KAS KESKAEGNE GRAFITI? Madis Nõmme fotolugu Kaarma kiriku teksti vaidlusi äratavast ajaloost. Mida selle vana tekstiga täpselt mõeldud on?
Fotol (1) olev tekst asub Kaarma kiriku torni seinal, peaukse kõrval paremal, umbes kolme ja poole meetri kõrgusel maapinnast. Tegemist on müüritise osaga, taolisi töödeldud välispinnaga kive suurusega 70 x 50 cm nimetatakse kvaadriteks. Teksti sõnastus ja õigekiri on tänapäeva mõistes veidi konarlik, kuid arusaadav; tähekujud selged. Kuid kas tõesti pärineb see aastast 1407?
Mida me teame enne edasise lugemist?
Wikipedia artikkel „Kaarma kirik“ mainib tagasihoidlikult, et „kirjastiil ja sõnastus viitab hilisemale ajale“. Täpsustus on veidi ümber sõnastatuna pärit raamatust „Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestised“ (1991, Tallinn, autorid Olavi Pesti ja Külli Rikas), kus on kirjas: „Šrift ja sõnastus osutavad siiski sellele, et tekst pärineb märksa hilisemast ajast kui 15. sajand.“
Autoriteetseimas võimalikus allikas, monograafias „Kaarma kirik – Eesti kirikud I“ (2003, Tallinn, autorid Kersti Markus, Tiina-Mall Kreem, Anu Mänd) on lk 97 kirjas nii: „Seega võib portaali kohal paiknevat kirja pidada autentseks, kuid mida selle sõnumiga on öelda tahetud? V. Raami arvates mõeldi kiriku valmimise all torni ehitamist.“ (Villem Raam, 1910–1996, eesti kunstiteadlane, kelle uurimisvaldkonnaks oli Eesti keskaja arhitektuur). Monograafia autorid keskenduvad kirjaviisile, kvaadrit ennast nad eraldi ei vaatle. Kuigi edaspidisest võib jääda mulje, et ma raamatus esitatud arvamusega vaidlen, ei tee ma seda mitte – lihtsalt vaatan asja veidi lähemalt ja põhjalikumalt, kui ehk nemad seda tegid, ja eks lugeja pärast otsustab, kelle õigus õigem on.
Esimene teadaolev viide teksti kohta pärineb Anseküla kirikuõpetaja, koduloolase ja kultuuritegelase Martin Körberi (1817–1893) sulest, 1915. aastal postuumselt ilmunud teosest „Ösel einst und jetzt III“. Samas raamatus annab ta meile olulise teadmise saamisloost. Nimelt avastanud selle 1777. aastal kiriku remonttööde käigus tollane Kaarma koguduse õpetaja Immanuel Mickwitz (1748–1802). Enne seda olnud kogu seinapind lubjakihiga kaetud, võibolla koguni krohvitud – igatahes polnud tekst nähtav. Kuid miks seda peideti?
Uurime asja lähemalt
Foto 2 (detail, artikli autori arhiivist). Teise rea viimane sõna „WALMIS“ on kirjutatud kahele reale, kusjuures L täht pole teksti jaoks ettenähtud pinnale ära mahtunud.
Samal fotol on L tähe kohal paremal näha tumedat täppi. Selliseid on teksti ümber vähemalt seitse: kaks kvaadri kõrval vasemal, teineteise kohal, umbes 36 cm vahega; samamoodi kaks paremal; lisaks on vähemalt kolm näha kvaadri alumisest servast allpool. Aukude läbimõõt on u 8 mm ning nende põhjast paistab metalli.
Tõenäoliselt on tegemist metallankrutega, mis hoidsid paigal mingisugust raamistust. Selle võimalik kuju on hästi nähtav fotol 3 (detail, autor Veljo Ranniku 1973, Muinsuskaitseameti arhiivist). Kvaadri ümbrise kujutis on seinal jälgitav. Sarnane dolomiitraam on säilinud kiriku peaukse telje kohal oleval nišil.
Fotol 4 (detail) on näha, et osa kvaadrist on kahjustunud ja dolomiidile tavatut värvi. Punakavärvilises ulatuses on kivipind krobelisem. Konsulteerisin geoloog Helle Perensiga, kes tunneb kogu Eesti ja loomulikult ka Saaremaa erinevaid dolomiite nägu- ja nimepidi. Tema arvates on ainult kolm võimalikku põhjust, miks tahvel saab punane olla. Kõigepealt on punased laigud omased mõnele laguunilise tekkega dolomiidile, milliseid leiab näiteks Mündi ja Orgita karjäärides. Kaarma dolomiidis esineb seda harva. Teiseks – kui punane värv on ainult pindmine, võib tegemist olla mõne vetikaga. Kolmandaks omandab dolomiit sellise värvi kuumuse mõjul, näiteks põlengu tulemusena. Helle Perens pidas käesoleval juhul kõige tõenäolisemaks värvikahjustuse põhjuseks viimasena toodut. Lisaks meenutas ta, et Kaarma kiriku võlvide kohal võib näha samasugust värvi põlemiskahjustustega dolomiiti.
Körber kirjutab eelpool viidatud raamatus, tuginedes Kaarma kiriku kroonikale, et (vkj) ööl vastu 25. oktoobrit 1752 kahjustas äärmiselt äge torm torni puitosa, kusjuures välk tabas torni tippu, tuues sealt alla tuulelipu koos katuse puitosadega. Kuna Körber ei maini seda, et kiriku hooneosa katus oleks õnnetuse käigus kannatada saanud, siis võib-olla maandusid kirjeldatud detailid kiriku ukse ette? Taolisel juhul võis mõni seina najale püsti jäänud pruss tahvlit kahjustada.
Foto 5. On oletatud, et peaukse kohal asetses midagi varikatuselaadset, mis toetus neljale seina pinnast väljaulatuvale tugikäpale. Punase noolega tähistatud kohas tugikäpp puudub. Võibolla murdis selle võimalik tornikiivri kukkumine varikatusele?
Loomulikult on kirjeldatud stsenaarium kõigest hüpotees. Teisi hüpoteese siia kõrvale esialgu pakkuda ei oskaks. Näiteks pole Kaarma kirikuga seoses teada reformatsiooniga seotud lõhkumisi, samuti pole midagi teada keskaja lõpul toimunud tulekahjudest.
Mis iganes viisil ka dolomiidipind kannatada sai, võiks see olla ainus mõeldav põhjus tema peitmiseks lubja- või krohvikihi alla.
Uurime asja veel lähemalt
Millist informatsiooni võiks kvaadrilt veel leida? On tegelikult päris huvitav, et keegi pole varem märganud ja ajaloohuvilise avalikkuse tähelepanu juhtinud sellele, et nähtava teksti all on peidus veel teine tekst. Kui vaadata fotol 5 tähelepanelikult numbri 7 ümbrust, siis võib seal märgata midagi, mis sarnaneb number 5ga (kuigi ta muidugi ei pruugi seda olla). Samuti on teksti jälgi number 7 kohal ning number 4 ja nulli vahel. (Foto 6).
Vasemast servast paistab silma oletatava põletusjälje väga konarlik pind. Käisin teksti oma silmaga kaemas ning nägin, et selle koha kallal oli kiviraidur hädas olnud. Kas püüdis ta koledat värvitooni välja raiuda või olid kivi omadused kuumuse mõjul muutunud halvasti töödeldavaks, aga tulemusega ta ilmselt rahule ei jäänud. Konarlikus pinnas olevad tähed on ülejäänutega võrreldes oluliselt sügavamatena raiutud.
Siin-seal on veel märke, mis võivad pärit olla esialgselt tekstilt. Loomulikult fotografeerisin tahvlit lähedalt ja palju. Kohapeal selgus, et parim reljeefsete varjudega vaade avaneb tekstile õhtul kella poole kaheksa paiku umbes kümneks minutiks. Mul vedas, sest kiriku teises otsas leidus seina najal redel, mille olid sinna jätnud vastutulelikud ehitusmehed, kes selleks ajaks olid muidugi juba koju koti peale kobinud. Nagu vist ka kogu Kaarma rahvas, sest mitte keegi ei tundnud kordagi huvi, miks tundmatu redeliga isik ümber maja luusib. Kuid küllap nad teavad, mida teevad, sest senini pole igatahes Kaarma kirikut veel ära varastatud.
Püüdsin fotodelt kõik nähtava teksti suhtes sobimatud raiemärgid kaardistada. Kahjuks ei olnud saadud tulemusest võimalik midagi tekstilaadset leida. Kuid hea tahtmise korral võiks väita, et kvaadri alumises parempoolses nurgas on võibolla olnud mingi vapp, mille kujunduses on kaarjaid elemente.
Piiskop ja metssiga
Küllap on igaüks näiteks betoontreppi või -kõnniteed valades kritseldanud värskele siledale pinnale töö teostamise aastaarvu, eesmärgiga jäädvustada üritust ja ühtlasi ka ennast. Noil hallidel aegadel toimis taolise jäädvustusena ehitajast maaisanda vapp. Võrdluseks Martna kiriku põhjaportaali kohal seina müüritud Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgase (1491–1515) vapikivi. Ei leidu seal ühtegi aastaarvu, aga ometi on mälestus ehituse rahastajast põhimõtteliselt igavene. (Foto 7)
Seoses Saare-Lääne piiskopi Johannes I Schütte surmaga 1438. aastal tekkis uue piiskopi määramisega omapärane patiseis. Piiskopkonna toomkapiitel valis uueks aukandjaks Ludolf Grove (surn. 1458), kuid paavst kinnitas ametisse hoopis Johannes Creuli (surn. 1457). Edasiste sündmuste üksikasjad pole siinkohal ehk olulised. Kuid tänaseks teame, et kompromiss leiti 1449. aastal nn Kuressaare rahulepinguga. Selle tulemusena jagati piiskopkond ajutiselt kaheks. Ludolf Grove pidi valitsema Saaremaa ja Hiiumaa alasid ning Johannes Creul Läänemaad, kusjuures kogu piiskopkonna valitsejaks pidi saama see, kes kauem elab. Vastavalt rahulepingule sai Kaarma kirik Grove toomkirikuks, mille toomkapiitli moodustasid Kaarma, Karja, Valjala, Püha ja Jämaja kirikute preestrid.
Nende teadmiste põhjal võiks püstitada hüpoteesi, et Ludolf Grove, kes kolis oma vastloodud toomkapiitli maakirikusse, püüdis luua suuremat toredust ja sel eesmärgil rajaski Kaarma kirikule torni ning lasi selle seinale raiuda enda vapi. Sel moel võiks torni ehituse dateerida ajavahemikku 1449–1458.
Grovede perekonna vapi kujutis on meile teada. Fotol näeme piiskopi salapitsati jäljendit, roosi (teistel andmetel ristikheina) lehtede vahel metssiga, keel suust väljas, tekstiga * secretum * ludolphi * episcopi + osiliensis + *. Kas number viiega sarnanev vaevunähtav kujund kvaadriteksti kõrval võiks olla õielehe servamotiiv?
Tõenäoliselt oli piiskopil veel teine, vaimulik vapp. Selle kujutis võinuks olla kvaadri vasemas ääres. (Foto 8)
Kes tegi?
Kuid nüüd oleme vastakuti küsimusega: kes ja millal kirjutas või lasi kirjutada teksti, mida praegu seinal näeme? Miks on seal aastaarv 1407? Ja lõpuks – miks see tekst on selges eesti keeles?
Praeguseks oleme enam-vähem kindlad selles, et enne aastat 1777 pole teksti kohta teada mitte midagi; et algne tekst on n-ö üle kirjutatud; et dolomiitpind on saanud tules kannatada.
Kvaadri kahjustamise aeg pole teada. Aga võime vabalt leppida teadmisega, et see toimus hiljemalt 1752. aasta äikesetormi ajal. Tollane kirikuõpetaja lasi tornikiivri korrastada, samuti ilmselt ka üle krohvida ja/või lubjata kahjustatud seinapinna.
Kaarma kiriku õpetaja Immanuel Mickwitz asus ametisse selsamal mälestusväärsel 1777. aastal, mil ta oli kõigest 29-aastane. Loomulikult köitis ta tähelepanu raamitud, kuid millegipärast varjatud pind ukse kõrval. Pärast seina puhastamist selgus aga, et sellel olev kujutis on abisaamatult kahjustatud.
Mickwitz, nagu öeldakse, pani pea tööle. Tõenäoliselt ei soovinud ta tubli luterlasena taastada katoliiklikku sümboolikat. Vabameelse valgustusajastu lapsena soovis ta võibolla anda oma panust antiikajaloo avastamisse. Kaarma kiriku puhul muidugi polnud võimalik vaadata aastatuhandete taha. Mickwitz pidi kasutama seda infot, mis oli võimalik – käsikirjalisi andmeid kiriku ajaloo kohta.
Tõenäoliselt kõige tuntum Kaarma kirikuga seotud ürik pärineb aastast 1407, mil tollane piiskop Winrich von Kniprode andis välja privileegi. Sellega reserveeriti Kaarma kirikuhärradele kalapüügi ainuõigus maalinna ja kirikuaia vahelises jões. Mickwitz tegi siit loogilise järelduse: kui privileeg anti välja just sel aastal, siis järelikult tekkis põhjus selleks just siis. Niisiis valmis kirik aastal 1407! Teksti sisu oli sellega olemas.
Kuid eesti keel? Immanuel Mickwitz sündis Tallinnas, toomkoguduse õpetaja peres viimase, kümnenda lapsena. Võib arvata, et tema eesti keel oli võrdlemisi hea. Sellest, et teksti autor on n-ö mandrimees, annab aimu seinal olev sõna SA-NUD. Saarlane poleks selle peale tulnud, et sinna vahele U-täht sobida võiks.
Tekstis on peidus vihje autori saksakeelsusele. Ta mõtles alguses teksti peas valmis ja see algas IN DIESEM JAHR… Eestlane või saarlane oleks ilmselt kasutanud teistsugust sõnade järjekorda.
Mungad ja maa-alused käigud
Tundub, et Immanuel Mickwitz oli kirikuõpetaja kohta väga avatud meele ja elava fantaasiaga. Kaarma kiriku käsikirjade hulgas leidub tema kirjutis sellest, kuidas Mickwitzi juurde tulid kaks munka, sooviga külastada ühte kirikus asuvat salaruumi. Mickwitz võetud kaasa, kuid tema silmad seotud kinni. Käidud üsna pikalt, treppidest alla ja üles, kuni lõpuks võetud silmaside maha ruumis, kus Mickwitz varem polnud viibinud. Suure hulga pärgamentide hulgast otsinud mungad üles kaks või kolm. Seejärel seotud Mickwitzi silmad uuesti kinni ja mindud tagasiteed. Mungad läinud minema ja kuigi Mickwitz oli püüdnud hiljem mitmeid kordi salaruumi üles leida, polevat see õnnestunud.
Tore lugu, et mitte öelda müstifikatsioon. Selle autor võis vabalt korraldada sarnase müstifikatsiooni ka seinale eestikeelse kirja lisamisega.
Tehtud!
Oli sellega, kuidas oli. Aga kui uus tekst oli kivisse raiutud, siis märkas Mickwitz, et tekst pole üldsegi täpne – ilmselt eksitas saatan kiviraidurit ja L täht jäi tekstist puudu. Mis kõige hullem – see ei mahtunud enam kvaadrile ära. Mickwitzi mure paneb meid ehk muigama, sest vaevalt keegi peale tema – ja ehk võib-olla ka köstri – seda lugeda mõistis.
Kuid viga on viga ja lahendus tuli leida. Eemaldati ümbrisraam, mis ilmselt oli nagunii tulekahjus veidi kannatada saanud ja lisati vabanenud pinnale puuduv täht. Lisaks kaeti tekst ja selle ümbrus hoolikalt õhukese lubjavärvi kihiga, nii et midagi polnudki eriti näha – kui just väga ei uuritud. Selles võib igaüks veenduda esimese teadaoleva tahvlist tehtud foto abil aastast 1894 (ERM fotokogu 172:18/a).
Ometi ei saa me silmi sulgeda selle ees, et kuigi tekst on üle ilma kuulus, on kokkuvõttes ometi tegemist tõelise mäkerdisega, mille eest koolipoiss saanuks parimal juhul kolme. Mickwitz aga ei saanud vabanduseks öelda, et koer sõi teksti ära. Pärast seda, kui ta oli imbetsillist kiviraidurit paar tiiru ümber kiriku taga ajanud, oli ristiinimeste ees vaja teha nägu, et kõik läks täpselt nii, nagu plaanitud. (Foto 9)
Kas see on siis „M“? See on ju „O“!
Kirjaviisi kohta küsisin nõu ajaloolaselt Tiina Kalalt, kes on Eesti üks parimaid selle ala asjatundjaid. Tema hinnangul on tekstis kasutatud kapitaalkirja, mis koosneb ainult suurtähtedest. Seda hakati meie aladel kasutama oluliselt hiljem, kui aastaarv 1407 seda arvata lubaks. Üsna kindlasti oleks 15. sajandil kasutatud gooti kirja väiketähtedega, nagu näiteks tehti seda Kuressaare esmamainimise ürikus aastast 1427. Punase ovaali sisse on kirjutatud xxvij. Kui meil oleks vaja samu numbreid praegu kasutada, siis oleks kirjapilt XXVII, millest vana roomlane loeb ilusti välja 27. (Foto 10)
Kapitaalkirjas kasutati alguses Vana-Rooma eeskujul U asemel V-tähte. Kuna tahvli tekstis seda asendust kasutatud pole, siis see tegelikult viitabki suhteliselt hilisele kirjutamisajale. Seetõttu võiks dateeringuks sobida 18. sajandi teine pool. Võrdluseks, Kuressaare raekoja fassaadilt leiame 1670. aasta teksti, kus U asemel on läbivalt kasutatud V-tähte; aastaarv on esitatud Rooma numbritega. (Foto 11)
Kui 15. sajandil oleks tekstis araabia numbreid üleüldse kasutatud, siis olnuks nende kuju täiesti teistsugune.
Võrdluseks tõenäoliselt vanim araabia numbritega raidtekst Inglismaalt Dorsetist, Piddletrenthide kirikust. Kas soovib keegi välja lugeda, mis aastaarvuga on tegemist? Nii üllatav, kui see ka pole, on parima tollase arusaama kohaselt kirjas 1487. (Foto 12)
Kaarma kiriku puhul olnuks 15. sajandil siiski tõenäolisem Rooma numbrite kasutamine kirjapildis MCDVII.
Puukoor jääb peetripäevast kinni
Miks valis Mickwitz seinatekstile kuupäevaks just peetripäeva?
Tekstis mainitud peetripäev on katoliikliku kiriku kalendris 29. juunil, vana kalendri järgi 12. juulil, mis on pikema nimega peeterpaulipäev. Läänekirikus on traditsioon, mille kohaselt äsja loodud piiskopkonna juht saab paavstilt või tema esindajalt oma ametirüü osa – palliumi – sümboolselt just sel päeval.
Fotol 13 on kujutatud paavst Innocentius III (1161–1296), kelle õlgadel on salli moodi, ristidega kaunistatud riietusese, mis ongi pallium.
Teatud tõenäosusega võib öelda, et Saaremaa ja Hiiumaa piiskopi ametitool oli äsja loodud, uus. Tema kestus oli osalistele teadmata – keegi ei võinud ju ette aimata, millal teine siitilmast lahkub. Seetõttu vajas uus ametitool kõike selle juurde kuuluvat, ka palliumi.
Teada on, et paavst andis oma õnnistuse Kuressaare rahulepingule 1. detsembril 1449, mil Roomas viibis piiskop Grove esindaja. Seega võiks ehk oletada, et piiskop Grove sai palliumi ja selle kaudu võimutäiuse piduliku tseremooniaga kätte peetripäeval, 12. juulil 1450.
Torni ehitamine võis toimuda siis, aga muidugi võis jääda ka hilisemasse aega.
Veel lihtsam seletus võib olla see, et peetripäev oli lihtsalt Kaarma kiriku nimipühakute päev juba n-ö aegade algusest peale. Occami habemenoa printsiibi kohaselt on see viimane seletus Kaarma seinatekstis mainitud kirikupüha kohta kõige tõenäolisem. Kuid tänu vahepealsele palliumi-teemalisele arutlusele õnnestus leida leheruumi pildile, millel kujutatu kõige meeldejäävamaks kehaosaks on kõrvad.
