HEA VASAKSIRGEGA PROUA: Ei möödu poolt nädalatki, kui Narva linnapea Katri Raik telekas, raadios või ajalehes ei viibiks. See tuleneb tema ametikohast ja küllaltki segase flow’ga Narva linnast. Nad seal ei taha mitte milleski kokku leppida ning siis tuleb Katri ja karjub, kuni asjad taas mõneks päevaks rahunevad. Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas kutsusid Katri Kuku klubisse veiniklaasi taha mängima ja jutupalli veeretama.
Kõik, kes ostsid nüüd või kunagi varem ära kuvandi, et Katri Raik ongi Narva tank, peaksid ümber mõtlema. Ei ole. Kui ei usu, siis lugege läbi see viisakas, pehme, intelligentne ning inimsõbralik sõnapilt, mis Katriga Kuku klubis kirja sai pandud ja mis alljärgnevalt muutmata kujul teie ees avaneb.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Katri, sina oled ju algupärandilt läbi ja lõhki tartlane, Tartus sündinud, õppinud. Nüüd toimetad sa juba peaaegu 25 aastat Ida-Virumaal, Narvas. Aga sel ajal kui sina Tartus sündisid, siis enamik Narva elanikke ilmselt ei teadnudki, et Tartu olemas on.
Katri Raik (K.R): Aasta oli 1967 ja selle aja kohta kirjutatakse, et nädalavahetusel oli Narva Leningradi eeslinn, kus käidi ostmas piima, koort ja juustu. Selge, et sel ajal vaatasid inimesed ida, mitte lääne poole. Samas oli see aeg, kus eesti koolis oli 400 õpilast, praegu on 150 õpilast. Ja eestlaste osakaal, kes rääkisid eesti keelt emakeelena, oli 7–9 protsenti. Praegu on paar protsenti. Seega: nii ja naa!
J-K.R: Aga räägime veel korra Tartust. Kui me üldse pajatame Tartust, siis tahame kohe hakata märssi lohistama, vilespilli mängima, panna selga kudum ja minna kallistama Tõnis Lukast ning Mart Kivastikku. Hando Runnelit võiks ka suudelda.
K.R: (Muigab irooniliselt) Mis sellesse kudumisse puutub, siis kudum kadus tõesti mu garderoobist aastal 1999, kui läksin Narva. Sest Narvas oli kudum tol ajal täiesti tundmatu riietusese. Seal pidi olema must seelik, must pluus ja alates augustikuust ka mustad sukad, sest nii nägi kord ette. (Naerab) Ja ma olen kindel, et olin ainuke, kes esimesel suvel Narva Kolledžis paljasääri tööl käis. Ja veel lahtiste kingadega – ka see ei olnud toona ette nähtud.
Marek Reinaas (M.R): Kes siis tol ajal linnapea oli, et nägi sellised riietumisstiilid ette?
K.R: (Teeb väikese pausi) 23 aastat tagasi oli linnas paksult rohkem rahvast. 18 000 inimest oli rohkem, linnapea oli Eldar Efendijev, tema oli ainuke, kes mind sõbralikult vastu võttis. Rääkisime palju Narva ajaloost ja legendidest; kui leiad ühes asjas ühise keele, siis saad teistest asjadest ka rääkida. Minul on temast tol ajal ainult soojad mälestused. Ma ei teadnud Narvas mitte kedagi.
J-K.R: Lähme korra Tartusse tagasi, kas sa tegid Tartus pahandust või olid oivik? Või kõikusid kahe vahepeal?
K.R: No kui koolist mõelda, siis ema oli teise kooli direktor – selle, kus ma ei käinud. Ja tema sõbranna oli selle kooli direktor, kus ma käisin. Mul oli väga tugev silm peal ja ma seal midagi teha ei saanud.
(Üsna resoluutsel toonil) Mul oli ISIKLIK plaan saada märkusi teisipäeval ja neljapäeval või esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Vaadata, kas õnnestub.
J-K.R: Õnnestus siis? Arvestades ema ja sõbranna direktorikohti?
K.R: Õnnestus. Näiteks selle eest, et ei kandnud kaelarätti või et tüdruk vaatab õpetajat kurja pilguga.
J-K.R: Kurja pilguga?
K.R: Nii oli küll, põrnitsesin korralikult, kui miski ei meeldinud. Õigluse eest võitlesin täiega ja sõin klassivanemana välja meie klassijuhataja. Mingi soov võidelda kogu maailma halvaga on mul küll jah sealt Tartust pärit.
J-K.R: Sõite klassivanemana klassijuhataja välja?
K.R: (Kindlal toonil) Ülekohus. Ma käisin väga tavalises linnaserva koolis ja minu klassikaaslastel ei olnud nii hästi läinud kui minul, et kodus on kõik olemas ja vanemad käivad välismaal jne, jne. Klassijuhataja sõin mina välja sellepärast, et ta ütles minu klassivennale, kellesse ma olin parasjagu armunud, et mis sinust ikka tahta, sinu isa on joodik ja ema on teadagi mis. Ja selle peale meie klassijuhataja ei olnud peagi enam meie klassijuhataja.
J-K.R: Aga mis sa temaga tegid?
K.R: Tema tunnis me ei avanud vihikuid, ei avanud raamatuid, oli tõsine protestiaktsioon. Täielik streik, võitlus õigluse eest – tuleb kaitsta nõrgemaid. Toona oli kõik must ja valge. (Muigab) Nüüd Narva linnapeana on tekkinud väga palju halle toone siia elusse.
J-K.R: Oot-oot! Kui me räägime streigist, sinu klassist ja me räägime ajaloost, mille sa hiljem ülikoolis lõpetasid, siis oleme kõik õppinud, et olid olemas ka streigimurdjad.
M.R: (Täiendades) Need, kes panid punaräti kaela ja avasid kohe vihiku.
K.R: (Õiendab vastu) Ei olnud, poisid, me hoidsime hästi kokku, sellest ajast on mul unistus hea kollektiivi ja kokkuhoidmise poolt. Meil streigimurdjaid ei olnud.
J-K.R: Tartu oli mentaalselt palju rohkem eristatavam kui ehk ükski teine Eesti koht. Ülikool jne. Aga. Kõik kohad olid 1970-ndatel rohkem üksteisest eristatavamad kui praegu. Me alustasime ka märsilohistamisest, lahterdamist on palju.
K.R: Näiteks Narva linnal on väga mitu kihti ja muidugi on mingid stereotüübid. Kui öelda, et mis see Narva siis praegu on – siis ongi venelinn, piirilinn, tankilinn. (Naerab)
J-K.R: Sina ka kui tank?
K.R: (Noogutab) Mina ka – kui väike tõhus tank. Mul ei ole veel tankikujulist kotti, kuid mul on tunne, et pean ta varsti endale hankima.
M.R: Tõsi ta on! Kui öeldakse Narva, siis kujutatakse sind ette. Sa oled kuidagi suutnud jõuda sinnamaani, et sa esindad mingit Narva üldist kuvandit.
K.R: Minu sõbrad ütlevad, et ma olen liikuv mälestusmärk. Naistele on muidugi väga vähe mälestusmärke. (Muigab)
M.R: Iseenesest on see ju äge, aga kuidas selliseks saada?
K.R: (Vankumatu enesekindlusega) Vaata, kui oleks retsept, siis oleks ju palju selliseid. Ma olen täiesti kindel, et mul (suure rõhuga) VEDAS, et kui läksin 1999. aastal Narva, siis kogu Eesti tahtis alles aru saada, et mis koht see on. Seal oli selline (mõtleb korraks)… esieestlase koht vaba. Ma läksin tühja kohta ja mul jagus ka kangekaelsust ning visadust seal vastu pidada. Sooviga maailma parandada asusin seal ühele poole ühtesid ja teisele poole teisi.
(Mõtleb veel) Ma arvan, et kindlasti ka kübeke edevust on võimaldanud mul jõuda nii kaugele, kui ma täna olen. Kunagi ütles mulle üks Narvas tähtis inimene, et te olete küll natsionalist, aga te peate meid inimesteks. Ja võib-olla on selles lauses kogu tõde, et olen suutnud kohalikke ka kõige mustematel hetkedel ikkagi ära kuulata ja mingisuguses dialoogis olla.
J-K.R: Mart Laari esimeses valitsuses oli Narval ju lausa Eesti eriesindaja, nagu me kõik mäletame. Seda käis tegemas Indrek Tarand, aastal 1992. Kas sina olid sel ajal üldse Narvas viibinud?
K.T: Ma käisin esimest korda Narvas teadlikult, kui Peeter Tulviste oli Tartu ülikooli rektor, elik ikkagi hiljem. Aga tekkis juba toona küsimus, et kuidas vältida Tallinna ülikooli ja saada erinevatest kohtadest üliõpilasi juurde. Ja siis ma käisin koos rektor Tulvistega Narvas. Ja sealt on igasuguseid erinevaid mälupilte. Alates sellest, et Narva piiri peal kästi Peetril ja autojuhil autost välja tulla ja käed kapoti peale panna. Aastal 1995 ei olnud Eesti veel sinnakanti jõudnud.
Sa lähed raekoja platsile, seal valitseb täielik vaikus, kasvavad mingid ohakad asfaldist läbi, ja siis jalutab seal see mees kitsega. Sihuke lege mees, jalutaski seal kitsega kogu aeg. Eks need vastuolud kisuvad. Et kui näed midagi täiesti absurdset, siis tahad ju sellest aru saada.
J-K.R: Kui Tulvistel kästi käed kapoti peale panna, siis kes seda tegi?
K.R: Mingi kohalik miilits. Mingid mundris mehed – mis mundris, kurat seda mäletab. Kohati on Narvas tänaseni tunne, et Nõukogude Liit on alles Eestis lagunemas, kui mõtleme mälestusmärkidele või koolisüsteemile. Kaks asja on sulaselged, mis on nõukogude jäänukid: mälestusmärgid ja see, et meil on kaks väga selgelt eraldatud koolisüsteemi. Hea küsimus on, et miks me pole sellega varem tegelenud. Miks nüüd järsku ja väga kiiresti püüame kõigega ühele poole saada?
J-K.R: Tulviste teadupärast kogus anekdoote – kui te 1995 sinna koos sattusite, siis ta sai oma kogule kõvasti täiendust. See oli ikkagi paralleel-Eesti.
K.R: Peeter armastas ikka öelda, et ega naised ei tee mitte midagi niisama, naised teevad kõike pulli pärast.
J-K.R: Nojah, 1995. aastal oli Narvas ikkagi naiste raju ülekaal ja ilmselt on praegugi. Mehed on kohusetundlikult ära surnud.
K.R: (Kohe täiendades) Või ennast ära joonud. Eks nad tegidki seal palju asju pulli pärast! (Naerab)
J-K.R: Kuivõrd palju selline aspekt ühte linna saab muuta?
K.R: Kui ma saabusin, oli näiteks Kreenholmis kolm vahetust ja mäletan, kuidas see vabrik säras nagu säraküünal. Ja siis algas see saba raiumine. Enamus olid naised, kes töötasid. 2010 Kreenholm suleti. Toona oli Narva veel nooremate naiste linn, praegu on keskealiste naiste linn pluss pensionärid. Mehed, keda leidub, käivad Tallinnas või Soomes tööl. Linnapildis on naised, aga naised on saanud vahepeal üle 20 aasta vanemaks.
(Enesekindlusega) Ja oma isikliku vanuse tõttu ma aina rohkem samastun nendega.
(Ergastudes) Narva on ainus linn, kus ma olen kandnud rahvariideid. See oli aastal 2000, kui otsustasime teha näituse “Eesti Narvas”. Tõime sinna kangasteljed ja käsikivid, läksime linna peale laiama ja vahetasime tänava peal riideid. (Teeb pausi) Kuna üliõpilased tahtsid ka kanda rahvariideid, siis pidin neile need enda omad tänavalaternaposti all loovutama. Ja see ei vaimustanud mingeid tüüpe, kes seal ringi liikusid. Hommikuks jõudsime sõbruneda hoopis mingite eesti piirivalvuritega, kes jõe ääres jalutasid.
(Teemat vahetades) Narva linnapilt, kui isegi ära võtta need majad, siis saad kohe aru, et on Narva. Seal on vormiriietus meestel see must müts, must nahktagi. Toona – umbes sajandivahetusel – oli ka meeste käekottide aeg. Neid müüdi kohe Ivangorodis, esimene pood vasakut kätt. See, et küüsi tuleb värvida ja kingad peavad olema kontsaga, see sai kohe selgeks. Isegi vabrikunaistel, kus nad õmblesid käterätte, jalad-käed paistes – sest seda kangast töödeldi kemikaalidega – olid kontsaga kingad jalas ja huuled punased. Seda naiste väljasättimist on seal alati olnud metsikul moel.
J-K.R: Mehi oli vähe ja konkurents tugev.
K.R: (Kindlusega) Sellist ülessättimist on tänaseni ja mulle see meeldib – ja selle ma võtan.
M.R: Jäin praegu mõttesse, et see keskkond ja aeg ja kõik ilmselt karjub ju selle järele, et keegi selle ilukirjanduslikuks teoseks kirjutaks.
K.R: Keegi, kes tuli siit Eesti poolt, oleks pidanud kirjutama. Kes oleks seda märganud. Aga praegu me veel mäletame. Mõtlen, et kui loll ma olin, kui 1999. aastal Narva läksin, kui oli neid vanu tüüpe veel palju elus, kes mäletasid seda vana Narvat. Et kuidas siis oli, mida söödi ja joodi, kus müüdi pirukat, viina, õlut või kaalikat.
M.R: Tohib sulle idee anda? Näiteks Tartus on oma linnakirjanik, Narva võiks palgata oma linnakirjaniku, krooniku. Matsin Viljandist näiteks sobiks – ja las siis kribab teil seal.
K.R: Me praegu just teeme statuuti Narva lastekirjanikule. Minu sügav tunne on, et kodu algab sellest hoovist, kus elad, ja sellest uksest – ja et Narva asub Eestis. Me püüame – aga ma ei ole kindel –, et minu armsad linnavolinikud selle idee heaks kiidavad. Äkki on see liiga uuendusmeelne ja äkki toob see veel kohutavaid muutusi.
J-K.R: Narva puhvetis RoRos räägiti Katrist ja Tartu ülikooli Narva kolledži ehitamisest keset napsivõtmist: mingil hetkel olid tellingud püsti, seal tolgendab ringi kolledži direktor Katri Raik, ilmselgelt kuri, kiiver peas ja karjub töömeeste peale, kes ei viitsi sittagi teha.
K.R: (Siiralt üllatunud häälel) Kas see oli mingi legend? (Kehitab õlgu) Aga see oli ju tõsi! (Teeb pisikese pausi) Ma just ei karjunud… Ei, ilmselt ikka karjusin ka. Vabandage, see ehitus… Kõik arvavad, et maja ehitatakse betoonist, klaasist, puidust, aga maja ehitatakse tegelikult sulaselgelt närvidest. See, et üks maja lahe välja kukub, siis siin on kõvasti sümbioosi. Arhitektid tahavad kunsti teha, ehitaja tahab odavalt teha, tellija tahab kohe kätte.
(Mõtleb) See oli võib-olla mu elu kõige ägedam periood. Kui oleksin Tartusse jäänud, oleksin ehk keskpärane ajaloodotsent. Aga nüüd olen sunnitud olnud hästi palju uusi asju õppima. Ehitusasju, arhitektuuri-, pääste- ja politseiteemasid. See on selles mõttes olnud põnev elu. Kui see kõlab, nagu oleksin oma punaste küüntega selle maja ehitanud, siis on see jama muidugi. Aga ma alustasin oma päeva hommikul seal ehitusel ja õhtul lõpetasin seal ehitusel. See oli väga, väga keeruline projekt.
M.R: Inimesed ju kuidagi tajuvad, et see Narva kolledž on seal olnud igavesti?
K.R: 1991 avati Narva kõrgkool, Eesti riik tegi õpetaja-koolituse kohad kuskile sinna piiri äärde ja nad töötasid täies mahus vene keeles. Ja kui õppekavu hakati akrediteerima, siis avastati, et hommikud algavad palvusega justkui õigeusu kirikus ning Marx ja Engels osalevad selles ikoonidena. See oli kõigile suureks üllatuseks ja siis otsustas Eesti riik see värk ülikoolidele sokutada. Ja nii sai 1999. aastal Narva Kõrgkoolist Tartu Ülikooli Narva Kolledž.
Jaak Aaviksoo ütles, et kui sa väga tahad, eks sa siis mine ja proovi ning ma kaitsesin üks päev enne tööle asumist ära ka oma magistritöö. Kui see majaehitus algas, ega siis mina ei saanud ka aru, et see on selline, et sinna endisesse vanalinna trügida.
J-K.R: (Vahele) Vanalinn, mis koosneb hruštšovkadest.
K.R: (Vaidleb) Aga kogu see kunagine vanalinna koht. Meil oli suur vaidlus, suur sõda Mihhail Stalnuhhiniga, kes ütles, et see asi saab valmis üle tema laiba. Seal on terve selline tagalugu. Kui ta lõpuks valmis sai, siis – mõni maja võib mõnda linna muuta. Ja sinna tekkis ka Narva esimene kohvik. Koogid tulid Tartust kolm korda nädalas. Aasta oli 2012, 10 aastat tagasi, kõlab ju absurdselt.
J-K.R: Sinu minek 1999 Narva ei koosnenud vaid sinust, sa ei olnud ju ainuke, sest tegelikult tekkis seal vägev, ehkki väike eestlaste kamp.
K.R: Me läksime sõpruskonnaga ja sisuliselt neljakesi. Tanel Mazur, kes on tänaseks meie hulgast lahkunud, Andres Toode, kes töötas aastaid Narva muuseumi direktorina, aga on tänaseks Narvast läinud Tallinnasse õpetajaks, ja Jaanus Villiko, kes on tänaseni Narvas.
(Mõtleb) Ega üksi ju ei saa, kunst on see, kuidas sa oma ideesse suudad kaasata võimalikult palju inimesi. Mul oli lihtne, mina sain kaasata ju üliõpilasi. Neid oli lihtne kaasata. Edukaks lähevad need asjad, mida kohalikud aktsepteerivad.
Mille me oleme selle kambaga, kuhu kuulub veel mitmeidki eestlasi, suureks teinud, on vabariigi aastapäeva tähistamine. 24. veebruari hommikul tõuseb Narvas päike varem. (Mõtleb) Tallinnas ma iial ei viitsiks minna lipuheiskamisele, vara ju, aga Narvas lähen alati. Alguses oli seal 10 inimest, toimusid kohutavalt kurvad kõned. Ja siis me hakkasime 23. veebruaril üliõpilaste peolt Tartust üliõpilasi kaasa haarama. 1000 inimest, tänaseks on see päev saanud oluliseks ka Narva inimeste jaoks. Aga see on ka oluline märksõna, et annaks jumal meile kõigile kannatust. Sa pead 20 aastat käima ja seal Põhjaõues külmetama, niikaua kui ükskord on seal siis 1000 inimest.
M.R: Mul tekkis mõte, et ühe maja ehitamine võib linna sotsiaalselt muuta. Kas võib öelda, et Narva arenguhüpe võib toimuda sellest, kui Narva Kreenholmi maju ei vaadata enam kui lagunevat tööstushoonet, vaid kui mingit linna kultuuri- ja muidu ägeda elu keskust.
K.R: See võiks jah olla loogiline, sest tegelikult olid Narva ja Kreenholm kuni 1917. aastani kaks eraldi linna. Nad on tänagi veidi eraldi. Seal on juba tänaseks tekkinud Narva kunsti residentuur, näiteks Kunstiakadeemia toimetab seal. (Muigega) Ja see maja on nii tegevust täis tänaseks, et kui käisin seal ükspäev, ei saanud midagi aru! (Selgitab) Aga siis selgus, et üks näitus oli just maha võetud ja teist pandi kohe asemele. Ja lõpuks otse loomulikult ka Vaba Lava, mis Narvas toimetab. Et tegelikult on kultuuriüritusi viimastel aastatel Narva tekkinud ikkagi märkimisväärselt.
M.R: Kuidas need Narva Koljad ja Vanjuškad neid asju vaatavad? Tulevad ka Station Narvale ja viskavad näppu?
K.R: Vaba Lava etendustele, mis Narvast räägivad, juba tulevad. Mõnele välikontserdile ka juba tulevad. Emadepäeval oli kontsert pika lauaga, siis oli ikka sadakond prouat kohal. Seal on ikkagi see, et inimesed tuleksid vaatama, esimese korraga sa ei saa eeldada, et inimesed võtaksid seda nagu kodust asja. Nad peavad veenduma, et see on okei. Ka Narva inimesed saavad hästi aru, kas tase on kõrge või on see kuidagi ülejala tehtud.
(Teeb käega hoogsa liigutuse) Tuleb, tuleb!
J-K.R: Räägime korra sinust hoopis, mitte Narvast.
K.R: (Teeseldud imestusega) Me ei räägi minust või?
M.R: Inimene juba nimetab ennast Narvaks…
J-K.R: (Kaastundlikult) … ja see on see Narva Katri.
K.R: Narvas on enne olnud kolm ebaselget Katrit. Üks on soome nõid Katri. Siis oli 1930-ndatel mingi hull, keda kutsutigi Narva Katriks. Ja siis Madis Tuuder leidis eelmine aasta haua, kus ongi Katri Raik, kes elas 1920–1988, kuidagi ehmatasin ära. Käisin seda vaatamas ja tegin seal kõrval pilti.
J-K.R: Kui sind kui linnapead peab iseloomustama, siis inimesed räägivad, et sa oled rajult kõva rusikaga. Mis see tähendab?
K.R: Ega ma ei ole nunnu juht. Kindlasti mitte selline, kes ütleb, et võtame kätest kinni ja teeme energiaringi. Ja arutame küsimusi, lepitame ja loome oma reegleid. Mul on ikka asjad paigas. Ega ma lollust ei talu, ma kaks korda räägin ja kolmas kord löön. (Peale mõningast mõtlemist) Sõnadega.
Narva linnavõim on sellega inimesi hoidnud tänaseni kontrolli all, et eksisteerib halb Eesti riik ja meie siin – vaesed väikesed – oleme. Ja sellega ei ole lastudki ametnikel areneda. Pole mingit koolitussüsteemi ega midagi. Ega minu alluvuses jah ei ole väga tore töötada.
J-K.R: Teisalt jälle oled pehme ja armas nagu angoora küülik.
K.R: (Kahtlustavalt) Ma ei kavatse kuskile kandideerida, miks sa sellist lugu teed? (Pärast väikest pausi) Tegelikult ma olengi ju pehmo.
M.R: Mulle tuleb meelde see, et kui 2000-ndate algul Tallinna linnapeaks oli Jüri Mõis, siis tema juhtis Tallinna linna sellisel moel, et iga kahe nädala tagant tuli volikogu kokku. Ja selle jaoks, et volikogu hääletaks nende asjade poolt, mida linnapea tahtis, oli kaasas nimekiri. Kes tahtis uusi talvekumme, kellel oli vaja garaažikatus ära tõrvata. Ja kõik vastavad soovid rahuldati ning volikogu hääletas täpselt nii, nagu iga kord tarvis oli. Kas Narvas käib asi niimoodi? Või annad sa neile kohe peksa?
K.R: Ma vahepeal ikka jah kaklen nendega ning selle tulemus on see, et volikogu esimeest ei ole ja alati on ebaselge, kui kaua mina olen linnapea.
M.R: Talvekummid on välja jagamata?
K.R: Personaalpalgad on kaotatud jah. Inimestel ajab ju hinge täis, kui kogu aeg on olnud personaalpalgad ja siis keegi tuleb ning ütleb, et on mingid palgaastmed ja mingisugune läbipaistvus ja võrdne kohtlemine.
Mina olen ise ostnud Narvale slogani “Euroopa algab siin”. Tulid kord mingisugused saksa sotsid ja tegid hirmkalli ürituse Narva Kolledžis. Mingisugune saksa poliitik teatas, et see siin on Euroopa lõpp. Mina jälle mõtlen, et mis mõttes Euroopa lõpp, ikka algus. Ja nii hakkasime muutma seda hüüdlauset. Enne oli “Hea energia linn”. (Igavalt) Hea energia nii ja naa, põlevkivi nii ja naa.
Rahvas hääletas, et “Eesti päike tõuseb siit”. Targa komisjoni juhtimisel jõuti ikkagi selleni, et “Euroopa algab siin”. Volikogus hakati undama, et see ei ole piisavalt Narva. Siis tulid koolijuhid küsima preemiat, et igal aastal on makstud. Mina ütlesin esimese hooga, et te ei ole seda ära teeninud. Siis võtsid prouad ja panid valge taskurätiku pulga otsa ja tulid uuesti. Mina siis neile, et teeme nii: mina teile preemia, teie mulle logo “Euroopa algab siin”. Mina maksin teisipäeval preemiad välja ja neljapäeval tõstsid nad volikogus kätt ning minul on nüüd slogan.
M.R: Ma jäin korra mõttesse, et kas need prouad ka aru saavad, et see Euroopa sealt algab? Kuidas see Euroopasse suhtumine seal üldse on? Pilgud ikka suunatud teisele poole?
K.R: Kui mina rääkisin mõni aasta tagasi kõigile välisajakirjanikele, et meil on siin Euroopa Liit ja meil on siin NATO, siis nüüd räägivad seda juttu Narva venelased, mitte mina.
(Pärast väikest mõttehetke) Mina kardan sõda. Sulaselge, et ega keegi Narvast Venemaale ei kipu. Ivangorod on ju kole koht ja maailmalõpp, narvakad teavad. Inimesed tahavad ilu, tahavad ilusamaid kohti. Narva inimeste mureks on, et meie tänavad on suuri auke täis. Tellisime mingi uuringu ja tuli välja, et Narva tänavad on paremas seisus kui ülejäänud Eestis. Mingisugune tellitud uuring.
J-K.R: (Õiendab) Teil seal vedeleb pidevalt mingi kivi- ja liivahunnik keset tänavat ning mina pean jälle helistama, et Katri, miks sa oma liiva keset tänavat hoiad…
K.R: (Segamatult) Narva armastab ilusaid asju. Praegu tegelikult see populaarsus, mis mul veel alles on jäänud peale tanke, tugineb sellele, et Narva ehitab.
M.R: Mina olen ka palju näinud inimesi, kes ostavad maja või veel hullem, on talu omanikud, ja siis see talu võtab nad enda omaks ja siis nad orjavad seda – sul on sama jama selle Narvaga, et sa ei saa enam sellelt Vargamäelt minema. Ta on sind enda omaks kuulutanud ja nüüd nii on.
K.R: Ega tuleb vahepeal ära käia ja enda elu kõrvalt ka vaadata. Ma ikkagi piisavalt armastan ja naudin seda veel.
