ESIMESEST PILGUST OMA: On mõningaid linnu, kus viibides tekib imelik kodune tunne, et selles linnas võiks elada. Mitte nädalakese ja mitte kogu elu, aga aastakese-paar võiks seda linna koduks nimetada küll. Marek Reinaas laulab puhtas ukraina-eesti segakeeles kaunist Kiievist ja soovitab kindlasti kohale kanduda.
Sellistes linnades saad kohe aru, millisel moel toimib metroo, kus asub peatänav, millise nurga taga asub kohalik tatibaar ja kust saab takso. Sa mõistad ja tunnetad seda rütmi, mille järgi elanikud toimivad ja toimetavad. Juba esimestel päevadel hakkad kojameestele naeratama ja tänavanurgal kauplevale pirukamüüjale tere ütlema. Kõik tundub tuttav justkui tabaks sind lõputu dežavüü. Minu jaoks on üheks selliseks linnaks Kiiev.
Kiiev kui maagiline tort
Lapsepõlves vallutas Kiiev mu südame korraliku suhkrurünnakuga. Nimelt olid mu vanematel ukrainlastest tuttavad, kes korra aastas meie kodu uksest suure käraga sisse vajusid. Neil oli alati kaasas tordikarpide virn, mis ulatus üle minu pea – neid torte oli ligi kümme tükki.
Need olid kuulsad Kiievi tordid, mis nõukaajal oli umbes sama kõva valuuta nagu Vana Tallinn – tehtud sulaselgest beseest ja võilaadsest kreemist. Need küpsetised olid mingit maagilist radioaktiivset neoonset värvi ja oma vormilt meenutasid nad kahtlaselt ukraina proua soengut.
Ühesõnaga, kui väikesele jõnglasele marsib uksest sisse torditorn, mis on temast kõrgem, näeb välja nagu tuumakatastroof ja on võikalt magus, siis arusaadavalt on noor hing igavesti müüdud.
Nimi Kiiev käis mul pikka aega käsikäes jõhkra suhkrulaksuga.
Kiievi rahvusvaheline rekufest
Päris-Kiievi maitseid ja lõhnu sain aga esimest korda tunda mitukümmend aastat hiljem ja peab tunnistama, et beseega polnud sel mitte mingit pistmist. Kõik oli 2003. aastal hoopis värskem, mahlasem ja võib-olla hapum. Aga see-eest päris.
Ma tutvusin oma sõbra Maksim Lazebnikuga Gruusias miskil reklaamiüritusel, kus meil tuli tervelt nädal aega kannatada grusiinide ülevoolava külalislahkuse all. Eelkõige tähendas see pidevat pika laua taga istumist, liha ja hinkaalide keresse vohmimist ning nende allaloputamist relvitukstegevalt halva koduveiniga. Vahele muidugi kohalikku puskarit nimega tšatša, mis muudab isegi eestlase sõbralikuks. Selle piinamise käigus vennastusime Maksimiga, kes oli Ukraina reklaamiliidu isake ja üritas sel ajal käima tõmmata Kiievi rahvusvahelist reklaamifestivali.
Vahemärkuseks peab ütlema, et tol ajal üritas iga Ida-Euroopa riik oma pealinnas korraldada rahvusvahelist reklaamiüritust, sest see tundus kuidagi prestiižne ja kasulik. Eks enamik neist ole tänapäevaks hingusele läinud, aga Kiievi üritus õitseb siiamaani ja on meie piirkonna üks kõvemaid reklaamifestareid Sloveenia järel.
Maksim Lazebnik arvas, et ma võiksin tema Kiievi festivalile saata võistlema mõningaid meie reklaamiagentuuri töid, kuna talle tundus meie kompanii nimi – Zavod BBDO – väga kohane slaavi keeleruumis hääldamiseks. Mõeldud, tehtud – saatsimegi mõned oma tööd Kiievisse ja unustasime.
Võimas Kiiev
Endalegi üllatuseks võitsime ära disainikategooria peapreemia tööga, mille olime teinud Eesti Televisiooni teleteatrile. Muuseas, see oli üks esimesi rahvusvahelisi auhindu, mille Eesti reklaamibüroo võitis. Hiljem tuli neid muidugi juba suurtel kiirustel ja hulgi. Aga ots sai lahti tehtud. Kuna mul oli nädalake vaba aega ja hirmus kihk minna linna, mis magusa beseemaitse suhu tõi, siis ei mõelnudki ma kaua. Ostsin järgmiseks päevaks lennupileti, et tähtis auhind festivalilaval vastu võtta. Nii ma aastal 2003 esimest korda Kiievisse sattusin. Ja armusin sellesse linna konkreetselt ja põhjalikult.
Kiievi reklaamifestival toimub mai keskpaiku ja see on sealkandis konkurentsitult kõige ilusam aeg. Linn on väga roheline ja kuulus oma kastanialleede poolest, mis kulgevad sirgelt kilomeetrite viisi. Ukraina kastanid on nagu rämeda dopingukuuri üle elanud Tallinna puud – palju lopsakamad, kõrgemad ja uhkemad. Ning maikuus kukuvad need kastanid hüsteeriliselt õitsema. Kogu linn on alguses kaetud õitega, mis näevad välja nagu hiiglaslikud jõuluküünlad. Seejärel hakkavad õielehed ringi lendama, meenutades lumetuisku. Kõik see toimub mahedas päikesepaistes ja uimastava lõhnabuketi saatel. Kiiev kastanite õitsemise aegu on võimas vaatepilt.
Ehedad Kiievi peod
Festivalilaval ulatati mulle disaini peapreemia, milleks osutus sinise randiga taldrik, mille külge klammerdus metalne kala. Ma pean tunnistama, et see on üks veidramaid auhindu, mida reklaamifestarilt saada võib. Teadupärast Eestis saab kuldmune, Riias jagatakse haamreid, Cannes’is lõvisid ja Londonis pliiatseid. Koleda sinise randiga taldrik koos selle külge kleepunud sprotiga on konkurentsitult kõige kummalisem autasu, mida minu silmad näinud on. Ja võib-olla ka kõige vastupidavam, sest järgnevate päevade jooksul õnnestus mul seda mitu korda maha pillata, aga taldrik jäi alati truult terveks.
Pärast festivali lõppu jäi mul mitu päeva Kiievis ringi kondamiseks ja ma kasutasin neid rõõmuga. See on linn, kus justnimelt niisama aega surnuks lüüa on igati jumalale meelepärane tegevus.
Mäletan, et käisime koos Maksimiga piknikul keset jõge asuval saarel, mis tol ajal oli mahajäetud loodusega paik, kuhu kohalikud elanikud nädalavahetustel seltskondadega saabusid, lõkke üles tegid ja šašlõkki küpsetasid, nii et saare kohal hõljus uhke lihakärsatamise ving, kostis õllepudelite kolinat, kusagil plõnniti kitarri ja lasti nukrat laulujoru. Kusagil kakeldi turvaliselt. Ühesõnaga, ehe ukraina pidu. (Muuseas, praegu on sellel saarekesel kaubanduskeskus ja mõned kõrghooned.)
Ägeda kontseptsiooniga kohtadest
Mäletan, et jalutasin mööda Andrejevski spuski, kus endalegi üllatuseks avastasin Mihhail Bulgakovi majamuuseumi. Bulgakov on mulle alati meeldinud ja kuigi ma pole suurem asi muuseumihunt, otsustasin siiski kuulsa kirjaniku kodumaja üle vaadata. Ühes magamistoas vigurdati midagi peeglitega ja see jättis mulle miskipärast sügava mulje. Aga võib-olla jättis sügava mulje hoopis giidiks olnud trullakas proua, kellel kasvasid nina all tõelised husaarivuntsid.
Mäletan, et sõin borši pompuškadega (need on sellised ohtra küüslauguga maitsestatud kakukesed), musta leivaga soolapekki ja jõin kõrvale haljast gorilkat. Kogu selle protseduuri juurde nuusutasin varrukat ja ei mõistnud kuidagi, milleks seda varrukat nuusutama pidi. Aga borš ja pekk on leidnud minu südames ja maitsemeeles oma õiglase koha toitude pjedestaalil.
Mäletan, et käisime koos Maksimiga ööklubis, mis oli väga veidra kontseptsiooniga. Kui me klubisse sisse läksime, ulatati meile üllatuseks karbitäis popkorni, mille kasutegur jäi alguses saladuseks. Aga kui me saaliserva maha istusime, siis sai kõik selgeks. Nimelt tiirles keset saali suur ümmargune baarilett, mille taga istusid kenad preilid ja nautisid kokteile. Ümber selle karusselli said noormehed preilidele silma visata ja kui sulle mõni nendest piigadest meeldima hakkas, siis tohtis tema pihta popkorniga loopida. Ning kui sa preilile pihta said ja talle meele järele olid, siis ta tuli sinuga tantsima. Üsna kummaline looduslik valik, kui seda nii võib nimetada!
Kiievi dežavüü
Mäletan ka, et külalislahke Maksim ei tahtnud mind kuidagi Kiievist minema lasta ja ainuke põhjus, miks mul õnnestus tookord põgeneda, oli lubadus tulla järgmisel aastal tagasi festivali žüriisse. Mida ma ka rõõmuga tegin.
Mäletan, et tol järgmisel aastal õnnestus Eesti reklaamiagentuuril Kontuur võita telekategooria esikoht taas Eesti Televisioonile tehtud promofilmidega. Ja kuna kolleegid Kontuurist ei saanud Kiievisse tulla, siis läksin nende eest lavale auhinda vastu võtma.
Auhinnaks oli jälle sinise randiga taldrik juba tuttava metalse sprotiga.
Mäletan, et oli järjekordne dežavüü tunne.
Ja rohkem sellest õhtust midagi ei mäleta.
Vahel Kiievis juhtub nii.
Kiievi kuldsed kohad
Laisklemiseks ja kultuurivahtimiseks – mõlemaks on Ukraina pealinn justkui loodud. Ning küll üks teiseks üle oskab minna.
Kiiev asub Ukraina põhjaosas, võimsa Dnepri jõe kallastel, millest läände laiuvad lainjad künkad ja jäärakud ning mis ühendab linna lähedalasuva Musta merega. Rohkem kui 2,5 miljoni elanikuga Kiiev on Ukraina pealinn ja suurim asula. Air Balticu odavlennud maanduvad Borõspili rahvusvahelises lennujaamas, mis on kesklinnale üsna lähedal ja üks paljudest väravatest Kiievisse linnapuhkusele saabumiseks.
Reeglina tullakse Kiievisse tagasi – kes korra on käinud, tahab uuesti.
Kiievi asutamisaja üle on vaieldud palju. Pakutakse aastasadu enne meie ajaarvamist ning kogu järgnenud epohhi 9. sajandini. Enamasti räägime me siiski 5. sajandist. 13. sajandini oli Kiiev Kiievi-Venemaa pealinnaks – just seda linna, mitte näiteks Moskvat või mõnda teist võib õigusega pidada Vene riigi hälliks.
Kes Kiievist juba midagi teavad, on kindlasti kuulnud Petšerska Lavra kloostri koobaste mumifitseerunud munkadest. See klooster on kindlasti väärt mitte paari pilku, vaid paari tundi. Kiievi iidsus lööb siin täiega. Kaheosaline klooster koosneb maapealsest muuseumist ning uudishimulikele ja friikidele on mõeldud maa-alused (muidugi valgustatud) koopad.
Kiievi süda ning veresoonkonna kohtumispaik on Hreštšatõki tänav. Siin on toimunud oranžid revolutsioonid, aga nädalalõppudel lendavad kohale kõik kohalikud koos turistidega, et fluidum kätte saada. Hreštšatõk on tõeliselt vinge koht – koos tänavakunsti ning -etendustega. Teine väga ilus (ja mõnevõrra rahulikum) tänav jalutamiseks on Andrejevski uzviz.
Otse peatänavaga kõrvuti leidub pisemaid rahulikke tänavakesi, kus on mõnus jalutada ning niisama aega surnuks lüüa. Kiievis on säilinud ka nurgataguseid hoove ning pisikestes kõrtsides saab ägedalt aega veeta, seda enam, et tänane Ukraina on nende kurvastava majandusliku ja poliitilise situatsiooni tõttu häbematult odav.
Kindlasti väärib jalutuskäiku Kiievi vanim kirik Püha Sofia katedraal, mille lähedale jääb Bogdan Hmelnõtskõi ratsamonument. Lisaks maksab läbi põigata ka 19. sajandist pärit Kiievi kindlusest ning väisata linna sümbolit, Kiievi Kuldset väravat – siit pääses 11. sajandil linna, kunagi see hävitati, ent nüüd on jälle taastatud.
Tänases Kiievis leiab üles nii moodsa kui ka iidse poole, vaieldamatult on tegu muljetavaldavalt kena linnaga.
Ja kindlasti maksab läbi hüpata Bessaraabia turult, et osta õlle kõrvale üks korralik viil legendi väärivat pekki, mille ukrainlased oskavad nii sulavhõrguks ajada, et seda hammustab hääl meelel ükskõik millise dieedi küüsis vaevlev inimene.