LINNAARHIIVI SUUR LUGU: Karmel Mäeorg tutvustab Wulfardi-tagust torni, mis oli lagunemas juba 17. sajandil, ent mis 1980 restaureeriti ja linnaarhiivi käsutusse anti. Sel kohal, Paksu Margareeta vahetus läheduses ja Tolli tänava kõrval, asus tõenäoliselt ka Tallinna esimene linnamüür, mis pärines juba 13. sajandi teisest poolest.
Wulfardi-tagune torn ehitati oletatavalt aastatel 1370–1390. Linnamüür oli seal juba varemast ajast. Ajaloolase Rein Zobeli arvates asus samal kohal juba nn Margarethe müür (rajatud kuninganna Margarethe Sambiria poolt 1265. aastal antud korralduse alusel), mida tulemusteta on otsitud Tolli tänava joonelt. Esimest korda mainitakse torni Tallinna tornipealike nimekirjas 1410–1414, kus seda nimetatakse Wulfardi-taguseks torniks läheduses elava Wulf(f)ard Rosendali eesnime järgi, kes oli 1410. aastal torni ülemaks. Nimekirja täienduses 1413/1414. aastal on Wulfard Rosendali nimi, arvatavasti tema surma tõttu, maha kriipsutatud.
Tänasest variandist poole kõrgem
Oma lõppkuju sai torn 1450. aastatel. On oletatud, et siis oli see kolme- või neljakordne – poole kõrgem kui torni praegu säilinud osa.
Seoses võimsa Suur-Rannavärava eesvärava suurtükitorni valmimisega 1529. aastal ning seejärel bastionide rajamisega kaotas Wulfardi-tagune torn, nagu ka linnamüüri lühike põhjafront, oma sõjalise tähtsuse ja jäeti hooletusse. Ka varem polnud sellelt suunalt vaenlasele soodsat positsiooni tulistamiseks, tormijooksuks ega kestvaks piiramiseks.
Torn oli 17. sajandil lagunemas. 1738. aasta joonisel on torn juba lagunenud seisundis – kolmekordne lahtise platvormiga. 1713. aastal ehitama hakatud Peeter I linnapalee sulges ilmselt senise tänava linnamüüri ning Tolli, Laia ja Pika tänava kvartali kinnistute vahel. Seoses 1757. aasta suurtulekahjuga (peetripäeval, 29. juunil põles maha Peeter I linnapalee koos terve kvartaliga), märgitakse ka põlenud püssirohutorni. Ilmselt seal püssirohtu enam ei säilitatud, sest muidu poleks tornist ilmselt niigi palju säilinud.
Võlvitud läbikäik
- aastal varises kokku tules kannatada saanud Suur-Rannavärava peavärav, mis seejärel täielikult lammutati. Siis kaotas Wulfardi-tagune torn lõplikult oma tähtsuse kaitseehitisena.
- aastal koostatud Tallinna all-linna kindlustuste, mälestusmärkide ja teiste vanade ehitiste nimekirjas märgitakse, et Wulfardi-tagune torn on kuni müüride kõrguseni lammutatud ja kujutab endast ainult võlvitud läbikäiku, mis viib krundile (kinnistule) nr 7 (praegune Tolli tn 4), mis kuulus sel ajal veskimeister Wilhelmile.
Torni omanikuna ei märgita ei riiki, linna ega ka kinnistu 7 omanikku. Ilmselt oli torn kõrvalasuva kinnistu omanike kasutusse läinud juba varem (Tolli 4 eraldus Pikk tn 71 / Tolli 2 kinnistust 1861. aastal), kuid on võimalik, et ametlikult seda kinnistu koosseisu ei liidetudki. Pärast restaureerimist, 1980. aastaste lõpul, on Wulfardi-tagune torn Tallinna Linnaarhiivi kasutuses.
Wulfardi lugu
Wulfard Rosendal sündis umbes 1350. aastatel arvatavasti Saksamaal (mõnes Rosendali-nimelises külas), kuna varem sellise perekonnanimega isikuid Tallinnas teada pole. Esimest korda märgitakse Wulfard Rosendali Tallinnas 1378. aastal keskmise kaubakäibega hansakaupmeeste hulgas.
Juba kaheksa aastat hiljem leidis ta paremad teenistus- ja karjäärivõimalused Rootsi riigis Soomes, Turu linnas – ta asus koos naise ja lastega elama Turu linna, sai 1386. aastal Turu kodanikuks ja peagi ilmselt ka raehärraks. 1394. aastal oli ta juba üks Turu bürgermeistritest.
Juulis 1400 pöördus Wulfard Tallinna tagasi. Sama aasta novembris kinnitas Tallinna raad talle Pika ja Tolli tänava nurgal asuva maja (suurim Kolmest Õest) päriliku kasutusõiguse. Maja eelmine omanik, Tallinna raehärra Richard Rike oli mõnedel andmetel Wulfardi äi.
Kasutades oma auväärset endise Turu linna bürgermeistri staatust, võttis Wulfard suuri laene. Tema suurim võlausaldaja oli Kastelholmi kindluseülem Ahvenamaalt ja Tallinnas tema väimees – raehärra Gerd van der Beke. Umbes 1407. aastal sattus Wulfard tõsistesse majandusraskustesse. Oma osa, küll juba Turu aegadest, võis sealjuures olla ka vitaalivendade tegevusel (Taani ja Meklenburgi sõja ajal 1386–1390), kes olid kaaperdanud Wulfardi kaks laeva.
Sekeldused kloostriga
Wulfard leidis olukorrast väljapääsu sel viisil, et kinkis oma Pika tänava maja Pirita kloostrile ja asus koos naisega ise samuti kloostrisse elama, saades seal eluaegse ülalpidamise.
Kuidas see täpselt oli, jääb selgusetuks, sest Pirita kloostri hoonet polnud sellel ajal veel ehitamagi hakatud ja Tallinna raad suhtus kloostriehitusse suure umbusuga. Selles kardeti küll tekkinud Kalmari uniooni tugipunkti ja soodsat varjupaika Tallinna ründavatele vaenlastele, kaubanduslikku konkurenti Tallinna linnale jm, kuid rajatav klooster saavutas kiiresti linnakodanike soosingu.
Kui Wulfard 1411. aastal kloostris suri, siis raad tema kingitust kloostrile ei tunnistanud ja edaspidi pidid kodanikud enne kloostrisse asumist kogu oma kinnisvara linnas ära müüma. Pärast pikki vaidlusi jõudis raad Wulfardi lese, väimehe ja teiste võlausaldajatega kokkuleppele, et Pika tänava maja müüdi ja võlad said tasutud.
Ähvardus “tagasi tulla”
Sellega polnud aga Wulfardi võlgade lugu veel lõppenud, vaid jätkus Tallinna rae meelehärmiks veel 15 aastat hiljem. Wulfardi samanimeline poeg, kes oli sündinud arvatavalt 1410. aasta paiku, lahkus 1430 Tallinnast ja asus Turu linnas sõjamehena Rootsi kuninga teenistusse. 1430. aastast hakkas ta Tallinna raele saatma palvekirju, mis muutusid järjest süüdistavamaks ja ähvardavamaks.
Noor Wulfard süüdistas Tallinna raadi selles, et see oli ta isa pärandist ilma jätnud ja muus temale osaks saanud ülekohtus ning nõudis selle hüvitamist. Raad endal süüd ei näinud ja pidas 1415. aasta sündmusi pigem Rosendali pärijate peresiseseks asjaks, sest noore Wulfardi õemees Gerd van der Beke, kes siis oli raehärra, pidanuks hoolitsema ka alaealise naisevenna eest. Noor Wulfard tõusis 1432. aastal Stockholmis kuninga mündimeistri abiliseks ja oli samas ametis tegev ilmselt ka Turus. 28. augustil 1432 saatis ta Tallinna raele uue kirja, milles ähvardas linna suure kahjuga, kui ta oma sõprade abiga “tagasi tuleb”.
Piraadid ja kaaperdajad
Kolme aasta pärast, juunis 1432 viiski Wulfard oma ähvarduse täide. Koos Tallinna linna vihatuima vaenlase, piraadi Alf van der Molleniga kaaperdas ta Soome lahes Suursaare lähedal Tallinna ja Vene laevu. Tallinna rae järelepärimisele vastas Stockholmi raad, et Wulfard Rosendal ja Alf von Mollen ei ole kuningriigiga lepingulistes suhetes ja ei saa Stockholmist mingit toetust ning Stockholmi raad katsub edaspidi teha oma parima, et seda küsimust lahendada. Umbes samalaadse vastuse andis Tallinnale ka uniooni kuningas Pommeri Erik (Taani Erik VII, Norra Erik III ja Rootsi Erik XIII, Kalmari uniooni kuningas 1412–1439).
Muidugi ei pidanud noor Wulfard Tallinnaga tegelikult mingit erasõda, milline mulje tema kirjadest võis jääda. Ta oli kuninga ustav teener – kui vaja, oli ta ametis müntimisega ja vajaduse korral saadeti ta merele kaaperdama. Raad mõistis hästi, et Wulfardi ähvarduskirjade taga oli tegelikult uniooni kuningas ja need olid ajastatud vastavalt kuninga välispoliitilistele eesmärkidele. Erik pidas oma valitsemisajal pikka ja kurnavat sõda Holsteini hertsogiriigiga, mis tõi kaasa ka Taani ja Hansa Liidu vahelise sõja 1426–1435. Kaaperdajad müüsid röövitud kauba Soome sadamates Viiburis, Turus ja Raaseporis. Otsest toetust said kaaperdajad Ahvenamaa saarte Kastelholmi, Turu ja eelkõige Viiburi kindluste ülematelt. Viiburi kindluseülem Krister Niklasson (Vasa), kes oli hilisema Rootsi riigi taasrajaja, kuningas Gustav Vasa vanavanaisa, oli varem ka ise Tallinna laevade kaaperdamist korraldanud.
Loo segane lõpp
- aasta sügisel pöördus Wulfard tagasi kuninga mündikotta. On oletatud, et järgmisel aastal saatis kuningas ta merele kaaperdama Gotlandi saare juurde, aga hiljem pole temast enam midagi teada.
Wulfardi tütar, kelle nimi pole teada, abiellus umbes 1407. aasta paiku jõuka Tallinna kaupmehe ja raehärra, lesestunud Gerd van der Bekega, kes ilmselt polnud tema isast palju noorem. Gerd oli auväärsest suguvõsast, tema isa oli raehärra ja onu Saksamaal ülikoolis õppinud preester Tallinna Jaani seegi juures. 1406. aasta paiku sattus Gerd sekeldustesse seoses sellega, et ta oli ühe tüli käigus ägedushoos tapnud (surnuks löönud) Lübecki linna kodaniku Gobele Hadewerke. Aastaid väldanud kohtuasi lõppes Gerdile lõpuks soodsalt ja ta jäi edasi ka raehärraks. 1410. aastal nimetatakse teda Eppingi torni võtmetehoidjana, tornil oli nimi juba varasemast ajas olemas.
- aasta paiku asus ta kas oma kuriteost ajendatuna või muul põhjusel koos naisega elama Pirita kloostrisse, kus võis viibida veel tema ämm. On teada, et ka temal oli probleeme suurte võlgade tagasimaksmisega. Hoopis halvasti lõpetas aga Gerd van der Beke noorem poeg (keda Wulfard Rosendal nimetas oma õepojaks): Herman van der Beke poodi 15. detsembril 1535 raekohtu otsusel üles. Mis oli sellise autuks ja häbiväärseks peetud surmanuhtluse põhjus, pole õnnestunud välja selgitada.
Muide, eesnimi Wulfard tuleneb vanagermaani nimest Wolfhard ja tähendab tõlkes tugevat hunti.