TUNDMATU HISPAANIA: Mari Laan tutvustab Hispaania „mälubuumi“, mis vallandus alles XXI sajandi alguses, üle 20 aasta pärast 1977. aastal püsti pandud „vaikivat riiki“, kus valitses unustamise kokkulepe ja minevikus ei songitud. Kirjanik Javier Cercas on Hispaanias üks olulisemaid „mälu tagasitoojaid“. Äsja ilmus eesti keeles kirjaniku „Salamise sõdurid“.
Olgu alustuseks öeldud, et hispaania kirjandus ei tähenda kaugeltki ainuüksi rusuvat tiirlemist iseenese ajaloovapustuste ümber. Kuid tõsi on, et märgatav osa hispaania nüüdiskirjandusest harutab endiselt kodusõda, sõjajärgset samuti väga ränka perioodi ja ka hilisemat XX sajandi ajalugu.
Unustuskokkulepe
Kodusõja lõpust on nüüdseks möödas üle 75 aasta, Franco surmast 40 aastat. Kas see kõik polnud mitte juba päris ammu, võiks imestada. Ent mängu tuleb esialgne pealesunnitud ja hilisem vabatahtlik mittemäletamine – frankismi ajal polnud lähiajaloo tasakaalustatud kajastamine mõistagi võimalik, kuid ka üleminekuperioodil jäi kodusõjaga seonduv osalt tabuteemaks. 1977 anti kõikidele poliitvangidele amnestia, sõjaaegsed ja -järgsed kuritööd jäid karistamata, massihauad avamata.
Sellise unustuskokkuleppe eesmärk oli sündivat demokraatiat mitte tasakaalust välja viia, jõuda leppimiseni, jätta seljataha vana vastasseis. Uue sajandi alguses vallandus Hispaanias aga n-ö mälubuum, unustusse surutud valukohad võeti kõne alla ning kirjandus ja kino andsid hääle ohvritele, kelle läbielamistest seni oli vaikitud. Alles 2007. aastal võeti viimaks vastu – ja mitte üksmeelselt – ajaloolise mälu seadus, millega tunnistati ametlikult ohvrite õigusi ja mõisteti hukka Franco režiim.
Mäletamine kui läbiv teema
Ajaloolise mälu õitsengu kümnendi üks tähtteoseid kirjanduses on 2001. aastal avaldatud Javier Cercase (sünd. 1962) romaan „Salamise sõdurid“, mille hiljutine ilmumine eesti keeles on ajendiks ka sellele kirjatükile[1].
„Salamise sõdurite“ käivitavaks episoodiks on natsionalistidest vangide mahalaskmine sõja lõpupäevil, õigemini ühe mahalastava, Falangi partei juhtiva ideoloogi Sánchez Mazase ime läbi pääsemine, mis sai võimalikuks tänu vabariiklasest sõdurpoisile, kes ta küll põgenemisel tabas, kuid teda üles ei andnud. Järgmistel päevadel end võõrastes metsades varjates pidas kurnatud ja tagatipuks prillid lõhkunud kõrge parteilane vastu vaid tänu kohalike poiste inimlikule abile.
Need kolm vastasleerist deserteerunud maapoissi ja vaenlasele elu kinkinud tundmatu sõdur – sõja kaotajad – ongi loo tõelised kangelased, keda mäletades Cercas püüab kustutada aastakümnete unustusvõlga. Mäletamine on romaani läbivaid teemasid: minategelane mäletab oma surnud isa, nii nagu vana sõjaveteran mäletab oma hukkunud kaaslasi, ja nii nagu romaanis tegelasena esinev tuntud tšiili kirjanik Roberto Bolaño mäletab ette kaotatud sõdades langenud ladinaameeriklasi, ja kuniks keegi neid mäletab – ütleb Cercas –, ei ole nad veel päriselt surnud.
Ajaloolised tõsiasjad
Kuigi tegemist on osalt dokumentaalse teosega (minategelane nimetab seda „tõsieluliseks jutustuseks“), ei maksa arvata, et „Salamise sõduritest“ teeb suurepärase romaani vaid põnevalt esitatud faktikogu ja vastamine sajandialguse Hispaania ühiskonna ootustele. Autori stiil on isikupärane, väga viimistletud, täis kordusi, kõrvalepõikeid ja kahtlusi. Põhiteema tõsidust ja paatost tasakaalustab naeruvirve, kui sõna saavad jõulistes värvides kujutatud vulgaarne ja harimatu, kuid imetlusväärselt hakkaja ja eluterve Conchi (minategelase armuke, kes töötab kohalikus Girona televisioonis selgeltnägijana) või Roberto Bolaño (kelle tšiilipärast keelekasutust on tõlkes kahjuks keeruline edasi anda); romaani lõpuosas, kui lavale astub tõeline kangelane, on aga raske tagasi hoida liigutuspisaraid.
„Salamise sõdurid“ on Cercase läbimurderomaan, iseloomulik näide tema loomingust, mis alati tugineb ajaloolistele tõsiasjadele. Autor leiab intrigeeriva isiku või episoodi Hispaania lähiajaloost, viib läbi ülipõhjaliku uurimistöö, vestleb asjaosalistega, tuhnib arhiivides ja ehitab sellele oma loo. Mõnikord teeb ta seda kirjanduslikumas võtmes, (pool)fiktiivse kirjanikust minategelase või mõne kõrvalseisja vahendusel, teised teosed aga on kirjanduslikust raamist üsna puhtad ja keskenduvad vaid sündmustele või elanud (ka elavatele) isikutele ning kirjutaja teekonnale nende jälgedel. Kuid see fiktsioonivaba kirjanduski on lausa kriminullilikult haarav!
Mõlemal juhul on kesksel kohal autori otsingud ajaloolise tõe jälil, takistuseks vastukäivused ja moraalsed dilemmad. Cercase fiktsioonita romaanide hulka kuuluvad näiteks „Ühe hetke anatoomia“ („Anatomía de un instante“, 2009), mis lahkab Hispaanias 1981. aastal toimunud sõjaväelist riigipöördekatset, ja tema värskeim romaan „Valetaja“ („El impostor“,2014). Nii nagu „Salamise sõdurites“ käivitas autori otsingud küsimus, mida mõtles mees, kes kinkis vaenlasele elu, intrigeeris teda „Ühe hetke anatoomia“ kirjutamisel ajend, mis pani kolme meest kongressisaalis vallandunud paugutamisest hoolimata oma kohale jääma, sellal kui ülejäänud saalitäis pinkide taha varjus.
Rahvuskangelase elu, tegelikult fiktsioon
Peatugem aga pisut pikemalt Cercase viimasel romaanil, kuna ühelt poolt on selle keskmes taas kord üks ülimalt põnev isik ning teisalt toob see meid tagasi sajandi esimese kümnendi mälubuumi juurde, mille üheks vaieldamatutest tähtedest kirjandusilmas oli ju Javier Cercas ise.
„Valetajaks“ nimetatu on praeguseks 94-aastane katalaani vanamees Enric Marco, kellest pärast sajandivahetust sai Hispaanias lausa üldrahvalik mälustaar. Marco pajatas oma võitlustest verinoore anarhistina kodusõjas, Franco-aegsest vastalisest tegevusest, eelkõige aga katsumustest Natsi-Saksamaa koonduslaagris. Ta osales väsimatult konverentsidel, esines televisioonis, külastas koole, tegi ära väga suure töö Saksamaa koonduslaagrite koledused üle elanud 9000 hispaanlase eestkõnelejana nende saatuse teadvustamisel ning äratas mõistetavalt üleüldist lugupidamist – ta oli kangelane, keda viimaks ometi oma ajaloole silma vaatav Hispaania vajas. Oli koolipoisse, kes pärast temaga kohtumist loobusid suitsiidimõttest, oli neonatse, kes muutsid meelsust. Kuni 2005. aastal selgus, et kõik oli olnud võimas ja suurejooneline vale.
Enric Marco kogu elu oli fiktsioon. Nüüd, 2014. aastal avaldatud raamatus vaatabki Cercas muu hulgas tagasi ajaloolise mälu õitsengu fenomenile ja ka iseenda rollile selles protsessis ning toob esile mäletamise küsitavused: mälu ja mälestuste muutumise kitšiks ja kaubandusartikliks, mäletaja (või valetaja?) üldinimliku kalduvuse iseennast ja oma elulugu paremaks mäletada (eriti pärast mõnda murrangut ajaloo käigus), kollektiivse mälu usaldusväärsuse, aga ka valge vale võimaliku õigustatuse.
„Järjekordne kuradima kodusõja romaan“
Kuid tõsielulist või tõsielu lähedast kirjandust viljeleb Hispaanias lisaks Cercasele kahtlemata mitmeid teisigi autoreid; olgu siinkohal toodud näitena vaid veel üks õõvastav teema kodusõja-järgsetest aastatest, mida teiste kirjeldamatute õuduste kõrval käsitleb oma romaanis „Kurjad inimesed“ („Mala gente que camina“) Benjamín Prado (1961)[2] – see on laste röövimine vabariiklastest vangidelt. Emadelt ära võetud lapsed ja orvud jagati ümberkasvatamise sildi all režiimimeelsetesse peredesse. Kui kasuperele laps ei meeldinud, saadeti kaup tagasi ja telliti uus. Selliseid lapsi oli 30 000. Ka Prado on oma 2006. aastal ilmunud romaani kohta öelnud, et see oli tema vastulause üleminekuaegsele mahavaikimisperioodile, ebaõiglusele, karistamatusele ja rahvuslikule enesepettusele.
Aastate 1989–2011 kohta tehtud statistika väidab, et selles vahemikus ilmus Hispaanias 181 kodusõjateemalist raamatut (neist ühe pealkiri oli teatud küllastumusele viitavalt „Järjekordne kuradima kodusõja romaan!“). Mõistagi pole kõik neist dokumentaalromaanid, ka paljud teistlaadi teosed asetuvad kodusõja taustale, nii nagu näiteks viimaste aastate suurmenuk, María Dueñase tuhkatriinu- ja spioonilugu „Aeg õmbluste vahel“ (2009) ja selle põhjal tehtud ülipopulaarne teleseriaal[3]. Aga ka selle, tagasihoidlikest oludest pärit nutika õmblejanna elust rääkiva seiklusliku hittromaani lõpus on rohkem kui 50 viidet sisaldav bibliograafia, nii et põhjaliku dokumenteerimise tõestamine näib selleski žanris hinnas olevat. (Vahelepõige kirjanduse kõrvalmõjudesse: pärast seriaali teleekraanile jõudmist kasvas õmblusmasinate müük Hispaanias tohutult.)
Kodusõda, meie loomismüüt
Kõige selle juures leidub ka pahaseid ajaloolasi, kellele kirjanduslik kaevumine ajalooteemadesse pinnuks silmas on ja kes leiavad, et niisugune kirjandus pole alati ideoloogiliselt vastutustundlik, ning esitavad küsimusi, nagu kas on eetiline kujutada Franco ohvitseri kena välimusega ja koguni sümpaatse inimesena või kas õnnelik lõpp on lubatud, kui ajalugu ometigi seda ei paku. (Küllap pahandavad ajaloolased teistel kaalutlustel kui – samuti fiktsiooni ja tõsielu vahet selgelt mitte nägev – Girona televisiooni selgeltnägija, kes Cercase Conchi tegelaskuju pärast kohtusse kaebas ja kirjanikule palju ebameeldivusi valmistas.)
Kuid kirjandus on kirjandus, ka siis, kui elus on rohkem fiktsiooni kui kirjanduses, nagu superluiskaja Enric Marco puhul. Pangem tähele, kuidas kirjanik Javier Cercase „Salamise sõdurite“ minategelane (kirjanik Javier Cercas), kes ometigi ise tõde taga ajab, autori väljenduses tihtipeale „valetab“ (olgugi et igapäevastes pisiasjades) ja tema vestluskaaslased „mäletavad või usuvad mäletavat“. Cercase puhul jääb alati ka ülipõhjalikust uurimistööst hoolimata arusaam, et kõik võis olla nii, aga võis olla ka hoopis teisiti. Ja me ei saa seda kunagi teada. Me ei saa kunagi teada, kes valetab, vaikib, unustab, moonutab või manipuleerib.
Lõpetuseks veel üks mõtteavaldus Javier Cercaselt: „…iga Hispaania totaalselt idioodist intellektuaal arvab esialgu, et kodusõda on tema jaoks midagi nii võõrast ja kauget nagu Salamise lahing, ja lõpuks avastab selle, mis on ilmselge – et möödanik ei möödu kunagi, et minevik on olevik või materjal, millest olevik on tehtud, ja et – meeldib see meile või mitte – seda, mis me oleme, ei saa mõista ilma kodusõjata, sest kodusõda on meie loomismüüt.“
[1]
[1]Romaani eestikeelne tõlge ilmus Toledo kirjastuselt 2015. aasta sügisel (tlk Mari Laan).
[2]
[2]Benjamín Prado loomingust on eesti keelde tõlgitud ebatraditsiooniline kriminaalromaan „Lumes on tühjus“ (tlk Lembit Liivak, Loomingu Raamatukogu 2015).
[3]
[3]María Dueñase bestseller („El tiempo entre costuras“) ilmub 2016. aastal ka eesti keeles.
