MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (97): KesKus’i sari maakera riikidest, mille seast on täiesti mõttekat kooslust võimatu leida. Geograaf Toomas Kümmel vaatleb Kambodžat. Mis kasu on riigist, mis vahetab oma nime sama tihti kui dändi sokke?
Kambodža on täiesti mõttetu riik Indohiina poolsaarel Aasias. Riigi ligi 17 miljonist elanikust on 95% khmeerid ja 97% budistid. Kambodža on viimase 1000 aasta jooksul üritanud kaks korda üles ehitada “päikeselinna” – valitsejate peades ette kujutatud paradiisi maa peal. Muidugi on need üritused mõlemal korral ebaõnnestunud ning pärast seda on riik sügavale mutta vajunud.
Riiginimed ja sokid
Pärast iseseisvumist 1953. aastal on Kambodža vahetanud riigi ametlikku nimetust ja riigilippu nagu peenem mees sokke. Iseseisvumisest 1953. aastal kuni 1970. aastani oli riigi ametlik nimetus Kambodža Kuningriik. Pärast riigipööret märtsis 1970 tuli võimule kindral Lon Nol, kes lõpetas monarhia ja kuulutas välja Khmeeri Vabariigi. 1975. aastal lõppes kodusõda Pol Poti juhitud kohalike kommunistide, punaste khmeeride võiduga, kes kuulutasid välja Demokraatliku Kambodža. 1979. aastal kukutasid Vietnami väed punaste khmeeride režiimi ja upitasid võimule marionettvalitsuse. Vietnami okupatsiooni ajal sai riik nimeks Kambodža Rahvavabariik. Vietnami vägede lahkumise järel 1989. aastal kuni 1993. aasta üleminekuaja lõpuni kandis riik taotluslikult neutraalset nimetus Kambodža Riik. Seejärel taastati monarhia, kuningas Norodom Sihanouk naasis troonile ja riik muutus taas Kambodža Kuningriigiks.
Sama lugu on lipuga. Pärast Teist maailmasõda on Kambodža lausa üheksal korral võtnud kasutusele uue lipu, ilmselgelt on see maailmarekord. Kõigil neil lippudel on siiski olnud khmeeride kõige kuulsama rahvusliku sümboli Angkor Wati tornidega siluett. 1980. aastate alguses läks asi nii kaugele, et ÜRO peahoone ees New Yorgis lehvis üks ja Kambodža pealinnas Phnom Penhis hoopis teine riigilipp. Asi oli selles, et ÜRO-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides esindas riiki 1982. aastal paguluses loodud Demokraatliku Kambodža koalitsioonivalitsus, Kambodžas valitses aga punased khmeerid välja vahetanud Vietnami okupatsiooni ajal loodud nn Kambodža Rahvavabariigi marionettrežiim.
Selle paljukannatanud mõttetu riigi kohta on eelkõige vaja teada viit asja, et Kambodža olemusest ja mõttetusest endale pilt luua.
Khmeeri impeeriumi pealinn Angkor
Džunglisse peitunud muistse khmeeride impeeriumi “päikeselinna” Angkori varemed on maailmaime ja riigi peamine turismimagnet.
1000 aastat tagasi laius suur khmeeri impeerium praktiliselt üle terve Indo-Hiina, hõlmates praeguse Kambodža, Vietnami, Laose, Tai ning osaliselt ka Myanmari (Birma) ja Malaisia territooriumi. Muistse khmeeri impeeriumi pealinnas Angkoris elas aga sel ajal tagasi üle miljoni inimese. Samal ajal näiteks Konstantinoopolis pool miljonit, Armeenia iidses pealinnas Anis kuni 200 000, Sevillas 90 000, Genovas 80 000, Veneetsias ja Bulgaaria iidses pealinnas Preslavis 60 000, Kiievis 45 000, Londonis 25 000 jne.
Angkori loojangu üheks põhjuseks peetaksegi tema suurust. Tollased keerukad kanalite süsteemid ei pidanud lihtsalt sellisele rahvamassile vastu. Seega said suurriigile saatuslikuks kommunaaltaristu probleemid.
Khmeeri impeerium tekkis 9. sajandil ning õitseng kestis kuni 15. sajandini. Pärast tailaste sõjakäiku pealinna Angkori viidi pealinn 1432. aastal üle Phnom Penhi. Angkor jäeti maha, rööviti paljaks ja kasvas kiiresti džunglisse. Järgmised khmeeride põlvkonnad unustasid iidse pealinna olemasolu sootuks, jäi vaid legend džunglisse peidetud imelisest linnast. Esmakordselt kirjeldas Angkor Watti Portugali munk Antonio da Madalena mainides, et selle ilu on võimatu paberil kirjeldada. Alcobaça kloostris elanud munk rändas 1580. aastal Goasse, sealt edasi ulatus tema rännutee 1583. aastal maismaad mööda Kambodžasse, kus ta 1586. aastal külastas esimese läänemaailma inimesena Angkor Watti. Ta kirjeldas nähtut 1589. aastal Portugali ajaloolasele Diogo do Coutole, ise hukkus ta varsti pärast seda laevaõnnetuses. 19. sajandi keskel tutvustas Prantsuse rändaja ja naturalist Henri Mouhot Angkor Watti Euroopas kui Idamaade Michelangelo šedöövrit.
On ainult ilus legend, et Mouhot avastas keset džunglit iidse linna. Tegelikult ei jäetud Angkor Watti mitte kunagi täielikult maha, seal elasid mungad. Mouhot tunnistas ka ise oma reisikirjades, et enne teda olid Angkoris viibinud Euroopa uurijad, nende seas prantsuse misjonär Charles-Émile Bouillevaux, kes seda ka oma reisiaruandes mainis. Sellele järgnesid teaduslikud ekspeditsioonid, mis mängisid suurt rolli templikompleksi uurimisel, džunglist väljapuhastamisel ja konserveerimisel. Teine maailmasõda katkestas selle tegevuse kümneks aastaks. Tööde juurde naasti 1950. aastatel ja need jätkusid 1970. aastate keskpaigani. Ameeriklaste sõjaline sekkumine Indo-Hiinas, Kambodža kodusõda, punaste khmeeride režiim, Vietnami vägede anneksioon, riigipöörded ja muud taolised ettenägematud takistused pidurdasid restaureerimistöid Angkoris kaheks aastakümneks. Sellel perioodil avastasid Angkori templid aga kunstiröövlid. Aardekütid raiusid templite seintest lahti skulptuure ja reljeefe, mis veeti salakaubana Taisse ning sealt edasi Euroopasse ja Ameerikasse. Džunglitesse peitunud rikkused laastati mõne aastakümnega. Ulatuslikud templite taastamistööd algasid uuesti alles 1990. aastatel.
Punased khmeerid
- aastate lõpul viidi läbi punaste khmeeride eksperiment sõjakommunismi ideoloogiaga täidetud ideaalühiskonna rajamisel. Sellest aga tuli välja inimvihkajalik tapakonveier, mis paiskas riigi tagasi kiviaega. Selle kommunistliku eksperimendi hoiatavaks näiteks inimkonnale on Kambodžasse rajatud neid koletislikke sündmusi meenutavaid memoriaalkomplekse, punaste khmeeride kuritegude tunnistajaid. Kuna nende rajamise taga oli suuresti rahvusvaheline initsiatiiv ja teostus, jäljendavad need paljuski natsliku Saksamaa kuritegude paikade meenutamiseks rajatud muuseume. See ei pruugi olla parim lahedus, aga nii see on.
Punased khmeerid olid 1968. aastal loodud Kambodža kompartei üks haru, maoismil põhinev äärmuslik ja primitiivne agraarkommunism. Selle haru juhid olid saanud Prantsusmaal hea hariduse.
Aastail 1970‒1975 laostas Kambodža täielikult kodusõda USA toetatud Khmeeri Vabariigi valitsusjõudude ja Põhja-Vietnami kommunistliku režiimi toetatud punaste khmeeride vahel. 17. aprillil 1975 marssisid võidukad punaste khmeeride partisaniüksused pealinna Phnom Penhi. See oli kaks nädalat varem, kui Põhja-Vietnami kommunistliku režiimi väed hõivasid Lõuna-Vietnami pealinna Saigoni. Punased khmeerid kuulutasid välja Demokraatliku Kambodža. Neid toetas Hiina ja alguses ka Vietnam.
1975.–1979. aastal viis punaste khmeeride režiim ellu oma primitiivse agraarkommunismi ideoloogia põhimõtted. Algas absoluutse kommunismi ülesehitamine ja uue inimese kujundamine punaste khmeeride diktatuuri ja brutaalsete repressioonide abil. Likvideeriti režiimile vaenulik poliitiline element ja sisevaenlased, aga ka budistlikud mungad ja eri usundite vaimulikud ning vähemusrahvused. Terror tabas ka nn vaenulikke klasse: haritlaskonda, ettevõtjaid ja omanikke ning endist võimueliiti. Kogu maa muudeti hiiglaslikuks sunnitöölaagriks, linnaelanikud aeti maale nn kommuunidesse sunnitööle, kaotati raharinglus, riik sulges end täielikult lääne kahjuliku mõju eest. Kõike seda nimetati “Ameerika mõju eest evakueerimiseks” ja viidi läbi väga noorte inimeste kätega, kes vihkasid linnainimesi ja intelligentsi.
Varsti pärast punaste khmeeride võimuhaaramist halvenesid suhted Vietnamiga, mis viis relvakokkupõrgeteni. 1978. aasta detsembris vallutas Vietnam kogu Kambodža territooriumi ja kuulutas võimule upitatud marionettvalitsuse abil välja Kambodža Rahvavabariigi. Vietnamile kuulekas marionettvalitsus moodustati peamiselt üle jooksnud endistest punastest khmeeridest.
Punased khmeerid jätkasid partisanivõitlust Kambodža džunglites. Nende vastupanu lõplik hääbumine algas nende ametliku liidri Pol Poti surma järel 1988. aastal. Mitmed punaste khmeeride juhid tulid džunglist välja ja said amnestia. 2005. aastal kontrollisid punaste khmeeride partisanijõud veel osaliselt vaid kahte Kambodža provintsi maa kirdeosas. 21. juulil 2006 suri viimane punaste khmeeride komandör. Liikumise uutest juhtidest pole pärast seda enam midagi teada. Mõningatel andmetel muutusid partisaniüksused pärast seda põhiliselt kuritegelikeks jõukudeks, kes varjasid end džunglis ja tegelesid banditismi ja salakaubaveoga.
- aastal loodi paguluses Demokraatliku Kambodža koalitsioonivalitsus, mis esindas riiki ÜRO-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides punaste khmeeride ja selle välja vahetanud nn Kambodža Rahvavabariigi asemel.
Punaste khmeeride genotsiidi ohvrite arv ei ole teada ja seetõttu erinevad eri poolte ja organisatsioonide hinnangud kuni kümme korda. Eri hinnangud annavad selleks arvuks 300 000 kuni 3,3 miljonit inimest.
Phnom Penh
Kambodža Kuningriigi pealinn Phnom Penh on kui kontsentreeritud kokkuvõte ja illustratsioon selle riigi ajaloost, kultuurist ja ühiskonna arengust. Phnom Penh on kummaline eklektiline segu mineviku kihistustest. Prantsuse koloniaalarhitektuuri pärlid segamini arusaamatute varemeid meenutavate kvartalitega ja uus, põhiliselt hiinlaste ehitatud pilvelõhkujate piirkond, mis annab linnale Aasia metropoli väljanägemise. Linna keskuses maad ei ole ja igaüks püüab laieneda. Tulemuseks on traditsiooniliste madalate majade kõrgustesse suunduvad juurdeehitised. Need värvikirevad kitsad tornid meenutavad hambaorke või laste joonistusi ja jääb üle vaid imestada, et need kokku ei kuku.
“Väärikas korralagedus”, nii pealkirjastas ajalehes Sirp oma muljeid Kambodža pealinnast Tanel Kerikmäe. See on hästi sõnastatud võrdlus.
Phnom Penhi esindustänav Preah Sisowath kulgeb mööda Mekongi ja Tonle Sapi kaldaäärset. Siit on linn ka alguse saanud. Linna alguseks loetakse aastat 1372. Vana lesknaine märkas Mekongis ujuvat moluki tungpuu tüve, milles sätendas midagi. Ta leidis sealt viis Buddha kuju, neli pronksist ja ühe kivist. Arvatakse, et need võisid olla pärit mõnest Laose templist. Naise hüti kõrvale kuhjasid inimesed suure mäe, mis sai nimeks Phnom. Ta rajas sinna altari ja viis kujud sinna. Nii sai linn omale nime Phnom Penh.
Phnom Penh jäi khmeeride pealinnaks 73 aastaks, aastail 1432–1505. Siis jätsid järgmised kuningad selle 360 aastaks maha. Võitluses trooni pärast paiknes pealinn mitu korda ümber.
- sajandil khmeeride pealinnaks kasvanud Phnom Penh hävitati tailaste sissetungi järel 1834. aastal, seejärel ehitati uuesti üles ning sai 1866 uuesti pealinnaks. Kuningas Norodom I ajal muutus Phnom Penh taas kuninga alaliseks elukohaks, kuhu rajati ka kuningaloss. Alates 1870. aastast hakkasid Prantsuse koloniaalvõimud tõsiselt suurt küla moodsaks linnaks ehitama. Ehitati hotellid, koolimajad, pangahooned, vanglad, ärikontorid, poed, telegraaf, kohtud, haiglad jne. Esimest korda omandas linn moodsa vormi 1872. aastal, kui prantslased sõlmisid ehitusfirmaga Le Faucheur lepingu 300 kivimaja ehitamiseks – müügiks ja rentimiseks Hiina kaupmeestele. Linna õitseng jäi Prantsusmaa valitsemisperioodi 1920. aastatesse, kui Phnom Penhi hakati õigustatult nimetama Aasia pärliks. Linna tormiline areng jätkus, eriti pärast raudtee ehitamist pealinnast mereäärsesse kuurortlinna Sihanoukville’i ja Phnom Penhi rahvusvahelise lennujaama valmimist.
Punased khmeerid vallutasid Phnom Penhi 17. aprillil 1975. Nende valitsemise ajal sunniti kogu linnarahvas sunnitööle põllumajandusse töölaagritesse. 4 aastat, 8 kuud ja 20 päeva ei elanud pealinnas peaaegu kedagi, Phnom Penhi kommunaalmajandus lõpetas toimimise, keegi ei koristanud prügi, pumbanud vett torustikesse ega remontinud tänavaid. Seda kummituslinna on täna muidugi raske ette kujutada. Pärast seda, kui Vietnami väed olid kukutanud 1979. aastal punaste khmeeride režiimi ja sisenenud Phnom Penhi, leidsid nad eest küll inimtühja räämas linna, kuid peaaegu puutumatuna. Vietnami sõdurid lasid seejärel õhku peaaegu kõik uhked villad. Nad otsisid sel viisil aardeid, mida nende arvates olid sinna peitnud villade endised rikkad omanikud, kes saadeti maapiirkondadesse töölaagritesse.
Sealt edasi on Phnom Penhi rahvaarv kasvanud sedamööda, kuidas linna taastati. 1998. aasta rahvaloenduse andmeil oli pealinnas 862 000 elanikku, 2008. aastal 1,3 miljonit ja 2019. aastal 2,3 miljonit elanikku.
Monarhia
Kambodža on kuningriik, kuid kuningas on sümboolne figuur, kellele inimesed peavad kinkima armastuse ja austuse. Kõige iseäralikum on muidugi see, et praegune kroonitud pea on valitud. Selleks on 2004. aastal troonile tõusnud Norodom Sihamoni. Tema täisnimi võiks kõlada kui Tema Kõrgeausus, Kambodža Kuningriigi Kuningas Norodom Sihamoni.
Juba khmeeride impeeriumi ajast saadik on sellel maal valitsenud vahelduva eduga kuningad. Kui prantslased hõivasid 19. sajandi alguses Lõuna-Vietnami, laiendasid nad peagi oma võimu Kambodža aladele ja muutsid selle 1864. aastal oma asumaaks. 19. sajandi lõpul liitsid nad Kambodža alad Prantsuse Indohiina Liiduga. Koloonia ääremaal jäi suur osa võimust kohaliku kuninga kätte.
- aastal kuulutas Kambodža end noore kuninga Norodom Sihanouki juhtimisel iseseisvaks. Kaks aastat hiljem asendas Sihanouk kuninga nimetuse printsi tiitliga ja võttis endale esindusfunktsiooni asemel täidesaatva võimu. Printsi võim kukutati 1970. aasta riigipöördega. Prints Sihanouk põgenes Hiinasse.
Punaste khmeeride režiimi ajal pöördus prints küll kodumaale tagasi, kuid pandi viivitamatult koduaresti ja tagandati kõigist ametitest. Pärast Vietnami vägede tungimist Kambodžasse ja pealinna vallutamist lubati printsil taas Hiinasse emigreeruda.
- aastal alustas Vietnam vägede väljaviimist Kambodžast. Rahvusvahelisel vahendusel taastati 1991. aastal Kambodžas kuningriik. Pärast troonist loobumist oma noorema poja Norodom Sihamoni kasuks lahkus ta taas Hiinasse, kus 2012. aastal suri.
Kuningavõim on tore ja tema paleed turistidel kena külastada, kuid tegelikke võimumänge veab Kambodžas autoritaarne peaminister Hun Sen, kes on olnud ühe väikese vaheajaga peaminister alates 31. detsembrist 1984. Äsja mõisteti opositsiooniliider Kem Sokha riigireetmise süüdistusega 27 aastaks koduaresti. See on kõik, mida on vaja teada Kambodža riigi juhtimise kohta.
Kâmpôti pipar
Edela-Kambodžas asuva Kâmpôti linna ajaloos on olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid toidumaailm tunneb seda piirkonda eelkõige kuulsa Kâmpôti pipra järgi. Piprakasvatusel Kâmpôti piirkonnas on pikk ja kuulsusrikas ajalugu. Teadaolevalt esimesena kirjeldas sealset piprakasvatust Angkori ajastul 13. sajandil Hiina diplomaat Zhou Daguan. Tänapäevane intensiivviljelus algas piirkonna piprakasvatuses Prantsuse koloniaalperioodil 1870. aastatel. 20. sajandi alguses koguti Kâmpôtist umbes 8000 tonni pipart aastas. Prantsusmaa restoraniköögis aga sündis sealse kokakunsti järjekordne meistriteos – steak au poivre, piprapihv ehk steik Kâmpôti pipra kastmes.
- aastateks oli alles umbes 1 miljon piprataime, mis andsid 3000 tonni toodangut. Täielik häving tabas piprakasvandusi Kambodža kodusõja ajal. Toibumine on kestnud kaua, 1990. aastate lõpul oli pipratoodang vaid 4 tonni. 2000. aastatel hakkas pipratootmine siiski taastuma, peamiselt seetõttu, et endised piprakasvatajatest elanikud ja nende järeltulijad pöördusid tagasi kodukohtadesse.
Geograafiline tähis lisab kahtlemata kaubale tuntust ja eksklusiivsust, samuti lubab selle eest küsida kõrgemat hinda. Olgu mainitud, et Kâmpôti pipar oli esimene Kambodža geograafilise tähisega toode.
Majandus
Prantsuse koloniaalvõimud omal ajal Kambodža majandusse eriti ei panustanud. Alles 20. sajandi alguses hakati rajama kautšukiistandusi. Praeguseks on loodusliku kautšuki tähtsus kahanenud minimaalseks. On selge, et punaste khmeeride ajal kiviaega tagasi pööratud riigi majandus pole siiani sellest päriselt toibunud. Kambodža majanduse kaheks tugisambaks on rõivaste tootmine ja turism. Riiete eksport annab 70% selle kogumaksumusest. Põllumajanduses on hõivatud 75% tööealisest elanikkonnast. Kaubavahetuses on USA kõrvale tõusnud Hiina.
Kõige kiiremini arenev majandusharu on turism. Suurimaks takistuseks turismile on ikka veel ühendusteede ja vajaliku taristu aeglane areng. Näiteks esimene sild üle Mekongi jõe, mis sidus riigi ida- ja lääneosa, valmis alles 2001. aastal.
Kambodža on väga vaene riik, Maailmapanga andmetel oli SKT ühe elaniku kohta 2021. aastal 1625 dollarit. Maailma riikide pingereas oli Kambodža selle näitajaga 152. kohal. Oma piirkonna riikidest edestas Kambodža vaid Myanmari (1210 dollarit, 167. koht) ja jäi 6,8 korda alla Malaisiale (63. koht) ning 4,3 korda Tai Kuningriigile.
Loodus
Kambodžas on kaks aastaaega: maist-septembrini kestev suvi, mil lõunast puhuvad tuuled toovad Atlandi ookeanilt kaasa ohtralt sademeid, ja novembrist-märtsini kestev talv, kui valdavad põhjatuuled ja sajab vähe. Valitsev lähisekvatoriaalne mussoonkliima tagab ühtlaselt mõnusalt sooja ilma läbi aasta ‒ temperatuur jääb vahemikku 21–35 ˚C. Kõige külmem kuu on jaanuar ja kõige palavam aprill.
Kambodžas ei ole kõrgeid mägesid. Kõrgeimad tipud asuvad loode-kagu-suunalises Kardemoni mäestikus Edela-Kambodžas, kus kõrgeim punkt asub 1810 meetri kõrgusel merepinnast.
Kambodža suurim jõgi on Mekong. Ehkki jõgi suubub Lõuna-Hiina merre Vietnamis, algab selle delta juba Phnom Penhi juurest. Jõgi on laevatatav kogu riigis. Enamik riigist kuulub Mekongi valgalasse. Kambodžas asub Kagu-Aasia suurim mageveejärv Tônlé Sab. Eriliseks teeb järve selle pindala tuntav muutumine kuival ajal ja vihmaperioodil. Vihmaperioodil võib veetase kerkida kuni 9 meetrit ja järve pindala suureneb neli korda. Kui järve pindala kuival ajal on 2600 km², siis vihmaperioodil kuni 13 000 km².
Lisaks on Tonle Sap ülioluline Mekongi jõe üleujutuste regulaator. Mussoonvihmade ajal suureneb järsult Mekongi jõe vooluhulk Phnom Penhi kohal, mis põhjustab seitse kuud kestva üleujutuse. Mekongi jõe veetaseme tõustes hakkab Tonle Sapi järve Mekongiga ühendav 120 km pikkune Tonle Sapi jõgi tagurpidi voolama. Jõgi, mis muidu järvest vett välja kannab, tõstab nüüd tagurpidi voolates järve pindala neli korda. Pärast mussoonvihmade perioodi lõppu taastub Tonle Sapi jõe voolusuund taas endiseks.
Omapärane muutuv ökosüsteem on kohandanud kuival ajal järve rannal asuva kaluriküla Kampong Phluki elukorralduse ja hoonete ehituse. Kampong Phluki elanikud peavad kogu oma elamise – haldusasutused, koolid, politseipunktid, pühakojad jne – rajama kõrgele vaiadele. Kuid on ka ujuvkülasid, mis oma paatmajadel liiguvad ringi koos veetaseme muutumisega. Kogu liikumine toimub paatidega.
Looduskatastroofi mõõtmed on võtnud vihmametsade raiumine: kui 1970. aastal kattis 70% Kambodžast ürgmets, siis 2007. aastaks oli metsaga kaetud vaid 3,1%.