30 AASTAT ÜHEST ERAKORDSEST PATEETIKAST: Greta Pentsa meenutab, kuidas staarmuusikud üritasid 30 aastat tagasi hiigelüritusega Live Aid maailma päästa. Takkajärgi on võimatu öelda, kas maailmas ka midagi sisuliselt muutus, kuna liiga kiiresti hakkas kogu abi vahendajate kätte koonduma. Ning see on ka täna üks põhilisi asju, mis takistab vaest maailma tegelikult aitamast.
BBC tõi 23. oktoobril 1984 oma kella kuuestes uudistes brittideni õõvastava reportaaži Etioopia näljahädast. Esimestest sekunditest oli selge, et sealne õud on monumentaalne. Teleekraanidelt vaatasid vastu kokkukuivanud inimesed, kes näisid pärinevat justkui teiselt planeedilt. Kõhetu ema, kellel polnud jõudu muuks, kui kätel hoida oma surevat last. Seal olid kasvamise lõpetanud kuueaastased lapsed, kes nägid välja nagu kahesed. Need olid skeletid, mida kattis vaid õhuke nahk.
Need kaadrid klammerdasid kogu Suurbritannia telekate ette. Järgmiste päevade vältel laekus tuhandeid annetusi, kuid selge oli ka see, et Aafrikas valitsevat katastroofi ei ole võimalik lahendada mõne tuhande naelaga.Tente gonflable maison
Jõulud ühe hoobiga mängu
Tegemist oli Suurbritannia jaoks keerulise ajaga. Töötus oli riigis tõusnud kõigi aegade kõrgeimale tasemele, muusikatööstus seevastu aga õitses. Tolleaegsed popstaarid suplesid rahas ning sõitsid ringi luksusautodes.
Bob Geldofi muusikukarjäär oli tolleks hetkeks hääbumas. Paljude meelest puudus Geldofil üldse igasugune lauluoskus ning tema vaikimise üle tunti pigem heameelt. Temast oli saanud vaid suure juuksepahmaga ebaoluline kild 70-ndate popmuusikas.
Kõigest üks kuu pärast Etioopia reportaaži, pühapäeval, 25. novembril, kogunes ligi 40 muusikut, kelle seas olid näiteks Bono, Phil Collins, Simon Le Bon, George Michael, Sting, Paul Young ja Francis Rossi Londonis asunud Sarm West Studiosse, et Band Aidi nime all sisse laulda Bob Geldofi ja Ultravoxi solisti Midge Ure kirjutatud laul „Do They Know It’s Christmas“.
Band Aidi pateetiline, ent toonast massi otse makku kõnetav singel ilmus kolm nädalat enne jõule ning kogu tulu läks Etioopia näljahäda leevendamiseks. Laul tõusis kiiresti Briti edetabelite tippu ning sellest sai kõigi aegade enimmüüdud singel Suurbritannias.
Kõigil oli raske uskuda, et Bob Geldof säärase aktsiooniga seotud on. Teda peeti absoluutselt viimaseks inimeseks, kes midagi sellist teha võiks. Kuid tõepoolest, juba järgmisel päeval peale Etioopia reportaaži võttis Geldof telefoni ning tegi kõigile oma robustse iiri aktsendiga keerutamata selgeks, mida ta tahtis: „Did you fucking see that thing about Ethiopia last night?“
Band Aid kogus 8 miljonit naela ning see ületas rohkem kui seitsmekordselt Geldofi lootusi.
Band Aidi aktsiooniga liitus ka Ameerika, kus salvestati sealsete staaridega USA for Africa nime all lugu „We Are The World“.
Tõlkes kaduma läinud
1985. aasta jaanuaris tegi meedia Geldofile ettepaneku sõita Aafrikasse ja kõike oma silmaga näha. Geldof ei mõistnud, miks peaks ta minema jalgu koperdama meditsiinitöötajatele, kes seal reaalselt abistamisega tegelesid. Olgugi et tema vastus oli kaks esimest korda „Fuck off!“, sõitis ta juba samal kuul Etioopiasse, et arutada erinevate heategevusorganisatsioonidega, kuidas oleks kõige mõistlikum Band Aidi kogutud raha kulutada. Sealviibimise ajal külastas ta kahte laagrit ning oli oma silmaga tunnistajaks surmale, näljale ning kogu seal valitsevale ebainimlikkusele.
Reisi ajal kohtus Geldof ka Etioopia diktaatoriga ning nimetas teda piinajaks ja mõrvariks. Võib vaid ette kujutada, milline rahvusvaheline skandaal oleks sellest tulnud, kui Geldofi sõnad poleks tõlkes kaduma läinud.
Tagasi Londonis, kaasas pildid piinadest Etioopias, sai Geldof aru, et see, mida Band Aid teinud on, pole kaugeltki piisav. Ilmnesid miljoneid maksvad transporditõkked, mis takistasid toidu jõudmist Aafrikasse ja nende lahendamiseks raha ei jätkunud.
Lahendus oli Geldofi silmis lihtne – kontsert. Ta ei esitanud küsimusi, vaid lihtsalt konstateeris fakti, et see toimub.
Harvey Goldsmith oli riigi suurim ja tuntuim kontserdikorraldaja. Geldof tutvustas talle 1985. aasta 18. aprillil ideed heategevuslikust mammutkontserdist, mis toimub samaaegselt kahel pool Atlandi ookeani – Suurbritannias ja Ameerikas. Kogu maailm saab sellest televisiooni abil osa ja avatud on telefoniliinid, mille kaudu saab raha annetada Esinejateks pidid olema absoluutselt kõik tol hetkel tuntud nimed. Nad kõik teevad seda mitte millegi eest ning kogu kontserditulu läheb Aafrikasse.
Goldsmith pidas teda hulluks. Geldof on öelnud, et see on tavaline Goldsmithi reaktsioon – ta näeb kõigepealt probleemi, seejärel idee geniaalsust ning viimaks lahendust.
Probleemid algasid, kui Geldof maniakaalselt Briti artiste kõnedega pommitama hakkas. Väga paljudel kordadel naerdi ta lihtsalt välja. Artistidel oli sellesse ettevõtmisesse raske uskuda.
Üks suur põhjus, mis lõpuks ka Live Aidi toimumiseni viis ning produktsiooni jõudsalt edasi liigutas, oli Bob Geldof ja tema iseloom. Ta lihtsalt ei leppinud keeldumisega ning kõige kiuste leidis lahendused kõigile ettetulnud probleemidele (mida oli palju, väga palju).
Geldofi bluff
Neli nädalat enne kontserti toimus pressikonverents, kus Geldof teatas, et Suurbritannia kontsert toimub 13. juulil Londonis Wembly staadionil ning USA kontsert Philadelphias JFK staadionil. Ühtlasi luges ta ka alfabeetilises järjekorras ette Live Aidil esinevad artistid. Tegemist oli aga suuresti blufiga, sest tegelikult olid nõustunud (peale Boomtown Ratsi, kelle osalemine oli ilmselge) vaid üksikud. Mõned seetõttu, et tundsid Geldofi lähedalt (Elton John ja Sting), teised seetõttu, et neile meeldis idee (David Bowie, Boy George) ning kolmandad puhtalt sellepärast, et kartsid Geldofi (Nik Kershaw). Nimekirjas olid bändid, kes isegi enam ei tegutsenud (Duran Duran ja Status Quo) ning need, kes polnud veel oma vastust andnud (Stevie Wonder). Ning nagu sellest veel vähe oleks olnud, luges Geldof ette ka nimed, kellega neil polnud veel õnnestunud isegi mitte ühendust saada (Queen, Paul McCartney).
Mõte kogu kontsert kogu päeva vältel televisioonis üle kanda oli 1985. aasta mõistes sama kui öelda, et korraldame Kuul kontserdi. Puudusid tehnilised võimalused, satelliidid ning oskused. Mike Mitchell oli vastutanud aasta varem toimunud olümpiamängude ülekande ning satelliitide eest ning oli ehk ainus inimene, kes säärase asjaga hakkama oleks võinud saada. Televisiooni ülekanne oli Live Aidi jaoks elulise tähtsusega. Pole ülekannet, pole annetusi.
Geldof ja Goldsmith pöördusid BBC poole ning pakkusid neile ülekande võimalust. Geldofi tegutsemine oli jätkuvalt väga agressiivne ning ta jättis mulje, nagu tegelikult oleks BBC-l vaja neid, mitte vastupidi. Ta marssis pärast koosolekut BBC juhataja kabinetist välja ning pöördus sinna mõni sekund hiljem tagasi, dikteerides, mis kuupäevaks nad vastust vajavad.
See oli aga järjekordne Geldofi tegutsemisviisi vili. BBC tühistas kogu oma programmi ning nõustus Live Aidi täies mahus üle kandma. Ta varustas telepildiga kogu Euroopat, Ameerikas kandis üritust üle ABC.
The lesson how to die
Veel mõni päev enne 13. juulit oli kogu kontserdi toimumine suure küsimärgi all. Kolmeosaline pöördlava ei töötanud. Lisaks valitses online casino täielik kaos Ameerikas, kus ilmnesid probleemid esinejatega. Sealne peakorraldaja Bill Grahm oli äärmiselt egotsentriline, osa esinejaid polnud nõus temaga koostööd tegema, osa ei sobinud Grahmile. Peale selle saboteeris üritust Michael Jackson, kes kutsus artiste üles Live Aidil mitte osalema.
13. juuli oli 1985. aasta suve üks väheseid päikeselisi päevi. Wembly staadioni väravad avati kell 10 ning keskpäeval lausus Richard Skinner sõnad: „It”s twelve noon in London, seven AM in Philadelphia, and around the world it’s time for: Live Aid.“
Bob Geldof ütles kolm kuud varem, et sellel kontserdil osalevad kõik, kelle nimi tol hetkel midagi tähendas. Ta ei eksinud kuigi palju. Fakt oli see, et mõni nädal enne üritust said artistid aru, et üritusel mitteosalemine teeks suur kahju nende karjäärile. Mitte keegi ei saanud väita, et nad polnud teadlikud faktist, et seda kontserti vaatab rohkem kui miljard inimest.
Üheksa päeva varem oli Bob ühel heategevuskontserdil kohtunud prints Charlesi ja printsess Dianaga. Ta lihtsalt kõndis nende juurde ja küsis, mida nad 13. juulil teevad. Nad tulid Live Aidile.
Wembly esimene esineja oli laiali läinud Status Quo (kes pärast põmakat kohe plaadi tegi). Samuti tulid ürituse jaoks kokku The Who ja Black Sabbath.
Queeni, kelle osalemine neli nädalat varem veel isegi kinnitust polnud saanud, esinemise Live Aidi kontserdil on muusikakriitikud ja ajakiri Rolling Stone nimetanud rokkmuusika ajaloo kõige suurepärasemaks. Legend räägib, et Geldof oli Freddie Mercuryle ühise tuttava kaudu sõna saatnud: „Ütle sellele vanale pedele, et sellest tuleb kõigi aegade suurim asi.“ Freddie ei suutnud keelduda.
U2 mängis 14 minutit laulu „Bad“, mille ajal solist Bono hüppas lavalt maha ja liitus publikuga, et tantsida suvalise tüdrukuga. U2 sai Live Aidil tuntuks kui suurepärane laivbänd.
Phil Collins esines mõlemal Live Aidi kontserdil – nii Wemblyl kui ka JFK staadionil, kasutades Londonist Philadelphiasse lendamiseks ülehelikiiruselist turboreaktiiv-reisilennukit Concorde’i. Ühendkuningriigi teletäht Noel Edmonds juhtis helikopterit, mis viis Collinsi Heathrow lennujaama, et too lennukile jõuaks. Lisaks mõlemale oma esitusele kahel pool ookeani, mängis ta ka trumme Eric Claptonile ja esines koos ainsate elavate Led Zeppelini liikmetega JFK staadionil.
Geldof ise esitas koos oma bändiga neli laulu, mille seas oli ka „I Don’t Like Mondays“. Ta peatus pärast sõnu „The lesson today is how to die“. Need sõnad said kontserdi kontekstis täiesti uue tähenduse.
Kas midagi muutus?
Geldofi suurim hirm oli, et inimesed võtavad seda kontserti kui suurt meelelahutusüritust ning unustavad tõelise põhjuse. Ta marssis sisse Wembly staadionil asunud BBC stuudiosse ning sai seal kuulsaks sõnade pärast, mida ta tegelikult ei öelnud. Lause „Give us your fucking money!“ saadab Geldofi tänase päevani, ehkki see üle tema huulte ei lipsanud. Geldofi sõnavõtt aga mõjus. Telefoniliinid olid edaspidi annetajatest umbes ning raha voolas 20 000 naela minutis.
Dawid Bowie jättis oma esinemise ühe laulu võrra lühemaks, et teha ruumi videole, mis tuletas kõigile kohalviibijatele meelde, miks nad seal olid. Need olid südantlõhestavad kaadrid peaaegu surnuks nälginud Aafrika lastest, mida saatis The Carsi lugu „Drive“. Atmosfäär muutus hetkega ning kogu staadioni mattis enda alla lõhestav vaikus. Mõned hetked varem karjunud publik seisis nüüd pisarsilmil vaiki. Kummalisel kombel ühendas see videolõik üheks hetkeks kogu maailma.
Wembly viimane esineja oli Paul McCartney, kes polnud pärast John Lennoni surma ühtegi kontserti andnud. Ta laulis vaid ühe loo ning selleks oli „Let It Be“. Väga iroonilisel kombel vedas tehnika alt just nimelt kõige tähtsama esineja ajal. McCartney mikrofon ei töötanud. Tegelikult ei olnud sellest aga suurt midagi, sest 72 000-pealine publik teadis biitlite laulu sõnu peast.
16 tundi kestnud mammutkontserdi lõpetasid kõik artistid koos, lauldes nii Londonis kui ka Philadelphias kummagi maa „hümne“ Aafrikale. Wembly staadionil kõlas „Let Them Know It’s Christmas“ ning Londoni aja järgi kuus tundi hiljem JFK staadionil „USA for Africa“. Ülekannet vaatas poolteist miljardit inimest üle kogu maailma ning ühtekokku koguti 140 miljonit naela.
30 aastat hiljem võime me küsida: kas maailm tõepoolest muutus? Kes küll oskaks vastata?
Bob Geldof saatis Freddie Mercuryle ühise tuttava kaudu sõna: „Ütle sellele vanale pedele, et sellest tuleb kõigi aegade suurim asi.“
