VÄIKESED DETAILID ILMESTAVAD PILTI: Jaak Juske kirjutas raamatu Tallinna vanalinna detailidest ning teeb ringkäigu mööda põnevaid esialgu ehk märkamatuid vidinaid ka KesKusi lugejatele. Jaak Juske just ilmunud ajalooraamat „Tallinna vanalinna 50 põnevat detaili“, paneb vanu maju ja tänavasillutist vaatama täiesti uue pilguga.
Tihti jalutame Tallinnas vanalinnas kas tööasjus, rutates mõnda muuseumi või söögikohta, osalema kontserdil või ekskursioonil või lihtsalt iidseid maju ja tänavaid vaadates. Kuid isegi siis, kui oled mõnes vanalinna paigas käinud juba kümneid kordi, on seal alati midagi uut avastada. Kokku on ju kaitsealuses vanas linnasüdames üle 1500 ehitise.
Keskaegse tänavajoone tähistus
Harju tänava ümbruses on tänavasillutises kummalised hallid jooned. Otse loomulikult on neil rääkida oma lugu linna karmist ajaloost.
Tallinn on oma pikas ajaloos elanud üle mitmeid laastavaid tulekahjusid. Viimane õuduste öö oli 1944. aasta 9. ja 10. märtsil, mil Nõukogude lennuväe kahes rünnakulaines põlesid lagedaks mitmed südalinna piirkonnad ning hukkus ligi 800 inimest. Vanalinna hoonestusest põles kümnendik, ja praegu võib öelda, et õnneks, sest oleks võinud minna tunduvalt hullemini.
Enim sai vanalinnas purustusi Harju tänav ja selle lähiümbrus. Pärast sõda taastati sealkandis vaid paar maja, ülejäänud, tihti taastamiskõlblikud varemed lammutati ja muudeti pargialaks või kerkis nende asemele uus kaasaegne hoonestus. Rikuti ka keskajast pärit tänavajoon, tänavad tõmmati laiemaks, kohati enam kui kaks korda. Nii rikuti ajalooline kitsas hämar linnamiljöö.
Pärast sõda on korduvalt tehtud Harju tänava taashoonestamise plaane, kuid alati on need jäänud vaid paberile. Nõukogude aja lõpus kaevati välja hävinud hoonete säilinud keldrimüürid, kaugemale aga ei jõutud. Müürid jäid kuni uue sajandi alguseni avatuks. Siis ostis linn eraomanikelt enamiku sealseid kinnistuid ning rajas asemele haljasala. Nii on märtsipommitamise sügav arm vanalinna kehandis tänaseni alles.
Harju tänavas ja selle lähiümbruses, tähistavad aga halli kivi jooned tänavasillutises 1944. aasta märtsipommitamises hävinud keskaegset tänavajoont ja kinnistute piire. Nii on hästi näha, et Müürivahe ja Kullassepa tänav olid algselt enam kui poole kitsamad. Aga ka Harju ja Niguliste tänavat on tõmmatud pärast sõda oluliselt laiemaks. 1955. aastal avatud Sõpruse kino ees ei olnud varem avarat väljakut, vaid seegi ala oli enne märtsipommitamise hävingut hoonestatud. Stalinistlikus stiilis Sõpruse kino ja selle kõrval, aadressil Vana-Posti 11 asuva tänase hotelli, endise Nõukogude mereväe hoone fassaadidel tasub uurida ka rikkalikku dekoori.
Praegu linnavalitsus Harju tänava hävinud kinnistute taashoonestamist ei toeta. Virtuaalreaalsuses saavad huvilised aga jalutada 1939. ja 1944. aasta Harju tänaval.
Suure kaagi asupaik
Raekoja fassaadi keskosas ripuvad inimese kõrgusel imelikud raudketid, raeplatsi keskel on aga sillutises vana kivist veskiratas. Need tuletavad meelde vastavalt Tallinna väikese ja suure kaagi loo.
Raekoja platsil asunud vae- ehk kaalukoja renessanss-stiilis hoone nurga juures kõrgel paekivist alusel seisnud linna suurt häbiposti, kutsusid tallinlased vana alamsaksakeelse sõnaga kaak.
Linnaarhiivi andmetel on Tallinna kaaki esmakordselt mainitud 1337. aastal. 99 aastat hiljem paigaldasid puusepad kaagile uue kaelaraua ning lukkude ja rõngastega samba. 1660. aastate keskel tellis raad aga puunikerdajalt Eletr Thielelt paari meetri kõrguse ühes käes piitsa hoidva mehe kuju (selle pea asub täna linnamuuseumis), mis paigutati samba tippu.
Kaagis viidi avalikult täide kohtuotsusega määratud ihunuhtlust. Varasemal ajal järgnes sellele häbimärgistamine või kõrva äralõikamine. Nii juhtus näiteks 1465. aasta 25 aprillil töömees Mathias Sussy’ga, kes oli Roosikrantsi tänava kandis asunud Barbara kalmistu kuurist tööriistu varastanud. Järgnes karistatu linnast väljasaatmine koos karmi ähvardusega tagasipöördumisel veelgi karmimalt karistatud saada. Kergemal juhul võidi süüalune ka päevaks või enamaks häbiposti seisma panna.
Toonasel turuplatsil toimusid harva ka hukkamised, seda aga alati ainult auväärsemal moel ehk mõõgaga pea maha raiumise teel.
- detsembril 1815 andis Eestimaa kuberner käsu viia kaak, mida korralduses kohtukohaks nimetatakse, Suurelt turult (Raekoja platsilt) Vene turule (nüüdsele Viru ringile). Raad täitis korralduse ilmselt järgmise aasta aprillis. 1849/1850 ehitati sinna aga kahekorruseline koolihoone (Mere puiestee 2), peksukoht jäi selle taha umbtänavale ning eksisteeris veel vähemalt 1872. aastani.
Väike kaak pandi aga raehoonele 1708. aastal. Kurjategija pidi seal seisma raudus, kõht vastu seina.
Raekoja platsi sillutises on ümara kiviplaadiga tähistatud veel keskaegse raekaevu ning 1944. aasta märtsis põlenud ja kohe pärast sõda lammutatud kaalukoja asukoht. Vaekoja tähistus on aga halvasti leitav ja mitte väga täpne. Olen teinud linnavalitsusele ettepaneku, et kui asutakse uuendama Raekoja platsi sillutist, tuleks ka vaekoja alusmüüride asukoht tähistada eristuva halli kiviga. Ja linn on seda ettepanekut toetanud.
Kaitsvad tekstid majadel
Keerates raeplatsil Vanaturu kaela, leiame kahelt hoonelt majarahvast kaitsvad kristlikud pildid ja tekstid.
Raekoja plats 18, Hopneri maja fassaadil, asub 1596. aastast pärit pühakute galerii. Seal on maalid apostlitest Peetrusest ja Paulusest, samuti neljast evangelistist. Täna siseruumides hoiul olevate originaalide autor võib olla meister Arent Passer või mõni tema õpilastest. Koopiatena on galerii tänagi maja fassaadil ilusasti kõigile vaatamiseks. Sama saatusega on ka pühakupiltide all asuv Kristuse täisfiguurne raidreljeef, mis ehtis enne 19. sajandi ümberehitust hoone keskaegset kolmnurkviilu.
Hopneri maja kompleksi kuuluva Vanaturu kael 3 hoone fassaadil on aga uhke teravkaarse gooti portaali kohal tahvel, kus kirjas tähed IHS. See on Jeesus Kristuse sümbol või monogramm, mis on tuletatud kreeka tähtedest ΙΗΣ ehk ΙΗ (ΣΟΥ) Σ. Teine aktsepteeritud tõlgendus on, et see on lühend fraasist „Iesus Hominum Salvator“, mis on tõlgitud kui „Jeesus inimeste päästja“. Monogrammi all on peenemas kirjas saksakeelne tekst: „Jumal on mu ainus trööst“ ja lisaks veel raehärrast majaomaniku nimi Peter Müller. Muide, samasugune Jeesuse sümbol on säilinud ka Suur-Karja 8 maja fassaadil.
Vanaturu 3 maja ees on veel 1980. aastatel taastatud etik, mille raidkividel toonase matkamaja sümbolid. Samuti on see üks väheseid maju vanalinnas, kus on alles omal ajal laialt levinud maja fassaadist eenduvad poekesed esimese korruse tasapinnal.
Hopneri maja vastas asuva Vanaturu kael 10 hoone fassaadil on tahvel, kus ehitusaastana kirjas 1657, kuid selle all olev renoveerimise aasta pole paraku enam hästi loetav. Esimese ja teise korruse akende vahel kulgeb aga tekstiriba aimatavate tähtedega, mida on raske lugeda, sest tegemist on alamsaksakeelse gooti kirjastiilis tekstiga.
Igal juhul on seal kirjas piiblist 119. Taaveti laulust salmid 35, 50 ja 57: „Lase mind käia sinu käskude jalgrajal, sest see meeldib mulle. See on mulle troostiks mu viletsuses, et su ütlus mind elustab. Jehoova on mu osa; ma olen ütelnud, et ma pean sinu sõnu.“
Hobusetõke
Laia ja Suur-Kloostri tänava ristis on mõlemal nurgamajal inimese kõrgusel kõvasti müüri sisse kinnitatud raudketid, omaaegsed hobusetõkked.
Hobustega on vanalinna tänaval liigutud juba kaugel keskajal. Et ratsanikud öörahu ei rikuks, pandi mitmel pool üle tänava ketid.
Tallinna raad hoolitses öörahu eest väga rangelt. Sisuliselt võib öelda, et kehtis öine liikumiskeeld. Kell 22 sulgesid raesõdurid kõik linnaväravad, sealhulgas Toompea ja all-linna vahel, tõstsid sillad üles ja lasid võred alla. Sisse ei saanud enam enne hommikut.
Sellist asja, et keegi oleks öösel mööda tänavaid ringi kooserdanud, ei olnud. Veel vähem tohtis hilisõhtul ja öösel linnas liikuda hobuvankritega. Kabjad ja raudrattad tekitasid ju jubedat kolinat. Seepärast ei suletud õhtul mitte ainult linnaväravaid, vaid tõmmati ka risti üle tänavate ketid või köied, et keegi ei saaks liikuda.
Hobuste ajastule kuulutas aga lähenevat lõppu esimese auto jõudmine Tallinna 1896. aastal. Omaaegsete hobutaksode ehk voorimeeste arv hakkas vaikselt langema. Neist viimane vedas linnarahvast aga veel üle poole sajandi hiljem, Stalini aja lõpus.
Tallinna viimase voorimehe tiitel kuulub Ralf Ferdinand Grabbile, kes oli sündinud Tallinnas aasta pärast siinkandi esimest autot, 18. novembril 1897 pere esimese lapsena. Oma viimase sõidu voorimehe ametis tegi ta 54-aastasena.
Raha eest inimesi linna vahel vedavate voorimeeste arvu vähenemisele aitas esmajoones kaasa ühiskasutuses mootorsõidukite areng. Esimene takso hakkas Tallinnas sõitma 1906. aastal, see oli Ford. 1922. aastal hakkas aga tööle pealinna esimene bussiliin.
Nõukogude aja alguses 1944. aasta septembris oli Tallinnas veel 70 voorimeest, kellest mõned olid ka naised. Seejärel vähenes nende arv aga väga kiiresti. Süüdi olid selles muidugi autod, aga ka nõukogude võimude sotsiaalselt selekteeriv maksupoliitika. Käsitöölised, loomapidajad, korterite väljaüürijad ja linnade voorimehed olid väga kõrgelt maksustatud.
- aasta kevadeks jõudis järg Ralf Grabbi kätte. Maksuvõlad olid üle pea kasvanud ning Tallinna Mererajooni rahandusosakond keeldus maksutähtpäeva edasi lükkamisest. Voorimeeste aeg Tallinnas oli lõppenud.
Tulles aga tagasi kõnealuse tänavanurga juurde, soovitan tähelepanu pöörata Lai 13 maja fassaadile, mille kapitaalremondi käigus tulid hiljuti krohvi alt välja uhked suured raidraamistusega gooti aknad.
„Mahtra sõja“ sünnipaik Saunataguse torni juures
Jalutame edasi mööda Väike-Kloostri tänavat, kuhu jääb Gustav Adolfi Gümnaasiumi muuseum. Jõudes Nunne tänavasse, tasub pöörata tähelepanu majale numbriga 7. Hoone seinal on mälestustahvel, mis tuletab meelde olulise sündmuse Eesti kirjandusloos. Üldjuhul avatud väravaga sisehoovist leiab aga põnevaid ehitisi Tallinna minevikust.
Mälestustahvel annab teada, et seal asunud Balti hotellis kirjutas Eduard Vilde möödunud sajandi alguses oma kuulsaks saanud romaani „Mahtra sõda“. 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisi käsitlevate ajalooliste romaanide triloogia esimene osa ilmus aastal 1902. Triloogia teine osa oli „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903) ning kolmas osa „Prohvet Maltsvet“ (1905–1908).
Romaan kõneleb vana kalendri järgi 2. juunil 1858 Juuru kihelkonnas Mahtra mõisas aset leidnud talurahva ülestõusust, mis on ajalukku läinud Mahtra sõjana.
Romaani kirjutamisele eelnes ulatuslik uurimistöö – Vilde töötas läbi ajalooteoseid ja arhiiviallikaid. Lisaks kasutas ta Hans Tertsiuse mälestuste käsikirja ning Juurus kirja pandud inimeste meenutusi. Romaan ilmus esmalt Teatajas joonealuse järjejutuna peaaegu viie kuu vältel 1902. aastal, kirjutatuna põhiliselt öötundidel, sest päeval oli Vilde toimetusetööga hõivatud. „Käsikirja lähema, õhtul ilmuva lehenumbri jaoks viis trükikoja käskjalg hommikul vara minult ära, viimased read olid sagedasti veel märjad,“ on ta meenutanud.
Nunne 7 hoovi astudes on aga näha vastu Toompea nõlva kulgev keskaegne linnamüür koos osaliselt säilinud Saunataguse torniga, mille müürist jääb osa tänapäeval Nunne 9 maja sisse.
Tallinna saunadest räägivad ürikud alates 14. sajandist, kuigi neid asutusi tegutses linnas juba sajand varem. 1310. aastal mainitakse sauna Toompea all Nunne tänava juures (praegune aadress Nunne 4), mida on kutsutud Väikeseks saunaks või Stockeri saunaks. Saun tegutses seal paar sajandit, viimane teade selle asutuse kohta pärineb aastast 1604. See või mõni teine naabruses asunud saun on siis ka Saunatagusele tornile tema toreda nime andnud.
Keskaegsed saunad kuulusid linnale, kes neid saunapidajale välja rentis. Lisaks avalikele saunadele, kus teenuste eest tuli tasuda, oli oma saun peaaegu iga eramaja, kloostri ja hospidali juures. Tallinna saunade embleemiks oli vahukauss, mille kohal saunaviht ja kibu. Saunamees täitis ka habemeajaja ja kirurgi ülesandeid.
Saunades käidi nii söömas-joomas kui äriasju ajamas ning armsamaga kohtamas. Pesuruumis olid mehed ja naised häbenemata koos. Nii võib keskaegseilt piltidelt näha, kuidas üle puust vanni on asetatud lai laud söögi- ja joogikraamiga, samas vannis istuvad kõrvuti isand ja daam ning lasevad toidul hea maitsta. Ainult vaimulikel ei olnud lubatud avalikke saunu külastada.
