KOHALIK STÄNDAPP KOMEDI: Estraad on vana nagu öö ning alati populaarne. Mäletatakse Baskinit, Abelit, Aimlat. Uue tuule stand-up kujutab endast midagi muud. Marek Reinaas otsis üles rõõmsast habemikust populaarse stand-up’i tegija Sander Õiguse ning üritab tänapäevasest huumorist sotti saada. Mingil hetkel liitub naljahuvilise Marekiga ka Juku-Kalle Raid.
Stand-up müüb maailmas suuri tuhandesi saale. Eestis nii suuri saale polegi. Küll aga on žanr viimastel aastatel üha populaarsem, rahvusvaheliste tegijate üritustele pileteid vaat et ei saagi, aga omad gurud ajavad ka leiva lauale ja vorsti leiva peale, nagu teatab üks kohalikke vingemaid ständappereid Sander Õigus, kes püütakse kinni otse sadamast, mille kaudu mees üritab Soome hiilida, et Helsingi eestlastele paar värskemat nalja visata.
Marek Reinaas (M.R): Mis asi see stand-up õigupoolest on? Ma saan aru, et Eestis tõusevad onu Heinod pulmalauas alati püsti ja kukuvad lugusid rääkima.
Sander Õigus (S.Õ): Kui sa niimoodi küsid, siis erinevus on selles, et need Heinod korrutavad samu nalju üha uuesti, aga stand-up’i mõte on uusi nalju kirjutada. Kui väga filosoofilisele baasile minna, siis kui maailmas on olemas seitse nalja, siis me üritame kirjutada midagi uut.
M.R: See tähendab, et sina üksi oled lava peal ja on saalitäis inimesi, kes väga tahavad, et sul midagi vussi läheks.
S.Õ: Ma arvan, et inimesed ei taha, et vussi läheks. See oli alguses. See on iga esineja alguses, et on mina versus publik. Aga tegelikult nad ju kulutasid mingisuguse raha, sõitsid taksoga, aeg kah lisaks. Mis iganes. Ja nad tahavad lõbusat õhtut.
M.R: Tihti on ju see, et publiku hulgast valitakse ohver ja siis tema kulul tehakse nalja. Kas see on Eestis ka nii? Ja kas nende inimestega on kokku lepitud?
S.Õ: See on üks asi, mida küsitakse hästi palju. Et see oli ju su sõber seal? On koomikuid, kes hakkavadki publikust inimestega rääkima. Tavaliselt on need liigjoobes tüübid, kes vastavad valju häälega retoorilistele küsimustele. Otsivad tähelepanu ja mingi hetk, kui see hakkab juba õhtut häirima, siis pead neile tähelepanu andma. Ma tahan hoopis oma materjali teha, ma olen kodus hullult vaeva näinud!
M.R: Kunagi tehti enamik nalju sketši vormis; kõige kõvemad asjad olid televisioonis, lava peal suurt nalja ei tehtud. Tänapäeval on see kuidagi teistpidi. Isegi televisioonis pole enam sketšisaateid, vaid mingid ständapperid, kes üritavad seal seda formaati nagu TV jaoks teha.
S.Õ: Kindlasti on asjad muutunud. Aga minu meelest on sketšikomöödia kõige raskem vorm. Sest see peab nii puhas olema. Kui me vaatame oma lemmikuid, „Tujurikkuja“ või „Kreisiraadio“ asju, siis ongi iga detail, liigutus täis midagi, mille peale sa ikka ja jälle itsitad.
Kui ma olin selles vanuses, et hakkaks stand-up’i tegema, siis polnudki sellist kohta, ma pidin hakkama lihtsalt korraldama oma esimest üritust. Me pidime enne näitama inimestele, et Eestis saab stand-up’i teha. Minu jaoks on veider, et meil nii kaua aega võttis. Noore riigina – meil oli nii palju, millest rääkida ning mille üle naerda ja nutta koos!
M.R: Kuna ma „Kreisiraadio“ tegemistest natuke tean, siis mind jahmatas alati, et nende sketšid olid puhas improvisatsioon. Nad leppisid omavahel kokku, mis tegelased nad on. Aga mida need tegelased tegema hakkavad, see oli impro. Minu jaoks on see eriti kõva.
S.Õ: Ju siis meestel oli eriti hea keemia omavahel. Kui sa istud sõpradega saunas ja saad aru, et kõik, mis me omavahel ütleme, on absurdselt naljakas. Miks keegi ei filmi seda. Ja nemad võtsid selle ja tegid sellest ühe Eesti teleajaloo kõige legendaarsema asja. See on väga lahe ja mul on enamik nende sketše peas.
M.R: Kas sa enda naljad kirjutad ise?
S.Õ: (Naerupahvakas) Muidugi. Ei ole mingit küsimust. Nii palju on võõrast influentsi, et kui proovid mingit nalja ja mõni koomik ütleb, et kuule, äkki proovid seal lõpus teisiti, siis enamasti ei taha, tahad ise kirjutada mingi kolmanda asja, mis on veelgi naljakam.
M.R: Kuidas see asi käib? Sa lähed lavale, nimetame seda etenduseks. Kas see etendus Tallinnas Telliskivi kvartalis ja ütleme Võrumaal on samasugune?
S.Õ: (Õiendab) Ma tahaks kuidagi astuda maha sealt rongi pealt, mina ei ütelnud, et Võrumaal midagi viga on.
M.R: Võrumaa on väga lahe koht, kui seal vähegi elektrit jätkub.
S.Õ: On erinevusi ja ei ole ka. Mingid asjad juhtusid Tallinnas. Ja kuigi see nali erineb, siis tegelikult neil on see sama koht olemas. Lihtsalt ma pean ära seletama, et see koht, kus te käite, on selles naljas teise nimega. Mida väiksem koht, seda siiralt rõõmsamad on inimesed. Eks sa muudad vastavalt kohale natuke mingit asja. Eks see olegi hea stand-up’i trikk, et rääkida mõnes mõttes võimalikult universaalselt inimkogemustest. Miks alustatakse tihtipeale komöödiat kakanaljadest? Esiteks, need on naljakad. See on lihtne, aga see on ka kõige universaalsem asi. Sest juba söömine ei ole nii universaalne. Põlvamaal pidi üks inimene ainult õunamahla pealt panema.
M.R: Ma arvan, et sa praegu ütlesid välja selle intervjuu pealkirja: kakanali sobib kõigile.
S.Õ: (Vaidleb) Kui mind praegu kuulda, siis ma põhimõtteliselt ei ropenda enam laval. Ja ma räägin suuremas osas filosoofiast ja ma ei tea, millest veel. (Mõtleb) Aga kaka, see on loogiline alustamise asi. Kui inimene on närvis, siis ta ropendab. Ja mul on sama asi, kui olen laval närvis, siis hakkab normaalselt krõbisema. Mul on ikka tänase päevani väga tõsine lavanärv. Minu meelest on see hea, tähendab, et sa hoolid. Ma ise mõtlen, et sel päeval, kui mul lavanärvi ei ole, siis jätan pooleli.
M.R: Kui palju sul tavaliselt neid ahneid silmi sealt saalist otsa vaatab? Kas lihtsam on nalja teha suures või väikeses seltskonnas?
S.Õ: Kõige väiksem on 40 nägu, Tallinnas üks open mic. Ja kõige suurem, mis me oleme Eestis teinud, on Tartus Raekoja platsi täis inimesi, umbes 4500. Me ikka teeme, jah, suuri teatrisaale. Mina olen kõik suuremad Eesti teatrisaalid ära teinud. Kõige mõnusam on 100–200, sellises väikeses ruumis, kus on natuke kitsas ja natuke ebamugav. Ja lava on väike ja hästi lähedal ja võib olla on hämar ja all on väga räpane baar, kus on odavad joogid. See on ideaalne, ma kirjeldasin täpselt ühte Tartu kohta praegu. Genialistide klubi on üks väga äge asutus. Kui Alexelast rääkida, siis sa enam ei tee isegi naerul ja aplausil vahet.
M.R: Kas võib öelda, et naljategemine on amet?
S.Õ: Absoluutselt, mina teen seda täiesti elukutseliselt.
M.R: Oled sa tänu sellele rikas?
S.Õ: (Naerab) Ei ole küll! Õnneks! Või kahjuks! Mul võiks minna paremini, kui ma teeksin kõikvõimalikke asju, mida Eestis tuntud inimesed teevad. Eile just taheti minu üht nalja ära osta, mingisugusesse reklaami. Aga ma selliseid asju väga ei tee, mulle meeldib laval nalja teha. Võiks igasuguseid influencer’i asju organiseerida, siis läheks ehk paremini. Aga mul on katus pea kohal ja leib laua peal. Mul on selles suhtes ka tore, et kodu on olemas.
M.R: Ilmselt on Eestis palju inimesi, kes arvavad, et neil on üliarenenud huumorisoon ja alati, kui nad püsti tõusevad, räägivad nad puhast kulda. Selliste inimeste jaoks on stand-up koomiku amet ju eluunistus.
S.Õ: Tule open mic’ile! See on väga silmiavav kogemus ja see õpetab sulle väga kõvasti enda kohta. Ja lööb ego väga mitu pügalat allapoole. Üldjuhul on nii, et ütled esimese asja välja ja sinu oma peas publik plaksutab ja võibolla tüdrukud viskavad trussikutega. Aga tegelikult on selle peale ruumis haudvaikus ja sa kuuled, kuidas keegi ütleb tagareas sõbrale, et kuule, kas ta on lollakas või?
M.R: Ilmselt on siiski vaja enne koolis ka käia, kui sa sinna open-mic’ile lähed. Kus sina käisid?
S.Õ: Mina olen igasugustes koolides käinud. Ma käisin Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis, siis läksin Tartu ülikooli majandust õppima. Siis mõtlesin, et ei, absoluutselt mitte, tänan väga, tahan midagi praktilist. Siis läksin Maaülikooli ehitusinseneriks õppima. Käisin seal ära ja sain aru, et mitte mingil juhul ei taha ma oma elu lõpuni seda tööd teha. Tegelikult olen terve elu tahtnud kokaks saada. Läksin kutsekasse kokaks õppima, siis läksin kokana tööle, jätsin kutseka pooleli. Siis kunagi töö kõrvalt tegin ise kutsetunnistuse ära. Ehk siis ma olen keskhariduse ja koka kutsega.
M.R: Ma proovin seda nüüd kirjeldada. Seda võib ju taandarenguks nimetada, kui inimene alguses tahab saada majandusinimeseks, siis millegipärast põlluharijaks. Siis kokaks ja lõpuks on ständapper valmis.
S.Õ: Kuidas võtta, eks me kõik kultuuritegelased arvame ju, et me oleme need kõige tähtsamad ja kõige olulisemad. Pigem on nii, et koolis öeldi, et ole tark poiss, lähed, õpid majandust ja hakkad firmat juhtima. Aga seda ei ütelnud nmesi
keegi, et sa pead midagi oskama, et seda firmat juhtida. Et neid töökohti, kus sa saad lihtsalt numbreid tulpadesse panna, on Eestis seitse tükki ja neid antakse sõpradele. Sinna sa ei saa. Saad kuskil kontoris arvutit vahtida terve elu.
(Mõtleb veidi) Tahtsin terve elu kokaks saada, aga ma ei julgenud kutsekasse minna. Sest meil on see räme stigma, et kutsekasse ei minda, sinna satutakse. Ja ma pidin väga pika ringi ära käima enne, kui ma aru sain, et kui sa tahad Eesti Vabariigis lihtsat töökohta, kus sulle eurosid makstakse, siis mine kutsekooli.
Stand-up ongi asi, mida paljud võtavad elu lõpuni hobina. Siin ei ole garantiid. Üldse on seesama teema, et teen ühe laulu ja panen selle Youtube’i. Jee. Ma olen nüüd laulja. Kus on mu lauljaelu? Ma tahan elada nagu Koit Toome! Me tahame kõike hästi lihtsalt.
Aga mul on hea meel teada, et iga hetk, kui ma enam ei saa või ei jõua, võin minna kööki tagasi. Ei pea kuskil nälgiva kunstnikuna elama. (Üldine naer)
Juku-Kalle Raid (J-K.R): (Astub puhvetisse, prantsatab maha ja et on kuulnud vaid viimast minutit, hakkab segama) Sa oskad endale süüa teha?
S.Õ: Ma oskan teistele ka! Mul oli food truck, ma tegin Eesti Vabariigi kõige paremat burgerit. Ja ma arvan, et kui seda uuesti teeksin, ei tekiks probleeme. Selles mõttes on mul hea meel, et erinevates ülikoolides ja muudes haridusasutustes kõikvõimalikke asju õppisin. See tuleb stand-up’ides palju kasuks, sest ma tean, kuidas mingid protsessid käivad, ma oskan millestki rääkida. Selleks, et millegi kohta nalja teha, pead sa teadma, kuidas see toimib.
J-K.R: (Õiendab) Majandus võib ka naljakas olla!
S.Õ: Jah. Aga enamik poliithuumorist ongi sellepärast jumalast kohutav, sest seda tehakse, kuna esitaja ei saa aru, mis seal tegelikult toimub. Siis see tehakse hästi pinnapealselt. EKRE-le ei meeldi neegrid ja naer. Tore. Aga tegelikult, et nende kohta päriselt mingit väärt nalja teha, pead sa süvitsi sinna protsessi sisse minema. Mina sellepärast ei räägi poliitikast, et ei taha sellesse süveneda.
M.R: Mulle meenub, et käisin kunagi, ma ei mäleta, kas Foxi või Universali kanalis. Ja minu jaoks oli seal ideaalne töökoht. Nimelt – seal kirjutati „Simpsoneid“. See nägi välja niimoodi, et oli paika pandud kaks merekonteinerit, kummaski pikk laud, laua taga istus umbes 10 inimest, osa neist olid muide ratastoolis, osa olid lihtsalt väga veidrad, enamus oli neist muide ka juudid… Ja seal laua peal oli kanepit ja õlut ja seal nad pidid siis veetma oma raske tööpäeva. Hommikul tulid, õhtul läksid. Ja mõlemad konteinerid kirjutasid ühte ja sama „Simpsonite“ lugu. Selle jaoks, et saada need variandid teada, mis võib juhtuma hakata. Igaüks sai veel miljon taala aastas. Kuidas kõlab?
S.Õ: (Noogutades) See kõlab hullult hästi. Ja see on üks asi, kuhu väga paljud koomikud lähevad. Mitte meie kultuuris, me ei ole sinnani jõudnud. Kui sa vaatad Ameerika peavoolu värki, on väga palju ametikohti, mida täidavad stand-up-koomikud. Late night host’id, galade õhtujuhid, sarjade kirjutajad… See on stabiilne leib. Aga ta on ikkagi võrdlemisi sarnane elustiil.
Meil on see, et üks inimene viskab üksinda kolm sarja välja. Seda, et 20 inimest mängib ühe episoodiga, pead sa tegema ikkagi mingi rahvusvahelise väljundiga.
M.R: Kevadel tuleb Eestisse John Cleese, tema on vast Eesti inimestele kõige tuntum naljategija maailmas?
S.Õ: Olin üllatunud, et tema kõige esimene show müüdi sellise kiirusega välja. Ma arvasin, et Monty Python on selline, et ega nüüd väga paljud ka ei hinda, aga tuleb välja, et eestlane teab väga hästi, kes John Cleese on.
M.R: Aga teeks John Cleese’ile tagasi? Jooks ennast täis ja läheks sinna teise ritta ja hakkaks räuskama.
S.Õ: Sealt saalist te lähete siis küll väga ruttu välja. Mina ei tee seda kindlasti. Ja kui mul enda show’del on mingi tolerants, siis sinna ilmselt ei lasta joobes sissegi. Palun laseme tal teha täpselt seda, mida ta teha tahab. Mis sest, et sul on üks vana callback tema vanale naljale. See on isekas käitumine. Kui sina tuled sinna karjuma, siis ülejäänud publik tõstab su lihtsalt saalist välja. Ja ütleb sulle, et nemad tulid John Cleese’i kuulama ja seda, et sa neilt kaks minutit ära võtsid, ei andesta nad sulle mitte kunagi.
J-K.R: Nad ise olid küllaltki isekad, kirjeldades 1967. aasta tuuril publikut kui sokkekuduvaid mutte, keda nad kutsusid „pipraveskiteks“. Sest mutid ju arvasid, et tsirkus tuli! Loomad ja nii edasi!
S.Õ: Kindlasti võis nii juhtuda. Me käisime just Edinburghi festivalil poistega ja meil on ka olnud vanema publiku ees natuke hirm. Kuigi meil on Tallinnas üks 70. aastates mammi, sellise murumütsiga tädi, kes käib üksinda hästi paljudel show’del. Kes niimoodi pillub show’del naerukajakaid! Aga Edinburghi festivalil ei olnud alla 60 kedagi. Ja meil oli silmad suured, et „oi perse, mis meist täna saab nende vanainimestega“. Aga pärast seda esimest show’d hakkasime flaierdama ainult vanainimestele, sest tuli välja, et Lääne-Euroopa vanainimesed on väga lõbusad. Et tulnud jala Londonist sõbrannadega kohale, neil on käekotis venipudel. Tulnud vaatama veidrat Ida-Euroopa komöödiat.
M.R: Kust sa oma naljad võtad? Kust need tulevad? Isiklikud läbielamised, tragöödiad, komöödiad?
S.Õ: (Kehitab õlgu) Elu tuleb elada ja tähele panna, silmad lahti ringi käia. Alati inimesed küsivad, kas need asjad juhtusid päriselt. Muidugi need juhtusid päriselt ja need juhtuvad ka teiega, aga te ei pane lihtsalt tähele. Ma olen terve elu end alateadlikult naljakate inimestega ümbritsenud. Mu vend on uskumatult naljakas. Ja mu vanaema, ärge seda kirja pange, ta oli 79, loodan, et ei eksi, kui ta etendas lihtsalt seda, kuidas mu tädi teeb teda järele. Mingi 10 minutit taidles. Ma vaatasin ja mõtlesin, et mul ei olnud võimalust mitte koomikuks hakata. Ja ma kasutan seda nüüd ära.
M.R: Praegu tekkis mõte, et mulle endale ju ka meeldib nali, et huumor on tore. Aga kui sa pead seda iga päev tööna tegema, võib see ühel hetkel olla päris vaevarikas. Kas vastikuks ei muutu?
S.Õ: Ei muutu, see on mu lemmikasi! Naermine ei muutu kunagi vastikuks. Kas millegi kohutava endale absoluutselt meeldivaks sõnastamine tundub vastik? Kui me räägime kõige lihtsamast ajukeemiast, siis see, mida naer vallandab, on esiteks mõnus, aga see on ka jõhkralt tervislik. Ja muudmoodi ajule kasulik.
Teen tavaliselt öösel tööd ja magan nii kaua kui magan. See on uskumatult mõnus tunne, et ärkad üles ja hakkad lihtsalt mingi asja peale mõtlema. Kes see ütleski, et „mõtelda on mõnus“?
J-K.R: (Pistab vahele) No see on Hando Runneli luuletus. „Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem /ärgem selle pärast pead veel norgu laskem!“
S.Õ: Vot, lahe! Ja mõtelda ongi mõnus. No näed, ta võttis mõnes mõttes stand-up’i kokku.
J-K.R: Seda peaks äkki Runnelile ütlema, ta oleks kindlasti solvunud.
S.Õ: Miks solvunud?
J-K.R: (Ohates) Ta on väga tõsine inimene!
S.Õ: Stand-up ongi väga tõsine asi! Mina arvan ka, et ma mõnes mõttes olen tõsine inimene!
J-K.R: Stand-up võib ikka rõvedalt piinlik ka olla, kui ta on sitt nagu see Zadornov oma nõukaaja karva ibaga, vene kuulsus, jälgis valges kampsunis enesekindel, aga loll piider.
S.Õ: (Vaikus ja seejärel naer). Ja mina siin veel üritan hoolega sõnu valida. Aga absoluutselt võib piinlik asi saada, kui sa ette ei valmista. 5 minutit stand-up’i on väga raske. Tund aega stand-up’i vajab meeletult harjutamist, et see oleks nauditav ja kaasahaarav.
M.R: Mis sinu selline kõige punnitatum nali on olnud? See sõltub ju keskkonnast? Praegu võib see kõlada jube naljakalt.
S.Õ: Neid on igasuguseid. Eriti alguses oli ehk oma agenda ja põhimõtted, mida ma tahtsin inimestele peale suruda. Aga nüüd saan aru, et nali tulgu esimesena. Kui sa saad sellega pointi tõestada, on tore. Aga asi peab kõigepealt naljakas olema.
Meid publikuna ei sega, kui inimene ütleb haigeid asju, kui ta seda ise teadvustab. Sa tohid selle üle nalja teha, kui sa teadvustad, et sa ei tohi. Mul on võrdlemisi valutult läinud.
M.R: (Poriseb) Jeesusel ei läinud kõige paremini, üritas kõigile muudkui midagi selgeks teha, nalja teha, lõpuks löödi risti.
S.Õ: Seda ei oska kohe kommenteeridagi.
M.R: No tema ei osanud oma pointi selgeks teha ja läks kehvasti.
S.Õ: Või siis oli liiga hea point ja inimesed kartsid ta sõnumit. Või see kõik on üldse välja mõeldud ja ülepaisutatud lugu. Aga see selleks. Igaüks usub, mida ta tahab! Me kõik oleme lumehelbekesed!
M.R: Aktuaalsus ei ole sinu jaoks niiväga tähtis?
S.Õ: Kuna meie elud on niigi seotud sellega sotsiaalmeediate ja kõige kaudu. Siis mingite kildudena kuuled ära, mis umbes toimub.
J-K.R: Mis Põlluaas ütles?
S.Õ: Ei huvita. Meil oleks tõsiselt vaja riigireformi ja poole õhem riik ehitada. Täiesti uute ja noorte tüüpidega, mitte poolenisti hauas inimestega. Kui me kollektiivselt aru saame, mis toimub, mida päriselt vaja on, siis on seda kõike lihtne teha. (Imestusega) Näed, jõudsime lõpuks minu poliitilise agendani ka välja. Maailma kujundavad need inimesed, kes selles elama hakkavad.
