MAAILM ON TÄIS IGASUGUSEID MÜSTIKUSI: Kes on lugenud Astrid Lindgreni “Karlssonit”, mäletab sealt onu Juliust, kes avastas muinasmaailma. Folklorist Marju Kõivupuu aga väidab, et muinasmaailm on tänaseni mitmekesine ning põnev paralleelkeskkond. Sellest alljärgnevalt juttu tulebki. Marju Kõivupuul ilmus äsja raamat “Eesti mütoloogia algajale”.
Tegelikult võiks küsimuse “Kas palunõid elab veel?” esitada ükskõik millise mütoloogilise tegelase kohta – kas me tunneme teda, kas tal on 21. sajandi eestlase mõtte ja (kõrg)kultuurimaailmas (ikka veel) ka mingi roll täita? Kas temast osatakse rääkida lugusid?
Palunõid hüppab näkku ja salvab
Miks ma pöördusin alustuseks küsimusega just nimelt palunõia poole? Ikka sellepärast, et palunõid peegeldab eelläinud põlvede mütoloogilist loodusetundmist, seda eriti Lõuna-Eestis, kus ju minugi juured ja kus lapsena sai jutte palunõiast kuulda küll ja veel. Lõuna-Eesti liivastes palumännikutes elutseva salapärase palunõia, palukärbi või palulutiku prototüübiks võib pidada nii väänkaela (Jynx torquilla) kui ka kivisisalikku (Lacerta agilis) või mõlemat. Rahvauskumuste kohaselt on palunõid väga mürgine: peast suskab, tagant pritsib mürki. Välja nägevat ta nagu väike tiivuline madu-uss – vikerkaarevärviline, jäme ja kirju. Inimest saab ta rünnata ainult inimese varjust. Aga juhul, kui palunõid näeb inimest enne, kui inimene teda, siis hüppab ta inimesele näkku ja salvab. Usuti, et kui palulutik tulle visata, siis kustub tuli ära – nii võimas olevat ses loomakeses peituv ohtlik maagiline jõud ja vägi. Ilmselt seetõttu ei õnnestugi lihtsurelikul palunõida tappa, sest tema tükid otsivad üksteist üles ja kasvavad kiiresti kokku tagasi.
Müütiline palunõid ja temaga seotud uskumused on Kagu-Eesti rahvapärimuses nüüdseks peaaegu hääbunud. See on sündinud vaikselt ja märkamatult, nagu on ajapikku igaviku radadele läinud needki inimesed, kes tema olemasolus vana Võrumaa liivastes palumännikutes või Taevaskoja koobastes ei kahelnud. Kas selle pärimuse hääbumise põhjuseks on tänapäeva inimeste keskmiselt parem või keskmiselt kesisem loodustundmine, on juba iseküsimus.
Pärimuspõhine loodusesse suhtumine põhineb eelkristlikel uskumustel, et metsa ja vetevalla eest kannavad hoolt haldjad või vanema keelepruugi kohaselt isad ja emad ning nendega tuleb osata hästi läbi saada, sest mis oleks inimese elu ilma metsata, ilma puhta veeta. Kui inimene käitub looduses ja loodusega hoolimatult või läheb metsaande korjama selleks mitte ettenähtud ajal – sest eks metski ja heinamaa peab saama puhata, hinge tõmmata, omaette olla –, siis ei käi kirjutamata reegleid rikkunud inimese käsi hästi: ta ei leia koduteed, leiab marjakee asemel kaela ümbert nõelussi või juhtub temaga midagi muud hoiatavat, märguandeks, et inimene on teinud midagi valesti, olgu siis tahtlikult või kogemata.
Puugipask Eesti looduses
Seevastu krati käsi käib vägagi hästi. Mütoloogilised varavedajad on tuntud enamiku maailma rahvaste folklooris ja usundis – näiteks soomlastel on para, jaapanlastel kitsune mochi, sakslastel Güterträger, lätlastel ja peamiselt lõunaeestlastel puuk – pukis’. Viimane oli “spetsialiseerunud” piimatoodete kokkuvedamisele, mille rohkus omaaegses taluperes võrdus jõukuse ja täis kõhuga.
Krati kui mütoloogilise tegelase nimi sai üldtuntuks ühise kirjakeele kujunedes ja ilukirjanduse vahendusel, tõrjudes tagaplaanile varavedaja vanemad omanimetused nagu pisuhänd või tulihänd. Kaasaegses kõnepruugis tähendab kratt ka üleannetut poisijõmpsikat ning tegusõna krattima – kellegi tagant midagi pihta panema või näppama.
Muuseas, puukide tegutsemisjälgi võib näha meie looduses. Värvuselt kollakast oranžini ja kuni 30-sentimeetrise läbimõõduga puugipask (rahvasuus ka puugisitt, kratisitt (Fulgio septica) on limakute ehk limaseente maailmas suurim ja Eestis tuntuim liik. Talle meeldib kasvada soistes kohtades vanade kasekändul peal, kus tema kummalise välimusega viljakeha võib näha juulist septembrini. Puugi okseks aga on peetud vahtu rohukõrtel, mis on vahtlase vastse (Philaenus spumarius) elutegevuse tulemus. Vahu sees elab vahtlase vastne, kes eritab niimoodi läbitöötatud taimemahla, et ennast kaitsta ja mitte ise ära kuivada.
Varavedajatega seotud rahvapäraste uskumuste aluseks arvatakse olevat ürgvana kujutelm pahatahtlikust inimesest või surnust, kes käib irdhingena kärnkonna, musta kassi, musta kuke või mõne muu olendi kujul teiste vara ära viimas.
Karja kihelkondas, Meiuste külas olla kassisarnatsed loomad neil olnud, kes rohkest nimelt suvel tursakala püüdnud; seda looma peeti vädajasarnatseks tursakassiks, mõrdade ja võrkude seltsis merde pandavaks, kui mõrrad kuival kassiperemehe kodus. (ERA II 148, 54 (25) < Märjamaa khk., 1936)
Ja üldse, neilt tulebki ära võtta, kellel on rohkem
Küllap on noist kaugetest aegadest rahva mällu kinnistunud ka uskumus, et kratti tuleb toita ja kindlasti korralikult, muidu maksab see peremehele elu.
Krati töövõime oli meeletu. Kui peremees unustas kratile tööd anda, võis see hävitada kõik senitehtu ja peremehe igaveseks maha jätta. Et seda ei juhtuks, andis peremees kratile sageli võimatuid ülesandeid: liivast nööri punumine, sõelaga vee kandmine, soo veest tühjendamine, põhjata koti täitmine jne. Kui kratt üldse midagi pelgas, siis nagu vanakurigi, kartis ta vaid naise katmata tagumist poolt, mis on olnud üks mõjukamaid “argumente” rahvapärases tõrjemaagias.
Tulihänd kartis ainult naisterahva paljast p…t, siis lõppes tal kohe võim ära, kui seda nägi. See oli vist Murdus (Kõpus), naine läks lauta lehmi lüpsma ja oli sääl natuke hooletu kükitamise ajal ja ükskord järsku kukkus tsetvert otre tümates maha, noh tulihänd juhtus parajaste tulema. (Kõpu khk)
Kratt on tänaseni üks populaarsemaid ja inspireerivamaid mütoloogilisi tegelasi eesti kultuuris. Küllap seetõttu, et krati fenomen on üldinimlik ja ajatu, otsides vastusid küsimustele, mis puudutavad tarbimisajastul meid kõiki: miks temal on, aga miks minul ei ole? Mina raban iga jumala päev palehigis töö teha, aga rikkust ja õnne ei paista kusagilt, aga naabrimehele tuleb kõik nagu jumalamuidu kätte ja enamgi veel? Rikkaks ausa tööga ei saa ja kas armastustki tuleb? Ja kust see armastus tulla saakski, kui sul pole asju ega vara, kulda ega karda, et kogu maailmale näidata – olen siinilmas kõva tegija, raban ööd kui päevad, võtan, kust aga saan ja kellelt aga saan. Sest võidab ju see, kellel on surres rohkem asju. Hingehinna eest muretsetud. Ja üldse, neilt tulebki ära võtta, kellel on rohkem. Jõuga, kavalusega, pettusega… Sest kas mina olen siis halvem?
Balletis “Kratt” otsitaksegi vastuseid küsimusele, kui kallis on hinge hind. See on muuseas esimene eesti ballett ja ühtlasi Eduard Tubina (1905–1982) esimene töö muusikateatrile. “Kratt, pisuhänd, tulihänd…!” hüüab Eduard Vilde (1865–1933) “Pisuhännas” vaimustunult elukunstnik Ludwig “ool rait” Sander, kui koolivend Tiit Piibeleht, kes ebaõnnestunud luuletajat ja arhitekti juba varases koolipõlves vähemates kirjatöödes ikka avitanud, ulatab oma käsikirja, millest saab kahe mehe jaoks loominguline ühisprojekt, pisuhänd, kes peab mõlema mehe kitsikusest üle aitama – ühe loomingulisest, teise majanduslikust. “Kas ta sul ikka tegutseb ka?” uurib Sander Piibelehelt ja on kogu südamest pettunud, kui käsikirja autor pisuhännas vaid mitmekihilist sümbolit näeb, ning veel enam pettunud, kui seesama pisuhänd tegutseb – ja kuidas veel! – kuid mitte läbikukkunud luuletaja ja arhitekti Ludvig Sanderi kasu silmas pidades.
Kaljo Põllo ja Lennart Meri
Ka mitmed teised eesti mütoloogilised tegelased, nagu näiteks Suur Tõll, Kalevipoeg ja libahunt on inspireerinud ja inspireerivad tänaseni meie kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke, animafilmide ja arvutimängude loojaid ning neist on saanud meie algupärase kirjanduse, filmi- või kujutava kunsti märgilised tegelased. Küllap suuresti seetõttu, et nende olemuses on midagi inimlikult ajatut, arhetüüpset, mis pakub rikkalikke võimalusi erinevateks ajalikeks ja ajatuteks tõlgendusteks.
Nõukogude lähiminevikus toetasid meie soome-ugri identiteeti Kaljo Põllu (1934–2010) graafilised sarjad, mis on inspireeritud soome-ugri ja põhjarahvaste mütoloogilistest maailmadest. Tema “Kodalased” (1973–1975), “Kalivägi” (1978–1984), “Taevas ja maa” (1987–1991) peegeldasid esivanemate müütilist maailmatunnetust ja otsisid vastuseid ajatutele küsimustele “Kes me oleme?”, “Kust me tuleme?”.
Põllo teosed jutustasid lugusid aegade algusest, maailma loomisest, looduse vägevusest, tootemitest, jumalate ja inimeste maailmadest ning olid omal moel sünkroonis Lennart Meri (1929–2006) 1976. aastal ilmunud mütopoeetilise minevikukäsitlusega “Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest”, millele ilmus 1984. aastal järg “Hõbevalgem. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest”, mida autor ise nimetas küll “Hõbevalge” sissejuhatuseks ja esimeseks peatükiks.
Meri mõlemad teosed olid ajastu konteksti arvestades parasjagu intrigeerivad, see oli reis kaugesse minevikku, kus hüpoteetiliselt oli kõik võimalik – Eesti igiammune kuulumine Euroopa kultuuriruumi, meritsi kulgevad kultuurikontaktid ehk kõik see, mis oli nõukogude Eestis elavatele inimestele tabu.
Kas haldjatesti olete teinud?
Tänapäeva tõejärgses maailmas on inimeste huvi usundite ja mütoloogia vastu endist viisi suur. Märkimisväärne on tänapäeval nendegi inimeste hulk, kes väidetavalt tunnevad end isiklikult kogevat kontakte vaimumaailmaga nagu poltergeistide, luupainajate, kummituste, kaitseinglite või kuradiga, sealjuures on kohatavate olendite spekter kultuurilise üleilmastumise käigus muutunud järjest mitmekesisemaks. Mütoloogia- ja esoteerikajanu kustutamiseks pakutakse seltskonna- ja erinevate uue vaimsuse (veebi)lehekülgedel meelelahutuslikus võtmes võimalusi leida või määrata oma mütoloogiline alter ego.
Sellised testid ja/või ajaviitemängud on samuti väga populaarsed ka Eesti turismitööstuses, kus erinevad autorid loovad uusi mütoloogilisi tegelaskujusid, sünteesides vanemat rahvapärimust oma isikliku maailmanägemuse ja -kogemusega, et tutvustada popkultuuri võtmes ühte või teist rahvast, tema maad, inimesi, pärandit.
Haldjatesti tehes on võimalik määrata, kas oled Metsik, Soovana, Murumemm, Kivialune, Ahti, Näkk, Allikaravitseja, Hiid või hoopis Saarevaht.
Mütoloogilised haigused
Mütoloogilised haigused võib samuti arvata pigem vanemasse rahvatraditsiooni kuuluvateks, sest haiguste põhjustajateks on peetud salapärast haigusvaimu (haigushaldjat), kes võib ennast ilmutada mõne linnu, looma, inimese või eseme kujul. Samuti kuuluvad vanemasse mütoloogilisse kihistusse uskumusolendid, kes/mis on seotud koduringiga. 21. sajandil vallandunud Covidi-pandeemiaga elustusid nii haiguse kui ka vaktsineerimisega seotud müüdid, mis olid äratuntavad varasemast meditsiinipärimusest, olgu selleks vaktsiinivastasus või haigusest hoidumise, leviku ja ravimisega seotud uskumused.
Paljud eesti kaasaegsed kirjanikud on n-ö ehitusklotsideks võtnud rahvausundist üldtuntud motiivid, mis võimaldavad vaatajal-lugejal soovi korral ka ennast tegelaste, olukordade ja uskumustega suuremal või vähemal määral samastada ning otsida huvi korral piire tõe ja fiktsiooni vahel.
Ka (anima)filmid, arvutimängud, ulmekirjandus tekitab erinevates põlvkondades huvi rahvausundi, usundilise pärimuse, mütoloogia, maagia jms vastu laiemalt, olles samaaegselt nii pärimuse vahendajaks kui selle (taas)loojaks, tõlgendajaks ja interpreteerijaks.
Tänapäeval pakuvad paljudele meist müüdid ainest maailmavaatelisteks tõlgendusteks, kuid täidavad ka sotsiaalset ja meelelahutuslikku rolli – väidame, et müüdid on kuulujutud, väljamõeldud lood, fiktsioonid, muinasjutud. Mütoloogia ehk müüditeadus aga tegeleb endiselt pärimuslike ja loodud lugude kogumise, uurimise ja mõtestamisega.
Raamat: “Eesti Mütoloogia algajale”, Tänapäev, 2023