HUVIDE IGAPÄEVASED KOKKUPÕRKED: MTÜ Harjuoru 2030 linnaruumiaktivist Peeter-Eerik Ots soovib aastalt 2023 Eestile riigiarhitekti, kes aitaks tagada, et meie ühise ruumi arendamine ei lähtuks pelgalt kahest tegurist – autodest ja muinsuskaitsest. Huvigruppe, keda kaasata ning kelle arvamus ja positsioonid on samaväärse kaaluga, on omajagu.
Autod ja muinsuskaitse institutsioon on mõistetav valik, olles ühtlasi ka kas mingi probleemi väljendus või toimiv lahendus. Kui lasteaed on teises linnaosas, töökoht kolmandas ning kultuurielu koondunud kesklinna, on auto tihti ainus variant liikumiseks. Omavalitsused, kes teisi probleeme lahendada ei suuda, oska ega taha, lükkavad päris probleemid vaiba alla mugavama autoliikluse korraldamisega. Tahad tappa sisulise arutelu – viita autodele.
Kindel kants – muinsuskaitse
Kultuuripärand vajab kaitset ja hoidmist ning kui vaadata Tallinna vanalinna, siis piisab mõnest üksikust momendist, kus muinsuskaitsest üle sõideti, et kujutada ette, mis jubedusi oleks võinud toimuda ilma otsustava kaitseta. Väga selgelt esindab muinsuskaitse huvi, millega tuleb arvestada.
Teisalt – kui muinsuskaitsest saab relv, mida omavalitsused viibutavad nii halbade kui ka heade lahenduste suunas, ongi käes tupik. Tuhat aastat osati linnas elada küll, nüüd teeme vanalinnast muuseumi? Ei, kultuuripärandi kaitse ei tähenda seda, aga avalikkuse jaoks on see liiga keeruline nüanss. Muinsuskaitsega puutub kokku tõenäoliselt vähem inimesi kui autodega. Mõjukuselt on aga tegemist isegi tõsisema kategooria tegijaga. Sellest hoolimata olen muinsuskaitse tuleviku ja maine pärast murelik ning sooviks riigiarhitektilt muu hulgas muinsuskaitse, kultuuripärandi ning pärandkultuuri mõistete laiemalt selgitamist.
Erinevad huvigrupid
Väga oluline huvigrupp on omavalitsus, kelle puuduseks nii huvigrupi kui ka otsustajana on reeglina otsustustarkuse ja -võime puudumine. On liiga palju valijagruppe, kellele on vaja poliitiliselt meele järele olla ning siis ongi valik lihtne – viidates autojuhtidele ja muinsuskaitsele, on võimalik arengud summutada või planeerida transiidikoridorideks.
Kaugeltki mitte kõik, kellel on õigustatud huvi mingi piirkonna osas, ei ole koondunud MTÜ-deks. Näiteks Tallinna kesklinna puhul suudavad arhitektid-linnaruumispetsid pakkuda une pealt kümmekond huvi, kellega sõltuvalt konkreetsest asukohast ruumi planeerimisel arvestada tuleb.
Kui alustada vanalinnast, siis muidugi sealsed elanikud, asukad ja ettevõtjad, kes on tihti tublid ja organiseerunud, aga kelle puhul lähtutakse pahatihti kahtlustusest, et võimaluse korral lammutavad nad vanalinna kildudeks ja viivad ära. Ma ei ole elu sees kohanud ühtegi vanalinnaga seotud inimest, kes tahaks midagi muud kui hoida ja kaitsta seda unikaalset paika.
Vana ja uue linna huvid
Vanalinnas elamine-toimetamine on olnud ja jääb päris paljude kitsendustega ning vanalinnast ei tohi jõuga kujundada multifunktsionaalset keskust. Kindlasti peab vanalinn säilima elukeskkonnana ning selle huviga peab arvestama mitte ainult vanalinna, vaid kogu kesklinna planeerimisel. Ka vanalinna elanikule peab olema eluks-oluks vajalik 15 minuti kaugusel.
Vanalinna ümbritseb n-ö uus linn, mille jaoks on vanalinnal mitu funktsiooni lisaks esteetilisele –paljude inimeste kooli või kontoritee läheb läbi vanalinna, kruiisituristiuputuse korral ümber selle.
Kesklinna inimeste jaoks on vanalinn oluline kultuurikeskus oma teatrite, kontserdipaikade, muuseumide-galeriidega. Ja muidugi on vanalinn koht, kus kohtuda, kuhu viia oma külalisi või jalutada-mängida bastionialal. N-ö uuslinlasel on vanalinna suhtes teised huvid kui vanalinna elanikul, aga see ei tähenda huvi puudust või õigust nende huvidega mitte arvestada.
Põhjendatud huviga grupid sellega ei piirdu ja ainuüksi Tallinna vanalinna näitel on need kultuurihuvilised ja -korraldajad, ümbruskonna koolid-kirikud-hotellid-spordiklubid, ettevõtjad, turismifirmad, turistid, vanalinnas töötavad inimesed, kõik Eesti elanikud, transpordikorraldajad, ajaloolased, terviseedendajad, ümbritsevate asumite elanikud jne.
Miks riigi- ja miks arhitekt?
Üleriigilise mõjuga institutsiooni oleks vaja seetõttu, et ühine ruum ei ole üksnes Tallinna või teiste linnade mure. Ka külatänavate ja -väljakutega toimuv vajab häid nõuandeid, mitmete väljakutsete lahendused eeldavad piirkondadevahelist koostööd planeeringute tasemel, arendajad vajavad mängureegleid jm.
Kas tegemist peab olema just arhitektiga? Mitte tingimata, aga arhitektid on ühed oskuslikumad ruumiga toimetajad ning pea- või riigiarhitekti mõiste on juba tuttav, pole vaja uut leiutada. Samas planeeringutega toimetamine vajab institutsioonisiseselt tugevat erialast kompetentsi.
Olemuslikult peab riigiarhitekt paratamatult olema huvisid kokku sõlmiv kommunikatsioonivirtuoos. Meil ei näi olevat kompetentsipõuda riigiarhitekti valdkonnas. Ühed-samad inimesed kõigilt otsustustasanditelt kuulavad igal aastal samu loenguid ja loevad samu raamatuid. Aga nagu näha, siis teadmistest üksi ei piisa, kui arutelud sumbuvad üha uuesti autode ja muinsuskaitse tasemele.
Piirkondadeülesed funktsioonid
Nüüdseks 10-aastaseks saanud Eesti arhitektuuripoliitika dokumendis on ühe olulise eesmärgina määratletud ruumilise planeerimise, väärtarhitektuuri loomise ja kvaliteetse ehitustegevuse toetamine. Milline roll sellest riigiarhitektile langeks, millised funktsioone konkreetselt hakkab riigiarhitekti institutsioon täitma, kas tema tööl oleks kõige rohkem kõlapinda ja tulu valitsuse, riigikogu või presidendiinstitutsiooni juures, see vajaks kindlasti huvitavat arutelu.
Suured ootused institutsioonile on üleriigiliste ja riiklike tähtsusega planeeringute eestvedamisel, regioonide üleste (maakonna piire ületavate) avalike ruumi lahenduste vedamine ja järelevalve – see on vaid üks osa ootustest, mis riigiarhitekti töölauale jõudma peab. Paslik oleks siinkohal lisada, et arutelu ei tule jätta üksnes poliitikutele ning valvekolumnistidele, sest huvigruppe on teadupärast rohkem.
