KES SEE KASVAB EESTIS: Tallinna Botaanikaaia liigikaitse spetsialist Iti Jürjendal kirjeldab, kuidas Tallinna Botaanikaaeda rajatakse Eesti looduslike taimeliikide kollektsiooni. See kogu pole huvitav mitte vaid loodushuvilistele, vaid ka kõigile neile, kes naudivad keelega mängimist. Taimenimesid on meil ikka tõesti vägevaid!
Ühe üsna hariliku kassi käpp riivas õrnalt väikest hiiresaba, kui ta proovis tabada hariliku kassikäpa varju kadunud väikese hiire saba. Kass ei lasknud meeleolul sellest minna ja haaras kinni hiire kõrvast. Õnnelik saagi üle, seadis kass end kassisaba alla, kus selgus ootamatu tõsiasi. Kassi käppade vahel lebas harilik hiirekõrv ja hiire kõrv vilksas endiselt kassikäpa vahel. Selline juhtum võiks leida aset Tallinna Botaanikaaias. Nimelt alustasime siin Eesti looduslike taimeliikide kollektsiooni rajamist, kus harilikul kassikäpal, kassisabal, harilikul hiirekõrval ja väikesel hiiresabal on kodumaise floora liikmetena ette nähtud kindel koht.
Päris kõva väljakutse
Soov Eesti taimi paremini tundma õppida ja seda võimalust ka teistele pakkuda on suur. Võib arvata, et hiiresaba silme ette manamine lõppeb paljudel kuitahes suure pingutuse järel ikka hiire sabaga. On, mida õppida.
Mõelda, kui õnnestuks loodusest üles leida kõik pea poolteist tuhat eri taimeliiki (teaduslikus mõttes soontaime), koguda neilt seemned või eosed, kasvatada neist noored taimekesed ning lasta neil õilmitseda meile meelepärases kohas teadmisjanu tekitamiseks ja kustutamiseks, nimesildid juures. See on palju raskem väljakutse, kui esmapilgul tundub.
Keerulisus algab juba sealt, et katsu sa need kõik maalt ja veest üles leida. Kui midagi õnnestub kätte saada, ilmutab end kohe järgmine seik. Ei tea, miks on see nii korraldatud, aga paljudel puhkudel inimene lihtsalt ei oska taimega esmakordselt kokku puutudes teda oma soovide järgi tantsima panna või tuleb see väga vaevaliselt. Aegamisi taime iseloomu tundma õppides tulevad ka oskused ning saabub oodatud edu.
Loomanimega taimed
Jah, igal taimel on oma iseloom. Mõnes neist on looma rohkemgi kui taime. Vähemalt ametliku nime järgi. Eesti taimede välimääraja sisukorda lähemalt uurides selgub, et linnud ja loomad on suurele hulgale taimedele olnud nime andmisel inspiratsiooniks.
Need saab laias laastus jagada kahte lehte – tandemid, mida on praktikas raske ette kujutada, ning sõnapaarid, millel vaste looduses olemas. Näiteks kaunis kodumaine orhidee, kelle nimi on käoraamat (perekond Gymnadenia), võib sõnadeks lahti võetuna olla teoreetiliselt küll võimalik, kuid praktikas käol oma raamatut tavaliselt ei ole. Vastupidi on aga loomade ja lindude kehaosadega. Nimelt on meil pea kolmkümmend erinevat taimenime, mis kirjeldavad mõnda looma või linnu kehaosa. Eesti looduses kasvavad hane, hiire, hundi, härja, jänese, karu, kassi, koera, kuke, kure, käo, lõokese, mao, peni, pääsukese, rebase, särje, ussi, varese ja varsa kehaosad. Näha võib silmi, kõrvu, keeli, hambaid, harju, lakkasid, kaelu, jalgu, põlvi, päkki, kapju, kannuseid, sabasid ja isegi villa.
Nimekiri pikeneks veelgi, kui lisada sinna eriti haruldased elukad nagu nõiad, tondid ja paganad. Siinkohal ei tihka aga viimastel pikemalt peatuda.
Keeltega taimed
Kõige rohkem leiab Eesti loodusest erinevaid keeli. Oma keele on suutnud mulda ajada madu, karu, kägu ja peni ning isegi uss, kellel zooloogide sõnul keelt üldse polegi. Nii mõnegi looma keeli leidub suurel eriilmelisel hulgal. Näiteks veekogudes kasvavaid penikeeli (perekond Potamogeton) on üle paarikümne liigi. Ei tea, kas erisugused keeleliigid on ka peni tõugudel.
Meie looduse keeltest on omapäraseim harilik maokeel (Ophioglossum vulgatum). Huvitav on, et ka inglise keeles on taime nimi seotud maoga (adder’s tongue fern ehk rästiku keele sõnajalg). Kas sarnasus on mao keelega tõesti nii suur või on keegi kellegi pealt nime maha viksinud, on teadmata. See salapärase välimusega pisike taim kasvab lubjarikastel niisketel niitudel. Maokeel ei õitse mitte kunagi. Tema on eostaim, nagu sõnajaladki, kuid välimuselt ei meenuta temas põgusal vaatlusel miski tüüpilist sõnajalga. Selle taime ehitus on teaduslikus keeles palju keerulisem kui leht ja vars, sest leht pole üldse leht ja vars pole üldse vars. Lihtsaks kirjeldamiseks sobivad sõnad leht ja vars aga küll. Maokeele rasvaselt läikiva ühe ja ainsa südaja lehe rüpest tõuseb taeva poole varretaoline moodustis, mille tipus valmivad paljunemiseks vajalikud eosed. Kui kellelgi on kodu paekivise aasa lähedal, siis võib ta maokeeli isegi enda peenrast leida. Õhkkerged maokeele eosed kanduvad tuulega igasse ilmakaarde ning kui olud sobivad ja pererahvas mulda liiga palju ei liiguta, võibki maokeel seal uue kodu leida.
Hambad ja silmad
Kui suus veel ringi vaadata, siis rohkete keelte kõrvalt leiab vaid ühe looma hambanäidise ja see kuulub hundile. Hundihambaid on meil see-eest mitu varianti ehk liiki, kellest üks on väga haruldane. Nimelt kasvab liiv-hundihammas (Astragalus arenarius) Eestis vaid ühes kohas.
Kui suust välja tulla, siis silmade rohkus ei jää keeltest palju maha. Neid on metsaveerele, niidule ja kraavipõhja jätnud härg, lõoke, pääsuke ja särg. Nagu keeltelgi, on ka siin liigirohkeim veekogudes kodu leidnud särjesilmad (kuuluvad tulikaliste perekonda Ranunculus), keda on erisuguseid pea kümmekond.
Pikemalt tasub peatuda harilikul härjasilmal (Leucanthemum vulgare), sest see taim pakub äratundmisrõõmu kõigile. Kes ei teaks karikakart!
Kui nüüd päris aus olla, siis siin on toimunud väike eksitus nimedega. Karikakar, täpsemalt valge karikakar (Anthemis arvensis) on tegelikult sarnase õiega haruldane madal põlluumbrohi, kes elab vaid ühe suve. Härjasilm seevastu on väga levinud mitmeaastane taim päikeselistel niitudel, kes kasvab sageli pealepoole põlvi. Sarnasust härja silmaga on pandud tähele ka ingliskeelses nimes, kus teda kutsutakse nimega ox-eye daisy ehk härjasilma-karikakar. Kel suurem huvi teada saada, milline näeb välja segadust tekitav valge karikakar, siis botaanikaaias saab teda oma silmaga vaadata ning otsida üles erinevused härjasilmast. Vihjena võib soovitada uurida lähemalt valge karikakra lehti, mis erinevad tublisti härjasilma lehtedest.
Kõrvade ja jalgadega taimed
Silmade järel sobivad äramärkimist kõrvad. Neid on üks paar nagu kõrvadega tavaks, vasak kuulub hiirele ja parem jänesele. Ka laka, kaela ja harjaga on asjad korras, igaühte on ühe looma jagu. Salumetsades kasvav mürgine harilik ussilakk (Paris quadrifolia) liigitub pisut müstika valdkonda, sest lakaga ussi pole veel leitud. Kuivusele väga vastupidavaid kukeharjasid (perekond Sedum) kasvab Eesti looduses neli liiki. Põneva välimusega on kuivade paikade umbrohi harilik kurekael (Erodium cicutarium), kelle viljad on muidu hapra ja pisikese taime taustal pikad ja peenikesed nagu kure kael.
Ühegi looma või linnu selja ja kõhuga pole seoseid leitud. Mõned näited on aga jalgadest. Hanijalg (Potentilla repens) on tänuväärne madal vastupidav taim, kes ei pane sugugi pahaks, kui tema peal järjepidevalt tallutakse.
Sügavsiniste õitega õhulise lehestikuga viljapõllu umbrohi põld-varesjalg (Consolida regalis) meenutab aga iga nurga alt miniatuurset koduaedades tuntud kukekannust. Põld-kukekannuseks on seda liiki varem ka ametlikult kutsutud. Jalgade kandist leiab veel ühe Eesti looduses haruldast värvi õitega üheaastase umbrohu. Põld-varsapõlve (Anagallis arvensis) telliskivipunased tillukesed õied on igaüks avatud vaid ühe päeva. See-eest jätkub neid liibunult mööda maapinda igasse ilmakaarde laiali ajaval varsapõlvel terveks suveks. Varsapõlv, nagu ka rukkilill ja moonid ehk magunad, on tegelikult Eesti loodusesse jõudnud kunagi väga ammu koos teraviljaga. Põld-varesjalg ja põld-varsapõlv on head näited umbrohtudest, kelle seemneid müüakse lillepoes ilu eesmärgil. Ka botaanikaaias on mõlemad paigutatud meelega lillepeenrasse. On imekspandav, millise kergusega võib umbrohust kasvatada aiakaunistuse, kui talle lisaks hoolele ja armastusele laiutamisruumi jagada.
Jalgadele ja päkkadele panevad punkti kabjad
Jalgadega seonduvad veel kannused, mida huvitaval kombel leiab looduses olevat nii lõokesel kui ka käol.
Tuleb välja, et lisaks kannusele on käol ka päkad. Harilik käopäkk (Lathraea squamaria) on sedavõrd erilise väljanägemisega, et sellest ei kõnni keegi niisama mööda. Paraku on ta nähtav vaid üürikest aega varakevadel, mil salumetsas mulluste puulehtede vahelt tõusevad üles lihakad liharoosad varred, tihedalt samasuguseid roosasid õisi täis. Taimel pole ühtegi rohelist kohta, sest ta elab teiste kulul ehk on parasiit sarapuu, lepa ja vahel ka jalaka juurtel. Käopäkk on üks nendest taimedest, kellele meeldib omapäi tegutseda. Tema paljundamine on keeruline, sest korraga on vaja kolme asja – käopäka seemneid, elusate juurtega sobilikku puud ja õnne. Päkad lähevad sujuvalt üle käppadeks, kuid neid on vaid kassil ja koeral.
Kuivalembene valgust armastav harilik kassikäpp (Antennaria dioica) on kassidelt üle võtnud ka soorollid. Roosade õitega taimed on kiisud, valgete õitega kõutsid. Jalgadele panevad punkti kabjad. Varsa kabjad. Harilik varsakabi (Caltha palustris) oma kuldkollaste õitega on kraavivees tõeline kevadekuulutaja.
Saba ja vill
Sabadest oli ennist juba pisut juttu. Lisaks hiire- ja kassisabale kasvavad meil veel kukesaba ja rebasesaba. Kõik need taimed on oma nime igati väärt. Eriti hästi tuleb sarnasus välja hiire näitel.
Väike hiiresaba (Myosurus minimus) on tilluke põlluumbrohi, kes jääb enamasti tagasihoidliku suuruse ja värvi tõttu märkamatuks. Väikesel hiiresabal tekivad hiire sabad iga õie keskpaika.
PILT: Väike hiiresaba rohkete sabadega nurmenukkude all.
Loomaanatoomia õppetunni lõpetab karvkate jänese näitel. Soodes ja soistel niitudel kasvava jänesvilla (perekond Trichophorum) tutid tantsivad kergel meelel tuules ja päikeses ega pane tähelegi, kui nendega liitub tükike jänese villa
