Suur argentina kirjanik ja filosoof Jorge Luis Borges kinnitas, et kirjanduses on vaid neli süžeed – ja veel enamgi, tema arvates võiks kaks neist kokku liita, niisiis jääb alles üksnes kolm.
Mina võtsin nõuks jutustada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 9. lugu. Jorge Luis Borgese fantaasiad keeravad tsivilisatsiooni inimese sees peapeale.
Jorge Luis Borges on rääkinud: „Võib-olla on maailma ajalugu kõigest teatud hulga metafooride ajalugu.“ Üks nendest kuulub kahtlemata temale endale. On huvitav teada, et kõnealune Borgese metafoor tekkis sama hästi kui üheaegselt suure Luis Buñueli samalaadse, kuid kenama ja kerglasema metafooriga filmis „Vabaduse fantoom“. (Borgese novell „Brodie teade“ ilmus samanimelises kogumikus 1970. aastal, film aga jõudis ekraanidele 1974. aastal.)
Selles fragmentaariumist filmis on lühilugu, milles õhtusöögilaua ümber seisavad toolide asemel klosetipotid. Tulevad külalised, kes istuvad igaüks oma kohale ning toimetavad varjamatult ja suurilmalikus õhkkonnas seda, mida on kombeks teha täiesti üksinda või siis üldkasutatavas tualettruumis kõrvalkabiini hõivanud inimeste vastumeelses naabruses. Üks külaline tõuseb äkitselt potilt ja lahkub, andes kohmetult teada, et ta peab veidi ära käima. Tema käitumine ei ole tegelikult kombekas, mida me näeme ülejäänud külaliste nägudelt, kes jätavad selle teadaande püüdlikult tähelepanuta. Tema aga kõnnib mööda koridori edasi ja astub pisikesse kambrikesse, kus talle antakse läbi väikese akna õhtusöök, mida ta sööb keskendunult ja veidi häbelikult, sest ta saab aru, et kõik lauas viibijad taipasid, miks ta lahkus – ta tajub isegi omaette olles, et söömine ei ole just päris sünnis tegevus, sellal kui avalik istumine klosetipotil ei ole kultuurses seltskonnas mitte üksnes lubatav, vaid koguni etiketiga rangelt nõutav.
Söömine ja roojamine
Seda filminovelli võib vaadelda kui järelsõna Borgese jutustusele „Brodie teade“ metsikust jahuude (yahoo’de) hõimust, mille misjonär leiab Brasiilia padrikutest. Brodie kirjeldab üksikasjalikult senitundmatu hõimu elu õõvastavaid iseärasusi. Metslased muu hulgas: „Süües nad harilikult panevad silmad kinni või siis poevad peitu. Kõiki muid ihulisi talitusi aga toimetavad nad inimeste silmade all nagu vanaaja küünikudki… Need inimesed lahutavad meelt eraldi selle jaoks välja õpetatud kasside võitlustega ja surmanuhtlustega. Igaüks neist võib saada süüdistuse kuninganna vooruslikkuse riivamises või kellegi teise nähes söömises. Tunnistajaid ära ei kuulata ega süü tunnistamist ei oodata ja kuningas langetab süüdimõistva otsuse. Surmamõistetu allutatakse kohutavatele piinadele, mida ma eelistaksin unustada, ja loobitakse seejärel kividega surnuks.“
Ei Buñuel ega Borges kannatanud kunagi fantaasianappuse all, vaid pigem vastupidi – nende kujutlusvõime lopsakad viljad ähvardasid puhuti viia lugeja ja vaataja haiglase õgardluse ja traagilise ülesöömise seisundisse, mil luksuslik valik mitte üksnes ei lase tal iga üksikut rooga eraldi mekkida, vaid tõrjub ta kujundite ja võrdluste, fantastiliste ja fantasmagooriliste delikatesside üha uutest ja uutest kuhjatistest hoopiski eemale. Ja ootamatult näeme niivõrd üllatavat kokkusattumist – just nimelt söömine ja roojamine kui tegevused said ühtaegu kahe väljapaistva kunstniku jaoks nii tähtsateks inimtsivilisatsiooni traditsioonide tinglikkust paljastavateks elementideks.
Minu arvates on toitu kujutatud seepärast, et kõhu täitmise viiside vallas on inimkond käinud ajaloo jooksul tõepoolest läbi uskumatult pika teekonna – tapetud loom kisti kätega või kivist noa abil tükkideks, kehast rebiti välja ikka veel tuksuv süda (see võis muuseas olla ka naaberhõimu liikmest vaenlase süda) ja joodi ohvri verd, tuhandeid aastaid hiljem aga istuti pidulikke rõivaid kandes väärikalt laua taga ja lõigati hõrguks küpsetatud liha või vahest isegi mitte liha, vaid kõigest puuviljad hõbenoaga pisikesteks palakesteks. Nii on see ajalooliselt välja kujunenud ja selle üle irooniline Buñuel nalja viskabki, vihjates asjaolule, et traditsioonid on paljuski juhuslikud, juhus oleks aga võinud väga vabalt traditsioonid ka teistpidi pöörata ning me istuksimegi üheskoos potil ja just nimelt süüa tuleks igaühel omaette.
Paari minutiga loomaks
Borgesel on nii selles novellis kui ka kõikides teistes teostes siiski olemas üks sootuks teistsugune oletus või koguni veendumus – tsivilisatsiooni paatinat on võimalik inimeselt mõne minuti või tunniga maha nühkida ja me muutume taas poolenisti loomadeks, unustades kõik oma sadade ja tuhandete aastate jooksul kujundatud eetika ja esteetika printsiibid. Kõik jahuude metslashõimu elu sätestavad reeglid on vastavuses mõne meie reegli või harjumusega.
Hõimu üle valitseb piiramatut võimu omav kuningas: „Hõimu juhib kuningas, kelle võim on absoluutne, kuid ma kahtlustan, et tõelisteks valitsejateks on neli nõida, kes aitavad tal juhtida ja kes ta varem välja valisidki. Hõimu kõik meessoost vastsündinud vaadatakse piinliku hoolega üle. Kui mõnel nendest on küljes märk, mille olemust mulle ei avaldatud, tõstetakse ta jahuude kuninga seisusesse. Et füüsiline maailm teda tarkuse teelt kõrvale ei juhiks, ta kohitsetakse otsekohe, silmad põletatakse välja ja käed-jalad lõigatakse otsast. Sealtpeale jääb ta alatiseks elama koopasse … kuhu tohivad siseneda ainult neli nõida ja kaks orjatari, kes tema eest hoolitsevad ja teda roojaga võiavad.“
On selge, et siin kõneldakse troonipärimise rangetest traditsioonidest, mis pidavat kaitsma rahutuste, ülestõusude ja isehakanute eest. Ühtaegu käib jutt ka sellest, et kuninga, tsaari, keisri või presidendi figuur on oma olemuselt marionetlik – ükskõik milline valitseja on nende jõudude pantvang, kes ta võimu tippu tõstsid, needsamad jõud hakkavad tema kõrvadeks, silmadeks, käteks ja jalgadeks ning kui ta saab hakkama mõne vea või eksimusega, kägistavad senised mõttekaaslased valitseja, pussitavad ta surnuks või mürgitavad. Jah, ta võib olla kui tahes ettevaatlik, aga oma saatust ei ole talle endale antud juhtida – jahuude hõimus näidatakse kuningat rahvale siis, kui algab sõda, ja keegi tassib kuninga enda seljas kõige kõvema tapluse keskele, kus ta paugupealt surma saab.
Kunsti jõud
Isevärki suhtumine on jahuudel varuks luuletajate jaoks: „Mõnele mehele võib tulla pähe kuus-seitse harilikult mõistatuslikult ritta seatud sõna. Ta ei suuda ennast ohjeldada ja hakkab neid hõikama, jäädes seisma keset ringi, mille moodustavad pikali maha heitnud nõiad ja tavalised inimesed. Kui luuletus neid ei liiguta, siis ei sünni midagi, aga kui sõnad neile hinge lähevad, eemalduvad kõik mingisuguse püha hirmu sunnil temast vaikides. Nad tunnevad, et talle on vaim peale tulnud, ja mitte keegi, isegi mitte tema enda ema ei räägi temaga enam iial ega vaatagi tema poole. Nüüdsest peale ei ole ta enam inimene, vaid jumal, ja igaüks tohib teda tappa. Kui luuletajal aru peas on, otsib ta pelgupaika põhja pool paiknevates liivaluidetes.“
Kas siis kõikides maades ja kõikidel aegadel ei ole andetud inimesed kenasti ära elanud ja isegi õilmitsenud ja kas siis kõik suured luuletajad ei ole pidanud kannatama ahistamiste ja tagakiusamiste käes? Neid on mürgitatud ja tapetud, vaesuses surema mõistetud ja vangilaagrisse saadetud ning haiguste ja kadeduse ohvrina vaevelda lastud ning kui neil õnnestuski oma isamaalt ja oma emakeele juurest pagulusse pääseda, jäid nad ilma lugejast ja piinlesid seepärast, et on temast lahutatud. Muidugi leidub ka erandeid, kuid Borgese fantasmagooriline hüperbool käib üldise põhimõtte ja üldjuhtumi kohta ega analüüsi konkreetseid saatusi. Hüperbool ei ole loodud selleks, et tuletada meile meelde mõnda kindlat poeeti, kelle hukkumist me ei suuda piinajatele andestada, vaid ta on väärtuslik iseenesest nagu geniaalne luuletuski, mis meid vaimustab ja hämmastab, et me hakkaksime seejärel ise tegema neid üldistusi, mille poole kirjanik meid tõukab.
Siinkohal sobiks meenutada Borgese teist jutustust „Markuse evangeelium“, milles arstiteaduskonna üliõpilane loeb ootamatult saabunud vihmahooaja tõttu linnast ära lõigatud kauges paigas Markuse evangeeliumi ette lihtsatele inimestele, kes kuulavad teda äärmiselt tähelepanelikult, võtavad kõike sõna-sõnalt ja… löövad lõpuks üliõpilase risti.
Ja nii kuulutab ka jahuude hõim luuletaja jumalaks, kelle igaüks võib surmata, et ta… saaks hiljem üles tõusta.
„Omapäraselt tõlgendavad nad ka õpetust taevast ja põrgust. Mõlemad need paigad asuvad maa all. Kuiv ja valgusküllane põrgu pakub peavarju põduratele, vanuritele, õnnetutele, ahvinimestele, araablastele ja leopardidele. Taevast kujutavad nad endale ette soise ja pilvise kohane, kus elutsevad kuningas, kuninganna, nõiad ning kõik need, kes olid maa peal õnnelikud, halastamatud ja verejanulised.“ Jahuude jumal on „piiramatu võimuga pime, sandistatud ja kidur olevus. Ta võtab endale harilikult sipelga või mao kuju.“
Jutustuses isehakanud prohvetist „Hakim Mervist, maskiga värval“ kirjeldab Borges põrgut ja paradiisi samasugusel viisil oma kangelase, pidalitõve käsnadest söövitatud Looriga Prohveti sõnadega: „Selles elus siin te kannatate ühe kehaga, surmas ja tasumises on teil aga lugematu arv kehasid.“ Paradiisi kirjeldus ei ole niivõrd konkreetne: „Seal on alati öö ning on kivist purskkaevud püha veega ja selle paradiisi õndsus on hüvastijättude, loobumiste ja selliste inimeste eriline õndsus, kes teavad, et nad magavad.“
Tugevaim kirgedest on kirg olla julm
„Brodie teates“ „Need inimesed lahutavad meelt eraldi selle jaoks välja õpetatud kasside võitlustega ja surmanuhtlustega.“ Jorge Luis Borgese jutustuses „Teine duell“ on esitatud minu meelest kõige jubedam surmaga seotud meelelahutuse kirjeldus. Kahele surma mõistetud vangile pannakse ette osaleda kahevõitluses ehk joosta läbilõigatud kõriga kas või mõnigi samm edasi. Postuumne võit jääb sellele, kes suudab tegelikult juba surres kaugemale astuda. Elus ei kannatanud surmamõistetud teineteist silmaotsaski, kuid neil ei avanenud kunagi võimalust arveid klaarida, nüüd aga korraldavad nende vangistajad säherduse lõbustuse ja teevad panuseid: „Kaks innukalt jooksuvalmis meest olid ülakeha ette kallutanud ega vaadanud teineteise poole. Nolan andis märku.
Tähelepanu keskpunktis olemisest uhke ja puhevil mulatt pingutas üle ja lõikas kõrisse kõrvast kõrvani ulatuva suurejoonelise haava. Corrientese mees piirdus kitsa lõikega. Meeste kõrist purskas verd. Nad sööstsid õige mitu sammu edasi, enne kui näoli maha vajusid. Cardoso sirutas kukkudes käed ette. Küllap ta ei saanudki teada, et ta võitis.“
„Brodie teate“ finaalis võtab Borges kokku oma mõtisklused inimtsivilisatsioonist: „Ma panen seda aruannet praegu kirja Glasgow’s. Ma jutustasin küll oma viibimisest jahuude hulgas, kuid ei peatunud pikemalt selle kogemuse põhilisel õudusel, mis ei ole minust kunagi täielikult lahkunud ja külastab mind unenägudes. Tänaval tundub mulle vahetevahel, et nad ümbritsevad mind veel praegugi. Ma tean liigagi hästi, et jahuud on barbaarne rahvas ja võib-olla isegi kõige barbaarsem, keda maamunal leida võib, ent oleks ebaõiglane vaadata mööda mõnedest joontest, mis nende pahesid lunastavad. Neil on olemas omaenda institutsioonid. Nad naudivad kuninga olemasolu. Nad kasutavad abstraktsetele mõistetele tuginevat keelt. Nad usuvad nagu heebrealased ja kreeklasedki luule jumalikku olemusse ja aimavad, et hing elab surelikust kehast kauem. Nad usuvad ka karistuste ja tasumise õiglusse. Nad esindavad tsivilisatsiooni omal moel sama palju kui meiegi oma rohketest pattudest hoolimata. Ma ei kahetse, et võitlesin koos nendega ahvinimeste vastu.“
Ahvid, mis muud
Pierre Boulle’i „Ahvide planeet“ on kirjutatud 1963. aastal ehk veidi enne „Brodie teadet“ ja võib teataval määral täita suure argentiinlase teose eessõna ülesannet. Pierre Boulle kasutab teistsugust metafoori, mis kajastab autori põlastavat suhtumist tsivilisatsiooni jõupingutustesse – olles sattunud planeedile, kus on võimul ahvid ja inimestele peetakse jahti, et neid loomaaeda viia, peavad kosmoseuurijad kas surema või siis nõustuma ahvi rolli asumisega. On iseloomulik, et esimesena elab ahvina eksisteerimisse sisse ülitark professor, kes on juba kõigest mõni kuu pärast planeedile maandumist mitte üksnes oma uue saatusega leppinud, vaid tunneb ka sellest mõnu. Pierre Boulle’i romantilises raamatus, mille peakangelane otsustab, et ei kaota mitte mingi hinna eest inimese palet, peitub romantika hõlmas ka suur ports irooniat – ennast ahvide käest vabaks võidelnud ja Maale naasta suutnud vapper ajakirjanik näeb, et ka kodumaal valitsevad juba ammu kõikide üle ahvid, ja põgeneb koos perekonnaga avakosmosse. Ta paneb oma loo kirja ja saadab selle tühjusse, tundmatusse, õhuta ruumi. Ning tema kirjanduslikud ponnistused ei läinud tühja – tema käsikirja luges läbi kosmoses reisiv kütkestav noorte… šimpanside paar.
See lugu räägib paraku, et taas loomaks muutuda ei olegi meil tegelikult nii väga raske – käitumisreeglid, eetika ja moraal on üsna tinglikud ja neid on võimalik iga hetk peapeale pöörata. Meie kirg julmusi korda saata on hävimatu ja armastus luule vastu ei takista meid luuletajaid tapmast. Ning siiski jääb meil üle loota, et hüperbool, fantastika ja satiir on põhimõtteliselt kaugel sellest, et olla realistlik kunst ja seda enam dokumentalistika. Ja on veel aega, et nimetada Jorge Luis Borgese metafoori rahustavaks antiutoopiaks.
