MEDITATSIOONID TULE JA SURIVOODIGA: Tantsiv kunstnik Kaspar Aus paneb loomingusse kõik, mis ta lähedusse satub, tulemuseks ainulaadselt ehe kogemus nii vaatajale kui ka talle endale. Valgemetsa vastavatud projektiruumis toimuval näitusel “Aus ja Harper maal” on väljas tema tööd koos šoti maalikunstniku Craigie Harperi omadega, kokkupuutepunktiks “eksistentsiaalne side maaga”, aga ka “lapselik destruktiivne-kaootiline iseloomujoon”. Valgemetsas käis asja vaatamas Õnne Puhk.
Istume Kaspariga Koplis lõkke ääres, kuhu on pargitud tema eelmise suve tantsuetenduse “tundmatud objektid” (vaata KesKus 2021 juuli/august “Tants ainult julgetele”), millest on saanud kohalikus võsas kipakad pingikesed tuleaseme ümber “mediteerimiseks”. Näituseni Valgemetsas on jäänud pisut rohkem kui kuu aega.
Miks Valgemetsa?
Kaspar: “Tuli kutse tuua näitusele oma visuaalsed tööd ja ma olin kohe nõus. Mul oli tunne, et tahan selles kohas teha, olen Valgemetsas Hannah’l ja Villemil mitu korda külas käinud ja mul on selle kohaga väga isiklikud kogemused, selle jõega, mis sealt raudteesilla alt läbi muliseb, selle metsaga…”
Näituse avamise eel istume Kaspariga Valgemetsa raudteesilla all ja kuulame Ahja jõe müstilist mulinat keset ürgse metsa vaikust. Kõik rongid on juba läinud.
Su maalid sellel näitusel on kõik musta värvi. Miks?
Kaspar: “Märtsis, kui ma neid tegema hakkasin, oli mul tume olla ja sellepärast tulid ka need tööd tumedad. Kui esimene ere päike välja tuli, hakkas see avama mu sees mingeid asju, mida ma ei tahtnud avada – ma tahtsin sellele kevadele vastu hakata… Kõik see tekkimine ja kasvamine – kevad toob nii palju asju pinnale iseenda sees ja mul oli vaja need intensiivistuvad tunded maha rahustada. Seetõttu valisin musta, et ta on nagu vastandus eredusele.”
Räägi oma töödest lähemalt.
Kaspar: “Seal on üks raamat, tuleraamat – see on meditatsioon tulega, mille mõte on edasi anda kogemust, mida ma seal Koplis lõkke ääres mediteerides olen saanud.”
Valgemetsas on näitus nädal aega enne avamist juba üleval. Ühes ruumis on Kaspari tööd ja teises Craigie omad. Kaspar ütleb, et pealkirjad tema mustadele töödele ja detailid kujunesid Craigie töödele mõeldes: “Ma teadsin, mis temalt näitusele tuleb ja need pildid tiksusid mul peas kaasa.”
Mustad tööd said järgmised nimed: tuleraamat ehk “Meditatsioonid tulega”, “Ruum Seitse” (mis muutus vahetult enne avamist “Keerukaks ruumiks”), “Õnnispuu”, “Morse kajab sinisesse”, “Pütt”, “Säilmed” ja “Surivoodi”.
Kaspar: “Tuleraamatu tegemine võttis aega. Selline rebitud kujund – paned kahe paberi vahele värvi ja rebid siis lehe ära, nii et tekib kujund. Kui lõke on ära põlenud, siis tekib tuhk ja on selline ärapõlenud tunne. (Must.) Seda tunnet saab lehitseda.”
Tuleraamatut lehitsedes näen seal inimkujusid, oleks nagu vaimud. Ja minu arust nad tantsivad. Väljarebitud lehed on eraldi hunnikus – see on “Õnnispuu”.
6_Kaspar Aus Tuleraamat või 11 Pütt Tuleraamat ja Õnnispuu
Kaspar: “Puul on lehed!”
“Pütt” on toosama värvipütt, millest must värv tuli. Näitusel on ta saanud ise kunstiks.
Kaspar: “Värv tuleb seest välja ja läheb peale ka – see, mis annab, muutub ise ka selleks, millele ta annab.”
Püti alla on kirjutatud soov.
Kaspar: “Mul oli unistus, et kui meditatsioonid on õhus, siis põrandale tahaks soovi kirjutada. Aga see soov tuli hoopis sinna püti objekti juurde: SOOVIN, ET METSAS OLEKS MERI. Just see kujutluspilt, kuidas saab metsa keskel olla meri, sest meri on nii avar… Aga minus tekkis see läbi liikumise, et ma saan mere enda kujutluses sinna juurde luua, leida selle enda sees.”
“Morsemehe” ehk maali “Morse kajab sinisesse” pealkirja laenas Kaspar sõbralt Kristjanilt, kes ükskord baari tulles saladuslikult poetas: “Morsemehel peab olema eriline peakuju.”
Kaspar: “Mul oli oma kontekst, kuhu see sobitus. See joonistus oli mul siis juba valmis. Algul oli pealkirja mõte lihtsalt “Sinisesse”, aga ma tegin kirjavea ja panin “Sinisess” ning mõtlesin, et ahhaa – see on ju päris huvitav! Morse on ka heli, see on õhus, ta kandub läbi õhu… Äkki igaühel on enda morsemees, vahendaja – äkki see Kristjan ongi morsemees…”
“Ruum Seitse” ehk “Keerukas ruum” on maalitud kuidagi nii, et erineva valguse käes näeb erinevaid asju. Vaime?
Kaspar: “See on minu jaoks väga keerukas ruum, öine olemine teava all, meditatiivne ruum, kus vaimolendid piiritletud kosmilises ruumis liiguvad.”
Kas sa näed neid seal valgusega?
Kaspar: “Ma tean, et nad seal on. See on nagu ruum, millest liigub läbi igasuguseid asju, mis mõtestavad seda ruumi. Seitse on religioosne number. Number on abstraktne ja ruum on abstraktne – ülikeerukas ruum.”
Kas sind huvitab, mida inimene su piltidel näeb?
“Tuleraamatu puhul huvitab mind, mida inimene tunneb, kui ta selle kätte võtab, hoiab ja lehitseb natuke. Ta tuli välja erilisel moel, see värv muutis lehed nahkjaks ja kuna ma rebisin kaaned pealt ära, siis muutus tekstuur ja vorm oluliseks. See, kuidas sa seda käes hoiad, on minu jaoks olulisem kui see, mida sa seal sees näed.”
Aga teine inimene näeb sotapotat?
“Kui ta näeb, et kõik on samasugune sotapota, siis ta hakkab mõtlema, miks ma olen selle märkmiku täitnud sotapotaga.”
Kas sa ei karda, et maal ei saada su kunstist aru? Et tuleb külamees ja ütleb “meh”… Ehk kuidas sinu kunstist, ja üldse kunstist, peaks aru saama, mida mõtlema?
“Mina kunstnikuna ütlen, et ei pea midagi mõtlema, vaid tuleb lihtsalt kogeda vaatamist. Vaatad nagu loodust – siis see ongi nagu vaatlemine, tähendus ongi tegevus ise – ma vaatlen seda asja. Ma arvan, et siis tuleb kunst kõige vahetumalt, otse üle. Kogu oma tekstuuri, materjali, kõige sellega, mis ta füüsiliselt on. See ongi tema tegelik mõju. Kõik ülejäänu, kogu intellektuaalne asi, mis seal on – geomeetria, jooned, vormid, mida mõte hakkab tõlgendama, see on lisaks.”
Miks kunsti tehakse?
“Et midagi öelda… Et saada see kallim endale – elujõud. Mul on tunne, et ma teen küll kunsti, aga mu elu ja kunst, mis võiksid olla koos, on kuidagi eraldi, inimene inimesena areneb ühtmoodi ja kunstnik kunstnikuna teistmoodi. Ja kui ma kunstnikuna arenen, aga inimesena ei arene, siis ma põgenen kunsti sisse ära. Kui tekib see ebameeldivustunne, et elus võiks midagi muutuda, siis mina hakkan selle koha peal loomingut tegema ja saan selle tunde positiivseks. (Kaspar jääb mõttesse) Ja siis ju ikkagi toimub mingi muutus ka. Mul on tunne, et kunsti tegemine on tugevalt seotud elujõuga, eluenergia liigub, kui sa tegeled sellega, ja tegelikult need muutused, mida sa loomingut tehes enda sees koged – see on ju ka elu! Ei pea olema ainult see, et vahetad töö- või elukohta, abiellud või saad lapse.
Looming on minu jaoks mingi seisundi või mõtte ruum, milles sa kulged, sa liigud ju kogu kehaga ruumis ja kõik, mis su ümber on, võib olla oluline ning panustada sellesse liikumisse ja saada millekski rohkem, kui ta algselt on.”
Kas kõik, mis tuleb sinu lähedale, muutub kunstiks?
“Ütleme nii, et objekt ruumis esineb sulle alati. Kui sa sinna sisened, siis see on nagu etendus, kõik tööd on hetkes, see on performance, tänu sellele, et on hetk, hakkab töö seinal sulle mõjuma. Kõik, mida ma reaalselt elus tajun, kandub loomingusse. See ei ole võetud raamatust, see ei ole kontseptsioon, vaid see on mu enda taju. Nii et igaühe elu ise ongi kunst. Annet on vaja selle taipamiseks.”
*
Üks teos on ka õues. Korvpallilaua imitatsioon, mille kõrval maas on must pall, allkirjaks Koha baaris tekkinud inside-nali:
Esimene kord kohas. Üks hüüab teisele: “Hei!” Teine keerab ootamatusest. Hüüdja vastu: “Ei midagi!”
Teine kord kohas. Üks hüüab teisele: “Hei!” Teine keerab ootamatusest. Hüüdja vastu: “Ei midagi!”
Kolmas kord kohas. Üks hüüab teisele: “Hei!” Teine keerab ootamatusest. Hüüdja vastu: “Ei midagi!”
Kaspar: “Kui me räägime Koha naljast, siis sellest saavad ikkagi ju aru ainult need, kes teavad. Hea nali töötab kontekstis. Näitusel ta ei ole nali, naljast sai mitte-nali. Mittemiski, mis võib olla midaiganes. Ja nüüd ta on seal puu otsas…”
*
No ja lõpuks jõuame Surivoodini, millest minu Valgemetsas veedetud paari päeva jooksul sai isik number 3 meie vestlustes. Surivoodi on seina najal tagurpidi püsti ja tema põhjal vonklevad musta värvi ribad. Ma tean, et Surivoodi sõitis Kaspari suvilast Tallinna lähistelt Valgemetsa autoga. Auto suri tee peal välja ja Kaspar pidi venna appi kutsuma. Öösel kohale jõudes ja aidates voodit majja sisse tarida, oli vend üllatunud, et see on ju see sinu põhivoodi…
Kaspar: “Voodiga tekkis taju. Ma tõstsin ta lihtsalt eest ära ja sinna peale akna parandamise lauad. Siis aga tekkis kompositsioon. See tundus uue algusena. Selgusena. Ma hakkasin seda teemat arendama. Ma olen seal peal maganud. Voodi seostus une, alateadvuse ja pööratusega – kuidas alateadlik pool tuleb nähtavale. Tegeled põhjaga ja selle põhja peale, kui sa oled sellest teadlikuks saanud, hakkad ehitama mingit uut struktruuri ja liigud edasi. Siis hakkasin aru saama, et ma ei taha nende laudadega jännata, võtsin need ära ja hakkasin seda põhja mustaks tegema… Siis tekkis liikumine värviga ja ma sain aru: see on surivoodi! See oli minu jaoks üllatus.”
Surivoodi lugu jääb kummitama. Paar tundi hiljem, kui Kaspar läheb Valgemetsa maja teisel korrusel asuvasse kööki süüa tegema, plõnnib ta telefonis sõnum. “Kaspar, Surivoodilt tuli sõnum!” hüüan. – “Mis ta tahab?”– “Ta ütleb: tule alla.” Kaspar arendab teemat edasi. “Ma lähen alla ja küsin: “Mis on?” Ja Surivoodi vastab: “Ei midagi!
*
Näitusega on seotud ka Kaspari tantsuetendus metsas, aga see, kuidas tants (Valge)metsa läheb, on juba teine lugu, sest koreograafia alles ajab juuri alla. Augustiks.
Mona Lisa on maal
“Miks Mona Lisa telefoni ei võta? Sest ta on maal.” See väike sõnamänguline kunstinali iseloomustab hästi Valgemetsa projektiruumis toimuva avanäituse vaibi. Näitusel “Aus ja Harper maal” osalevad kaks erineva käekirja, kuid sarnase mõttemaailmaga kunstnikku – maalikunstnik Craigie Harper Šotimaalt ning koreograaf ja interdistsiplinaarne kunstnik Kaspar Aus Tallinnast. Näitust läbiv ühine joon mõlema kunstniku loomingus on eksistentsiaalne side maaga.
Craigie Harperi maalid valis kunstniku tööde hulgast välja projektiruumi perenaine Hannah Harkes. Craigie kujutab oma maalidel läbi kuiva huumoriprisma elu fiktiivses šoti külas nimega Kilmarning. Teoste motiivid – külaelu ja taluloomad – moodustavad otsese sideme näituse toimumiskohaga, samas kui iseäralik šoti kontekst avab võimaluse kultuuridevaheliseks suhtluseks. Tema maalidel kujutatu on osalt autobiograafiline ja osalt väljamõeldud, nende kahe maailma piir on ähmane ja moonutatud. Kunstniku imetabast maailma saab lähemalt uurida tema kodulehel craigieharper.com.
Kaspar Aus eksponeerib oma visuaalseid töid, installatsioone, mis on valminud sellel aastal kolme viimase kuu jooksul. Teosed on paigutatud nii galeriisse, selle õue kui ka eemale metsa. Näituse kohta ütleb kunstnik: “Astun ringi, kus kunagi oli ühiskond. Jõllitan selle keset, kohanen olukorraga, kuulan selles helisid. Käelabad asetan lõdvestumiseks reitele. Unustan nägemise varju oma kehagi, sest sügaval hinges avardub värelev valguse kujutluspilt.”
Kontrastina Harperile on Ausi tööd abstraktsed ja minimalistlikud. Üheskoos eksponeerides lubab just tööde stiililine erinevus anda ruumi üksteisele ning välja joonistub loomeprotsessi taga olev sarnane tung mis lähtub mängulisel ja paindlikul moel esitatavatest eksistentsiaalsetest küsimustest. Lisaks esineb mõlema loomingus lapselik destruktiivne-kaootiline iseloomujoon. Mõlemad kunstnikud elavad oma tööde sees: Craigie esitleb end kui omaenese väljamõeldud küla Kilmarningu elanikku, Kaspar kasutab oma teoste loomiseks kogu oma keha.
Näitust on võimalik külastada kuni 31. augustini eelnevalt kokku leppides. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Valgemetsa projektiruum – ideedele avatud maja
Valgemetsa projektiruum (VMPR) asub Valgemetsa külas, Lõunaveere-Kohviku kinnistul paikneva maja esimesel korrusel. Sel suvel avati kaks tuba kunstigaleriina. Projektiruumi veavad noored kunstnikud Hannah Harkes ja Villem Jahu, kes loodavad lähiajal renoveerida ka ülejäänud osa esimesest korrusest, kus võiks tulevikus toimuda kontserdid, töötoad, filmiõhtud ja muud kultuuriüritused.
Valgemetsa projektiruum on loovusele pühendatud ruum, mis on hakanud vaikselt arenema. “Alustame sel suvel galeriis ühe visuaalkunsti näitusega. Tulevikuplaanid on lahtised – projektiruum kasvab orgaaniliselt, tegutseme vastavalt võimalustele ja jälgime enda ning kohaliku kogukonna tundeid. Hetkel on see lihtsalt materiaalne pind, mis on avatud ideedele,” ütleb Hannah.
Miks projektiruumi oma Valgemetsa maakodus vedama hakati? “Kuna see on mõnes mõttes sotsiaalne kohustus – meil on olemas vastav haridus, kogemus ja vajalikud materiaalsed võimalused. Seda võiks võrrelda pöidlaküüdiga – kui sul on autos vaba koht, siis tasub seda teistele pakkuda, kuna järgmine hetk võid sa ise seda vajada,” selgitab ta, et tundub õige nende seinte vahel seni sõpradega toimunud spontaanseid põnevaid kunstisündmusi jagada ka laiema kultuurihuvilise publikuga. “Maja ise annab jõu toimetada. Kuigi maja on veel remondis, siis tema suuruse ja kireva ajaloo tõttu sobib ta hästi kultuurilise projektiruumi mahutamiseks,” nendib Hannah. Projektiruumi hoone on olnud nii kohvik, võõrastemaja, postkontor kui ka raadiojaam ja meditsiinipunkt pioneerilaagri kasutuses.
Hannah Harkes (s. 1989, Šotimaa) resideerib Eestis alates 2012. aastast, töötades nii vabakunstnikuna kui ka traditsioonilise trükigraafika meistrina. Kunstnikuna tegeleb ta enamasti graafika, installatsiooni ja tegevuskunstiga. Ta on läbi viinud kunsti töötube ja kursuseid Kumus ja EKA-s ning on korraldanud kultuuriüritusi Ptarmigani projektiruumis, Grafodroomi stuudios jm.
Villem Jahu on visuaalkunstnik, eksperimentaalmuusik, improvisaator, süntesist, kes on olnud tegev Eesti kunstimaastikul alates aastast 2004.
Valgemetsa Projektiruum asub Valgemetsa külas Lõunaveere-Kohviku kinnistul 1930. aastatel ehitatud majas, mis varem on funktsioneerinud nii kohviku, võõrastemaja, postkontori kui ka raadiojaama ja meditsiinipunktina pioneerilaagri kasutuses.
VMPR Facebookis: www.facebook.com/VMPR-105814965523521
Kontakt: hannahharkes.com / villemjahu.com
Ühistranspordi info
Rong: Tartu-Koidula, Valgemetsa peatus
Buss: Tartu-Põlva, peatused “Valgemetsa” või “Valgemetsa tee”
