TEIE KAKTUS SÕI MEIE KOERA ÄRA: Taimede saatus pole sugugi vaid keedetuna kotleti kõrval lebada või heinana lakas oodata, mil lehm ta pintslisse pistab. Mõned taimed on ise oma saatuse peremehed ning lasevad hea maitsta kõigil, kellest jõud üle käib. Tallinna Botaanikaaia teadur Jaan Mettik annab lillele liha.
Kes on vähegi popkultuuriga kokku puutunud, mäletavad kindlasti „Väikest õuduste poodi“, võluvat Audrey Kahte ning ta südantlõhestavat hüüet: „Feed me…“ Sama kustumatu on kindlasti ka mälestus 1951. aasta John Wyndhami raamatust „Trifiidide päev“, kus hekkides ja kraavikallastel passivad hiiglaslikud mõrtsuktaimed, kes suudavad inimese tappa üheainsa mürgisüstiga ning kogunevad seejärel kambakesi lagunevalt laibalt tükikesi nokkima…
Kuigi kõike seda nimetatakse ulmeks või fantaasiakirjanduseks, on taolised lihasööjataimed meile palju lähemal, kui arvatagi oskame. Mõned lausa meie oma looduses.
Või ja mokad
Taimed pole loomadest toitumisele üle läinud sugugi mitte õelusest või erilisest lihahimust, vaid hoopis hädavajadusest. Suurem osa taolisi tegelasi kasvab looduses lahjal, vähese toitainetesisaldusega mullal (sageli rabas) ning loomade püüdmine ja seedimine on neile oluline toidulaua täiendus. Siiski pole see hädavajalik. Katsed on tõestanud, et ilma loomse saagita püsivad taimsed lihasööjad suurepäraselt elus, kuid on kasvult pisut väiksemad ning õitsevad ja viljuvad harvem.
Eestigi looduses leidub verejanulisi taimi hulgi. Veekogudes kasvab neli liiki vesiherneid (Urticularia) ning rabades luurab tervelt viis liiki lihasööjaid ja suisa kahest taimeperekonnast: võipätakad (Pinguicula) ning huulheinad (Drosera).
Kui vesiherneid tuntakse vähe ning nende loomne toitki jääb pigem palja silmaga vaevu nähtavasse suurusklassi, siis võipätakaid ning huulheinu teatakse rohkem. Neist esimesi ehk ei oskakski väga lihahimus kahtlustada. Nii harilik kui ka alpi võipätakas (P. vulgaris, P. alpina) on kuni kümmekonna sentimeetri kõrguse lehekodariku ning laiade rasvastena näivate lehtedega taim. Ka putukate püüdmises pole nad üleliia aktiivsed. See, kes juhuslikult lehele kleepub, rullitakse lehega tasahilju kokku ning seeditakse ära.
Huulheinad, neid on Eestis kolm liiki – ümaralehine, pikalehine ja vahelmine huulhein (D. rotundifolia, D. anglica ja D. intermedia) – tunduvad palju kurjaendelisemad. Nende lehed on kaetud veripunaste karvakestega ning iga karvkese tipus pärlendab liimitilk. Putukas, kes sellisele sädelevale ahvatlusele laskub, mässitakse aga liimipärlitesse ning seeditakse halastamatult ära.
Loomulikult ei läinud Eesti vanarahvale meie väikeste murdjalillede elukombed korda; ikka vaadati, kuidas taimi oma kasuks ära saaks kasutada. Huulheina lehtedega raviti näiteks lõhenenud huuli (siit ka nimetus) ning võipätaka lehtede või nende keeduvee lehmale sisse söötmine pidi pidid andma ilusa kollase või.
Kärbsepüünis – matemaatik
Kuna endistel aegadel oli loomi sööv taim midagi täiesti loomuvastast, siis esimese ketserliku ideega lihasööjataimedest julges briti kaupmees ja looduseuurija John Ellis välja tulla alles 1769. aastal. Sedagi alles siis, kui Ameerikast avastati kärbsepüünis (Dionaea muscipula).
See tilluke ning küllalt piiratud kasvualaga lible on tänapäeva inimeste jaoks saanud loomtoidulise taime arhetüübiks ning põhipõhjus peitub ilmselt selles, et kõikide teiste karnivooridega võrreldes püüab tema pisielukaid kõige intensiivsemalt. Kärbsepüünise jäikade harjastega ääristatud püünislehed laksatavad hämmastava kiirusega kinni kohe, kui potentsiaalne toiduobjekt ta lehtedel olevaid tundekarvakesi häirib.
Just see riivamine teeb aga kärbsepüünisest teadlaste arvates ühe kõige „intelligentsema“ taime. Nad on nimelt välja selgitanud, et kärbsepüünis oskab arvutada. Püünislehed ei laksata kinni sugugi esimese juhuliku puudutuse peale, sel juhul ei saaks taimed muud tehagi kui iga juhusliku tolmukübeme ning tuulehoo peale „lõugu laksutada“. Sama tundekarva tuleb häirida mitte üks, vaid kaks korda, alles siis võtab kärbsepüünis vaevaks reageerida. See aga tähendab, et taim oskab vähemalt kaheni loendada.
Vaatamata oma nutikusele on kärbsepüünised jäänud oma algsetes looduslikes kasvukohtades üsna haruldasteks. Arvatakse, et neid võib vabas looduses alles olla vaid mõnikümmend tuhat ning selle põhjuseks on põhiliselt turbarabade kuivendamine, taimede röövkorje ning, nii veider kui see ka pole, metsatulekahjude kustutamine. Põlengud puhastasid maa kulust, aga kui neid enam pole, jäävad tillukesed taimed kõrte ning kulu varju ja hukkuvad.
Lihasööja Austraaliast
Kuigi keegi pole suutnud ta loendamisvõimet veel tõestada, näeb Austraaliast pärit kukkurlehik (Cephalotus follicularis) välja peaaegu sama kurjakuulutav kui kärbsepüünis. Tal pole küll liikuvaid hambulisi lõugu, kuid tal on kuni 10 cm pikkused karvased-soonilised püüniskannud. Need ootavad poolenisti samblasse kaevunuina seda, kui mõni putukas isuäratavast nektarilõhnast aetuna kannu uudistama tuleb, siis tasakaalu kaotab ning ise lõunaeineks saab. Lisaks karvakestele ja ribidele, mis pahaaimamatu ohvri taime otse seedetrakti juhatavad, on kukkurlehiku kannudel ka läbipaistvad aknad. Need on vajalikud selleks, et ohver vahetult enne hukatusse kukkumist ümber ei mõtleks. Paljud pisimutukad eelistavad toimetada valguses ning eest mustendav kannusuu näeb välja palju vähem ahvatlev kui nektarirandiga ääristatud hubane tuba, mille tagaosas kilgendab kutsuv veesilm; mis, nagu hiljem selgub, on hoopis maohappejärv.
Kukkurlehikud on loomtoiduliste taimede kasvatajatele midagi püha graali laadset. Neid peetakse uskumatult kapriisseiks ning nende kasvatamist õnnemänguks. Looduses kasvavad need taimed vaid väga kitsal alal Austraalia edelanurgas Albany linna lähedastes liivasoodes ning vahel isegi ookeani rannikul.
Kuninglikud kanntaimed
Kuigi botaaniliselt pole nad omavahel isegi mitte sugulased, näivad kukkurlehikutele esmapilgul sarnased ka kõige kuninglikumad loomtoiduliste taimede seast: kanntaimed (Nepenthes).
Oma kasvuviisilt on kanntaimed mitme meetri kõrguste vartega liaanid ning neid ühendavaks tunnuseks on lehe tipus olev suurem või väiksem püüniskann. Botaaniliselt on see väga iseäralik organ – muundunud lehelaba. See osa, mis näib lehena, on hoopis laienenud leheroots, mille ülaots „lehe“ ja kannu vahel toimib köitraona. Kaanekesed pole kanntaime kannudel aga mitte selleks, et takistada saagi väljaronimist, vaid selleks, et vihmavesi seedemahlu lahjendama ei pääseks.
Kanntaimede saagipüüdmistehnoloogia on sarnane kukkurlehikuga. Taim meelitab saagi kohale värvika, sageli nektariga määritud suudmega kannuga ning kõik, kes maiustades tasakaalu kaotavad, seeditakse ära. Borneolt pärit kuning-kanntaime (N. rajah) püüniskannud võivad mahutada isegi kuni 3,5 liitrit vedelikku ning neist on leitud lisaks putukate kestadele ka sisalike, konnade ja pisiimetajate jäänuseid.
Siiski pole kanntaimed ainult surmalõks. On terve rida pisielukaid, kes neid kannusid oma koduks peavad: seal kasvavad suureks paari sääseliigi vastsed, kannudes luuravad ämblikud ning kannudes on kohatud elutsemas isegi üht väikest maakrabi liiki.
Looduses on sääraseid taimi umbes poolteistsada liiki ning nende levila ulatub Madagaskarilt läbi Sri Lanka ja Kagu-Aasia Kirde-Austraaliasse. Kanntaimede suurim liigiline mitmekesisus valitseb aga Borneol, Sumatral ja Filipiinidel. Üks kõige põnevam kanntaimede kasvukoht on aga Borneol asuv 4095 meetri kõrgune Kinabalu mägi. Seal kasvab kanntaimi tervelt 15 liiki ning neist viis on mäe endeemid, mida ei kasva kusagil mujal maailmas.
Taimed jumalate kodust
Eksootilistele karnivoorsetele taimedele näivad üldse mäed meeldivat. Lõuna-Ameerika kõige efektsemad loomtoidulised taimed õgikannud (Heliamphora) on oma kasvukohaks valinud Venezuelas ja Lääne-Guyanas kõrguvad tepuid; lamedatipulised mäed, millest kõrgeima, Roraima tipp küündib 2875 meetrini. Tepuid on oma nimetuse saanud kohalikust indiaani keelest ning see tähendab jumalate kodu.
Nagu jumalad oma õukonnaga, on suurem osa tepuidest varustatud oma õgikannuliigiga. Kokku on neid 24. Selleks, et nii kõrgel hakkama saada, peavad õgikannud toime tulema väga äärmuslike tingimustega – päevase põletava päikese, öiste jahedate temperatuuride ning peaaegu pidevate vihmavalingutega.
Putukate meelitamiseks kasutavad õgikannud sama nippi, mida pruugivad kannataimed ning kukkurlehikud. Saak meelitatakse kohale nektariga ning kukutakse seejärel reetlikult libedasse püünisesse. Eelmistest eristab õgikannude püünislehti aga see, et neil puudub kaas, kuid see-eest on kannud varustatud „ülevooluklapiga“. Kui taim peab elama peaaegu pidevates vihmahoogudes, on ülimalt oluline, et sademed kallihinnalist saaki kannust välja ei uhuks. Just selleks ongi õgikannude lehekarikal 3/4 kõrgusel kitsas pragu, millest pääseb välja kannu sadanud liigne vihmavesi, kuid hoiab kannus sinna sattunud putukad.
Õgikanne peetakse üsna vanapärasteks ja mitte kuigi edukateks saagipüüdjateks ning selle tõestuseks tuuakse alati välivaatluste ajal kannudest leitud pisimutukate arv. Kahjuks jääb alati õhku küsimus – kust peaks rohkearvulised putukad kannudesse sattuma, kui neid tuulistel ja vihmastel tepuidel niigi napib?
Surmavatoovad karikad
Põhja-Ameerika mandri kõige liigirikkam lihasööjataimede perekond on sarratseeniad (Sarracenia). Nende püünislehed meenutavad elegantseid karikaid või joogisarvi ning võivad olla sõltuvalt liigist 10 sentimeetri kuni meetri kõrgused.
Kui kärbsepüüniste puhul kahtlustasid taimeteadlased kohe nende verejanulist iseloomu, siis sarratseeniaid peeti esialgu vaat et pühakuteks. Euroopast pärit jumalakartlikele esmaasukaile olid need taimed näide taevalikust ettehooldusest. Seedevedelikku püüniskannudes peeti veevaruks põuaperioodide tarbeks ning kaanekest kannu kohal, mis takistab vihmal „maomahlu“ lahjendada, katuseks pisimutukatele, kes võivad vihmaajal sinna varju ja puhkama pugeda.
Sarratseeniad kasutavad samasugust saagipüüdmistaktikat kui kanntaimed, kukkurlehikud ning õgikannud. Nad meelitavad saagi kohale värvikate püüniste ning nektariga, kuid nemad on oma strateegias veelgi kaugemale läinud. Lisaks suhkrule sisaldab päris mitme sarratseenialiigi nektar ka neurotoksiini, mis heauskse saagi uimastab ning seda lihtsamalt hukutavasse karikasügavusse kukutab.
Oma vormirohkuse ning püüniskannude värvikirevuse tõttu on sarrateeniatest saanud aednike seas üsna armastatud aiataimed ning entusiastid on püüdnud neid taimi isegi Euroopa loodusesse istutada. Asi, mida kindlasti teha ei tohiks.
Sööb ja ei söö ka
Tegelikult on veel terve rida taimi, kes kas kasutavad loomade söömisel abilisi või siis tapavad neid niisama, „tööõnnetuste“ käigus.
Esimesse valikusse kuulub näiteks Lõuna-Aafrika päritolu kaheliigiline põõsaperekond Roridula. Selle mõlemad liigid saavad putukad kenasti kätte, pruukides huulheinadele omast kleepimistaktikat, kuid kahjuks ei erita nad seedeensüüme ning nõnda jääks kogu hea toit kasutamata. Siinkohal tulevad appi tillukesed lutikalised perekonnast Pameridea, kes sibavad mööda kleepuvaid lehti ise neile takerdumata, söövad taime püütud saaki ning seejärel roojavad lehtedele. Roridula aga võtab eluks vajaliku lämmastiku väljaheidetest.
Teise valiku head näited on aga linnukleebikud (Pisonia) ning ananasside suurekasvulised sugulased puiad (Puya).
Andides kasvavaid hiiglaslikke puiasid süüdistatakse selles, et vabalt ringi uitavad lambad võivad oma villaga takerduda puia lehti ääristavatesse sissepoole suunduvatesse konksjatesse hammastesse. Lahti rabelda püüdes mässivad lambad end aga veelgi enam sisse ning seejärel surevad taime kõrval nälga ja kurnatusse – taimele jääb vaid mädanevast korjusest mulda imenduvate toitainete sisse ahmimise vaev. Kahjuks või õnneks puiade taolise tahtliku käitumise kohta aga tõendeid napib. Pole sugugi võimatu, et mõni juhmivõitu lammas on ka oma villakasukaga puia ogakonksudesse takerdunud ning sinna elu jätnud, kuid kindlasti ei saa seda taime poolt tahtlikuks tegevuseks lugeda.
Linnukleebikute puhul seevastu on aga tõestatud, et nad mässivadki tiivulised oma kleepuvatesse seemnetesse ning need võivad end lahti rabelda püüdes kurnatusse surra. Aastaid arvati, et see on hoolitseva emapuu viis varustada oma lapsukesi elu alguseks mädaneva lihapakikesega, tänapäevaks on see mõte aga ebatõepäraseks kuulutatud. Ollakse küll nõus, et puu tahtlikult oma seemned linnule selga kleebib, kuid taolise tegevuse eesmärk on ikkagi lootus, et linnud seemned emapuust kaugele eemale kannaks. Ülemäärase kandami all hukkunud linnud on aga tööõnnetus.
Avastamata saladused
Tegelikult ei tea siiani keegi, kui palju on maailmas loomtoidulisi taimi. Mõned liigid, näiteks aed-uniohakas (Dipsacus fullonum) püüvad loomi, kuid ei näi nende laipadega midagi peale hakkavat. Paljude, ka meie tavaliste taimede puhul, näiteks hiirekõrv (Capsella bursa-pastoris) kahtlustatakse üht-teist, aga kuni kindlad tõendid puuduvad, pole ühtki taime süüdi tunnistatud.
Viimase sellealase suurema uuringu tegi 1999 USA teadlane Spomer, kes uuris, kas näärmekarvadega kaetud taimede pinnal võiks olla mingit seede-ensümaatilist tegevust. Selgus, et on ning ühena taolistest taimedest tõsteti esile kartul… Kas kartul nüüd seepärast lihasööja on, aga kui saaksime ajamasinal mõned miljonid aastad edasi rännata, pole võimatu, et siis võiks juba põllust läbikõndimine eluohtlik olla või vähemalt kisuks kartulid püksid ribadeks…
Peaaegu nagu trifiidide päev.