OO, NAINE, KES SA OLED FOTOL, PÜHITSETUD OLGU SINU KEHA! “Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost” on näitus näitusest, mida saab vaadata Tartu Kunstimuuseumis TARTMUS. Indrek Grigor sukeldub aegadesse, mil naisterahva kujutamine fotol tundus tuhandetele inimestele veel omaette pidulik ja ärevaks ajav sündmus. 1983. aasta 3. märtsil avati Tartu Fotoklubi eestvedamisel Tartu Kunstimajas esimene näitus sarjast “Naine fotokunstis”, millest sai hoobilt Tartu näituste ajaloo üks suuremaid menukeid. Sarja kuulus kokku viis episoodi – aastatel 1983, 1986, 1989 ja 1991 Tartu Kunstimajas toimunud näitused ning viimaseks jäänud näitus 1993. aastal Küü galeriis.
- aasta 3. märtsil avati Tartu Fotoklubi eestvedamisel Tartu Kunstimajas üleliidulisele konkursile “Naine fotokunstis” saadetud fotode näitus, millest kujunes üleöö Tartu kõigi aegade menukaim näitus. Vahetult enne näitust “Naine fotokunstis” rippusid Kunstimaja saalis Tiit Pääsukese maalid, mida käis vaatamas 4210 inimest. “Naine fotokunstis” kogus aga 17 520 külastust. Kusjuures keskmiselt külastas toona Kunstimaja näituseid ca 2000 inimest per näitus.
Meil seksi ei ole!
Näituse menu põhjus on võrdlemisi ilmne – defitsiit. Nõukogude Liidus teadupärast seksi ei olnud.
- aastal glasnosti tingimustes toimunud Bostoni ja Leningradi vahelises, kummagi riigi naisi teineteisele lähemale toovas telesillas “Naised kõnelevad naistega / Женщины говорят с женщинами” kurtis üks vanem proua Ühendriikide stuudios üleseksualiseeritud reklaamide pärast USA televisioonis ja uuris sarnaste reklaamide kohta NSVL-is.
Leningradist kõlas vastuseks hiljem popkultuuris loosungiks mugandunud: “NSVL-is seksi ei ole / В СССР секса нет”. Täies pikkuses oli Leningradi stuudios sõnastatud vastus: “Meil ei ole seksi ja me oleme rangelt selle vastu.” Selle järel puhkenud naeru sekka hüüdis teine stuudiokülaline: “Meil on seksi, aga reklaame ei ole.”
Avalik patukahetsemine
Kuid sama defitsiitne kui erootika ja tarbekaubad, oli valitseva kehva trükitehnika tõttu ka kvaliteetne pilt. Näitus oli ainus meedium kvaliteetse fotokujutise kogemiseks ning lõpetuseks mängis oma rolli näituse populaarsuses ka osalevate kunstnike rahvusvaheline haare. NSVL hõlmas omal ajal kuuendikku planeedist, kus keskvalitsuse ettekirjutusel tegutses tuhandeid fotoklubisid, mille paremiku Tartu Fotoklubi kunstiline juht Valeri Parhomenko Tartusse mobiliseerida suutis.
Tõsi, Parhomenko enese, kaasaegsed hinnangud konkursile laekunud tööde aadressil on võrdlemisi hävitavad.
- märtsil 1983 Edasis ilmunud retsensioonis kirjutab ta: “Tervikuna jätab näitus soovida nii kunstiliselt kui oskuselt igakülgselt kajastada tänapäeva naise elu.”
Jääb lõpuni selgusetuks, kas tegemist on siira arvamusavaldusega või enese- ja näituseidee kaitsmisega. Vanasõna teab rääkida, et parim kaitse olla rünnak. Esinedes ise omaenese tegude suurima kriitikuna, võtad sõna teistelt võimalikelt ründajatelt. Avalik patukahetsemine oli nõukogude ajal levinud praktika.
Kuid Parhomenko võis olla ka siiras. Vanameister ise ei soostunud nüüd enam toonastest sündmustest rääkima, kuid neis põgusais kommentaarides, mis saada õnnestus, oli ta ka tagasivaatavalt endiselt erakordselt kriitiline.
- märts
Naiseteemaline näitus oli võimude silmis kahtlane ettevõtmine. Hoobilt oli õhus pornograafia kahtlus.
“Naine fotokunstis” oli näitus-konkurss: fotograafid saatsid üle liidu postiga oma tööd Tartusse, kus žürii valis mitte ainult selle, kes näitusel eksponeerimist väärivad, vaid ka kelle foto on kõige parem. 1983. aastal jäi sealjuures akti kategoorias I koht üldse välja andmata, sest leiti, et ühtki väärilist fotot konkursile ei laekunud.
Sündmust 1986. aastal korrates peeti vajalikuks statuuti täiendada ja algselt väljakuulutatud portree- ja aktifoto žanrile sotsiaalne teema lisada.
Näituse sisuga seotud poliitilistele probleemidele viitab ka asjaolu, et arhiivis säilinud dokumendid lubavad oletada, et esialgu oli plaanis näitus korraldada 1982. aasta oktoobris, kuid lükati siis edasi 1983. aasta märtsi, mil see avati naistepäevapidustuse raames. Kusjuures näituse sekretäri Helju Kommerit tänavu intervjueerides ütles ta, et näituse avamine mingil muul kuupäeval oleks olnud täiesti mõeldamatu.
“Mees ja mootorratas”
Kokkuvõttes oli 1983. aasta sündmus piisavalt märkimisväärne, et seda lubati korrata. Kui Tartu Kultuurihoone, mille katuse all Tartu Fotoklubi tegutses, küsis 1985. aastal luba II klubidevahelise fotonäituse-konkursi “Naine fotokunstis” organiseerimiseks, kiitis ENSV Ametiühingute Nõukogu esimees Jaak Kaarma näituse heaks manitseva kommentaariga: “Nõus. Soovin edu. Palun kindlustada asjatundlik ja ideeliselt õigesti orienteeritud orgkomitee ja žürii.”
Tõenäoliselt täpselt nii ka läks. 1986. aasta näitus ei olnud küll nii populaarne kui esimene, aga siiski märkimisväärne.
Kolm aastat hiljem, 1989. aastal keset laulvat revolutsiooni konkurssi kolmandat korda korraldades oli aga olukord juba hoopis teine. Ideeliselt õigesti orienteeritud žürii liikmete asemel rõhutasid korraldajad, et esmakordselt hindas fotosid rahvusvahelistest eriala asjatundjatest kokkupandud kollektiiv.
Nende hulgas olid ka Krakowi fotosalongi “Venus” direktor Władysłav Klimczak ning Tšehhi linnas Strakonices näitust “Naine” korraldav Zdeněk Fál.
Viimase kohta räägitakse lõbusat lugu, kuidas ta 1969. aastal läbikukkumiseks osutunud näituse “Mees ja mootorratas” järel köitvamat teemat otsides kullasoone leidis.
“Venus”
Idee korraldada Tartus naiseteemaline näitus ei sündinud tühjale kohale. Eesti olulisim fotokriitik Peeter Tooming avab 1983. aasta Tartu näituse retsensiooni naisele pühendatud näituste loeteluga. Neist ühele põnevamaile, “Venusele” viitab ka Tartu näituse kuraator Valeri Parhomenko ise näituse avamisel antud intervjuus kui lähtepunktile.
“Venus” alustas 1970. aastal ning sarnaselt näitusega “Naine fotokunstis” Tartus ning näitusega “Naine” Strakonices, hääbus see 1990. aastaga, sest üks esimesi asju, mis NSVL-i lagunemise järel defitsiit lakkas olemast, oli erootika.
Esialgu aga oli “Venus” ülimenukas. Korraldajate esitatud ja kunstiajaloolaste kinnitatud andmete kohaselt saatis üksnes seitsmekümnendatel aastatel kümnele “Venuse” konkursile 3000 autorit 47 riigist (kõigilt kontinentidelt) kokku 32 000 fotot. Sellest massist võeti vastu 4500 fotot ja neid näidati üheksakümne viiel näitusel, mida külastas ühtekokku üle viie miljoni inimese.
Alates esimesest, 1970. aastal toimunud konkursist, toimusid “Venuse” näitused ka teistes sotsialistlikes riikides ja 1980. aastatel juba NSVL-i vabariikideski.
Kuni kommunismi langemiseni oli Krakowi Fotoseltsi peakorter, kus pidevalt eksponeeriti “Venuse” konkursi paremikku, üks turistide meelispaiku. Taoline menu oli võrdlemisi inspireeriv.
Edasi, 22. august 1989
Näitus “Naine fotokunstis” Tartus ei saanud juba Eesti tagasihoidliku populatsiooni tõttu numbriliselt kunagi sellise menu osaliseks nagu “Venus”. Tipphetkel, 1989. aastal, külastas Tartu Kunstimaja näitust nelja nädala jooksul 24 000 vaatajat, mis vaatamata sellele, et Poola-kolleegid meie tagasihoidliku numbri üle vaid muigavad, on tõenäoliselt Tartu näituste ajaloo absoluutne külaliste rekord, mille kordamiseks ma ka tulevikus ühtegi viisi ei näe. Pelga defitsiidiga sellist populaarsust aga enam selgitada ei saa. Pigem näib näitusekülastus olevat olnud poliitilise meelsuse avaldus.
Viimase oletuse paikapidavuse üheks näiteks on ajalehes Edasi 1989. aasta suvel korraldatud fotokonkurss “Suvenaine”.
Lehes ilmusid juuni lõpust septembrini iga päev naisi kujutavad fotod, sealjuures ka hulganisti akte, mille seast lehelugejad said valida oma lemmiku, lõigates välja ja saates toimetusse talongi oma lemmikfoto numbriga. Kusjuures lehe küljenduse seisukohalt ei ole tegemist sugugi kerglase meelelahutusega: “Suvenaine” ei ole n-ö lehe sabas, vaid kolmandal-neljandal lehel, kõrvuti oluliste päevauudistega.
Kõige silmatorkavam on 22. augusti lehe küljendus, kus üleskutse all osaleda Balti ketis on Kalju Suure akt. Need kaks olid lugejaile võrdselt tähtsad.
Kooperatiiv “Naine fotokunstis”
Näitusekorraldajad olid projekti edust põhjendatult tiivustatud, sellele viitab 1989. aasta näituse järel realiseerunud idee kasutada ära uudset võimalust eraettevõtluseks ja moodustada teeninduskooperatiiv Naine Fotokunstis, et tekiks võimalus muidu Ametiühingute Nõukogu kassasse laekunud näitusetulusid järgmiste projektide teostamiseks kasutada.
Kooperatiiv reorganiseeriti hiljem AS-iks Art Foto Expo. Näitus-konkurss toimus pärast tormilist 1989. aastat veel ka 1991 ning 1993. aastal. Kusjuures 1990. aastal katsetati ka konkursiga “Mees fotokunstis” ning lõpuks toimus paralleelselt konkursiga “Naine fotokunstis” ka loodusfoto konkurss, kuid üheksakümnendate toores turumajanduses ei suudetud projekti vee peal hoida.
Järjekord
Fotograafia ei olnud NSVL-is kunstiliigina tunnustatud, mistõttu ei leidunud meil ka “fotokunstnikke” ning “kutseline fotograaf” tähendas pressi-, tehase- või mõne muu asutuse fotograafi.
Samas oli fotograafia kui hobi alates kuuekümnendatest riiklikult soodustatud ja nii moodustati ka Tartu Kultuurihoone juurde fotoklubi, mis seaduse silmis toimis kui rahvakunstiring.
Traditsiooniliste meediumitega kunstinäitustelt tõrjutud fotokunstnikele väljundit pakkudes kasvas Tartu Fotoklubi aga palju enamaks. Näitus “Naine fotokunstis” oma legendaarse populaarsusega on üheks tähelepanuväärseks episoodiks, mis sellest perioodist kõneleb.
Näitus “Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost” jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 12. veebruarini 2023.
Näitus näitusest
“Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost” on näitus näitusest. 1983. aasta 3. märtsil avati Tartu Fotoklubi eestvedamisel Tartu Kunstimajas esimene näitus sarjas “Naine fotokunstis”, millest sai hoobilt Tartu näituste ajaloo üks suurimaid menukeid. Sarja kuulus kokku viis episoodi – aastatel 1983, 1986, 1989 ja 1991 Tartu Kunstimajas toimunud näitused ning viimaseks jäänud näitus 1993. aastal Küü galeriis.
Kõige populaarsem oli “Naine fotokunstis” 1989. aastal, kui seda külastas nelja nädala jooksul 24 000 inimest. Lood kunstimaja ukse taga loogelnud järjekorrast ongi tänase näituse algne impulss, kuid sellele kurioossele episoodile keskendumise kaugem eesmärk on juhtida tähelepanu kaheksakümnendate fotograafia rahvusvahelisele haardele ning rangelt reglementeeritud loomeliitudega võrreldes märksa suuremat vabadust nautinud fotoklubide omapärasele rollile kultuuriloos.
Taasiseseisvumise aegse poliitilise meelsuse oluliseks osaks oli suisa karnevalilik vastandumine NSVL-ile, sealjuures ka selle puritaanlikkusele. Koos meediavabaduse kasvuga – 1989 hakkas ilmuma ajakiri Maaja, ajalehe Edasi esikaanel ilmus akt jne – kaotas “Naine fotokunstis” oma väärtuse defitsiidina. Parhomenko küll üritas kooperatiivi ja hiljem aktsiaseltsi kujul salongi turumajanduslikult tulusaks ettevõtmiseks ümber struktureerida, kuid üheksakümnendate kauboikapitalismis see ei õnnestunud.
“Järjekord. Üks Episood Tartu fotoloos” kuulub näitustesarja “Tartu 88”, mille raames toimuvate arhiiviprojektidega võtab Tartu Kunstimuuseum vaatluse alla arhiivides kõige vähem esindatud viimased 35 aastat meie kunstiajaloos, eesmärgiga luua teaduslikult läbitöötatud arhiiv, mis täiendaks muuseumi varasemaid materjale.
Paratamatult ei jutusta valminud näitus kogu lugu konkursist “Naine fotokunstis”, kuid loodetavasti toob tähelepanu, mille näitus teemale koondab, päevavalgele mälestusi inimestelt, keda näitust ette valmistades ei taibanud küsitleda, ja ka fakte, mis jäid leidmata.
