MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (105): Geograaf Toomas Kümmeli (ja Hardo Aasmäe kunagi algatatud) lugudesari kõige totramatest riikidest maailmas. Sealjuures mööndusega, et täiesti normaalset riiki ei eksisteeri kusagil. Jeemenil on küll pikk ja kuulsusrikas ajalugu, aga sellest ei ole midagi järele jäänud. Kõik oma ajaloolised võimalused on Jeemen ikka ja jälle maha mänginud. Oma ajaloo helgematest hetkedest ei ole Jeemen mitte midagi õppinud.
Jeemenist on Hardo Aasmäe sulest mõttetute riikide aabitsas korra juba juttu olnud ja see on avaldatud sarja esimeses raamatus. Hardo pani kirja ka lapsepõlvemälestuse oma vanaisast, kes tavatses vahel hüüatada: “Oh sa Jeemen!”
“Ma ei oska siiani öelda, kas tegemist oli imestushüüde või vandumisega või tähistas hõige mingit arusaamatust. Ilmselt oli tegu kõigega,” kirjutas Hardo.
Nüüd on Hardo Jeemeni-peatükist mõttetute riikide aabitsas möödunud 12 aastat ja see täiesti mõttetu riik vajab uuesti ülevaatamist. Põhjus on Jeemeni huthide poliitilise ja sõjalise islamistliku šiiidi grupeeringu tegevuses. Just Jeemen on ootamatult muutunud Iraani jaoks veel üheks platsdarmiks, kust usuvendade kaudu avada veel üks rinne püha ürituse elluviimiseks – juudiriigi ja juutide hävitamiseks.
Geograafia
Jeemen on riik Araabia poolsaare edelaosas, mis piirneb põhjas Saudi Araabiaga ja idas Omaaniga. Lõunas uhub Jeemeni rannikut Araabia meri ja Adeni laht, läänes Punane meri.
Jeemeni territoorium jaguneb kolmeks selgelt eristatavaks looduslikuks maastikutüübiks. Tihamah on rannikumadalik Araabia poolsaare lääne- ja edelaosas, peamiselt liivakõrb. Tihamah asub Punase mere ja Hidžazi ning Asiri mäeahelike vahel 5–70 km laiuse ribana. Aasta keskmine sademete hulk on väike, aasta keskmine temperatuur +24 ˚С. Juulis, aasta kõige palavamal kuul, ületab keskmine temperatuur +30 ˚С.
Jeemeni territooriumi keskosas asub ulatuslik mägine platoo Jeemeni mäed, mis kulgeb 1300 km pikkuselt läänest idasse. Jeemeni mägede kõrgeim tipp ulatub 3666 meetri kõrguseni. Jeemeni mägedes on kuiv ja mõõdukas kliima, iseloomulik on stepi- ja kõrbetaimestik.
Jeemeni territooriumi kesk- ja põhjaosas laiub kõrb, kus vihma ei saja peaaegu üldse.
India ookeani Araabia mere Adeni lahte eraldab Punasest merest kitsas Bab-el-Mandebi väin. Lisaks asub väinas Jeemenile kuuluv Perimi saar, mida araabia keeles nimetatakse Mayyuniks. Jeemeni edelaranniku äärmisest punktist on väikese Shaykh Malu saarekeseni vaid veidi üle 200 meetri. Saarekeselt edasi kuni Perimi saareni Bab-el-Mandebi väinas on 2,8 km ja Perimi saarelt Aafrika rannikuni Djiboutis veidi üle 20 km.
Kuid see ei ole veel kõik. Punase mere suudmest u 130 km põhja poole asuvad Punase mere keskel Hanishi saared, mis koosnevad kolmest suuremast ja mitmest väiksemast saarest. Needki kuuluvad Jeemenile. Kuid seegi ei ole veel kõik. Kohas, kus Araabia meri läheb läänes üle Adeni laheks, seisab meres justkui eelpostina mägine Sokotra saar seda ümbritsevate väikesaartega. Ka see strateegiliselt oluline saar kuulub Jeemenile.
See kõik oleks tühine, kui 1869. aastal ei oleks avatud Suessi kanalit, mis ühendab Vahemerd Punase merega ja sealtkaudu India ookeaniga. Suessi kanali keskjoont peetakse Aasia ja Aafrika piiriks. Kuni viimase ajani liikus Suessi kanali kaudu ja seega Punase mere ja Adeni lahe kaudu 10–12% kogu maailma kaubavedude mahust. Sellest alates on Punasele merele sissepääsu kontrolliv piirkond muutunud väärtuslikuks maalapiks, hinnaliseks kinnisvaraks. Ühtlasi on viimased sündmused halvaks näiteks sellest, mis juhtub, kui väärtusliku kinnisvara haldamine satub usuhulludest terroristide kätte. 2023. aasta lõpul vähenesid Suessi kanalit läbivad kaubaveod 28%. Ümber Hea Lootuse neeme ja Aafrika lõunatipuni kulgeval Euroopa ja Aasia vahelisel mereteel suurenesid kaubaveod aga 67%.
Rahvastik
Jeemeni looduslik muster tingib rahvastiku ebaühtlase jaotumise territooriumil. Üle kahe kolmandiku rahvastikust koondub Lääne-Jeemeni mägisesse vööndisse, Jeemeni mägedesse ja Tihamahi rannikumadalikule, Ida-Jeemen on hõreda rahvastikuga. Selles piirkonnas on rahvastiku tihedus kohati 235 inimest km² kohta. Kõige tihedamalt paikneb rahvastik Jeemeni peamise majandus- ja kaubanduskeskuse ümbruses Adeni lahe ääres. Jeemeni 35 miljonist inimesest elab linnades 39%.
Jeemen on rahvastiku väga kõrge sündimusega maa, juurdekasvult esimese viie riigi seas maailmas. Jeemenis on kõrge üldine sündimuskordaja, 4,45 last naise kohta. Peaaegu 50% rahvastikust on nooremad kui 16-aastased. Demograafid ennustavad, et 2050. aastaks kasvab rahvaarv umbes 60 miljoni inimeseni.
Väidetakse, et Jeemen on araablaste ja araabia keele sünnikoht. Qahtani pojad ehk ehtsad või algsed araablased pärinesid Jeemenist. Roomlased nimetasid maitseainete, lõhnaõlide, mürri ja viiruki poolest kuulsaks saanud Jeemenit “õnnelikuks Araabiaks”.
Ligi 93% rahvastikust moodustavad araabia hõimud. Tänapäeva araabia kirjakeel on Jeemeni ametlik riigikeel, samas kui Jeemeni araabia keelt kasutatakse rahvakeelena. Ida-Jeemenis vastu Omaani piiri asuvas Al Mahrah kubermangus ja Sokotra saarel räägitakse mitmeid muid keeli. Jeemen on osa lõunasemiidi keelte kodumaast. Mehri keel on suurim lõunasemiidi keel, mida kõneleb enam kui 70 000 Mahra hõimu liiget; soqotri keelt räägib 60 000 inimest Sokotra saarel. Jeemen oli ka vanade lõuna-araabia keelte koduks. Razihi keel näib olevat ainus järelejäänud vana lõuna-araabia keel, mida veel kõneldakse. Inglise keel on kõige olulisem võõrkeel, mida laialdaselt õpetatakse ja räägitakse peamiselt maa lõunaosas, endises Briti protektoraadis.
Jeemen on väga religioosne islamistlik maa, eri andmetel on šiiite on 35‒45% ja sunniite 53‒65% rahvastikust. Sunniitide asuala on valdavalt lõunas ja kagus, kus on hõredam asustus. Šiiidid paiknevad aga suuremalt jaolt maa põhja- ja loodeosas, kus elab enamik Jeemeni elanikest. WIN/Gallup Internationali küsitluste kohaselt on Jeemenis araabia riikidest kõige religioossem elanikkond ja üks religioossemaid kogu maailmas. Vaid umbes 0,05% jeemenlastest ei ole moslemid. Kristlasi kiusatakse äärmuslikult taga. Kunagisest arvukast juudi kogukonnast ei ole enam midagi järele jäänud. 2020. aasta hinnangul on Jeemenis alles 26 juuti. ÜRO raporti usuvähemuste kohtlemise kohta konfliktipiirkondades hinnati aga 2022. aastal alles Jeemenis juutide arvuks üks inimene, väidetavalt on küll alles käputäis “varjatud juute”, kes on pöördunud islamiusku, kuid jätkavad salaja judaismi järgimist.
Jeemeni rahvastik jaguneb kümneteks suhteliselt autonoomseteks hõimudeks ja hõimuliitudeks. See on peamine takistus ühtse stabiilse riigi tekkeks. Juba enam kui 50 aastat ei ole Jeemeni valitsus suutnud kontrollida oma territooriumi tervikuna hõimude domineerimise tõttu eri piirkondades. Hõimude omavahelised konfliktid tähendavad Jeemenis inimrööve, terrorismi ja veriseid kodusõdu. Inimene, kes igapäevaselt ei jälgi Jeemenis toimuvat, ei pruugigi aru saada, kas hetkel toimib Jeemen ühtse riigina, toimub parajasti järjekordne kodusõda või on riik lagunenud jällegi kaheks osaks, nagu seda aeg-ajalt ikka on juhtunud.
Õitsengust mandumiseni
Jeemenil on küll pikk ja kuulsusrikas ajalugu, aga sellest ei ole midagi järele jäänud. Kõik oma ajaloolised võimalused on Jeemen ikka ja jälle maha mänginud. Oma ajaloo helgematest hetkedest ei ole Jeemen mitte midagi õppinud.
Esimesed andmed Jeemeni kohta kõnelevad ajast 2000 aastat eKr, kui Jeemen asus oluliste Vahemere maade, Ida ja Aafrika kaubateede ristumiskohal ning seal kujunesid jõukad linnad. 10. sajandil eKr tekkis legendaarne Seeba kuningriik, mis elas sajandeid jõukat ja õitsvat elu. Seeba kuninganna Bilqisi külaskäiku Jeruusalemma Saalomoni juurde on kirjeldanud nii vana testament kui ka koraan. Seebalased hakkasid rajama niisutussüsteeme.
Pärast roomlaste võimu alla sattumist meie ajaarvamise esimestel sajanditel hakkas piirkond vaesuma ning lagunes väikesteks linnriikideks ja hõimualadeks. Algul tõid etiooplased sinna ristiusu, seejärel 7. sajandil maa vallutanud araablased islami. Maad aga hakati araabia keeles nimetama Jeemeniks – paremaks pooleks, sest moslemite pühast linnast Mekast ida suunas vaadatuna jäi Jeemen lõunasse ehk paremat kätt.
- aastal hõivasid britid Lõuna-Jeemenis Adeni, et teha lõpp mereröövidele kui sealkandis viljakale majandusharule. Jeemenile kuuluvat Sokotra saart kutsuti oma ajal mereröövlite saareks. Seejärel sõlmisid britid ka protektoraadilepingud Adeni ümbruskonna Lõuna-Jeemeni hõimualade valitsejatega. Briti Adeni koloonia ja Adeni protektoraat moodustasid kaks kolmandikku praegusest Jeemenist. Kuni 1937. aastani oli see maa-ala liidetud Briti Indiaga.
Osmani impeerium vallutas Põhja-Jeemeni uuesti 1872. aastal. 1905. aastal fikseeriti Briti ja Osmani valduste vaheline piir. Põhja-Jeemen sai Osmani impeeriumilt 1911. aastal autonoomia ja iseseisvus 1918. aastal pärast Osmani impeeriumi kokkuvarisemist Esimese maailmasõja tulemusena. Saatus oli määranud, et brittide võitlus mereröövlitega läheb tulevikus uuele ringile. Selgelt kujunesid aga välja kaks eriilmelist piirkonda, Lõuna- ja Põhja-Jeemen.
Kord üks, kord kaks Jeemeni riiki
Alustame sellest, et kahe Jeemeni nimetused ilmakaarte järgi on väga tinglikud. Pilk kaardile ütleb, et sama hästi võiks Põhja-Jeemenit nimetada Lääne-Jeemeniks ja Lõuna-Jeemenit Ida-Jeemeniks. Põhja-Jeemen muutus pärast Osmanite võimu alt vabanemist ja iseseisvumist teokraatlikuks kuningriigiks nimetusega Jeemeni Mutawakkilite Kuningriik. Välismaailmale suletud mahajäänud riigina elas Põhja-Jeemen Teise maailmasõja lõpuni. 1948. aastal mõrvati riigi valitseja, kuningas ja imaam Ahmad bin Yahya, tema kolm poega ja peanõunik. Kuningas oli valitsenud hõimualadest killustatud maad äärmiselt julmade meetoditega.
- aastal ühines Põhja-Jeemen koos Egiptuse ja Süüriaga Ühinenud Araabia Vabariigiks, kuid see liit lagunes paari aasta pärast.
Septembris 1962 kukutasid Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri araabia šovinistlikust ideoloogiast inspireeritud revolutsioonilise liikumise võitlejad äsja kroonitud kuninga Muhammad al-Badri ja võtsid kontrolli pealinna Sanaa üle. Riik nimetati ümber Jeemeni Araabia Vabariigiks. Ühtlasi tähistas riigipööre verise kodusõja algust rojalistide ja revolutsiooniliste vabariiklaste vahel. Saudide ja Egiptuse kokkuleppel sai kodusõda 1970. aastaks Põhja-Jeemenis läbi. Järgmised riigipöörded toimusid 1974., 1977. ja 1978. aastal.
Briti Indiaga liidetud Adeni piirkonna käekäik kujunes hoopis teistsuguseks. Adenist sai brittidele oluline tugipunkt. Aden muutus tähtsaks peatuspaigaks Indiasse purjetavatele kaubalaevadele. Pärast Suessi kanali avamist kasvas selle strateegiliselt olulise geograafilise paiga tähtsus uutesse kõrgustesse. 1937. aastal nimetati see omaette Adeni krooniasumaaks.
Erineva staatusega Briti alad ühinesid 30. novembril 1967 Lõuna-Jeemeni Rahvavabariigiks, mis hiljem muutis oma nime Jeemeni Demokraatlikuks Rahvavabariigiks (DRV). Sellest sai 1969. aastal marksistlik-leninlik üheparteiline riik, mida toetasid Kuuba, Ida-Saksamaa (DDR), Põhja-Korea ja Nõukogude Liit. Hoolimata ilusatest kommunistlikest loosungitest toimus riigis 1986. aastal lühike kodusõda.
“Brazzaville Kongo ja Bulgaaria kõrval sondeeris Lõuna-Jeemeni Demokraatlik Rahvavabariik pinda võimaluse üle astuda liiduvabariigina Nõukogude Liidu koosseisu. Brežnevlik Nõukogude Liit selle avantüüriga kaasa ei läinud. Ilmselt ei suudetud Moskvas hästi endale ette kujutada, kuidas seal korraldada rubla ringlust, kaitsta piiri nii, et see oleks “lukus”, arendada rahvaste sõprust mošeedest ja mulladest ülekülvatud maal jne. Moskva eelistas pigem mereväebaasi Adenis ja Sokotra saarel ning ühte kindlat häält ÜRO-s,” kirjutas Hardo Aasmäe omal ajal Lõuna-Jeemeni DRV kohta.
Üks kahest Jeemenist ehitas marksistlikku sotsialismi, teine islamistlikku vabariiki. See ei takistanud neid lahendamast omavahelisi arusaamatusi väikeste piirisõdadega 1972., 1979. ja 1980. aastal. 1990. aastal kaks Jeemenit ühinesid.
Pikk piiritüli Saudi Araabiaga
Kõige pingelisemad on Jeemeni suhted olnud oma naabri Saudi Araabiaga. Saudi Araabia ja Põhja-Jeemeni piirikonflikt sai alguse 1926. aasta Mecca rahulepingust. Selle lepingu alusel anti vastloodud Saudi Araabia valdusesse Idrise emiraadi territoorium, mida Põhja-Jeemen pidas enda valduseks. 1931. aastal allkirjastasid Saudi Araabia ja Põhja-Jeemen Aru lepingu, millega üritati leida rahumeelne lahendus süvenevale piirivaidlusele. Jeemen ei nõustunud rahulepingu kõigi punktidega ning vaidlus päädis Saudi Araabia ja Põhja-Jeemeni vahelise lühikese sõjaga, mis lõppes Jeemeni kaotusega. Jeemen oli sunnitud nõustuma Saudi Araabia nõudmistega, mis leidsid hiljem kinnitust Taifi rahulepingus.
Jeemeni monarhia ei varjanud kunagi oma rahulolematust Taifi rahulepingus sõnastatud piirivaidluse lahendusega. Siiski säilisid Saudi Araabia ja Põhja-Jeemeni suhted rahumeelsena kuni 1962. aasta revolutsioonini Põhja-Jeemenis, mis muutus aga peagi kodusõjaks. Pärast Jeemeni kodusõja lõppu 1970. aastal tunnustas Saudi Araabia uut valitsust. Pärast Taifi rahulepingu aegumist 1973. aastal seda erimeelsuste pärast ei pikendatud.
Alates iseseisvumisest 1968. aastal kuni Põhja-Jeemeniga ühinemiseni 1990. aastal ei pidanud Lõuna-Jeemen Saudi Araabiaga piiri osas läbirääkimisi. 1970.–1980. aastatel toimusid Saudi Araabia ja Lõuna-Jeemeni vahel relvastatud kokkupõrked, mille peamiseks põhjuseks oli piirialal leitud naftavarud. 1980-ndate lõpus leidis Lõuna-Jeemenis aset verine kodusõda, mille tulemusena riik vaesus sel määral, et oli paljuski ka välise surve tõttu sunnitud 1990. aastal ühinema Põhja-Jeemeniga. Pärast seda andis ühinenud Jeemeni uus valitsus välja ametliku teadaande, et piirivaidluste lahendamine saab nende tegevuse prioriteediks. Piiri asukoha määramisega ei suudetud edasi liikuda ja taas puhkesid kahe riigi piiril relvastatud kokkupõrked.
- aasta mais külastas Jeemenit Saudi Araabia kroonprints Abdullah, et osaleda riigi ühendamise 10. aastapäeva pidustustel. Külaskäik lõppes USA vahendatud läbirääkimistega, mille tulemusena sõlmisid Jeemen ja Saudi Araabia rahulepingu, mis sisaldas Taifi lepingus määratud riigipiiri ning siiani lahendamata maismaapiiri ja merepiiri kulgemise.
Pärast seda, kui Saudi Araabia sekkus Jeemenis 2011. aastal puhkenud kodusõtta, muutus piir saudide poolt tihedalt patrullitavaks ja läbipääsu piiravaks.
Ühinemisest kodusõjani
Ühinenud Jeemeni Vabariigi tegelikuks juhiks sai endise Põhja-Jeemeni president aastatel 1978–1990 Ali Abdullah Saleh. Juba 1994. aastal puhkes äsja ühinenud riigis järjekordne kodusõda. 21. mail teatasid Lõuna-Jeemeni poliitilised juhid eraldumisest ühisest riigist ja kuulutasid välja Jeemeni Demokraatliku Vabariigi. Saleh kuulutas riigis välja erakorralise olukorra ja juhatas valitsusvägede pealetungi Adenile ja varsti taastati kontroll kogu Lõuna-Jeemeni territooriumi üle. Pärast kodusõja lõppu valiti Saleh Jeemeni presidendiks. 1997. aastal ülendas parlament Salehi sõjaväelise auastme marssaliks.
- aasta lõpus puhkes Jeemeni ja Eritrea vahel relvakonflikt Punases meres asuvate Hanishi saarte pärast. Jeemeni relvajõud jäid konfliktis kaotajaks ja selle tulemusena läks Eritrea vägede kontrolli alla Hanishi saarte suuruselt teine saar Al-anīsh al-Kabīr, 1996. aasta augustis ka selle naabruses asuv suuruselt kolmas saar Al-anīsh al-Ṣaghīr. Mõlemad riigid olid pöördunud Haagis asuvasse rahvusvahelisse arbitraažikohtusse, kust 1998. aastal tuli otsus, et saared peavad jääma Jeemenile.
Araabia kevad saabus Jeemenisse 2011. aasta jaanuaris, kui linnade tänavatele ilmusid esimesed demonstrandid plakatitega, kus nõuti president Salehi tagasiastumist. Vastasseis meeleavaldajate ja presidendi vahel eskaleerus kiiresti. Saleh keeldus meeleavaldajate survel tagasi astuma ja lubas seda teha vaid juhul, kui peaks kaotama valimistel. Olukord läks aga aina palavamaks ja lõpuks leiti koostöös Pärsia lahe koostöönõukoguga (GCC) plaan kriisi reguleerimiseks. Plaan andis Salehile tagasiastumise korral garantii isikupuutumatuseks. Ootamatult lükkas Saleh ka selle plaani tagasi. Jeemeni ametlikus pealinnas Sanaas algasid tänavalahingud presidendi toetajate ja vastaliste vahel, erinevaid linnaosi kontrollisid erinevad jõud. Pärast haavatasaamist ja ravi Saudi Araabias oli Saleh ikkagi sunnitud tagasi astuma ja võimu üle andma GCC kriisi reguleerimise plaani kohaselt.
Lõuna-Jeemenist pärit Abdrabbuh Mansur Hadi valiti 2012. aasta veebruaris toimunud erakorralistel presidendivalimistel Jeemeni uueks presidendiks. Ta osutus aga nõrgaks ja ei suutnud maha jahutada Jeemeni hõimudevahelisi ülekuumenenud suhteid. Seda nähes tekkis tagasi astunud president Salehil plaan võim enda kätte tagasi võtta. Selleks leppis ta kokku liidu huthide islamistliku šiiidi poliitilis-sõjalise rühmitusega, kelle vastu ta oli veel hiljuti sõdinud ja kes olid olnud ta vaenlased. Huthid alustasid pealetungi ametlikule pealinnale Sanaale ja vallutasid selle 21. septembril 2014. President Hadi põgenes alguses Lõuna-Jeemeni linna Adenisse, seejärel Saudi Araabiasse.
Huthide toel Jeemeni põhja- ja idaosas võimu haaranud Saleh teatas 2016. aastal, et Venemaale on kasutamiseks avatud kogu tema võimu all olev taristu, sadamad, lennuväljad, sõjaväebaasid, ja kutsus taastama vanu sidemeid, mis olid Jeemeni DRV ja Nõukogude Liidu vahel. Putini Venemaa siiski ei riskinud sekkuda.
Kodusõjas ei paistnud võitjaid ja kaotajaid ning see ähvardas venida. Kogenud diktaator Saleh otsustas seda nähes olukorda muuta, leppides ära Saudi Araabiaga. See aga ajas marru tema liitlased huthid, kes nimetasid seda reetmiseks. Kui 4. detsembril 2017 sõitis Saleh Sanaast välja, tulistati tema autot granaadiheitjast. Huthide julgeolekujõud püüdsid Salehit arreteerida, kuid järgnenud tulevahetuses tapeti ta lasuga pähe.
ÜRO peab Jeemeni kodusõja tõttu puhkenud humanitaarkriisi üheks kõige sügavamaks ja ulatuslikumaks maailmas. Üle 21 miljoni Jeemeni elaniku vajab abi ja kaitset.
Huthid
Šiiitide islamistlik poliitiline ja sõjaline organisatsioon al-Ḥūthiyūn, ametlikult tuntud ka kui Ansar Allah, tekkis Jeemenis 1990. aastatel. Eestikeelses ajakirjanduses hutideks või ka huthideks nimetatud liikumise puhul kasutatakse tavaliselt ingliskeelset nimekuju Houthi. Liikumine on nime saanud oma asutajate ja juhtide järgi, kes pärinevad valdavalt al-Ḩūthiyyūni hõimust.
Jeemeni Zaidi piirkonnast pärit usujuhi Hussein al-Houthi juhtimisel kujunes huthide liikumisest opositsioonijõud Jeemeni presidendile Ali Abdullah Salehile. Huthid süüdistasid USA ja Saudi Araabia toetatud Salehi korruptsioonis. Mõjutatuna suuresti Liibanoni šiiitide islamistlikust poliitilisest ja sõjalisest organisatsioonist Hezbollah, võtsid ka huthid 2003. aastal oma ametlikuks loosungiks võitluse USA, Iisraeli ja juutide vastu. Jeemeni valitsusväed tapsid organisatsiooni juhi al-Houthi 2004. aastal. Sealtmaalt on organisatsiooni juhtinud peamiselt tema vend Abdul-Malik al-Houthi.
Huthid on alates 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist ja osalevad alates 2015. aastast Jeemeni kodusõjas rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuse ning seda toetava sõjalise koalitsiooni vastu, mida juhib Saudi Araabia.
Pärast 2023. aasta Iisraeli ja Hamasi sõja puhkemist hakkasid huthid tulistama rakette Iisraeli pihta ja ründama kaubalaevu Jeemeni ranniku lähedal Punasel merel, mis on nende sõnul solidaarsus Gaza sektoris võitlevate palestiinlastega. Lääneliitlased on eesotsas USA ja Suurbritannia sõjajõududega asunud andma merelt lööke huthide sõjalise taristu pihta, et tagada takistamatu laevaliiklus läbi Suessi kanali. Ajakirjanduses on avaldatud andmeid selle kohta, et huthide rünnakuid laevadele Punasel merel juhivad ja koordineerivad Iraani Islami revolutsiooniline kaardivägi (Sepâh) ja Liibanoni šiiitlik islamistlik sõjalis-poliitiline organisatsioon Hezbollah. Samuti varustab Iraan huthisid vajaliku relvastusega.
