TULEVIKU HAPRUS: Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere arutleb, kas on mõtet vaadata optimistlikult tulevikku või oleks targem kohe küünal ära puhuda. Kas optimistid on halvasti informeeritud pessimistid? Soomere näpib tasahilju tulevikku, mida tehes peab olema äärmiselt ettevaatlik.
Tulevikku vaatavad tehnoloogid on tavaliselt optimistlikud. Miks nii, pole alati kohe selge. Võib-olla väljendab seda kõige paremini rannikuinseneride optimism. Et meri lõhub kindlasti ära kõik inimese poolt rannikule või merre ehitatud asjad, siis vähemasti neile jätkub tööd ja leiba väga pikaks ajaks. Tsivilisatsiooni lõpuni. Karl Ristikivi parafraseerides: vähemalt seni, kuni meri hingab ja sünnivad uued rannad. Aga võib ka nii olla, et optimistid on lihtsalt halvasti informeeritud pessimistid. Optimistid teatavasti arvavad, et elame parimas võimalikest maailmadest – isegi kui pessimistid kardavad, et see on tõsi…
Suured näevad kaugemale kui väikesed
Natuke lihtsam on suurtel inimestel. Nemad näevad teistest kaugemale ka ilma Newtoni või Google’i moel teiste õlgadele ronimata. Louis Aragon on kenasti öelnud, et optimism on suurte inimeste luksus. Tema ei teinud vahet, kas tegemist on füüsiliste mõõtmetega või vaimult suur olemisega. Vaimult suurte inimeste, ükskõik, kui nääpsuke või haige võib olla nende keha, mõtted, loengud ja visioonid kipuvad kalduma positiivsesse võtmesse. Meenutagem vaid, kui laiaks suutis Steven Hawking universumi mõelda ja inimkonna tuleviku kujundada.
Väikeste inimeste vaade on sageli selline, mille kohta ütleme, et see on silmaklappidega. Omal ajal oli nende kandmine hobuste privileeg. Et neid ei hirmutaks kõrval sõitvad autod ehk tollased tsivilisatsiooni sümbolid. Kitsas vaade viib häirivalt sageli selliste piiride kompamiseni, mille taga ei olegi midagi vastikut või hirmutavat. Või siis selliste piiride üle kurtmiseni, mille taga on nii kaunis maailm, et seda on eemalt raske märgata.
Suured inimesed ja väljapaistvad mõtlejad räägivad küll piiridest, aga teistmoodi kui pessimistid. Just suurte sihiks on tihti piiride nihutamine. Sageli teades, et nimelt selles on mõnusa tuleviku võti. Tulevikuga hirmutamisse on enamasti monteeritud hirmutaja enda saamatus ja sageli hirm selle üle, et tema panetunud ja pahtunud mõtted ja silmaklapid ei huvita tegelikult kedagi.
Läheb kindlasti veel palju sadu aastaid, enne kui suudame mõista, kuidas inimene funktsioneerib. Vaevalt et maailma lõpp jõuab kätte enne, kui seda mõistame. Juba sellepärast on mõistlik mõelda, et maailma lõpuni on aega palju. Vähemalt miljard aastat, nagu arvasid vennad Strugatskid. Isegi siis, kui vahel päike ei paista ja sajab vihma. Eestlane on selles kontekstis pigem optimistlik, arvates, et „parem varblane pihus kui tuvi katusel“ ja „parem pool muna kui tühi koor“. Soomlaste huumor on teistmoodi. Hoolimata nende tembeldamisest enesetapu-usku rahvuseks on Martti Larni märkinud, et „õuna hammustades on alati meeldivam näha selles tervet ussi kui poolikut“.
Masinad on toonud tööjõupuuduse
Teadus on üks kiiremini arenevaid valdkondi meie maailmas. Küllap satub meeletu hulga faktide sekka, mida iga päev juurde koguneb, ka negatiivseid või hirmutavaid. Eriti selle tõttu, et teadmisi lisandub eksponentsiaalselt. Teadusfilosoof Murphy lisas ühe nüansi, mida hüütakse teadusliku progressi esimeseks seaduseks. Nimelt et „arengut teaduses näitab kiirus, millega tekib erandeid varemkehtivatele seadustele“. Nende erandite meeldejätmiseks vajame järjest suuremat arvutivõimsust. Võimalik, et nimelt see asjaolu ja mitte krüptoraha käigushoidmine on Moore’i seaduse tegelik liikumapanev jõud.
Selle üle, et arvutid võtavad inimestelt töö ära, ei ole mõtet muretseda. Optimist võtaks seda võimalusena ükskord ometi klassikalise töötegemise ahelatest (või lausa needuse rõhumisest) lahti saada ning nälja ja orjuse ikkest vabaneda. Klassikalise töö kadumine ei ole uus mõte. Kui keegi julgeb tuleviku asemel minevikku vaadata, siis hiljuti sai 20 aastat sellest, kui ilmus Jeremy Rifkini raamat „Töö lõpp“ (1998). Ta kirjutas juba siis, et „järgnevatel aastatel juhivad uued üha keerukamad ja kangemad tarkvaratehnoloogiad tsivilisatsiooni juba lähemale peaaegu ilma töölisteta maailmale“.
Ilma töölisteta maailmale ei ole me 20 aasta jooksul lähemale saanud. Eestis on terav tööjõupuudus. Seda lootust, mis meil kunagi ehk olema saab, on väljendanud Warren Bennis: „Tulevikuvabrikus on vaid kaks töötajat, inimene ja koer. Inimene on seal selleks, et toita koera. Koer on seal selleks, et takistada inimesel seadmeid [või arvutit] näppida.“
Väärtuste muutustest tegusamate inimesteni
Rooma klubi tõi ühiskonna mõtlemisse aimduse sellest, et kasvul on piirid. Arvutid ja tehnoloogiad kompavad hoopis teistsuguseid piire. Pole ju kuigi huvitav kombata looduse ressursside piire. Mine tea, järsku ongi piir päris lähedal, nagu Rooma klubi arvab, ja tuleb end kähku Torgu kuningriiki ära peita. Loodusseaduste piire kombata on palju huvitavam. Nimelt hakkavad traditsiooniliste arvutite kiirust piirama loodusseadused, mitte ressursid.
Arvutite muutumine järjest väiksemaks tähendab, et hoiame kokku loodusvarasid. See kokkuhoid pole mitte nii, nagu Ameerikas, kus pole tähtis, kui palju mingi asi maksab, vaid kui palju kokku hoiad. Tehnoloogia miniaturiseerimine laseb jätta suure hulga väärtuslikke aineid maa sisse. Selle mõtte teine poolus on, et väärtused liiguvad asjade maailmast mujale. Selle kvintessentsi esitas inglise ajaloolane Henry Thomas Buckle (1821–1862), keda palju peavad ajaloo kui teaduse isaks. Juba pooleteise sajandi eest kirjutas ta: „Kui ennevanasti olid rikkaimad maad need, millel oli loodus külluslikum, siis tänapäeval on rikkaimad maad need, mille inimesed on tegusamad.“
Vaid tegusate ja tarkade inimeste puhul saab üldse tõusta kriipiv küsimus inimese kui loodusliku intellekti ja tehisintellekti vahekorrast. Arvuti suudab võita inimest juba pea kõigis mängudes. Üsna varsti saavad masinad inimesest targemaks ja tugevamaks pea kõigis inimeseksolemise kvaliteetides. Võib-olla ainult sisuloome jääb mõne inimese mänguks. Sest masinad vist ei tahagi sisu luua ja kõige võimsamate masinate suunajad samuti mitte. Google ja teised ettevõtmised, mis on peaaegu monopoliseerinud infokanalid, on sisuloomest loobunud.
Küsimusele, kuhu sisuloome end tulevikus peidab, annab eestlaslik mõtlemine Mihkel Muti sõnutsi pessimistliku vastuse, kurtes või prognoosides, et „kõikjal vedelev info muudab inimese laisaks ja rahulolevaks“. Tõsisemalt on seda aspekti puudutanud veel paar suurkuju. Pablo Picassole kui loomeinimesele saame anda andeks ta arvamuse, et arvutid on kasutud, sest nad saavad anda ainult vastuseid. Peter Ustinov täiendas seda mõtet: „Kunagi oli meil küsimusi, millele puudusid vastused. Nüüd on meil arvuti ja internet, mis annavad lõputult vastuseid küsimustele, mida me küsida ei oska.“
Tehisintellekti loomise palavik on maailma juba muutnud. Praegu on veel võimalik eksisteerida ilma Google’i või Bingita. Valdav osa seni loodud tehnoloogiatest oli nii või teisiti suunatud sellele, et efektiivsemalt inimest tappa. Pikka kasvu akadeemiku Jaak Aaviksoo eufemismina: hävitada füüsiliselt, elimineerida kineetilise relvaga. Nüüd fokuseerub tehnoloogia pigem sellele, et inimest üle mängida. Aga sellest ei piisa. Teame ju Murphy seadusest (täpsemalt, Freemani kommentaarist Ginsburgi teoreemile), et kapitalism põhineb eeldusel, et seda mängu, mida me igavikuga mängime, on võimalik võita; sotsialism eeldusel, et seda on võimalik viiki mängida, ja müstitsism, et seda mängu on võimalik lõpetada. Nii et las see tehisintellekt arvab, mida tahab. Targaks saab ta alles siis, kui oskab Murhpy seadustest mööda hiilida.
Maailm lihtsamaks
See, et kõik, mis on defineeritav, muutub ka programmeeritavaks, tähendab radikaalset väljakutset. Küsimuse alla seatakse inimese pärusmaa, inimese definitsioon ja üldisemalt inimese ja inimlikkuse tähendus. Võib-olla õnnestub end mõnda aega varjata selle viigilehe taha, et meie aju on üks äärmiselt keeruline mehhanism. Sellegi lootuse purustab progress.
Isegi keerukuse mõiste on sattunud muutuste tuulispaska. Keerukust on õpitud mõõtma. Üks keerukuse mõõt on aeg, mis kulub arvutusteks. Kui õnnestub leida lihtne ja elegantne algoritm arvutuste jaoks, mida varem tehti nädalaid ja nüüd saab teha sekunditega, siis see ülesanne ei ole enam keerukas. Paremate algoritmide tekkimise või leiutamisega muutub keerukuse tähendus. See on valdkond, kus matemaatikud muudavad maailma paremaks kohaks, kus elada. Kui see on korra õnnestunud, siis paljud ülesanded saavad lihtsamaks, maailmas on rohkem valgust ja struktuurgi muutub läbipaistvamaks. Seda tagasi pöörata või taolist teadmist kustutada ei ole niisama lihtne. Sellega on nõnda nagu laulu sisse panemisega. Kui on teada, et ülesannet on võimalik lahendada, leitakse lahendus kindlasti (ja kui vaja, siis ka uuesti).
See omakorda mõjutab optimistide ja pessimistide vahelise kempluse jõujooni. Juba René Descartes, ristkoordinaatide looja, arvas, et optimist võib tõesti näha valgust seal, kus seda ei ole, aga miks peab pessimist selle [vaevalt süttinud küünla] kohe ära puhuma.“
Optimistide õnneks on päris raske (kuigi mitte täiesti võimatu) panna põlema küünal, mis levitaks pimedust. Tehisintellekt võib ju inimesele järele jõuda või mööda minna. Aga üsna kindlasti on veel vähemalt mõnisada aastat inimene parem kui arvuti. Tegelikult on inimene lausa parim arvuti, sest (Wernher von Brauni sõnadega) „üksnes [inimarvutit] saab toota ka kvalifitseerimata tööjõud“.
*
Akadeemik Tarmo Soomere kommentaar Von Krahli Akadeemia loengusarja „Elu pärast Google’it“ akadeemik Jaak Vilo loengule „IT ja tehnoloogia“ 06.11.2018. Saade oli Vikerraadio eetris 24. 11.2018.
Loeng on järelvaadatav-kuulatav Von Krahli teatri Facebooki lehel: https://www.facebook.com/vonkrahliteater/.
„Elu pärast Google’it“ loengute alusel läks Vikerraadios eetrisse saatesari „Raadio JAIK“: https://vikerraadio.err.ee/raadio-jaik/885724.
