KASVURASKUSED: Väikeses Taani linnas algab uus kooliaasta. Esimesel koolipäeval teatab üks poistest, et mitte millelgi pole tähtsust ega mõtet, ronib ploomipuu otsa ega tule sealt enam alla. Taani kaasaegse kirjaniku Janne Telleri paljudesse keeltesse tõlgitud noorteromaan räägib kasvuvaludest, identiteedist ja väärtuste lahkamisest. Romaani ainetel toodi Tartus Sadamateatris lavale tükk „Mitte midagi”. Sven Karja vestles kasvuraskustest lavastaja Johan Elmiga.
Kas mäletad oma esimest kohtumist Telleri romaaniga? Kui kiiresti see materjal sind konksu otsa võttis?
See kõlab nüüd väga glamuurselt, aga olin just New Yorgis maandunud. Kuna ajavahe oli harjumatult suur, olin esimesed ööd üleval. Kell neli hommikul ei tundu miski reaalne – nagu oleksid ainus inimene maa peal. Sellises limbo-olekus romaani lugedes võimendusid selle sümbolism, grotesk ja tegelased. See lugu oli nagu unenägu. Ma ei saanud veel millestki aru, aga see oli nii omapärane, et tahtsin sellega edasi töötada.
Nii mõnigi käik selles raamatus on lugejaid tõsiselt ehmatanud ja oma ilmumisajal, kakskümmend aastat tagasi, on seda üritatud autori kodumaal Taanis koguni keelata – põhjendusega, et see võib kallutada noori depressioonidele või koguni enesetappudele. Mis sa arvad, miks üldse tegeleb noortekirjandus nii sageli ekstreemsete juhtumitega? Kas teismeliste põlvkond on nii panetunud, et neid saab mõjutada ainult šokiteraapiaga?
Ma ei usu, et nad panetunud on. Meil tuli proovide käigus jutuks, kuidas teatud vanuses noored mõtlevad väga totaalselt. Miski kas on või seda ei ole üldse. Kurbus on lõputu, miski ei muutu kunagi ja rõõmujoovastus pimestab täielikult. Sellest tulenebki ekstreemsus. See on peaaegu nagu nende oma keel või mõttelaad. Kuna kirg leida oma koht elus on nii suur ja kõik toimub ainult nüüd ja praegu ja enam mitte kunagi uuesti, on panused konstantselt kõrged. See on kasvuperiood, mil ekstreemsus kunstis on ehk ainus kvaliteedimärk.
Telleri romaani algsituatsioon – 7. klassi poiss Piere Anthon ronib ploomipuu otsa ja keeldub alla tulemast põhjendusega, et mitte millelgi pole tähendust – on maailmakirjanduses tegelikult üpris universaalne. End muust maailmast radikaalselt eraldav hikikomori osutab tavaliselt selle muu maailma tühisusele ja eralduja kõrgemale vaimsusele. Kas see lugu jookseb sama skeemi pidi?
Laias laastus küll. Tema klassikaaslaste – Eesti koolisüsteemis on nad ilmselt 8. klassis – algne eesmärk on poiss puu otsast alla saada ja tal suu kinni panna, aga ühel hetkel fookuspunkt muutub. Ja see on väga huvitav ja väga inimlik. Käiku lastakse kättemaks, enesekaitse, strateegiad ja varem kinnistunud hierarhia, kuni ühel hetkel on probleemi tuum ununenud ja nad tegelevad millegi täiesti muuga. Võitlus pole mitte hikikomori vastu, vaid on suunatud iseenda sisse – kas ma leian oma elule põhjenduse?
Mis inspireeris selle tüki visuaalset ja vormilist lahendust?
See oli vist Guggenheimi muuseum, kus me koos lavastuse kunstniku Eugen Tambergiga mõned päevad pärast romaani lugemist Louise Nevelsoni musta skulptuuri nägime. Selles oli peidus Telleri loo essents. Sellest äratundmishetkest sündis altari motiiv: romaanis koguvad tegelased asju hunnikusse, meie lavastuse puhul vormub neist altar. Nevelson kasutas oma töödes leitud objekte ja kattis need kas valge, kuldse või musta värviga. Musta nimetas ta ise totaalseks värviks. Ja see on väga sarnane „Mitte millegi” sisule – nad koguvad nii-öelda leitud asju, millest loobudes kaotavad need asjad oma esialgse väärtuse. Muutuvad üleni mustaks, kaotades sel moel oma identiteedi.
Publiku asetus oli meile mõlemale selge – eri külgedel, rõhutamaks tegelaste peataolekut ja samuti muutmaks lava justkui võitlusareeniks. Koolivorm kostüümina oli üsna selge valik, mis rõhutab raame, millest tegelased välja tahavad saada.
Ja Pierre Anthon, kes meie versioonis otseselt puu otsas ei istu, vaid rändab häälena kõlarist kõlarisse, annab tõlgendamisvõimaluseks selle, et too hääl ja kõik kahtlused, mida ta väljendab, on hoopis noorte endi peas.
Erinevaid teemasid on selles romaanis üksjagu: oma isikliku ja grupiidentiteedi otsimine, enesekehtestamine, manipulatsioon, kui vaid mõnda neist nimetada. Kas oleksid nõus avama, millised teemad on teie lavastuses teistest olulisemana esile tõstetud?
Mind huvitab selle loo juures enim kasvamise motiiv. Selles teoses on kasvamine väga valulik ja julm protsess… mis ju tegelikult on tõsi. Aga veel spetsiifilisemalt huvitab mind märkamatu kasvamine. Väga harva oskame tähele panna elumuutvaid hetki, ise veel nendes hetkedes olles. Aga kui võtta ette kellegi teise lugu, on see võimalus olemas. Minu jaoks vast kõige olulisem lause romaanist on: „Ja isegi kui ma ei tea, mida see tähendab, olen ma kindel, et sellel on tähendus.” Seda ütleb üks tegelastest kaheksa aastat pärast romaani sündmusi. Mida iganes me kogenud oleme, on see toonud meid praegusesse hetke. Ja isegi kui ma ei tea, kas või miks seda kõike vaja oli, olen mina ikkagi siin.
Mis on senise prooviperioodi jooksul olnud kõige keerulisem? Kas need raskused on seotud mingite näitlejatehniliste vahendite või loost tulenevate sisemiste barjääridega?
Väga keeruline periood algas juba romaani dramatiseerides. Ligi kahekümnest tegelasest pidi alles jääma kuus, kusjuures viisil, et olulised teemad kaoks. Aga kõige suurema avastuse tegin ikkagi alles näitlejatega tööle asudes – Telleri kirjutatud lugu on eelkõige idee, see ei allu ilmtingimata psühholoogilisele realismile. Mina olin püüdnud sellest võimalikult kindla loogika välja vormida. Aga mida rohkem midagi parimas mõttes abstraktset püüda ära seletada, seda väiksemaks see muutub. Nii et esimese proovinädala lõpuks tegin dramatiseeringus üsna põhimõttelised muutused. Nüüdseks olen seda vist vähemalt 15 lehekülge kärpinud.
Järgmine hiiglane, kellega võitlema pidime, oli kõikidest teatri väljendusvahenditest õigete ülesleidmine. Mis oleks parim vorm sellise sisu väljendamiseks? Kas mõningaid aspekte üldse saabki teatri vahenditega väljendada, ilma et see muutuks illustreerimiseks või paroodiaks või nii-öelda näitamiseks?
Kuna tegu on niivõrd ekstreemse ja instinktidest lähtuva teosega, oli minu jaoks oluline see lugu võimalikult autentselt ära rääkida. Häbenemata.
Lavastuse peamine sihtgrupp on teismelised, kellele tehtava teatri nappuse üle on alati kurdetud. Samavõrd püsiv on arusaam, et praegusaja noortele pakutav kultuur peab olema võimalikult tempokas, virvendav ja vilkuv. Kas olete üritanud trupiga sama esteetikat järgida või riskite klassikalisemate teatrivormidega?
Minu eelmine lavastus „Ma olen tuul” oli äärmiselt aeglane ja väheste sündmustega, sest see oligi autori eesmärk. Lavastust käisid vaatamas ka gümnaasiuminoored, kellega mul hiljem oli võimalus kohtuda, ja kes ütlesid: „Oli küll aeglane, aga ei olnud igav. Mis on päris kummaline.” See andis mulle julgust juurde. Me ei ole trupiga virvendust ega kiireid lahendusi eraldi eesmärgiks võtnud. Aga paratamatu on see, et seda konkreetset lugu hoiab koos selle fataalne kiirus. Tegelased on sunnitud ülikiirelt kasvama, kohati nii kiirelt, et nad ei oskagi seda mõista. Aga teatris on kiirustamine jällegi halb märk, seega ma otsin alati õiget pauside tasakaalu. Kõige tähtsam on selles loos peituvad teemad õigesti välja tuua.
Etenduse „Mitte midagi” trupi põhituumiku moodustab lavakunstikooli 29. lennu värske täiendus Vanemuisele – viis noort näitlejat, kellele see on esimeseks tööks professionaalses teatris. Sa ise lõpetasid sama kooli kaks aastat tagasi. Kuidas sa ennast selles koosluses määratled? Õpetaja-mentori ja/või vaimse teejuhina? Või lihtsalt ühe trupiliikmena, kes peab lõppkokkuvõttes kandma vastutust tulemuse eest?
Kuna meil olid ühised kaks aastat lavakunstikoolis, mil nad olid mu noorem kursus, siis on see väga meeldiv olukord. Nad on mu sõbrad, aga näitlejatena võõrad – nende töömeetodid on minul veel avastamata. Ja see on maru huvitav protsess. Me saame rääkida ja kurta vabalt, aga sellegipoolest tunnen ma, et kool on läbi. Ja mul on väga suur vastutus. Nii nende kui ka teatri ees. Me oleme küll meeskond, aga ülesanded ei ole võrdsed. Ja nad on pagana andekad ka… Ma pean nende hoos püsima.
Teatri kodulehekülg soovitab lavastust alates 14. eluaastast. Kas see on tõesti pigem soovitus või konkreetne vanusepiirang? Kas oskad ette kujutada, kuidas võiks seda lavastust vaadata 60+ eas vaataja?
Kindlasti pigem soovitus, mis tulenes murest, kas näiteks 12-aastasele on see lavastus sobiv. Kas need on teemad, mida nende pähe oleks vaja panna?
Aga ma tahaks loota, et 60+ vanuses inimene vaatab seda kui igat teist lavastust. Antud juhul on tegelased lihtsalt varateismelised. Me oleme kõik kunagi olnud varateismelised, seega ei tohiks see ju võõras iga olla. Ja pealegi on mõtted, mida me lavastuses sõnastame, eatud. Need mured ja kahtlused ei kao mitte kunagi. Need lihtsalt saavad noores eas alguse.
Lavastuse sihtgrupp on selles eas, kus teatris käiakse veel klasside kaupa, õpetaja eestvõttel, aga tõsisema kultuurihuviga noor inimene leiab tee teatrisse üles ka sõpradega või iseseisvalt. Kas mäletad enda puhul seda hetke, kui muutusid teatri ühiskülastajast üksikkülastajaks?
Praegu, mil ma käin täiesti vabatahtlikult teatris, näen ma saalis enda ümber noori, kes on tulnud sinna isiklikust huvist. Ja see on ääretult ilus vaatepilt ja ma olen nende peale kade. Mind ei sunnitud teatris käima ega seda mõtestama. Ja sellepärast ma seda keskkoolis või enne lavakunstikooli väga palju ei teinudki. Mis on kummaline – sest kust ma siis sain selle vajaduse ise teatrit teha? Nii et jah, alles teatrikoolis muutus teatriskäimine vajalikuks. Just personaalse kasvu huvides.
