PROPAKAADRID NÕUKOGUDE EESTI MÄNGUFILMIDES PEALE 1960: Imelike Filmide Festivali esikäpik Harly Kirspuu kaevab Nõukogude Eesti propagandasugemetega mängufilmide loos. Neid asju valmistati pikalt ette, kontrolliti hoolega ning peeti välismaa konjaablit rüübates julgeolekumeestega kümnetes soome saunades nõu. Siinses loos on kõne all vahemik 1960-ndatest 1980-ndate lõpuni. 

(Eesti filmide lugu tutvustavat sarja loe ka neljast eelmisest KesKus’ist www.kes-kus.ee)

Viiekümnendate kalbe ja julm marmorkindluslik padukommunistlik etapp filminduses ja kultuuris, millest rääkisime eelmises loos, hakkas murenema 1956, mil – sarnaselt teiste parteilastega – stalinlikult veriste kätega Nikita Hruštšov pidas Moskvas kõne, mis lõi võimalused destaliniseerimiseks ja hilisemaks küllaltki põgusaks osutunud sulaks.

Muutused olid tegelikult visad ekraanile imbuma, sest vana hirm tiksus sees ja tiksus tegelikult, ehkki aeg-ajalt pisut takti muutes, Nõukogude Liidu lõpliku vajumiseni.

Ühe katuse all

Ent märke vabamast olekust tasapisi sigines. 1960-ndatel tekkisid Eesti Nõukogude mängufilmidesse ootamatult tegelased, kes olid avalikult kristlased. Kuigi, täiesti mõistetavatel põhjustel olid nad alati vastikud, ülbed, kõige ja kõigi peale vihased – isegi siis, kui neid ainult kirjeldatakse ning nad reaalselt kunagi ekraanile ei ilmu. Tuletame meelde kasvõi „Keskpäevast praami“).

1962 tuli välja „Ühe katuse all“. Enam-vähem viimane film, mille puhul on filmilinti kulutatud Hans Leberechti vaimusünnitiste peale – kirjutamisannet polnud tal üldse ja keegi poleks ilmselt kunagi hakanud tema teoseid kuskil ekraniseerima, kui ainult see Stalini preemia ta isiksust ära ei määranuks.

Sellest filmist on üritatud siiski teha asi, mis asja moodi välja näeb. Aga kui algmaterjal on vilets, siis sellisest „asjast“ saia ei tee. Taas kangastub kõrgemalt poolt tulnud käskude täpse täitmise temaatika, aga siin natuke teise nurga alt – selle sotsialistliku majandi esimees, kus tegevus käib, on täpselt käske täitnud ning saavutanud seetõttu väga eeskujulikud tulemused. Kui seesama isik kolhoosiesimehe valimistel alla jääb, siis hakkab ta töötama oma uue ülemuse vastu, sest on võimuga ära harjunud ja ei jaga absoluutselt, kuidas uus esimees saab üldse kolhoosnikesse inimlikult suhtuda ja nende vigadest aru saada ning neid mõista. Nii võtab ta kätte ja kukub majandisiseseid inimsuhteid saboteerima (sest mis propagandafilm see ilma ühe sabotöörita on).

Kogu film justkui üritaks vihjata kriitikale stalinismi suhtes, aga ei lähe päris kogu täiega selle peale välja ning ikka surub „Nõukogudemaal on meil hea elada“ lähenemine igasuguse kriitika nurka.

Äraspidine propa

Kuuekümnendad oli aeg, kui mängufilmindusse saabus omamoodi äraspidine propaganda – esimese hooga oli justkui kõik täpselt nii, nagu ette nähtud, aga kui natukenegi mõelda, siis tegelikult tegeletakse eestlastele väga raskete teemadega. Ja tehakse seda küll kõrgemalt kirjutatud stampide järgi, kuid siiski vihjates ja sealjuures mõtlemapanevalt („Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ (1966) ja „Inimesed sõdurisinelis“ (1968)).

Selliseid teoseid ma siinkohal ei puuduta, sest nad pole otseselt propaganda, vaid katsed rääkida läbi kohustusliku ideoloogiaga asjadest nii, nagu nad tegelikult olid, mitte nii, nagu valitsevad ideoloogid ütlesid. Siiski, kui oli vaja näidata, kui hea on elu Nõukogude Eestis, siis seda tehti täie raha eest. Propagandistlikus mängufilmis üritati leida mingit uut filmikeelt ja tulemused olid mõnikord täiesti komöödia tasemel.

Vana hea käkk Vanast Toomasest

No näiteks „Varastati Vana Toomas“ (1970). Avalikkust on korduvalt üritatud veenda, et see on muusikafilm. Avalikkust üritati veenda ka selles, et see on hea film. Kumbagi väidet ei saa otseselt õigeks pidada. Täielik propaganda ja täiesti otseselt „nii halb, et on juba hea“ kategoorias. Nojah. Muusikaline osa eksisteerib. Lihtsalt laulunumbrid sõidavad ülejäänud tegevusele sisse täiesti suvalistes kohtades ning ei seisa absoluutselt mingis ühenduses sellega, mis filmis muul ajal toimub. Kusjuures, filmi sõnaline osa on peaaegu ainult eesti keeles, aga laulud ise lähevad poole pealt vene keelele üle. Misjaoks, sellele ei viitsita mingit asjalikku seletust anda. Peategelased tolgendavad enamasti Tallinna vanalinnas, aga muuhulgas satuvad giidiga tuurile Mustamäele (sest milline välismaalaste turismigrupp ei tahaks Mustamäed näha?) – kus samuti giid loeb oma teksti mõlemas „kohalikus keeles“, kiites, kui uued ja uhked need värskelt kerkinud korrusmajad ikka on – ning lõpuks jõuavad 1969. aasta laulupeole.

Arvesse võttes, kui lihtsustatult ja kitšilikult Tallinna on esitatud, ning kummalist omadust „tähtsates“ kohtades vene keelele üle minna, võib öelda, et pigem on üritatud teha idaturule suunatud reklaamfilmi. Idaturg ei jäänud tulemusega rahule ning seda teost on peetud üheks halvimaks nõukogude kinoajaloos üldse. Käesolevas lugudeseeria ühes eelnenud osas mainitud Semjon Školnikovile oli see esimene kord täispika filmi režissööriks olla ning pärast kirjeldatud katset teda enam pikemate filmide juures sellises ametis näha ei tahetud.

Valgest laevast

Kummaline kalduvus tolle aja filmides on näidata ühiskondlikult kahtlastena neid inimesi, kes mootorratastega sõita mõistavad. „Vanas Toomases“ oli see algusstseen, sama asi tuleb välja ka samal aastal valminud „Valges laevas“.

Grupp riigivastaseid noori sõidavad motikatel ringi ning räägivad poliitikast ja kui üks neist hakkab kahtlema, kas riigivastane olla on hea mõte, siis ta elimineeritakse. Süüdlastest kaks annavad ennast võimudele üles, ülejäänud põgenevad Rootsi, kus väliseestlased neid ära kasutavad, hoiavad ühte tegelastest jõuga kinni ning Nõukogude riik saadab olukorda lahendama omad inimesed, kelle peamine eesmärk on noored Nõukogude paradiisi tagasi kutsuda, sest, nagu jälle näha, kõik väliseestlased on kurjad.

Täiesti lollakas Don Juan

1970-ndad olid üldse Tallinnfilmile mitte just kõige kuldsem aeg, sest 1971 tuli välja päris mitu kaheldava väärtusega teost, mis olid vängelt ideoloogilised ja samas rohkem või vähem täiesti omaette reaalsusesse kuuluvad.

Esiteks „Don Juan Tallinnas“. Film, mille kohta Lembit Ulfsak on öelnud, et iga kord, kui ETV seda näitas, tekkis tal tahtmine teletornist elekter välja lülitada. Film, mis on ainuvastutav selle eest, et maailmas on olemas organisatsioon nimega Imelike Filmide Festival. Ja film, mida režissöör Arvo Kruusement ei pea oma halvimaks mängufilmiks, sest tema sõnul see lihtsalt ei kvalifitseeru mängufilmiks. Kogu see kinolint ja selle lugu näitavad väga hästi välja mõnesidki Nõukogude režiimi nõrku kohti. Näiteks see, et tegemist pidi algselt olema reklaamfilmiga (Soome vahet oli laev just sõitma hakanud ja taheti restaureerimiseelse ning laguneva Tallinna vanalinna „ilu“ näidata), aga kuna Tallinnfilmil oli vaja plaani täita, siis paarkümmend minutit filmi venitati mitu korda pikemaks. Muusikalise poole eest pandi vastutama tollal täiesti tundmatu konservatooriumitudeng Olav Ehala, kes pidi kogu muusika valmis kirjutama kolme päevaga.

Ilmselt üritati olla popid ja läänepärased, sest Don Juani osa mängib Gunta Virkava. See, et tegemist on ilmselgelt naisterahvaga, ei takista kõigil naistegelastel tema pärast kaklema minemast. Käsikiri ilmselt üritab naljakas olla, aga ei saa ise ka aru, kus. Näiteks kõik vehklemisstseenid on toime pandud vehklemismõõkadega, aga kõik asjassepuutuvad tegelased võtavad toimingut täiesti tõsiselt.

Filmi peamiseks väärtuseks on, et punti võeti tollal täiesti tundmatud noornäitlejad – lisaks Ulfsakule ka Juhan Viiding ja Eero Spriit, aga kogu värk on nii saamatult kirjutatud, et tulem mõjub lihtsalt halenaljakalt. Lääne publik, kellele see mõeldud oli, jäi samale arvamusele ja lõikas enamiku filmist ümber, nii et alles jäi jälle paarkümmend minutit reklaamfilmi. Ka see teos figureerib Nõukogude kinoajaloo halvimate filmide nimekirjas.

Tuuline rand

Samal aastal paiskus kinodesse ka „Tuuline rand“, kus jälle jookseb klassivõitluse teema igast võimalikust ja võimatust kohast läbi. Seekord toimub tegevus tsaariajal, kus rannarahvas kurja mõisniku kiuste ise endale elatist otsima hakkab, kuid üks peategelastest otsustab ühistegevuse asemel keskenduda isiklikule rikastumisele. Kuna tegevuse umbkaudne daatum on 1905, siis loomulikult lihtrahvas tõuseb üles kurjade rõhujate vastu ning kõik lõppeb nagu nõukogude propagandastambid ette näevad.

Seitsmekümnendad olid ideoloogiliste mängufilmide koha pealt üks väga kaootiline aeg. Igasuguste asjadega pingutati üle ja mõnikord ka sellistes kohtades, kus justkui taoline pingutus ei tohiks üldse võimalikuks osutuda.

Lindpriide moondumine „Rasketeks aastateks“

Näiteks tehti 1971 neljast osast koosnev telemängufilmide seeria „Lindpriid“, mis näitas, kui raske oli elu töölisliikumise liikmetel kodanlikus Eestis. See keelati ära kui ideoloogiliselt mittesobiv – väga huvitav väide – arvesse võttes, et nimetatud seeria algmaterjali kirjutas ei keegi muu kui Jaan Anvelt ise. Režissöör Vladimir Karasjov pidi 1976 Prantsusmaalt poliitilist varjupaika paluma, kuivõrd Eestis ta enam filme teha ei saanud.

Vahepeal – 1973 – lõigati „Lindpriid“ ümber. Uue nime all „Rasked aastad“, kus ideoloogia keerati täiesti põhja. Töörahvas ei väsi võitlemast kapitalistlike kurnajate vastu, peas ainult unistus helgest kommunistlikust tulevikust, mille abiga saab üle, ümber ja mööda absoluutselt igast takistusest, mitte kunagi alla andmata.

Kui vaadata, mis toimus samal ajal propagandadokkides, siis siin on ühiseid jooni enam kui küll.

Briljandid proletariaadi diktatuurile

Loomulikult ei saa me siinkohal mööda Eesti päris oma Stirlitzi-loost: „Briljandid proletariaadi diktatuurile“ (1975), mis näeb roppu vaeva, et selgeks teha, kuidas kodanlik Eesti seisis jalgel peamiselt sellepärast, et Nõukogude Venemaa seda armulikult lubas.

Aasta on 1921 ja keegi varastab sõdadest ja näljast laastatud Venemaa tagant briljante ja väärismetalle. Probleem on tõsiasjas, et kuna Nõukogude Venemaad keegi ei tunnista ja seega läänemaailmaga otse kaubandust teha ei võimaldata, siis riigihoidlas olevad väärisasjad on ainsad, mille eest saab üldse läänest toiduaineid hankida. Tšekist Issajev laekub salaja Eestisse, et uurida välja, kes selle taga on. Loomulikult elab Eestis hulk inimesi, kes loodavad, et punavõimu saab veel kuidagi kukutada ning selliste suundumustega inimesed paljastatakse ka Nõukogude saatkonnas.

Issajev arreteeritakse, vanglas suudab ta oma kambrikaaslasele, Nõukogude võimus pettunud kirjanikule selgeks teha, et Nõukogude riigile on teda ikkagi vaja ja kurjad kasuahned tegelased saavad oma karistuse.

Muusika sellele filmile kirjutas Arvo Pärt, see peaks olema esimene koht, kus on kuulda seda stiili, mis talle hiljem omaseks sai. Muusika tõi talle 1978 ENSV teenelise kunstitegelase nimetuse, kuid kuna see hakkas ka lääne inimestele meeldima, viis tema lahkumiseni 1980. aasta alguses kommunistlikust paradiisist Austriasse.

Metskannikeste patriotismist

Umbes 1980. aasta paiku hakkas klassikaline propaganda juba üsnagi kiiresti mängufilmindusest kaduma. Muidugi, väga palju tehti filme sellistel teemadel, mis kõrgemal istuvatele inimestele sobisid, aga aina vähem hakkas läbi käima Nõukogude võimu ülimuslikkuse näitamine – kümnendi lõpuks ei tulnud sellist asja enam üldse ette. Väga selgelt joonistus välja teema, et Nõukogude Liidu ajalugu ja Eesti ajalugu on kaks eri asja, sest me oleme eraldi riigid ja eraldi poliitilise taustaga (parim näide sellest ajast on ilmselt „Ideaalmaastik“ (1980).

Mis aga absoluutselt ei takistanud „Metskannikeste“ (1980) valmimist. Kaljo Kiisk on siinkohal ikka eriti raju propagandakäkiga maha saanud, kõne all on teos, kus kurjad metsavennad ja nende salakavalad konspiraatorid võitlevad õiglaste ja ausate kommunistide vastu. Taas, lääne tigedad eriteenistused tahavad (suhteliselt sõjajärgsel ajal) Eestisse dessanti korraldada ja töörahva võimu kukutama tulla. Metsavendade käskjalg lobiseb selle enese teadmata välja Nõukogude luuretöötajale, kes otsib üles oma sõjaaegsed sõbrad, et kurje kapitaliste saboteerida. Metsavendade pealik on – täiesti mitteüllatuslikult – kirjutatud täielikuks egoistiks, kellele on tähtis ainult tema enda heaolu ja ei miski muu. Üldse on kogu filmi aluseks nõukogudelikult mustvalge maailmapilt.

Ja muidugi Kingissepa Viktor!

Samuti uutest tuultest Eesti filmikeeles ennast mitte häirida lastes tehti valmis „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust“ (1981).

Kingissepp on siin 1917. aasta revolutsiooni ajal kommunismi päästmas. Ta üritab nimelt Tallinna bolševikust linnapeale selgeks teha, et võim on vaja kohe üle võtta, saboteerib Kerenski Ajutise Valitsuse poolt pulti pandud Poska ja Vilmsi tegevust ning enne, kui Kerenski jõuab kodanlastele abi saata, võtab linna üle. Loomulikult üritavad kurjad kapitalistid ausate bolševike tegevust igati takistada, näiteks toidupuuduse all oleva linna toiduvarusid suvalisse võõrastemajja peites.

Kogu see teos on väga vähe enamat kui Nõukogude ajaloonägemuse inimestele vägisi kurgust alla surumine ja ilmselge katse Kingissepast tõeline pühak teha.

Ja siis veel kord Kingissepa Viktor

„Võõra nime all“ (1984) kujutas endast sõjafilmi, mis oli olemuselt küll väga punane, aga tolle aja marukommunistide meelest mitte piisavalt. Saksa sõjaväelased plaanivad enne oma 1944. aasta taganemist Tallinn lagedaks varastada kõigest, mida annab kaasa võtta ja millel mingit rahalist väärtust on. Korterist, kuhu arhiivitöötaja on osa asju sakslaste eest peitu toonud, leiab ta eest oma noorpõlvearmastuse, kes on ise Nõukogude luuraja, saadetud Tallinna eesmärgiga sakslaste ja kõigi nende kaastöötajate elu raskeks teha ning linna ülevõtmiseks valmistuda. See, kuidas sakslasi näidatakse inimestena, ning seda, et kompartei ei olegi mingi absoluut ja kõrgem võim, näitab, et 1980-ndate keskpaigaks hakkasid asjaolud muutuma, ükskõik, kui palju riigijuhid ka ei üritanud kella tagasi pöörata.

Kommunistliku propagandamängufilmi luigelauluks Eestis jääb ilmselt „Saja aasta pärast mais“ (1986), mis räägib Kingissepast – jälle, ja keda mängib Jüri Krjukov – jälle. Seekordne lugu pajatab Kingissepa viimasest neljast elupäevast. Arvesse võttes, et Kingissepp võeti kinni iseseisva Eesti jõuorganite poolt – see maja, kus ta ennast peitis, on Tallinnas Karu tänaval siiamaani alles, samuti kipsplaadi all ka tema füüsiline peidukoht ise –, võib väga hästi ette kujutada, millise suhtumise see linateos iseseisvasse Eestisse võtab. Film algab iseenesest Peeter Suure ausamba mahavõtmisega, näidatakse Kingisseppa kommunistlikke lendlehti jagamas. Lõpuks Johannes Linkhorst annab ta välja, ja edasist me teame. Kuul revolutsionäärile pähe. See teos on õnneks suuremalt jaolt tänaseks unustatud – aeg oli juba vabam, tundus koguni, et natuke sai hingata ja mingeid kommunistlikke pühakuid ei olnud kellelegi tarvis.