KESK-AASIA SIGINES PILDILE: Kasahstanis toimus äsja võimumäsu, see riik jõudis mainitud asjaolude tõttu kogu maailma ning ka Eesti meediasse. Ajal, mil Putin vägesid Ukraina piiri äärde kokku ajas, räägiti koguni Kasahstani üleminekust Venemaa kontrolli alla. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel annab spikri, mida on vaja teada Kasahstanist (enne kui hakata üldse midagi arvama).
Seoses aasta alguse sündmustega avastas suur hulk eestlasi sellise riigi nagu Kasahstan. Ning loomulikult ilmus suur hulk „eksperte“, kes oma „tarkust“ ei kippunud ka vaka all hoidma. Selle tõttu paiskus nii sotsiaal- kui ka „pärismeediasse“ massiliselt arvamusi, mis ühel või teisel viisil üritasid selgitada, mis siis nädala aja jooksul Kesk-Aasia kõige suuremas riigis toimus. Kogu selle arvamustelaviini tulvas joonistusid välja mõningad mustrid, kus ja milles arusaam Kasahstanist on paljudel vildakas.
Religioossed ja mittereligioossed moslemid
Kõigepealt tasub teada seda, et Kasahstan pole islamiriik. Islamiriik on riik, kus islam on ametlikult riigiusk. Sellised on Iraani Islamivabariik, Saudi-Araabia, Kuveit ja veel käputäis Lähis-Ida riike. Kasahstan on riik, mida nimetatakse „moslemienamusega riigiks“ (muslim majority state inglise keeles).
Põhiseaduse järgi on Kasahstan sekulaarne riik. Enamik Kasahstani elanikest on moslemid, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks süvausklike või suisa fundamentalistidega. Et teha asja keerulisemaks, siis Kasahstanis tehakse vahet religioossetel ja mittereligioossetel moslemitel. Mittereligioossed moslemid on need, kelle jaoks moslem olemine tähendab ennekõike kultuurilist või ka sotsiaalset identiteeti. Mittereligioossed moslemid ei palveta regulaarselt, nad tavaliselt ei tunnegi araabiakeelseid palveid.
On üks rusikareegel, milles seisneb vahe suhtluses religioossete ja mittereligioossete moslemitega: külla minnes võib viimastele kaasa võtta pudeli napsi, teistele alkoholiga ukse taha minna pole mõtet. Religioossed moslemid üritavad palvetada viis korda päevas ja külastada reedeti mošeed. Nad väldivad ka sealiha söömist ja üldse eelistavad halal-toitu. Islami käitumiskoodeks väljendub igat masti kasahhidel veel austuses vanemate ja ülemate vastu, neisse suhtutakse lugupidavalt.
Islami foon on Kasahstanis tugev, ennekõike väljendub see inimeste (ka noorte) konservatiivses riietuses ning eelpoolmainitud austamise kombes. Sinna juurde kuulub ka see, et avalikus kohas purjus olemine on taunitav. Minu tähelepanekute järgi on ka mittekasahhid ja mittemoslemid paljud sellised käitumisnormid üle võtnud, eriti suhtlemisel kasahhidega. Kusjuures, 1990. aastate alguses üritas tolleaegne president Nurlsutan Nazarbajev rajada riiki, mille alusideoloogiaks oleks islam, ent ta sai ruttu aru selle mõtte ohtlikkusest, tegi kannapöörde ning hakkas Kasahstani üles ehitama mitmerahvuselise ja kakskeelse riigina.
Kirjutamata etniline hierarhia
Teiseks, Kasahstan pole monoetniline, isegi bietniline riik. Kasahstanis elab 130 erinevat rahvust. Johtuvalt sellest, et Kasahstan oli Stalini ajal üks peamisi vangilaagrite ja väljasaatmise regioone, elab seal sisuliselt kõigi endise Nõukogude Liidu rahvaste esindajaid, sealhulgas ka eestlasi. Kõigi nende rahvaste vahel on väga keerulised suhted. Kasahhid peavad ennast kõige olulisemaks ning titulaarrahva staatus on kinnistatud ka Kasahstani põhiseaduses. Samas, põhiseaduses on kinnistatud ka kasahhi keele staatus riigikeelena ning vene keele staatus „rahvastevahelise suhtlemise“ keelena.
De facto on aga vene keel Kasahstani riigikeel, sest selles ajab asju enamik mittekasahhe, ka on kogu riiklik dokumentatsioon vene keeles. Suurim rahvusgrupp kasahhide järel on muidugi venelased, ent väga nähtavad on ka sakslased, usbekid, uiguurid, korealased ja tšetšeenid. Kui nüüd vaadata viimaste aastate etnilisi konflikte Kasahstanis, siis – peale hiljutiste dungaanide vastaste pogrommide Lõuna-Kasahstanis – suur osa nendest kaklustest on leidnud aset hoopis tšetšeenide, aserite, armeenlaste või korealaste vahel.
Kasahstanis eksisteerib teatud kirjutamata etniline hierarhia. Kõige tipus on kasahhid, kelle käes on ka enamik olulisi kohti poliitikas ning majanduses. Venelased, ukrainlased, sakslased ja juudid on selles kokkuleppelises hierarhias teisel kohal. Üks põhjus on selles, et neid peetakse Kasahstani majanduse alustalaks, kelle seast tulevad parimad insenerid ja muidu tootva tööstuse asjapulgad. Kasahhid ise austavad kõige enam sakslasi, põhjenduseks on see, et kasahhide keskel elades olid sakslased ainukesed „valgetest“, kes õppisid ära kasahhi keele. Huvitaval kombel on sellel rühmal mõningaid vabadusi, mida teistel mittekasahhidel pole. Ehkki ka kasahhide seas on omad rahvuslased, kes nii ei mõtle, on „valgeile“ kasahhi keele mittetundmine siiski andestatav. Teistel sellist privileegi ei ole. Usbekid ja uiguurid kusjuures õpivadki ruttu kasahhi keele ära, sest tegemist on lähedaste turgi keeltega. Lõuna-Kasahstanis räägitaksegi palju usbeki-kasahhi segakeelt. Kõikide rahvusvähemuste seas paistavad oma suletuselt silma tšetšeenid. Tšetšeenid on ka kõige konservatiivsem Kasahstanis elavatest rahvastest, tšetšeeni tüdrukud kandsid isegi nõukogude ajal pearätte.
Klannide seadused
Igasuguste poliitiliste sündmuste mõistmisel on vaja teada, et kogu Kesk-Aasias on kombeks vaid üks president, direktor, üldisemalt ülemus korraga. 2019. aastal Nazarbajevi kehtestatud kaksikvõim oli ebaloomulik ja pidi mingil hetkel mingil moel lõppema. Ma olen skeptiline versiooni suhtes, et Nazarbajev andis võimu president Tokajevile üle vabatahtlikult ja et viimased kaks aastat on Kasahstanis olnud võimu ülemineku periood.
Asi on selles, et koos presidendiga kaotaks oma koha ka kogu Nazarbajevi lähikond. Nazarbajevi lapsed ja lähisugulased pole mitte ainult Kasahstani rikkamad inimesed, vaid ka juhtpositsioonidel riigifirmades ja ministeeriumides. Nazarbajevile ei juhtu võimult lahkudes midagi, ent kogu tema „klann“ peab Kesk-Aasia võimuloogika järgi kaotama oma soojad kohad ning ligipääsu riigi rahadele.
Sellega Tokajev kusjuures praegu tegeleb. Mitmed kõrged ametnikud, alates Kasahstani julgeoleku ülemustest, on kaotanud oma kohad ning nii mõnedki istuvad erinevate süüdistuste alusel vanglas ja ootavad kohut. Nazarbajev peab teadma, et kui ta võimu käest ära annab, siis sellega paneb ta oma lapsed löögi alla.
Keerulised lojaalsusliinid
Kasahstani puhul armastataksegi rääkida hõimudest, klannidest, suguvõsadest ja eriti žuzidest. Peaaegu kõik kasahhid on ühe kolmest – vanem, keskmine ja noorim – žuzi liikmed.
Kui nüüd lühidalt võtta žuzi mõte kokku, siis see on nagu suur hõimuliit. Asi on selles, et kasahhide sugulussüsteem on hästi keeruline ja Eestis ei tea seda peale meil elavate kasahhide mitte keegi. Veel raskem on aru saada selle keerulise süsteemi sees olevatest lojaalsusliinidest.
Jah, nii Nazarbajev kui ka Tokajev on ühest žuzist, ent erinevatest suguvõsadest. Erinevatest suguvõsadest pärit olemine ei tähenda aga midagi. Kaksikvõimu ajal läks suguvõsalojaalsus segamini. Tokajevi suguvõsa inimesed olid lojaalsed Nazarbajevi perekonnale ja vastupidi. Kasahstanis töötab suguvõsalojaalsus vaid lähisugulaste puhul.
Rumal on vaadata žuze kui poliitilisi aktoreid, sest žuzidel puudub konkreetne võimukeskus – lihtsalt pole kusagil lugupeetud aksakalle, kes suudaks käsutada miljoneid kasahhe, kellega nad on ühes žuzis.
