamisele.
„Ma ei tea, kas ma sellega päris nõus olen,“ muigab lavastaja Helen Rekkor, kes on hääletult ruumi imbunud. Ta võtab diivanil istet, tõmbab sõrmedega läbi oma kiiskavvalgete juuste ja ongi vestluseks valmis, nagu oleks Mihkel temaga midagi eelnevalt kokku leppinud. Aga ei – Heleni tõi siia puhas juhus. Mihkel saab oma esmasest kohmetusest üle ja haarab ootamatust võimalusest.
Mihkel: Sa ei ole mu väitega nõus?
Helen: Kiusajad moodustavad elust vaid ühe osa, kuigi jah, see osa võib jätta sügava jälje.
Mihkel: Oota… sind kiusati või? Kooliajal? Kes oleks sind kiusanud?
Helen: Aga sind?
Mihkel: Noh… Oli neidki… (vaikus) või siis nii… Meie kaks. Millises koolis sa käisid?
Helen: Pisikeses maakoolis.
Mihkel: Mina suures linnakoolis.
Helen: Milline sa põhikoolis olid?
Mihkel: Ma olin armastusväärne nohik, kes polnud veel õide puhkenud.
Helen: Mulle julmalt meeldisid armastusväärsed nohikud. Kes sind kiusas?
Mihkel: Vahel ma jäin mõnele ette. Mu soeng, mu lillelised särgid ja skeiditossud – need riivasid silma. Aga säärased togimised jäid õnneks üürikeseks. Sinu kiusajad?
Helen: Osa oli keerulise perekondliku taustaga, teised mitte. Intensiivsemaks läks olukord siis, kui meie kooli maandusid teisest koolist väljakukkunud kutid. Nad olid vanemad ja peenema skilliga. Nii said uutest kiusajad ja vanadest kaasajooksjad.
Mihkel: Miks nad sind kiusasid?
Helen: Mitte küll ainult mind, aga me pidasime tõesti palju lahinguid maha. Ma võisin jääda ette sellega, et ei kartnud oma arvamust välja öelda. Kui ma neile liiga tüütuks muutusin, siis kütsid nad suure hooga mu välimuse aadressil. Klassikaline „paks ja kole“ ning sealt edasi oli juba loogiline samm sõimata ka lolliks. Kuni umbes 8. klassis ütles üks nendest tüüpidest järjekordse konflikti ajal, et mu ema oleks pidanud aborti tegema. Selle peale läksin ma keset koolipäeva lihtsalt koju. Nad vabandasid hiljem ja minu meelest olukord stabiliseerus mingiks ajaks.
Mihkel: Ma puutusin tõelise kiusamisega kokku peamiselt siis, kui kellegi kaitseks välja astusin. Neid olukordi käisid siis vanemad koolis lahendamas. Pean aga tunnistama, et enamjaolt vaatasin kiusamist siiski osavõtmatult pealt. Minus tärkas tugevam õiglustunne alles hiljem, ülikoolis, kui mõnele õppejõule meeldis osasid tudengeid näo pärast kottida. Siis ma astusin vahele küll.
Helen: Ma olen korra elus olnud kiusaja rollis. Esimeses klassis narriti ühte tüsedamat klassivenda. Tema naeris selle peale. Mina ka naersin. Juba samal õhtul pidas ema minuga tõsise vestluse. Selle poisi ema oli kõik lapsevanemad läbi helistanud ja palunud kodus selgitustööd teha. Mäletan seda kohutavat tunnet, kui mulle jõudis viimaks kohale, et ma olin teisele inimesele haiget teinud. Pärast seda olen alati teiste eest välja astunud.
Mihkel: Ja selle eest kõrvetada saanud?
Helen: Ikka. Mu klassis oli üks tüdruk, keda poisid regulaarselt kiusasid. Kuigi ta oli mitme nurga pealt andekas, oli tal õppimisega üldiselt raskusi. Viimaks ta ei suutnudki meiega koos põhikooli ära lõpetada. Teda mõnitasid poisid erilise naudinguga. Ma pidin üsna tihti tema kaitseks välja astuma. Täna, kui ma näen tänaval mingit olukorda, siis ma sekkun. Sõbrad küll tihti hoiatavad, et ma hoiaksin eemale.
Mihkel: Ei segaks end võõrastesse asjadesse…
Helen: Ei paneks ennast ohtu. Aga ma ikka katsun leida viisi, millega teravat olukorda leevendada.
Mihkel: Sõbrad hoiatavad ju põhjusega. Ma olen korra elus rinna kummi ajanud ja ette astunud ning kohe löödi kulm lõhki. Aga mida siis teha? Kuidas selliseid olukordi neutraliseerida?
Helen: Sõnadega.
Mihkel: Tõepoolest! Mul on korra olnud juhus, kui pärast tulist võrkpallimängu lubas vastasmeeskond kogu meie tiimil näod üles taguda. Nad kutsusid kokku muljetavaldava kantpeade hordi. Meie aga laskusime nendega nii igavasse vestlusesse, et jõmmidel sai viimaks lihtsalt isu otsa.
Samas, mu vennal oli vastupidine kogemus. Ta läks uude kooli ja suutis kohe vale tüübi varbal tallata. Koduteel tehti talle kambakas. Edasised tümitamised aga välistati sellega, et venna parim sõber kutsus kohale veel hirmsamad löömavennad ja nii kuulutati välja vaherahu.
Kuidas siis ikkagi sekkuda – nõu või jõuga?
Helen: Märgata tuleb. Ja reageerida tuleb. Kõige hullem on lihtsalt silm kinni pigistada. Või ära tüdineda reageerimast. Kiusajad ei saa kiusata siis, kui keegi sekkub, eks. Kui neid sekkujaid on mitu, palju.
Mihkel: Kui nüüd kiusatava vaatepunktist rääkida, siis on ju võimalus lahkuda.
Helen: Kust? Koolist? Internetist?
Mihkel: Mul oli klassivend, keda ikka päris võikalt kiusati. Ja samas on oluline rõhutada, et meil ei käinud klassis mingid retsid. Kiusajad olid üsna tavalised poisid – neil tekkis lihtsalt aeg-ajalt kambavaimu vastik versioon. Igatahes sõbrunesin ma ohvriga ja hakkasime plaani pidama: aasta lõpus tõsteti klassid ringi ja meie rihtisime tuupurite klassi. Me teadsime, et sinna enamik klassivendi kaasa ei tule. Ja nii saimegi neist lahti!
Helen: Peen. Mul polnud maakoolist kuskile pageda. Vahel, kui ma olin midagi väga südamesse võtnud, siis ema lohutas, et see tuleb ära kannatada – kiusajad jäävad ühel hetkel paigale, kuid mina jõuan sinna, kuhu oma sihid sean.
Mihkel: Jah, 20 aastat hiljem oleme meie siin, õdusas proovisaalis. Ja sina teed lavastust koolikiusamisest.
Helen: See lavastus räägib küll palju kurikavalamatest ja julmematest manipulaatoritest, kui olid mu klassivennad, aga mingeid paralleele võib vast tõmmata tõepoolest. Trupiga rääkides selgus, et sellest seltskonnast vaid üks polnud koolikiusamisega otseselt kokku puutunud.
Mihkel: On sul aimu, mis on saanud sinu kiusajatest täna?
Helen: Mulle tundub, et mitmed neist on seal, kus nad olid 20 aasta eest.
Mihkel: Paistab, et neil sai ühel hetkel kütus otsa.
Helen: Samas on mõni ka tubli. Aga need sinu kiusajad?
Mihkel: Kasvasid välja. Kasvasid ümber. Lootust on, kui on positiivseid eeskujusid ja tahet endaga tööd teha.
Helen: Eks ole!
Mihkel: Just, aga…
Enne kui jõuan lausega jätkata, vaatab Helen kella, naeratab jutukaaslasele, tänab tõustes vestluse eest ja vihiseb toast välja. Sulgev uks meenutab ühtäkki, et lavastuse kohta ei jõudnud temalt peaaegu midagi küsida. Kes on loo peategelane? Mis temaga ikkagi nende salapäraste aastate jooksul juhtus? Milliste tumedate jõududega peab ta selles loos rinda pistma? Neetud küll… Peab vist ikkagi etendust vaatama minema.
– Millises koolis sa käisid?
– Pisikeses maakoolis.
– Mina suures linnakoolis. Ma olin armastusväärne nohik, kes polnud veel õide puhkenud.
– Mulle julmalt meeldisid armastusväärsed nohikud. Kes sind kiusas?
„#kaotamindära“
Mõni soov ei tohi täituda.
Autor: Kristiina Jalasto
Lavastaja: Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen)
Kunstnik: Inga Vares
Valguskunstnik: Sander Põllu
Videokunstnik ja muusikaline kujundaja: Sander Põldsaar
Osades: Loore Martma, Helena Merzin, Roland Laos, Rauno Kaibiainen ja Meelis Põdersoo
Esietendus: 21. märtsil 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Sihtrühm: alates 12. eluaastast
