“AMMU POLNUD MA NII SÜGAVALT KURBADE INIMESTEGA RÄÄKINUD”: Liis Kolle reisikiri põgusast teekonnast Kanada põlisrahvaste juurde, noppeid nende eilsest ja tänasest päevast. Kanada põlisrahvaste saatus on olnud jalustrabavalt õudne. Alljärgnev on kurb muusika kaheteistkümnes pausis.
Kanadasse minnes oli mu suurimaks huviks eestlaste kogukonna järel tutvuda sealsete põliselanike olukorraga. Teadsin sellest varem häbiväärselt vähe, ent arvasin, et kohapeal ongi kõige parem asi endale selgeks teha. Empiiriliste vaatluste juurde tuli siiski kohe hakata lugema, allikatega tutvuma, targemate kolleegidega rääkima, materjali osas abi otsima. Ent põlisrahvaste traagika tervik jääb nii põgusal vaatel hoomamatuks. Mul on tunne, et suutsin fikseerida ainult mõningaid pause sellest ikka veel lõpuni rääkimata pikast loost.
Esimene paus
Arvestades teema ulatuslikkust, pole mingit põhjust ega alust üksikjuhtumite või osalise info põhjal suurte üldistuste tegemiseks. Tekkis küsimus, kas suudan üldse kujutatute suhtes õiglaselt oma looga hakkama saada. Siiski jäi kõigist vestlustest mulje, et Kanada põliselanikest rääkida on tunduvalt parem kui neist mitte rääkida ning võtsin endale ülesandeks teha seda võimalikult pieteeditundeliselt ning fakte kontrollides, samas oma allikaid usaldades ja nende sõnumit võimendades.
Kuna meil, eestlastel, pole raske samastuda (endiste) rõhutute, paljaksröövitute ja tagakiusatutega, ei tohiks kedagi imestama panna, et see jutt siin ei taotle mingit asjalikku objektiivsust, vaid on parajalt empaatiline. Nii kaua kui Kanada põliselanike suhtes toimepandu pole heastatud ning nad pole hakanud samaväärselt eurooplaste järeltulijatega osalema ühiskonna ning riigi kujundamises, on see lähtekoht minu meelest igati õigustatud.
Esimese asjana tuli endale pähe taguda rusikareegel, et Kanada indigeensed (aborigeensed) rahvad jagunevad kolmeks: valdavalt Põhja-Kanadas elutsevad eskimo päritolu, saamidega sugulased inuitid (mitte segi ajada innudega, kes elavad osaliselt samadel aladel, ent on cree rahva hulka kuuluv indiaani hõim), Manitobast alguse saanud métis (kuidas oleks eestikeelne vaste – mestiitsid?), kes on indiaani naiste ja eurooplastest karusnahakauplejate järeltulijad oma spetsiifilise kultuuri ja keel(t)ega, ning üle kogu maa paiknenud ja paiknevad mitmesugused indiaani hõimud.
Terminiga First Nations tähistatakse vaid viimast gruppi, kelle omavahelised sidemed ja mõjutused on tugevamad kui nende suhted esimese kahe rühmaga. Miks First? Sest nad saabusid oma praegustele elualadele esimestena või vähemalt teistest gruppidest varem.
Teine paus
“Kohalike” otsinguid alustasin Torontos, mis oli mu reisi esimene peatus. Kui hotellis saabumisjärgsel hommikul teleka sisse lülitasin, näitas riigitelevisiooni ennelõunaprogramm järjest erinevaid indigeensete rahvastega seotud teemasid.
Üks hõim tähistas eelnenud nädalavahetusel suurt püha, näeme pealikku trummiga, intervjuusid tema ja teiste, valdavalt ülekaaluliste ning depressiivse moega hõimuliikmetega.
Siis teisel teemal: ekraanil on ainus põlisrahva esindajast kohtupatoloog, pealegi naine. Seejärel koerarakendid. Ühesõnaga, nähtu põhjal üldistades (mida me ei tee!) võiks jääda mulje, et aborigeenide esindatusega on vähemalt riigitelevisioonis kõik korras.
Hiljem tänavale, linna avastama minnes ei tundunud, et põlisrahvad vähemalt selle metropoli elus osalevad (rassismiga pole midagi pistmist tõdemusel, et pärismaalase, isegi kui ta on seda vaid osaliselt, tunneb ära, ja üldse mitte ainult juuste, silmade ja naha järgi, vaid veel rohkem silmavaate ning oleku järgi, mis väljendavad teistsugust kultuuri, teistsugust ellusuhtumist). Muidugi, neid on ju (järel) ainult 5% ulatuses Kanada 38-miljonilisest elanikkonnast, aga siiski elavat Torontos küllaltki suur kogukond. Ehkki mulle on seni jäänud mõistatuseks, milliste numbrite põhjal see protsent moodustub, kuna vastata küsimusele, kes ja millises mõttes on põliselanik, tundub olevat ülimalt keeruline, ka selleni jõuame varsti.
Kolmas paus
Toronto üheks auks ja uhkuseks on ilmatupikk peatänav Bloor Street, mille kesklinna-osa ühes otsas uhkeldavad kallite kaubamärkide poed, teises, otsapidi ülikooli campus’ega kokku puutuvas lõigus on üha enam ilmet võtmas esinduslik kultuurikoridori ala, mida kaunistab näiteks vana konservatooriumihoone moodsa juurdeehitusena (!) tekkinud suurepärane saalikompleks, samuti on seal Prantsuse ja Itaalia kultuuriinstituudid, Jaapani Sihtasutus, juudi kogukonnakeskused ning Bata kingamuuseum.
Ka väliseesti rahvusmõtte, ärivaimu, arhitektuuri ja pärandisäilitamise majakaks olev Tartu College asub just seal. Tänavalõiku domineerib esindusliku Ontario Kuningliku Muuseumi (Royal Ontario Museum ehk ROM; kõik tähtis on Kanadas kuninglik, õigemini siis kuningannalik) Victoria-aegsele koloniaalstiilis põhihoonele külge ehitatud moodne “nokk”.
Muuseumi alumisel korrusel on ulatuslik näitus indiaani hõimude ajaloost ja eluviisidest. Sildid teatavad uhkusega, et ümberkorraldatud väljapaneku kuraatorid on ise samuti põliselanikud, kes lähtusid uutelt alustelt, respekteerides oma “objekte” või siis pigem tegelasi. Võib ette kujutada, milliste tahvlitega jm oli varustatud eelnev ekspositsioon.
Praegu saame indiaani elu ja pärandiga tutvuda hõimude ja üksikisikute kaupa, küllalt suur nurk esitleb näiteks indiaanlaste rolli brittide väeosade koosseisus kaitsesõdades ühendriiklaste vastu. Imetleda saab vapustavate kunstiteostena mõjuvaid rõivaid ning tarbeesemeid. Millegipärast lööb pähe, kui meeletult on selle pärandi arvelt teeninud näiteks Ameerika filmitööstus.
Riigi-, osariigi- ja provintsipiiridel pole muide midagi pistmist indigeensete rahvaste elualade piiridega ning samad hõimud elasid ja elavad nii Kanada kui ka Ameerika Ühendriikide territooriumil. Kenasti vitriinidesse ülesseatud sõjaehete, kasukate jm keskel surub end jälle peale küsimus: kus on inimesed, kelle ajalugu see on?
Neljas paus
Bloor Streeti kultuurikoridori ühel põiktänaval asub ka põliselanike kogukonnakeskus, ainus omataoline suures Toronto linnas, milline tõsiasi tundus natuke uskumatuna. Veel suurem oli kohale saabudes üllatus, leides eest pigem väheldase Victoria-aegse maja, kus tõesti oli näha ka paari inimest.
Keskus tegeleb erinevate kursuste korraldamisega kogukonnaliikmetele, “välispublikule” on avatud suveniiripood, kuhu ma oma reisiseltskonna lootsisingi. Loomulikult ei saanud poest osta muuseumis näha olnud haruldast käsitööd, ent esemed olid kujundatud ja teostatud tavapärase nännipoe kraamist kaunimalt ja kvaliteetsemalt, mis tegi rõõmu.
Meened ostetud, püüdsin juttu teha maja ees püha tuld tegevate meesterahvastega. Nad olid sõbralikud, palusid tuld mitte pildistada, ent mitte eriti jutukad ning väga depressiivsed. Ammu polnud nii sügava kurbuse küüsis olevate inimesega rääkinud. Kui jagasin oma imestust, et hiigellinna peale on ainult üks väheldane keskus, kehitas noormees õlgu, et tjah, riik ei tee meie heaks midagi, ei anna ressursse, praegu olevat suured probleemid Põhja-Kanadas, kus põlisrahvastel pole puhast joogivett, aga Ukrainale kingiti veepuhastusseade.
Meenus, et televisiooni hommikuprogrammis oli põliselanikest pajatavate lõikude vahele näidatud reklaami, kus vaatajaid ärgitati annetama joogiveeseadmete jaoks Aafrikasse. Nende faktidega tegelemine viiks mind võetud suunast liiga kaugele, tähtsam on see, et sain astuda otsesesse suhtlusse, ehkki see jäi põgusaks. Kui rääkisin, et oleme Eestist ning meil läks korda vabaks saada, nii et küllap võidate ka teie ühel päeval niikuinii, vangutas mees uskumatult pead ja pöördus ära. See oli tema tõde ja tema meeleolu sel hetkel, ent mõne aja pärast võisin endale taas kinnitada, et ei tasu üksikjuhtumi põhjal üldistama hakata.
Viies paus
Kanada-reisi teine etapp viis mind Newfoundlandi saarele, sellelesamale, mille järgi on saanud nime nunnu vetelpäästekoeratõug. Ning Labradori poolsaar on kohe kõrval. Osa sellest moodustab koos Newfoundlandiga ühe Kanada haldusüksuse – provintsi, mis võiks ehk vastata osariigile.
1907–1949 oli Newfoundland eraldiasuv Briti dominioon ning liitus teiste Kanada provintside ühendusega, mis 1953. aastal muutis oma staatuse dominioonist konföderatsiooniks, seega alles üpris hiljuti.
Põliselanike käekäigule mõjus halvasti nii liitumisaegse kuberneri teade föderaalvalitsusele, et indigeenseid rahvaid saarel ei leidu, mis muutis need inimesed nähtamatuks ja sulges juurepääsu hüvitistele, kui ka liitumisega kaasnenud industrialiseerimine ja militariseerimine.
Föderaalvalimistel osaleda said nad esmakordselt alles 1962. aastal. Saareasukate tänane elujärg pidavat küll olema provintside keskmisest kehvem ja seda päritolust hoolimata, ometi on peamiselt iirlastest ja mikmakkidest kujunenud rahvastik pigem sõbralik ja elujaatav ning väga hea huumorimeelega.
Kuues paus
Kui Newfoundlandi asustuse ajalugu kiirkorras läbi kapata, tuleb alustada indiaani hõimust beotukkidest, kes jõudsid saarele meie ajaarvamise alguses Labradorist. Kuna neil oli tava kevade pühitsemisel ennast, oma lapsi, maju ja kõike muud punase ookriga võõbata, said nad võõrastelt hiljem külge hästi tuntud “hellitusnime” – punanahad.
Esimese aastatuhande vahetusel saabusidki saare põhjaossa Islandi-Gröönimaa viikingid – mõned kohalikud leiavad, et seal piirkonnas võib tänagi veel kohata viikingivälimusega inimesi, blonde või punapäiseid. Viikingitest rohkem tekkis beotukkidel kontakte lääneeurooplastega, peamiselt brittide ja prantslastega, kes hakkasid Newfoundlandile oma asulaid rajama 16. sajandil. Beotukid tahtsid erinevalt paljudest teistest pärismaalaste hõimudest olla omaette ja kolisid rannikualadelt ära sisemaa poole, ent konkurents jahi- ja kalasaagi pärast ei lasknud rahus kõrvuti eksisteerida. Eurooplased olid nii sõjaliselt kui ka jahi tarvis paremini relvastatud ning jäid peale.
Beotukid käisid küll nende laagritest kokku kogumas mahajäetud metalli ning vahel näppasid seda otse uusasukate selja tagant, ent erinevalt paljudest teistest pärismaalaste hõimudest ei tundnud nad soovi hakata ise tulirelvi kasutama.
18.–19. sajandi vahetusel püüdsid eurooplased beotukkidega lähemaid suhteid sisse seada, ent see ei õnnestunud. See, et üksikuid hõimuliikmeid kinni võeti ja eurooplaste juures “peeti”, ei tohiks pärast indiaanifilmide vaatamist kedagi üllatada. Ikka edasi sisemaale tõmbumine ning jahiloomade vähenemine saarel liigse küttimise tagajärjel aitas kaasa beotukkide väljasuremisele nälja ja eurooplaste poolt sisse toodud nakkushaiguste tagajärjel, mille vastu neil puudus immuunsus, samuti tuberkuloosi tõttu. Kas nende kallal rakendati otsest genotsiidi, ei saa praeguse teadmiste taseme juures kindlalt väita, nii nagu kogu beotukkide ajaloo senine uurimine on puudulik, kuna on lähtunud üksnes vallutajate vaatepunktist.
Üks põlisrahvaste suur võit koloniaalsüsteemi üle 21. sajandil on ühe viimastest beotukkidest abielupaari säilmete repatrieerimine 2020. aastal pärast 191 Šotimaal veedetud aastat, kuhu üks maadeavastaja nad lihtsalt hauast kaasa võttis.
Kuna beotukid, nagu eelnevalt selgitatud, olid ammu välja surnud, algatas aktsiooni Newfoundlandil elava Miawpukek First Nation’i rahva pealik Mi’sel Joe. Just see sai põhjuseks esialgsele äraütlemisele isegi Newfoundlandi provintsi peaministri kirjale, kuna Šoti Rahvusmuuseumid väljastavat säilmeid vaid otsestele järglastele. 2017 ühinesid nõudmisega kõik saarel elavad põlisrahvad ning kui kauaoodatud päev viimaks saabus ning säilmed jõudsid provintsi pealinna St. Johni muuseumi, korrigeeris pealik Joe ministrit, kes oli rääkinud nende kojujõudmisest: nad on peaaegu kodus ning on veel pikk tee minna, et nad jõuaks matmispaika, mille hauarahu enam rikkuda ei saaks.
Seitsmes paus
Beotukkide hääbumise ajaks olid saare omakorda asustanud Nova Scotiast saabunud mikmakid ja inuidid Labradorist. Just mikmakkidele (mi’kmaq) sooviksingi järgnevas keskenduda.
Nad on arvukaim Kanadas elav indiaani rahvas, kelle alad on lisaks Kanada Atlandi provintsidele ka Ameerika Ühendriikide Maine’i osariigis, kokku 170 000 inimest. Mikmaki keelt räägib neist umbes 11 000, märkidest koosnev alfabeet on tänaseks peamiselt asendunud ladina tähestikuga.
Mikmaki keeles on Newfoundlandi (mis hästi väljendab uusasukate küünilist naiivsust, just nagu nad tõesti oleks mingi uue maa avastanud) nimi Ktaqmkuk. Mis puutub haldusüksustesse ning nende juhtimisse, siis on põliselanikel praeguse riikliku struktuuriga paralleelselt eksisteeriv, sellest väga erinev, ent sama põhjalik süsteem, eri piirkondades vähem või rohkem tunnustatud ja reaalset võimu omav, ühtlasi pidevas muutumises, kuna First Nation on praegu väga dünaamiliselt oma õiguste eest väljas ning Justin Trudeau valitsus teeb üha suuremaid järeleandmisi.
Tähtsam kui administratiivinfo on teadmine, et põlisrahvad on järjepidevalt tundnud end maa ja looduse ning selle tasakaalu hoidjatena ega soovi kolonisaatorite järeltulijaid omakorda allutada, vaid rahulikku ja võrdõiguslikku kooseksisteerimist kõigile Kanada elanikele. Suurepärase ülevaate Newfoundlandil elavast kahest mikmaki rahvast, juba mainitud Miawpukek ning Qualipu (“põhjapõder” mikmaki keeles, vrdl ingl “caribou” – reedab ühe põhilise elatusallika) leiab aadressilt https://municipalnl.ca/site/uploads/2021/11/New-Ktaqmkuk-Mikmaq-History-PPT.pdf.
Kontaktisikuna on seal ära toodud mikmaki keele ja kultuuri elustaja, muusik ning traditsiooniliste tantsude viljeleja Paul Pike, kellega mul oli võimalik kohtuda ning tema esinemist kuulata. Pauli missioonitunnet, avatust ja energiat kogenuna julgustan kõiki, kel küsimusi tekib, tema poole pöörduma.
Kaheksas paus
Väga rikastav oli kuulata Qualipu rahva pealiku Brendan Mitchelli ettekannet ning pärast temaga lühidalt vestelda. Qualipu olukorra teeb keeruliseks ja ainulaadseks see, et neil pole ajalooliselt olnud reservaate, mis on aga põliselaniku staatuse saamise alus, nagu sätestab 1876. aastast pärinev, viimati 1985. aastal revideeritud ning siiani nendes küsimustes määrav Indian Act.
Seetõttu oli vaja 50 aastat järjepidevat visa tööd ning mitme pealiku panust, et 2011 lõpuks saada tunnustatud kui band, kelle liikmed kantakse põliselanike registrisse Indigeneous Services ministeeriumi juures, mis annab neile õigusi saada soodustusi. Tänaseks on sinna kantud 23 000 Qualipu rahva liiget, ent 70 000 on kas saanud keelduva vastuse või ootavad vastust. Teadmata on, kui paljud pole huvipuuduse, protsessi keerukuse või väljavaadete kasinuse tõttu üldse hakanud asja ette võtma. See lööb kiilu nii rahva kui üksikute perekondade vahele, näiteks mõnele lapsele omistatakse põliselaniku staatus ja teisele mitte.
Lisaks põlvnemisele (1/16 verest on minimaalne lubatud protsent ja kuna kirjalikke dokumente on vähe, tehakse ka DNA-teste) mängivad rolli osalemine kogukonnaelus ja selle heaks töötamine. Juba omistatud staatuse võib taas kaotada, näiteks ära kolides.
Lasin endale kogu seda staatuselugu mitmel inimesel selgitada, igal oli pisut oma vaade, mis kinnitab, et tegu on väga kompleksse probleemiga. Igal juhul lähevad identiteet, mis on iga inimese isiklik küsimus, ja riiklike hüvedega (loe: valurahaga, näiteks tasuta ülikooliharidus põliselanike lastele) seotud staatus, mille üle otsustab ministeerium, tihti üksteisest lahku.
Üheksas paus
Oma sadakonnale peamiselt Euroopa ja Kanada ajakirjanikust kuulajale peetud ettekandele oli Brendan Mitchell pannud pealkirjaks “Teekond lepituseni”. Ta rõhutas korduvalt, et tunnustuse saamise järel on vaja võtta suund lepituse otsimisele.
Juba mitmendat põlve pealik, ehkki ta on selleks valitud, mitte pärimise teel saanud, ning väljapaistev põliselanike õiguste eest seisev ühiskonnategelane, on Mitchell ainult isa poolt aborigeenset päritolu. Mõtlesin, kas see ehk teebki temast nii eduka juhi, kes oskab “valgetega” rääkida “nende endi keeles” ja väliselt eduka ameerika ärimehe muljet jätta.
Tegemist on sugestiivse oraatoriga, kes, ehkki ta on sarnast juttu rääkinud ei tea kui palju kordi, läheb samal ajal teemaga emotsionaalselt kaasa ning ei varja eheda liigutuse märke. Pärast ütles ta mulle, kuidas tal oli südantsoojendav näha, millise kaasaelamisega teda kuulasin.
Ühe mu kolleegi küsimuse peale, kuidas ta võitis endas viha ja suundus lepituse teele, vastas Brendan Mitchell, et lõpetas inimeste jagamise nahavärvide ja rasside alusel. Kaotatud väärikuse saavad põlisrahvad tema arvates tagasi ainult haridust omandades, et nende keskelt võrsuks üha rohkem ülikoolide kasvandikke, kohtunikke, advokaate, ühesõnaga, panus tuleb teha eelkõige lastele.
Kümnes paus
Ehkki kohutavaid internaatkoole, mille juurest avastatud massihauad mõne aasta eest selle julma peatüki Kanada ajaloost läänemaailma vapustatud pilgu ette tõstsid, Newfoundlandil õnneks polnud, puudutas pealik sedagi teemat, sest kõrvalasuval Labradoril neid oli ja sinna viidi ka saare lapsi.
Polnud säärased asutused ju midagi Kanada konföderatsioonile ainuomast, neid leidus ka Austraalias ja USA-s, taanlased asutasid neid Gröönimaale, kõigi deviisiks absurdne “tappa lapses pärismaalane”. On avaldatud ka arvamust, et riik lasi kirikul seda kurja fanatismi viljeleda mitte niivõrd õilsast “metslaste tsiviliseerimise” ideest tiivustatuna, kuivõrd Indian Act’iga ette nähtud rahade maksmisest kõrvalehiilimiseks – kui pole enam indiaanlast, ei pea talle ka maksma.
Kuigi viimane säärane kool suleti Kanadas alles 1990. aastate algul, hakati nägema niisuguse ümberkasvatustöö “ebaefektiivsust” ning perede juurest eemaldatud lapsi anti eriti kuuekümnendatel hoopis adopteerimiseks tihti tuhandete kilomeetrite kaugusele. Lahti kistud oma loomulikust keskkonnast, oli neil raske juurduda uues ning täiskasvanuna perekonna juurde tagasi pöördudes ei leidnud nad sealgi enam kuuluvustunnet.
Koolides kogetud vägivallale lisandub spetsiifiliselt naiste vastu suunatud vägivald: sundsteriliseerimine, teadmata kadumised ja tapmised. Reservaatide osas kuulsin lahknevaid arvamusi, osa põliselanikke kaitseb neid, öeldes, et saavad seal oma traditsioonide ja religiooni kohaselt rahus elada, kõike kogukonnaga jagades, teised rõhutavad neis valitsevat töötust, sõltuvushäireid, perevägivalda, koolide viletsat taset. Kindlasti on ka reservaate väga erinevaid.
Pealik Brendan näeb neis pigem positiivset ja valmistub ka mikmaki rahvale reservaatide ülevõtmiseks.
Üheteistkümnes paus
Maa tagastamist näevad põliselanikud ühe võtmeküsimusena, ent selles osas on valitsuse sammud väga visad tulema, nii nagu on Kanada koos USA, Austraalia ja Uus-Meremaaga 21. sajandini vastu puigelnud enda koloniaalriigiks tunnistamisele, väites, et juba on hilja midagi muuta, status quo on liiga kinnistunud.
Viimasel 5–10 aastal on Brendan Mitchell siiski näinud arenguid, mida ei pidanud varem võimalikuks, seda nii Newfoundlandi provintsivalitsuse kui ka föderaalvalitsuse kaasabil. Tee lepituseni viib ainult läbi tõe tunnistamise, selleks loodi 2008. aastal Tõe ja Lepituse Komisjon, mis leidis, et koolides teostati kultuurilist genotsiidi, ja üritas otsida, kuhu said kannatanud. Muidugi ei saanud tagasi anda kaotatud lapsepõlve, kuid võib pakkuda hüvitisi ja erinevaid teraapiaprogramme, samas kui psüühiliste ja füüsiliste kannatuste kahjunõuetega tuleb pöörduda mujale. Kui 21. juuni on Kanada põlisrahvaste päev, siis 30. september kuulutati tõe ja lepituse päevaks.
- aasta mais kuningliku visiidi ajal võõrustas prints Charlesi ja Camillat esimene põliselanikust Kanada kindralkuberner (krooni asemik presidendi ülesannetes) Mary Simon ning kolmepäevane lepituse-teemaline külaskäik algas Newfoundlandil internaatkoolide kunagiste asukatega kohtumisega. Paariga vestlesid ning ohvrite mälestamise tseremoonial osalesid kõigi saare põlisrahvaste pealikud, muusikud ja teised esindajad ning Brendan Mitchellil oli au kõrgusi suitsutamistseremooniaga puhastada (mille juures Charles püüdis temast võimalikult kaugele hoida, mainib pealik naeru pugistades).
Arvestades 21. sajandi olukorda, on tegemist tohutu ja mitte ainult dekoratiivse sammuga. Uskumatu näitena asjade meie poolt vaadates nii tagurlikust seisust tundub, et alles viie aasta eest jõuti provintsivalitsuses nii kaugele, et 1637. aastal kuningas Charles I poolt Newfoundlandi vapi ametlikust kirjeldusest (vapikilbi mõlemal pool seisavad pärismaalased, selle kohal hõljub põder) eemaldati sõna “metslane” ning pärast pikemat vaidlust asendati “beotukiga” saare kadunud esmaasukate auks. Põder aga, nagu selgus, on täiesti valet liiki, mida saarel ei leidu.
Samuti näeb pealik Brendan olulise sammuna “Punase indiaanlase” järve ümbernimetamist Beotuki järveks, mis toimus samuti alles 2021. aastal. Ka alustab iga eriti mittepõliselanikust esineja oma kõnet alati sõnadega, et tunnustab, et viibime põliselanike maal, nimetades konkreetse rahva või hõimu nime.
Kaheteistkümnes paus
Küsisin pealik Mitchellilt, kas tal võiks olla sõnum meile, eestlastele, kelle ajalugu ta tundis ning oli väga huvitatud sellest rohkem teada saama. Lubasin selle edastada muutmata kujul. Siin see on:
“Kanadas on põlisrahvastel paljude möödunud sajandite jooksul olnud rasked ajad. Üha rohkem kanadalasi ja teisi maailma rahvaid on hakanud aru saama, tunnistama ja teadvustama, mis on põlisrahvastega siin maal toimunud. Inimesed hakkavad sellele tähelepanu pöörama ja ma usun, et ka midagi tegema. Ja ehk nad leiavad tõe ja lepituse.
Ma ütlen veel kord: tõde on see, mis juhtus ja võib uuesti juhtuda indigeensete ja mitteindigeensete kogukondade suhetes, ja eriti indigeensete rahvaste suhetes föderaalvalitsuste, provintsivalitsuste, mõnel juhul munitsipaalvalitsuste ja igal juhul kirikuga. See on tõde. Mis toimus ja mis toimub täna.
Leppimine tähendab tõe tunnustamist ja teadvustamist ning valmidust kahetsuseks, liikudes edasi vastastikuse austuse ja positiivsete muutuste vaimus. See on tõde ja lepitus.
Nii et kui üha enam inimesi meie maal hakkab asjadele vaatama sellest lepituse aspektist, siis loodetavasti nad kõik tunnevad ja kuulavad seda ning ka teostavad lepitust selles, kuidas nad igapäevaselt põliselanikke kohtlevad ja nendega arvestavad.”
*
Käesoleva kirjutise puhul püüdsin olla nii täpne ja hoolikas kui võimalik, kui mõni asjatundja märkab viga, tulgu lahkesti appi. Tänan rahvusvahelist ajakirjanike suusaorganisatsiooni SCIJ ja selle Kanada sektsiooni, tänu kellele mul oli võimalik sellele reisile minna, armsaid kolleege David A. Sartwelli ja Kenneth Sharpe’i abi ja toetuse eest ning Kalan Davidsoni, kes tegi sõbraliku saareelanikuna minuga juba lennukis juttu, andes sissejuhatuse njuufaundlaste ellu.