ELULINE OSALUSVAATLUS: Ükspäev veeres festivali IFF (Imelike Filmide Festival) vaimne isa ja organisaator Harly Kirspuu Nõmmele Von Glehni Teatrisse Rednar Annuse manu, kes seal improteatri nimelise objektiga toimetab. Ka Eestis keeb elu, kus inimesed toimetavad vaikselt päris oma asjadega. Nii et asjassepühendumatust võib saada asjassepühendatu.
Kui nüüd päris aus olla, siis improteater mulle päris kosmoseteadus ei ole – mõned aastad tagasi sai natuke nalja tegemas käidud küll. Tõsi ta on – ega seal mingit suuremat ja pikemat tutvustamist improteatri teooriaga ei toimunud, lihtsalt käisime koos, pigem enda lõbuks. Mingi kunstilise juhi taoline moodustis oli meil väidetavalt ka, aga seda isikut pole mina veel oma silmaga näinud.
*
Improteatris pole vaja niivõrd näitlemisoskust akadeemilises mõttes kui mingisugusel tasemel mängulisust, oskust enda ümber toimuvat oma tegevuse kaudu teisiti mõtestada.
Trupijuht Rednar Annus tõi kohe alguses välja, et improteatrinduse Ameerika ja Euroopa koolkonnad on veidi erinevad. Ameerika koolkonnas on teha midagigi – mingi tegevus toimub ja mingid kodanikud midagi seal laval võimlevad. Euroopas üritatakse asjade käigus välja nuputada mingi lugu, mida rääkima hakatakse. Siiski puudub lavastaja kontseptsioon – keegi, kes ütleb näitlejale, et nüüd mine paremalt vasakule ja võta raamat kätte – pildilt täielikult: sina ise ja su lavapartnerid mõtlete ise käigupealt välja tegelased ja tegevuse.
*
Tulin kohale ja alustamiseks võtsime ringi. Kuigi olen ise improasjandust natuke katsuda saanud, oli see küsimärk, mis mul esimesed mõned minutid pea kohal hõljus, ilmselt Mustamäele paista. Mingil määral siiski uus erakond.
Aeg soojenduseks. See ei tähenda siinkohal kõike seda, mis „soojendusele“ mõeldes võiks inimesele klassikalises mõttes pähe tulla. Soojenduse eesmärk on saada inimesed käima, improviseerima – toimima ja rääkima nii, et sul on sekund aega, aga kas sa käitud ühte- või teistmoodi, on juba puhtalt sinu enda teha. Selles olukorras oli see midagi edasiarendatud ringmängu taolist, kus „JAA!“ hüüatused lähevad ringimööda edasi, kuni keegi ütleb „EI!“, mispeale jaa-hüüatused liiguvad samamoodi mööda ringi tagasi kuni järgmise ei-sõnani.
Alguses tuleb vahel küll mõte, et mis tolategemine see veel olgu. Aga siis hakkad tundma, kuidas mõtted lähevad uutele rööbastele.
*
Ühel hetkel lisandub erinevaid ringi-segavaid koreograafilisi lahendusi, mida peab pidevalt tähele panema. Paned tähele küll. Harjud ära ka. Tagatipuks lähed asja sisse, sest kogu tähelepanu on selle peal, mida su lavakaaslased parajasti teevad või tegemata jätavad. Mängulisus on vaja kätte saada, et sa saaks olla samal ajal nii sina ise kui ka näiteks puu või hõbesõrmus või Hardi Volmer.
Jällegi, mitte keegi ei ütle sulle, mida või keda sa kehastama pead. Kõik oleme jätkuvalt ringis, näitlejad käivad ees, alguses nelja, hiljem viiekesi, ütlevad, keda või mida nad kehastavad, ja oleks lihtsalt äärmiselt soovituslik, kui see olukord, mis sellest kõigest sünnib, sul kõigi inimeste ette tulles mingil määral loogiline oleks.
*
Mina suutsin olla nii õhus hõljuv arusaamatuse vaim; isik, kes varastab ainult erakorraliselt suuri kuldkette; kui ka pakiraam. Ühel hetkel pakkisin ennast kaasnäitleja ette kükakile maha nagu liigendnuga ja ütlesin, et ma olen politseiniku väike palk – selle peale purjetas mulle kohe kõrvale Rednar, kes tutvustas ennast inspektor Kukekesena. Ajaloolistel põhjustel kutsus see esile üleüldise naerupahvaku (siinkohal tuleb eraldi ära mainida, et Jaan Zorroks või Timuriks keegi näitlejatest vähemasti sellel õhtul ei kehastunud).
*
Kuna mingit päevakava harjutuste ja läbimängimiste osas polnud, toimus harjutamine erinevate nurkade alt ja oluliselt vähema ülevalt alla loogikaga, kui tavateatris on harjutud.
Põhiline asi, mis juhtus, oli lavapaaride läbimängimine. Partneriga peab käigupealt lühisüžee välja mõtlema – sealjuures on eraldi raund veel valesti tõlgendatavate tegevuste jaoks ehk siis seesama improvisatsioon nagu sõnaraamatus kirjas. Kui sina alustad tegevusega, aga sina ei ole see, kes annab loole raamistiku – st kes sa oled või mis sa teed –, vaid selle annab teine inimene, kes ei ole sinu külge naelutatud, vaid mitu korda muutub, siis nii saab oskuse asjaga ühest küljest kaasa minna (mis mõttes keskmine tuim eestlane annab vabatahtlikult igasuguse kontrolli toimuva üle ära?) ja teisest küljest anda loole piisavalt palju juurde, et täielikust kontrollist saab käigupealt koostöö.
Üks ühele esinemine, kus sul on suvaline lavapartner, ja sa pead paari lausega selgeks tegema, kes on laval ja mida nad teevad, oli vahest see kõige keerulisem osa. Eelmine kord, kui sai impros käidud, sellist asja ette ei tulnud. Mis samas tähendab seda, et vähemalt kellelgi meist ikka mõni idee leidus, kuidas lugu edasi viia – tõsi küll, ega ma täpselt seda tea, kui palju meist keegi teadis, mida ja kuidas tegema peaks või teha võiks, sest kunstiline juht eksisteeris ainult teoreetiliselt.
*
Mina astun viimasena ette. Vaatan, kuidas teised paarid oma gastrolli ära teevad. Mina peaks meie paari etteastet alustama. Ja mu peas leiduvate ideede arv on miinus seitse. No vägisi ka midagi ei tule. Siis kolksatab pähe üks hiljuti kuuldud lugu ühelt isikult, kes siinkohal jääb anonüümseks, ja kes ükskord suutis punkkontserdil esineda ning pääseda mahalöömisest, kuna tema bändi sett koosnes ainult viiest loost.
Marsin siis tõsisel näol keskpõrandale ja küsin nõudval häälel: „Kes viskas munaga?! Ma lähen siit lavalt kohe minema, kui ma ei saa teada, kes mind munaga viskas!“
Lavapartner – vanemas eas naisterahvas – vaatab mulle otsa nagu elusuurune küsimärk. Siiski selgub sündmuste käigus, et ta kehastab lavatehnikut. Kui lavapartnerile tuletatakse meelde, et ta peab ka defineerima, kes mina selline olen, siis järgneb hetk vaikust ja siis ettevaatlik „…mingisugune… staar?“
Sellega jäädakse rahule. Ma ei tea, kui rahule jääb anonüümseks jääv inspiratsiooniallikas tiitliga „mingisugune staar“ koos küsimärgiga, aga vähemasti mina isiklikult põhimõtteliselt ei kurdaks.
*
Peale sellist harjutust hakkad vaikselt aru saama, mis kontingenti sa sattunud oled. Inimesi on seal tõesti igasuguseid ja igas vanuses, aga ühel hetkel lööb pildi selgeks, kes käib seal sellepärast, et oleks kuskil käia, kes on seal juba aastaid käinud, kes ei saa täpselt aru – või ei ole endas kindel – mida ja kuidas ta täpselt tegema peab, ja kes ongi loomuomaselt mõeldud lava peale ja esinema.
Hilisemad ringid toimusid põhimõtteliselt sama loogika alusel, aga väikeste variatsioonidega. Selles ringis tuli ette kõike lehmalüpsmisest sambatantsimiseni.
Mõne aja pärast saad aru, et ilma nende soojendusharjutusteta oleks kõik tuimalt oma koorikusse edasi jäänud ja tulemus poleks olnud suurem asi. Seltskond on kõike muud kui homogeenne, ja kuna inimesi on tulnud kokku mitmest eri trupist, siis jääb lahtiseks, kui palju oli neil eelnevat koostöötamise kogemust. Minul ei olnud üldse ja mina sain hakkama. Jõudsin nii liivakooke teha kui ka imestada, et Lennart Meri on surnuist üles tõusnud.
*
Ja kõige lõpuks teatrikunsti klassika. Keegi näitlejatest annab tema eest esinevale lavapaarile kätte süžee, mida esitada. Suvalisel hetkel toimub rollide vahetus ja veel suvalisemal hetkel lülitub tegevusse B-võistkond, kes enne on seisnud lavapaari taga. Mina leidsin ennast äkki lavapartnerile maha kupeldamas šokolaadiga kaetud keedetud porgandeid (lugupeetud kokandushuvilised – kui te suudate rõvedamat asja välja mõelda, siis palju õnne!) ja sefiiri, mis koosneb kassipiimast „ainult 10% ulatuses“ (lugupeetud kokandushuvilised – ignoreerige eelmist märkust, sest rõvedam asi on juba leitud).
Lahku läksime kingitusi jagades. Juba tuttavaks saanud improstiilis olid kingitused nähtamatud, ja kingituse saaja koos kingituse jagajaga pidid käigupealt selgeks tegema, mis kingitusega tegu. Šokolaadiga kaetud keeduporgandid jäid seekord õnneks jagamata, aga kassipoegi ja muud sarnast saadeti kaasa rohkem kui üks.
Võib-olla, et olen vanast ajast mingil määral improasjandusega harjunud, aga see oli kogemus, mida võiks täitsa korrata.
Improteater ehk improvisatsiooniline teater
Juba sõna otsesest tähendusest lähtudes (lad improvidus – ettevalmistamata, ettevaatamatu) on tegemist ettevalmistamata teatritegemisega ehk etenduse loomisega n-ö käigu pealt, esinemise käigus. Improviseerimist on ka tavateatris, aga see jääb enamasti proovisaali seinte vahele – pärast hulka proove tulemus fikseeritakse ja edaspidi korratakse etendustel aina ühte ja sama lahendust. Lisaks etenduste andmisele on improteater aga ka tõhus enesearendamise viis mittenäitlejaile või neile, kes siiski soovivad end aeg-ajalt esinemissituatsioonis proovile panna.
Lääne kultuuriruumis XX sajandi lõpul plahvatuslikult levinud uus teatri mõistmise ja tegemise viis pakub rõõmu ja elevust kõikjal üle maailma. Treeningmeetod on igaühele jõukohane ja katseid ei ole, sest niikuinii improviseerib meist igaüks iga päev. Peamiselt väikestes saalides ja klubides tehtavad teatrietteasted koguvad ohtralt populaarsust, sest mängides siin ja praegu ning omadele enda ümber, jäävad etteasted äratuntavaks ning vaatajaid puudutavaks. Impros võisteldakse (Comedysportz) ja tehakse teleformaate („Whose Line Is It Anyway?“).
Eestis alustas kaasaegse omakeelse improteatriga 2009. aastal Eesti Improteatri trupp. Improviseerimist avalikel üritustel või mistahes rahvakogunemistel ei saa aga loomulikult sallida ükski autoritaarsusesse kalduv ja jõuga oma võimu kehtestav režiim. Hiinas ja isegi Venemaal on improtrupid pigem erandiks.
Rednar Annus:
Sündinud ja kasvanud olen Tallinnas inseneri ja lasteaiakasvataja pojana (nagu üks kursaõde lavakas narris, et „vaeste, aga ausate vanemate laps“). Kusagil 8. klassis vahetasin maadlustrennis käimise näiteringi vastu, kus tähelepanu ja edu tuli palju hõlpsamalt ja erilise pingutuseta. Samas, õppeedukus langes keskpäraseks ja tihti võis mind pubekaeas kohata seismas „Moskva“ ees, juuksed turris peas. Jäädavaks ajaks loodud murdumatu Nõukogude Liit läks aga mu nolgipõlves toredasti pankrotti, kinnitades siiani püsivat usku, et küll tõde tõuseb, vale vaob. Vedas tookord mitte ainult mul, aga meil kõigil ja 1992 olin juba diplomeeritud verinoor Vanalinnastuudio näitleja taastatud Eesti Vabariigis.
Pärast ligi 10 aastat kestnud teatrirutiini, kuhu mahtus kümneid rolle ja tuhatkond etendust, esimesed enda lavastused, raadio- ja teletöid, sain ühel hetkel sotti, et nüüd tuleb kasvõi konkurentsis püsimise nimel ennast täiendada. Helsinki Teatterikorkeakoulu võttis mind kolmekümne seitsmesena teatriõppe magistrantuuri vastu. Täiskohaga teatriõpsiks pole ma seni kuhugi kandideerinud, aga Helsingi teatrikooli ajal läbi tehtud improteatri kursus viis mind esiti edasi Chicagosse festivali vaatama, siis Viini oma õpilasrühmaga impro EMil võistlema kuni esimese Eesti Improteatri trupi loomiseni 2009. Kui Margus Prangel Nõmmel Von Glehni Teatrit hakkas tegema, kutsus ta mindki endale appi ja nüüd käib siin eri truppidena koos ligi 60 inimest impro-, foorum- ja tavateatri stuudiotes. Ka on mul juba tõlgitud ühe improteatrile alusepanija Keith Johnstone’i raamat „Improvisatsioon ja teater“, mis ootab väljaandmiseks järjekordset imet – riigi toetust.
Von Glehnis koguneb neljapäeviti improteatri hobirühm „Neljapäevane annus“, kuhu sel sügisel on veel mõned vabad kohad.
