PRIIDIKU EKSIRÄNNAKUD EHETE MAAILMAS: Milline ehe on hinnaline? Milline hindamatu? Kas ehte muudab väärtuslikuks selle materjal, autor, vanus või kandja? Ehtenäituse “FOR SALE / NOT FOR SALE”, mida võib vaadata Pärnu muuseumis, erinevaid tähenduskihte proovib avada Priidik, tavaline külastaja.
- juuli hommikul kell 10.02 siseneb Priidik Pärnu muuseumi kolmanda korruse näitusesaali. Teda ootab ruum, mis on valge, läikiv ja puhas. Midagi ilukaubamaja ning külmiku vahepealset. Priidik istub esimesele valgele nahkdiivanile ja avab näituse kataloogi. Administraator andis selle koos piletiga kaasa ning hoiatas, et saalis pole mitte ühtegi teksti. Selle asemel on kogu teave koondatud moeajakirjalikku kataloogi ja vitriinide juurde paigutatud leheküljenumbrid.
Kaheks
Väljapanek jaguneb kaheks.
FOR SALE on tänapäev, sellesse ossa kuuluvad Eesti Metallikunstnike Liidu aastanäitus ning esimees Jaan Pärna isikunäitus.
NOT FOR SALE koosneb ajaloolistest ehetest. Sealt leiab ehteid muinasajast, keskajast ja uusajast. Tänapäevaseid ehteid saab osta, ajaloolisi eksponaate mitte.
Peale sissejuhatuse lugemist kõnnib Priidik ruumis ringi, lehitseb kataloogi ning vaatab ehteid. Kaelavõrusid, helmeid, ripatseid, rinnakeesid, keekandjaid, ehtenõelu, hoburaudsõlgi, käevõrusid, sõrmuseid, krõlle, rinnalehti, paatreid, sõlgi, kuljuseid, kannaga rahasid, kodarrahasid, õiepreese, silmadega preese, valget karva.
Jah, mingil põhjusel on osa vitriine kaetud valge karvaga.
Priidik märkab seda alles siis, kui avastab, et ta on jäänud keskaegsete ehete vitriini silitama. Sellesse valgesse saali mahub palju. Olenemata ajastust või teemast on kõik objektid eksponeeritud väga selge printsiibi järgi: ehe ja selle all silt numbriga. Tänapäevaste ehete puhul on sildil hind, ajaloolistel ehetel arhiveerimiskood. Esemeid ja numbreid on nii palju, et Priidikul hakkab halb. Ta komistab ühe läikivvalge naise otsa.
Palju?
“Kõrvarõngad? Kuld, hematiit.”
“1900.”
“Kaelaehe? Hõbe, kuld, dendriit, ahhaat kvartsiga.”
“1400.”
“Diivan? Valgest nahast, karvaste jalgadega.”
“1000.”
“Rinnaehe? Hõbe, astrofilliit, kuld.”
“1000.”
“Kohvilaud? Klaasist, mustad läikivad jalad.”
“900.”
“Ehtekomplekt punasel samet-mannekeenil?”
“Not for sale,” ütleb valvur ja pilgutab silma, mis helgib nagu kuukivi. Seda katab kae. Priidik naeratab vabandavalt ja võtab istet 1000-eurosel diivanil.
Nendel esemetel pole lugu. Ta ei saa mitte kunagi teada, kellele mõni prees või sõlg kuulus ning mida see omanikule tähendas. Täpselt sama tühjalt mõjuvad tänapäevased ehted, mida keegi pole veel omanud, kinkinud ega pärandanud.
Not for sale paneb mõtlema. Need kolm lühikest sõna tähistavad väärtust, mida rahas mõõta ei saa. Väärtust, mis tekib alles siis, kui ehe kellelegi kuulub. Väärtust, mis on kunagi olnud igal ajaloolisel ehtel, aga praeguseks on see kadunud. Ehtest ja selle tähendusest on järel ainult külm nummerdatud objekt, mida arhiivis säilitatakse.
Hais
Priidik ei jaksa enam mõelda ning otsustab selle asemel jälgida teisi külastajaid. Nad kõnnivad. Nad peatuvad. Nad vaatavad. Nad istuvad diivanitel, loevad kataloogi. Nad ostavad.
Võimalus hinnalisest väljapanekust midagi omada paneb nii mõnegi külastaja silmad särama. Ostuhuvilisele tõttab appi administraator, kes avab vitriini ning laseb ehteid proovida. Tehing sõlmitakse allkorrusel. Ostetud ehtest jääb alles vaid tühi koht sildiga sold.
Priidik vaatab, kuidas külastajad lähenevad üksikule karvasele postamendile, millel särab pudel kollase vedelikuga. Mõni pihustab parfüümi paberiribale, mõni julgem nahale. Seejärel avavad külastajad kataloogi 71. lehekülje ja loevad, miks juudasitt seal on. Kirbe hais on nii populaarne atraktsioon, et valvur peab aeg-ajalt postamenti puhaste testerribadega varustama. Priidik tutvub samuti eksponaadiga. See ei lahku enam ta sõõrmeist.
Hääled
Priidik istub viiendale valgele nahkdiivanile ja suleb silmad. Diivan on tema käte all jahe ja sile. Ta kuuleb samme, liftiuste avanemist, ventilatsiooni, kataloogi lehtede sahinat, külastajate sosinat ja kellegi plärisevat telefonihelinat.
Saalis on veel midagi, millele ta alguses eriti tähelepanu ei pööranud. Aeg-ajalt kasvab ventilatsioonikahinast välja muusika. See on kummaliselt tuttav, ent samal ajal kuidagi kõle. Priidik laseb end sellesse mähkida. Ta kuuleb hääli kaubanduskeskusest, kassade piiksumist, ostukärusid, veidraid sahinaid ning ilusaid meloodiaid, mis iseendasse takerduvad.
Heli on arusaamatu ja ettearvamatu, oma hapruses ootamatult julm. Lõpuks kahaneb see vaikseteks sammudeks, mis hajuvad külma ventilatsioonisurinasse. Priidik ärkab tardumusest ning mõistab, et on viimane külastaja näitusesaalis.
Hüpe
Enne lahkumist otsustab Priidik sooritada hüppe. Ta ootab parajat hetke, mil kuukivisilmne valvur nurga taha kaob, võtab siis hoogu ja tõukab end õhku. Tema vasakul käel on 19. sajandi kodarrahad etnograafiakogust. Ehtetüüp on omane just Pärnumaale ja muuseum on selle kogu üle väga uhke.
Priidiku paremal käel ripuvad kodarrahad, mille valmistasid sel aastal Eesti Metallikunstnike Liidu liikmed.
Maandumist Priidik ei mäleta.
