“Võib ju ka öelda, et tahtsin lihtsalt jälle rattaga Euroopat pidi ringi kärutada ja kogu lugu, ja ega vale poleks seegi.”
Peeter Sauter, “Flirt budaga. Elust ja tsiklisõidust”
5000 KILTI TSIKLI SELJAS: Paadunud tsiklihull ja Äripäeva arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv kirjeldab tsiklitrippide kordumatut ning igakordset võlu. Tsikliga liikumine tähendab erakordset vahetust. Mitte ainult ilmastik ei mängi rolli, vaid ka inimsuhted. Tsiklitripp on hümn sõltumatusele.
Kibedalt silmadesse voolav higi. Külmast kanged sõrmed. Tolm. Bituumeniplekid. Vastu kiivrivisiiri tümaks plaksatavad putukad ning saapaid tabavad kivid ja muu maanteesodi. Lõõskav päike. Jäine vihm. Tuul, mis räsib ja raputab. Või kütab sulle näkku, nagu sõidaksid vastu hiiglasliku fööni tulikuumale õhuvoolule…
Tsiklisõit pakub rikkalikus kastmes erinevat sorti kannatusi, isegi kui kukkumised ja muud õnnetused välja jätta. Miks me ometi seda teeme? Miks me ootame nagu õnnistust oma iga-aastast tsiklireisi, et taas kord kogeda seda kõike ning viibata vastusõitvatele kaasteelistele tervituseks?
Võite vaadata Bryan H. Carrolli auhinnatud dokki “Why We Ride” (2013) või lugeda Sauteri Peetri ajatuid intiimseid motolugusid, kus vastuseid neile küsimustele otsitakse filosoofiast või psühholoogiast või kirjandusest või koguni teoloogiast. Äkki saate aru? Inimhinge koja tagatoad on tundmatu labürint täis salapäraseid tube ja uksi kuhugi (ja eikuhugi). Ehk et kõik vastused on õiged ja ükski tõde pole päriselt universaalne.
Alati algab see unistamisest.
Sõltuvus ja sõltumatus
Väljas paugub meie talve käredaim pakane, kui jaanuari lõpus või veebruari alguses toimuvad Helsingis Pasilas MP-d ehk moottoripyöramessut. Viimati käisin sellel üritusel loetud päevad enne seda, kui koroonaviirus massiliselt Aasias lennukile istus ning meie maile tuli. Selle, Põhjamaade suurima motonäituse ja -messi kodulehel avaneb hoiatus: sisened millessegi, mis võib tekitada ränga sõltuvuse.
See on jälle üks vastus küsimuste küsimusele.
Pandeemia kolis MP-messu veebi, mis tähendas automaatselt varjusurma. Sest kui miski kuulub vääramatult 1.0 maailma, siis on see tsiklisõit. Kuitahes heas virtuaalreaalsuses töötavad meeled ainult osaliselt ning pole võimalik kogeda sedasama tuult, mis kannab sulle sita- või silohaisu, pärnapuude või metsmaasikate lõhna, esiratta kerkimist või tagaratta slaidi. MP-messu’le tõmbavad hooajast unistavad baikerid keset talve tagid selga. Kodus arvuti taga – vaevalt küll.
Ent sõltuvuse asemel võime rääkida ka hoopis sõltumatusest. Sest reisi algus ei sõltu mitte millestki muust kui sinu enda tahtest. Sa lihtsalt mõtled, et tahaks minna näiteks Deutsche Weinstraßele. Või Alpidesse. Või Lyoni. Või vaadata, milline linn peitub sellise veidra kõlaga nime taga nagu Bydgoszcz. Ja siis ühel päeval lähedki, sest, jumal tänatud, Eesti on vaba ja Euroopa avatud.
Annad kallimale musi, istute koos rattale ja kilomeetrid hakkavad kulgema. Pärnus esimene võikupaus ja Saulkrastis enne Riia ringi saldējums. Ja nii üha edasi. Meil on kümne aasta jooksul kujunenud mitmeid selliseid reisitavasid.
Kui kord liikuma pääsed, oled elemendis. Seiklus käib, rokenroll. Hääled ja lõhnad ümberringi, saad keskenduda tsikli ja iseenda tunnetamisele.
Kuid kahjuks eelneb sellele üks kõige tüütumaid tegevusi – pakkimine. Sest riideid tuleb kaasa võtta ja natuke midagi enda viisakana hoidmiseks. Tsikliga ei saa kuigi palju nodi vedada ja ennem olgu midagi puudu kui kasutult üle. Paaril esimesel reisil, kui käisin üksi, toppisin pagasisse suvaliselt alukaid ja särke ning sadulakotid said tuubil täis (mõned õlled mahtusid kummalisel kombel alati lisaks).
Nüüd katsun vaid meeles pidada, et oleks kaasas Leathermani multitööriist ja MacGyveri teip, millega saab põhimõtteliselt kõike parandada. Nimelt on mu reisikaaslasest naine Sigrid juhtumisi meisterpakkija, kiire ja osav, ning suudab asjad nii kompaktselt komplekteerida, et võõrastes linnades uitamiseks on tal olemas kleidid ja suvejalatsidki.
Paaril viimasel aastal sõitsime pandeemia tõttu Balti mullis, mullu käisime suure surmaga – “mask ette – mask maha” – ka Varssavis ära. Tänavu tundsime, et pandeemia tekitatud valu tuleks korralikult välja lasta. Seega võtsime ette assortiitreti.
Kõigepealt Klaipedasse, sealt rekalaevaga üle Läänemere Rootsi Karlshamni. Rannamaantee läbi Ystadi (kus tegutses detektiiv Wallander ja kus elas väliseesti literaat Vihalemm, kes pidas oma kolleegi Mägiga kuulsat kirjavahetust). Öresundi sild ja tunnel. Kopenhaageni vabameelne melu ning kunstinäitused. Vahepeatused, mille käigus nuusutasime vana Lääne-Berliini boheemlaslikku õhku ja jõime Tšehhimaal Plzenis seda kõige elusamat filtreerimata-pastöriseerimata pilkut, mis on lisaks maailma odavaim (kõrtsis kolmekas liiter).
Ja siis Austria. Salzburgi ja üle vihmapilvedesse mattunud Alpide. Rännak mööda Muri jõe orgu. Kodutee läbi Brno ja peatus praegusajaks kiirteest läbi lõigatud Varssavi-taguses Ostrów Mazowieckas. Ja läbi Suwalki koridori tagasi Tallinna.
Viis tuhat kilti road trip’i
Tsikliga liikumine tähendab erakordset vahetust. Mitte ainult ilmastik ei mängi rolli, vaid ka inimsuhted. Kõik, mis su ümber toimub, on ihule lähedal. Nagu Sauter on tabavalt kirjutanud, naginaid tuleb ette, ent oluline on see, kuidas leiad tee neist välja. Lähedus ja mõistmine teekaaslaste vahel läheb seeläbi hoopis suuremaks.
Ent lisaks nii-öelda sisekaemusele, kes sa oled ja mida teed, on tsiklireisidel ka laiem tähtsus ja tähendus. Nimelt võimalus näha ja tajuda, mis elu elab Euroopa. Kui avatud ta õieti on, kuidas eri riigid lahendavad mitmesuguseid liikuvusega seotud probleeme, mida mõjutab inflatsioon ja mida mitte.
See tänavune ligi viis tuhat kilomeetrit vahetut road trip’i polnud erand. Ukraina sõda tunnetatakse praegu igas riigis, kus käisime. On lippe, näitusi ja meediakajastust, teema on inimeste juttudes. Tšehhi ja Poola avalikus ruumis, linnaväljakutel ja ärides on temaatilisi väljapanekuid ning pop-up-skulptuuregi. Putini agressioon jätab sügava jälje – kulub inimpõlvi, enne kui venekeelne turist, vähemalt teatud riikides, taas teretulnud on.
Oleme tsiklireiside jooksul näinud Poola aegruumilist kokkutõmmet, eelkõige Vabaduse Tee A2 ehk Saksamaad Varssaviga ühendava kiirtee Autostrada Wolności järkjärgulist arengut. Läänest itta kulgev 2 + 2 ulatub nüüd Leedu piiri lähistele. Ja ausõna, ma ei teaks midagi Suwalki koridori kitsusest, millest meie julgeolekueksperdid alati räägivad, kui poleks seda ise vahetult kogenud.
Lätlased on asunud public-private-partnership’i ehk PPP-projektina arendama oma osa Via Balticast (E67). Võib oletada, et paari aasta pärast on Riia-Iecava-Bauska tee juba hoopis uues kvaliteedis. Avatud Euroopa on lahe. Meie oma mehe Henrik Hololei büroo Euroopa Komisjonis ehk Liikuvuse ja Transpordi Peadirektoraat pressib loodetavasti Schengeni riike, et sisepiirid oleks tõeliselt lahti, nagu näiteks Tšehhi ja Poola vahel, kui Ostrava poolt tulla. Seevastu Austria-Tšehhi piir Viini poolt tulles on Mikulovis paras pudelikael.
Mäletan Poola läbimist enne kiirteid. Pikad sirged täis rekade kolonne, veidraid pisikesi põrisevaid “seljakotte” ehk Polski Fiate, vahele traktorid, isegi hobuveokid. Aeglasemad lohistasid end teeserva, aga möödasõidud olid paras närvikõdi.
Esimestel aastatel valitses ka uutel laiadel ja siledatel kiirteedel, 140 km/h lubatud, paras anarhia. Kohalikud lihtsalt ei osanud neil sõita. Kuid läks mõni aeg ja praegu on olud märkimisväärselt paranenud. Vasakpoolsemad sõidurajad jäävad kiirematele, parempoolsemad aeglasematele liiklejatele. Vaid Saksamaa bahn’il üldlevinud kommet ummikute korral võimalusel kahte lehte tõmmata tsikli läbilaskmiseks ida pool veel ei ole. Aga küllap seegi tuleb.
Osa tsiklisõitjaid kiirteele ei lähegi. Meie lähme, sest nii saab pikemaid vahemaid kiiresti läbida. Ise olen vaadanud, et umbes tund-poolteist või 150 km uhad, siis teed peatuse, et mitte muutuda lenksus automaadiks. Kiirtee nõuab omamoodi närvi ja enesekontrolli, õnneks on jõud, ühelt poolt tsikli mootor ja teisalt sõidutuul niisugused, mis sunnivad keskenduma. Sina oled siin väike tegelane.
Üles-alla ning paremale-vasakule looklevad kohalikud teed on muidugi ülivahvad. Meie kutsume neid lõike “matkamiseks”. See tähendab, et pole valu läbida pikki distantse. Saab keskenduda kurvisõidule, peatuda, teha pilte, juua kohvi teeäärsetes paikades. Lobiseda mõne teise reisiselliga – ja neid kohtumisi on palju. Tsiklirahvas hoiab kokku, rattad pargitakse kõrvuti ja sageli tullakse söögikohas samasse lauda, et rääkida maast-ilmast.
Seal maanteedel trahtreid…
Kui pikalt sõita? Millist teed täna kasutada? Kuhu öömajale jääda? Me enamasti ei tea neid vastuseid ette. Vaatad, millised on teed, kuhu jõuad, mida vaadata tahad ja siis otsustadki. Et kas näiteks tahad veel 200 kilomeetrit kiirteel paugutada või sõidad mõnikümmend kilomeetrit linnani, kus sind ootab jalutuskäik, söök-jook ja mõnusalt soodne võõrastemaja. Meie tänavune põige Saksamaalt Tšehhi oli just niisugune.
Tsikliga saab enamasti sõita otse südalinna ja seal tasuta parkida, sest erinevalt autost mahub mootorratas enam-vähem igale poole ega võta osava parkimise juures ära teistele liiklejatele mõeldud linnaruumi.
Poolas elab edasi maanteede-äärsete odavate võõrastemajade traditsioon. Need on kohad väikestes asulates. Veered kohale ja maksad kahe inimese peavarju eest umbes 30 eurot. Hommikusöök sisaldub hinnas ja võib juhtuda, et pani tuleb hommikul mune kloppides vastu: härjasilma või munaputru?
Tavaliselt on tegemist maanteekõrtsiga, kus õhtuses söögisaalis voolab vaikselt jutt ja õlu ning saab pubilikku tugevat kehakinnitust. Tubade eklektiline interjöör võib panna silmad verd jooksma, aga kõik eluks vajalik on olemas. Näiteks telekas – teed lahti ja ennäe, seal jookseb Juliusz Machulski “Uued amatsoonid” (“Seksmisja”, 1983). Täielik retro!
Niisuguseid öömaju, nagu sealsamas eespool mainitud Ostrów Mazowieckas asuvad Uslugi Hotelowe 17 ja Zajazd Orchidea, iseloomustavad mitmesugused üllatused, enamasti positiivsed. Näide viimasest korrast: kõrtsi esikülg oli kaetud ajaloonäitusega – tegemist oli kohaliku eramuuseumiga, mis kaardistab Poola sõjaajalugu.
“Head unistamist!”
Ehkki tsiklisõidu varustus on aastatega meeletult praktilisemaks läinud, ei raatsi ma loobuda oma nüüdseks juba vanast nahktagist, mille seljale on reljeefselt kirjutatud “Louis 75. Motorcycle spirit since 1938”.
Ettevõte, mis alustas Hamburgis pisikese remonditöökojana, on kasvanud enam kui 2000 töötajaga Euroopa üheks suurimaks motokaupade äriks. Aastast 1946 omas ja juhtis firmat Detlev Louis kuni surmani 2012. aastal 93 aasta vanusena. Kolm aastat hiljem ostis ettevõtte Warren Buffetti investeerimisfirma Berkshire Hathaway ligi 400 miljoni dollari eest.
Mul oli kombeks tellida selle firma pakse paberist reklaamkatalooge, mis praegusajaks on asendunud e-uudiskirjadega. 2013. aasta kataloogis olid mälestusküljed pühendatud vanahärra Detlevile, täis mustvalgeid pilte ja lugusid tema pikast elust, ratastest ja reisidest.
Oma tavapärase pöördumise klientide poole lõpetas ta kusjuures alati mitte libeda ostusoovitusega, mida müügikataloogilt võiks eeldada, vaid kirjutas hoopis: “Head unistamist!”
Nii ongi. Kõik algab unistustest. Et sinu teekond saaks alata.
