TÄNAPÄEV KOHTAB KAUGET MINEVIKKU JUUDIKÜSIMUSES: Majandusajakirjanik Erik Arul sai aiaväravatest kõrini ja ta käis hoopis Iisraeli turismiministeeriumi kulul imestamas, mis asi on kibuts. Seal sai ta näha ja nuusutada mürri ning teada sedagi, et üks kibuts tegeleb nüüdsel ajal põllumajanduse kõrvalt ka äriluurega.
Juuda kõrbes, Surnumere lähedal, Masada kaljukindluse ja Qumrani koobaste vahel asuvas Ein Gedi kibutsis, mille botaanikaaeda olla National Geographic Society nimetanud 11. maailmaimeks, saab muu hulgas näha sedagi, mis asi on mürr, mida idamaa targad vastsündinud Jeesusele lisaks kullale ja viirukile kinkisid. Tuleb välja, et see on üpris pisike, kuid päris tugeva lõhnaga puu. Giid Zabu Levin, prillide ja pika halli habemega lühikest kasvu kuivetunud mees, kes elab kibutsis juba 1960-ndatest, murrab väikese oksakese, mille käsib kohe ära peita, et keegi ei näeks – mürripuu kallal käimine pidi olema rangelt keelatud. Järgmiseks päevaks on selle lõhn kahjuks haihtunud.
Kaabud ja oimulokid
Ein Gedis on ainus botaanikaaed maailmas, milles elutseb terve inimasundus. Kibutsist umbes kilomeetri jagu põhja poole jääb sama nime kandev rahvuspark – see hõlmab samanimelist oaasi, mis on Iisraelis suuruselt teine.
Milline võiks olla pilt, mis eestlase silme ette tuleb, kui ta püüab endale kibutsit ette kujutada? Kaabude ja oimulokkidega mehed valgete särkide välkudes maalappe harimas? Nii palju sa ikka juutidest tead, eks ole? Eee… tegelikult ajad sellisel juhul tõenäoliselt segamini kibutsi ja Põhja-Ameerika kristliku amišite usulahu, kes oimulokke ei kanna, valgeid särke ja kaabusid aga küll – kuigi viimasedki on vastupidiselt süvausklikele juutidele pigem heledad.
Kaabud ja oimulokid kuuluvad nimelt ultraortodokssete juutide rõivastusse, kibutsid on aga hoopis vasakpoolsete juutide leiutis, kes on arvatagi usu suhtes märksa leigemad. Hoolimata sotsialistlikust algupärast pole suur osa kibutseid siiski päris ateistlikud – kuigi on selliseidki –, vaid järgivad teatud määral juudi kombeid. Leidub ka ultraortodokssete juutide kibutseid, kuid neid on Iisraeli umbes 270 säärase asunduse seas vähe.
Esimene pinnatud tee kibutsite juurde
Osa kibutseid on piiranud oma liikmete arvu paarisajaga, et paremini säilitada usalduslikku sisekliimat, mõni aga võtab vastu nii palju, kui on teiste heakskiidu leidnud soovijaid. Suuremate kibutsite liikmeskond ulatub 1500 inimese kanti. Ein Gedis on praegu 500 elanikku, kellest üle kahesaja on kibutsi liikmed. Vastuvõtmiseks peab kandidaadi poolt hääletama kaks kolmandikku liikmetest.
Algselt igatahes ühendasid kibutsid endas sotsialismi ja sionismi ideid. Pealegi ei olnud 1909. aastal, mil loodi üheksa mehe ja kahe naise poolt esimene kibuts nimega Degania, tollases Palestiinas mõeldav üheperefarmi pidamine. Ühelt poolt ohustasid põlluharijaid vaenulikud beduiinid, teisalt ei olnud sugugi soodus kohalik kliima – Galilea oli soine, Juuda mäed kivised ja Negevi kõrb kuivavõitu. Levisid haigused nagu malaaria, tüüfus ja koolera. Lisaks polnud uusasukad enamasti ka just erilised põllumehed. Nii oligi kollektiivne majapidamine ainus võimalus maa täitmiseks juutidega, nagu sionismi idee ette nägi.
Ein Gedi kibuts asutati 1953. aastal sisuliselt kõrbesse – lähim küla oli mitme tunni tee kaugusel. Alles pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal jõudis kibutsini ka pinnatud tee. Millalgi sama kümnendi hakul hakkasid kibutsnikud sinna ka taimi istutama.
Ühissöökla tänaseni
Peaaegu kogu kibutsi territooriumi täidabki niisutussüsteemidest jaksu saav umbes kümne hektari suurune õitsev botaanikaaed, kus leidub tuhatkond taimeliiki kõikjalt maailmast, nii kõrbetest kui ka troopikast, kohalikest taimedest kuni mitmemeetrise ümbermõõduga ahvileivapuuni välja, mille vanuseks on Aafrikast pärit külalised pakkunud mitusada aastat. „Veel 1969. aastal oli siin kõrb,“ itsitab Zabu, nagu kõik asukad teda hüüavad. Kõrb pole praegugi kaugel: järsk üleminek leiab aset täpselt kibutsit piirava traataia taga.
Sotsialistlike kommete kohaselt oli kibutsites – ja ka Ein Gedis – aastakümneid enam-vähem kõik ühisomandis. Mehed-naised siiski mitte, küll aga lapsed, kes ööbisid üheskoos lastemajades ja külastasid oma vanemaid vaid mõni tund päevas. Ühiselt toimus ka söömine. Leebema korraga kibutsites ei olnud kõik söögikorrad siiski kohustuslikult kollektiivsed – hommikust ja/või õhtust võis ka oma pere keskis süüa. Leidus aga selliseidki, kus niisuguseid individualismi ilminguid ei talutud.
Ein Gedis on ühissöökla praeguseni olemas, kuid kohustuslikus korras seal keegi käima ei pea – ent päris paljud teevad seda vabatahtlikult. Suhteliselt kulunud olekuga saal meenutab meie omaaegseid koolisööklaid, kuid õnneks mitte toidu poolest.
Ühisvara küsimus
Sotsialismiga on asjad praeguseks paljudes kibutsites võrdlemisi kehvasti. Pärast majandusraskusi – huvi kibutsitega liitumise vastu kahanes mitmel põhjusel (muu hulgas hakkas Iisraeli riik maa-asunduste asemel linnaasundusi eelistama), noored lahkusid, võlakoorem kasvas – voogas 1990-ndatel üle kibutsimaastiku erastamislaine. Sellega seoses tekkis hulk vaidlusküsimusi, mis ilmselt tuttavad Eestigi erastamisprogrammi väljakujundajatele: kuidas jagada ühist vara? Kui kõigi vahel võrdselt, siis hakanuks protesteerima vanemad olijad. Kui hinnata kibutsi liikmete panust ühisvarasse, siis aga tekkinuks küsimus, kuidas seda täpselt teha. Paksu verd tekitas seegi, kui kibutsnikele hakati maksma eri tööde eest erinevat palka – enne olid kõik tasustatud võrdselt.
Praeguseks on kauges minevikus ajad, mil kibutsid toitusid sellest, mida ise kasvatasid. Ein Gedi ostab oma sööklas pakutava sisse, põldudel kasvav läheb aga müügiks. Möödanikku jäävad needki ajad, mil kibutsid vaid põllumajandusega tegelesid. Populaarne tegevusala on arvatagi turism, mille ka Ein Gedi on tõsisemalt ette võtnud. Kibutsile kuulub 120-kohaline hotell koos konverentsikeskuse, basseinide ja tenniseväljakutega ning spaa Surnumere kaldal. Peale selle pani kibuts paarkümmend aastat tagasi käima mineraalveetehase, mis praegu hoiab riigis 17-protsendilise turuosaga populaarsuselt kolmandat kohta.
Mõni kibuts on aga laienenud valdkondadesse, mis kunagiste tegevustega pealtnäha kuidagi ei seostu. Näiteks kibuts Sasa, millel on umbes 400 elanikku, kellest ligikaudu pooled on liikmed, omab lisaks viljapõldudele ja loomakarjale muu hulgas ka äriluureettevõtet SasaDa ning ligikaudu 1600 töötajaga firmat Plasan, mis tegeleb plastist soomuse valmistamisega sõjaväemasinatele.
Kui vahepeal oli Ein Gedilgi probleeme uute liikmete leidmisega ja noorte lahkumisega ning selle kümnendi hakul lähenes liikmete keskmine vanus 62 aastale, siis nüüdseks on see langenud alla 50. Ka noori nägusid liigub taimedest ümbritsetud kahekordsete elamute vahel päris palju ringi.
Ortodokssed ja mitte
Iisraeli juutidest elanikkond (kokku 6,3 miljonit ehk ligikaudu kolmveerand kogu rahvastikust) jaguneb laias laastus kolmeks (muidugi ei ole piirjooned nii selged ja kolme grupi sees on rida eri varjundeid).
Enam-vähem ilmalikud juudid käivad riides tavalisel moel ega pea piinliku täpsusega kinni näiteks koššertoidu reeglitest. Kuigi ka ilmalikud juudid väldivad sageli piima- ja lihatoodete koos tarbimist, rääkimata sealihast, mida Iisraelis polegi peaaegu kuskil saada (seda ei söö ju ka moslemid), ei lähe neile suure tõenäosusega korda näiteks see, kas nende joodav vein on valminud viinamarjadest, mis on kasvatatud kõigi reeglite järgi – kui palju maale puhkust tuleb anda ja nii edasi.
Religioossed sionistid tunneb ära värvilise, tavaliselt sinivalge kootud kipa järgi. Mingil määral saab nende religioossust mõõta kipa läbimõõduga – mida laiem see on, seda tõsiusklikum kandja.
Kolmanda, kõige silmatorkavama rühma, kelle osakaal rahvastikust läheneb viiendikule, moodustavad ultraortodokssed juudid, oimulokkide ja kaabudega, mille all on mustad kipad. Neist omakorda umbes pooled ei käi isegi tööl – mehed tegelevad ainult toora ja talmudi uurimisega ning naised pere kasvatamisega (arvestades nende suuri peresid, ei saa ka teised juudid täpselt aru, millest nad õigupoolest elatuvad). Ultraortodokssed juudid said Iisraeli loomisel ka erandi sõjaväeteenistusest. Tollal oli neid mõnisada, kuid nende arvu kiire kasvuga on kerkinud ka nõuded erandi kaotamiseks.